Meenikunno maastikukaitseala

Meenikunno maastikukaitseala asub Kagu-Eesti orustatud lauskmaal Põlva maakonnas, Veriora valla terrtoriumil, Võhandu jõe valgalal. Kaitseala moodustati 25.05.1981 aastal ning selle pindala on1757 ha. Sellest moodustab 53% Meenikunno raba, 1% hõlmavad veekogud ning ülejäänud 46% on kaetud metsaga.
Kaitseala ülesanneteks on säilitada Ida-Eestile tüüpilist raba, soosaarte haruldast floorat, kaitsta omapärast maastikku, arenevaid älveid ning unikaalseid Nohipalu Must- ja Valgjärve. Kaitseala ülesandeks on ka põhjavee kaitse ja Meenikunno raba kui haruldase Lõuna-Eesti raba kaitse. Turismitegevus kaitsealal ei ole märkimisväärne. Otseselt keegi siin turistidega ei tegele - inimesed tutvuvad ise siinsete vaatamisväätsuste nagu näiteks Meenikunno raba, Nohipalu järvede ja Ilumetsa meteoriidikraatritega. Infot nende kohta jagavad infopunktid nii Põlvas kui ka Räpinas.
 
 

Meenikunno raba

Meenikunno raba asub Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas, Põlva maakonna lõunapiiril. Pindala on 1448 ha.Turbakihi max. paksus on 5,8 m, keskmine aga 2,6 m.
Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena.
Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele.
 

Rohkesti esineb rabasaari (19). Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna. Rabasaartel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille tavapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal.
Kaitsealal on rikkalik linnustik. Kindlaks on tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi (Grus grus), rabahanesid (Anser fabalis), suurlaukhanesid (Anser albifrons) ja laululuiki (Cygnus sygnus). Kaitsealal võib kohata teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu metsist (Tetrao urogallus), väikepistrikku (Falco columbarius), sarvikpütti (Podiceps auritus). Suurematest loomadest võib kohata põtra (Alces alces), karu (Ursus arctos), metssiga (Sus scrofa), metskitse (Capreolus capreolus) ja hunti (Canis lupus).
Raba lääneosas toodetakse freesturvast, millest suurem osa moodustab alus- ja aiandusturvas. Praeguseks on turba varumine minimaalne, sest kuivendustööd freesturbaväljal võivad põhjustada soo kuivamise; freesturbaväljaku veetaset on alandatud 1-2 m. Nimelt on Meenikunno tüüpiline looduslikult kaitsmata põhja- ja pinnaveega n-ö "rippuv" soo, mille alla jääb veega küllastumata liivakiht. Raba alumise veepideme moodustab turbaalune nõrgkivi, kus imbub vähesel määral vesi läbi, suutmata aga liiva ja liivakivi poore täita. Hüdroloogilised uuringud näitasid, et turba tootmist on ohtlik laiendada ka Nohipalu järvede pärast. Kuivendussüsteemi tagajärjel Meenikunno-taolises rabas võivad veevarud väheneda suuremal alal. Selliseid soostumisel liivapinnasele tekkinud rabasid on Eestis kolmandik ja kõik need tuleks võtta kaitse alla!
 

Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1984. a. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine, millega võisid ohtu sattuda haruldased taimeliigid. Uurimistöödel lisandusid geoloogilised-hüdroloogilised probleemid, nagu Valgjärve veereziimi muutumine, rabasaarte rõngana paiknemine (võimalik meteoriitne teke).
Meenikunno rappa on rajatud ka õpperada. Õpperada rajati selleks, et iga inimene saaks tutvuda Eesti ürgsema maastiku - rabaga. Matkal tutvutakse omapärase rabaloodusega. Rada kulgeb mööda laudteed, mille pikkuseks on 2,4 km. Laudtee ääres asuvaid peatusi tähistavad numbritulbad, millel olevad numbrid vastavad õpperada tutvustavas voldikus olevatele numbritele. Raba ääres on puhkemaja ja vaatetorn, millest avaneb vaade lagerabale ja mitmele soosaarele.
 
 

Valgejärv

Nohipalu Valg(e)järv paikneb Haanja kõrgustiku kirdealal asuvas metsarikkas sandurmaastikus. Ta on põhjakirde-lõunaedela suunas ovaalse kujuga, väheliigestunud lauskade kallastega veekogu, mis asub jääpanga sulamisel moodustunud lohus. Kaldad on peaaegu kõikjal liivased, vähe soostunud. Järve ümbritseb okasmets, milles domineerib mänd.
Valgjärv on teadaolevail andmeil Eesti järvedest kõige oligotroofsem (toitainetevaeseim) ja läbipaistvama veega järv. Vees lahustunud ainete poolest on järv Eestis kõige vaesem, nii mineraalainete kui ka orgaaniliste ainete sisaldus vees on äärmiselt madal. Järv on läbivooluta, vett valgub sinna sisse ainult lähimast ümbrusest suveperioodil. Vesi on heleroheline, vahel isegi sinakasroheline, nõrgalt happelise reaktsiooniga. Iseloomulik on vee temperatuuri ja hapnikku kihistumine (suvel võib pinna- ja põhjaveekihi temperatuuride vahe olla koguni 16,3 C). Vee-elustik on järves vaene nii liikide arvult kui ka hulgalt.
Viimasel ajal on Valgjärve seisund halvenenud. Kiiresti on langenud vee läbipaistvus. Vee läbipaistvus on varasemaga (8,8m) võrreldes vähenenud kaks korda (praegu 3-5 m), Vee värvus on muutunud kollakamaks. Kadumas on haruldane veetaim vesilobeelia. Selle on põhjustanud tööd Meenikunno rabas ja Valgjärve ümbruse ülemäära asustamine matkajate ja puhkajate poolt. Valgjärv on väga kergesti looduslikust tasakaalust väljaviidav. Valgjärv vajab tõsist KAITSET!
 

Kõrgus merepinnas	54 meetrit
Pikkus	375 meetrit
Suurim laius	250 meetrit
Pindala	6,3 hektarit
Kaldajoone pikkus	1 kilomeeter
Keskmine sügavus	6,2 meetrit
Suurim sügavus	12,5 meetrit
Maht	390,6 tuh. kuupmeetrit

 

Mustjärv

Nohipalu Mustjärv asub Nohipalu Valgjärvest 0,5 km lõunapool. ta on palju suurem ja täielik vastand Valgjärvele. Ta on põhja-lõuna suunalise kujuga metsajärv.
Järve kaldad on madalad, soised ja eriti lõunaosas raskesti ligipääsetavad.
Mustjärv on väga happelise, punakaspruuni ja erakordselt vähe läbipaistva veega (vee läbipaistvus on 0,4 m) ning orgaaniliste ainete rikas veekogu. Järv on nõrga läbivooluga ja taimestikuvaene. Kuid füto- ja zooplankton on aga haruldusterikas. Vesi on hoolimata järvemadalusest ja tuule tugevast mõjust väga tugevasti kihistunud - suvel pinna- ja põhjaveekihtide temperatuuride vahe on ~20,3 C. Mustjärvel on registreeritud üks kõige kõige kõrgemaid seni teadaolevaid järvevee temperatuure Eestis: avavees 27,4 C, kaldavöötmes 28,95 C.
 

Kõrgus merepinnast	60,4 meetrit
Pikkus	890 meetrit
Suurim laius	390 meetrit
Pindala	21,9 hektarit
Kaldajoone pikkus	2,3 kilomeetrit
Keskmine sügavus	4 meetrit
Suurim sügavus	~9 meetrit
Maht	855 tuh. kuupmeetrit