Sonuncu otobüs nezaman Diyarbakır’a gider?
= Mis ajal läheb viimane buss Diyarbakır’i?

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Güney Ekspresi
Sivas 16:15 esmaspäeval 28. oktoobril 2007 (sõiduplaanis: 19:15)
> Batman 6:22 teisipäeval 29. oktoobril 2007

Batman

Kirjutan päevikut moodsa kurdi naftalinna Batman'i supiköögis. Esimene kord, kui mind Türgis hinnaga lüpsti. Hapuka limase lambarupski supi = "çorba" hinnaks on aknale kirjutatud 1 ytl. Palusin lisaks teed. See toodi kõrvalt teemajast. Tee maksab tavaliselt umbes 0.25 ytl. Mulle läks see kombinatsi joon maksma 5 ytl.
Maksta oleks odavam ette, mitte tagantjärele.
Jäin siis ülbelt oma laua taha kirjutama ja telekat vaatama. Neile see miskipärast väga ei meeldinud, kuigi söökla oli tühi, kuid välja kah ei aetud.

Diyarbakır'is käis vagunisaatja veel kord pileteid vaatamas. Batmani teel olid põõsatuttidega lauged mäed, Lääne-Hiinat meenutavad savimajad, katusekiled on ankurdatud kollaste ja punaste ?kilekottidega, puuvillapõldudelt lenduvad tutid on kulukõrtesse takerdunud, ... mõned lambad, kalkunid, maisivartest katusega sarad, lõpnud lehm ...

Jaamas jätan poistega hüvasti. Jaamaülema sõnutsi minevat Hasankeyf'i buss otse Batman'i jaama kõrvalt, iga poole tunni tagant. Jaama tunneli taga on huvitav kahekordne turg, teemajad, veider Atatürgi platz ja veetorn. WC 0,5 ytl. Politsei jaoskonna ees valvas automaadiga mees tuletades mulle meelde hoiatusi ohtlikest madinatest Türgi kurdistanis. Internet ja pangad on otse siinsamas. Avatakse 9:00. Rahvariides vanamutid ja ätid tunglesid pangamati ees samal ajal, kui ametnik teispool seina masinas tuhnis. Polnud ihukaitsjaid ega kedagi. Pangad olid rahvast täis, aga vahetuskursse ei näinud kusagil. Tuleb välja, et raha vahetamiseks on ainult vahetuskontor = "dövis". Övetbankası kontoris maksti 1 USD eest 1,18 ytl ilma vahetustasuta.
Istun teemajas. Keegi Hasankeyf'i sõitev vanamees räägib, et kell 10:00 saab sinna 1,5 ytl eest ilmselt teemaja kõrval seisva veoautoga, mille juhi käest ta seda äsja küsis. Ma ei mõista nii hästi kohalikku keelt. Läheb palavaks. Rahvas on punase näo ja suure ninaga nagu indiaanlased ja tadžikid. Kaubatänaval hulkus downi näoga mehike. Poepidajad kõnelesid temaga. Jälle sügati kõrva ... ??? Mitmel korral sattusin ühesama lapsega kerjusnaise teele, kes katsus ikka jälle raha norida. Kerjused on vähemasti nägusalt värvikalt riides. Üks naine oli ka üleni musta riietatud. Ka nägu oli looritatud. Ainult jalad paistsid.

Hasankeyf

Hasankeyf'i läks siiski suuremat sorti marsa ehk pisema poolne buss. Teelt paistsid omapäi sõtkuvad naftapumbad, mida on ka Aserbaidžaani filmides näidatud. Torud ei ole nähtaval. Beežid külamajad on on saviplönnidest nagu ka suurte pajaaukudega ahjudega paargud. Lapsed rullivad lamekatustel vilja. Kukerpallitavad kilega kaetud viljakuhjal. Teed ületav kari peatab bussi. Eemal peatasid tee ääres sõidukeid sõdurid. Annavad teada, et siin on kurdide maa. Kulurohuste mägede vahelt ilmub lubjakaljukallastega Tigris ehk Dicle. Sinise glasuuri riismetega mazarid. Iidsed kalmistud. Hiiglaslik lagunenud sillavare = Hasankeyf Dicle Köprüsü. Araabia maateadlane Ibn Havkal olla kirjutanud, et selle lasi ehitada 1116. aastal Artuk'i soost ogus-türklaste valitseja Fahreddin Karaaslan. Enne tänapäevast Hasankeyf'i silda on Batmani poolses kaldas sillast vasakul suured esiajaloolised koopad. Kui bussist välja sain, läksin tagasi sillale ja tegin neist paar pilti. Peatuse juures oli suur piirkonna kaart. Hakkasin läbi küla kaljulinna poole astuma. Kaljulava oli juba kaugel bussi aknast näha. Mõned poodnikud kamandasid minu juurde pisut inglise keelt kõneleva noormehe. Ei tea kas tahtsid talle giiditööd pakkuda või arvasid, et mina olen mingis hädas. Poiss ei hakand end külge kleepima. Ilmselt käib seal piisavalt palju välismaalasi ja mina ei äratanud erilist huvi. Poiss rääkis siis, et töötab Bodrum'i reisitööstuses ja toob suveks endale külla eesti pruudi, kelle oli internetist üles korjanud. Hoiatasin, et eesti naine võib Türgi suvekuumuses surra. Meil on praegu juba väga külm. Jätsime hüvasti. Lukustatud külapühamu juures kaldakaljul võtsin pikakäisega särgi seljast. Päev oli palav. Küla vahel poodidest kostis türgi musa . Müüdi huvitavaid pikakarvalisi valgeid vaipu, valgeist vildist käisteta karjase ürpe - burka'sid ja muidu träni. Koopainimesed on viisakad ja sõbralikud. Üks mees räägib, et elab praegu veel kalju peal koopas. Kutsuks külla, aga on tegemist. Koopa pani kah lukku. Mägilinnus on varemeis, kuid vapustav - hirmkõrgete kurudega kaitstud. Õieti ei kujutagi ette, kuidas saab teda ähvardada Lõuna-Türgi kõrbete niisutuspõllunduse arendamiseks ülespaisutatava Tigrise vesi.

Tippu tõusva tee alguses on muidugi õdus restoran. Teel kaljulavale tuleb läbida 2 hiiglaslikku nikerdistega väravat. Kalju külge õõnestatud koobaslautades ja aitades peetakse kanu, tööriistu - puurandaali, lambasitta. Kaljulael on veel mõned koobaselamud. Lukustatud raudukse tagant paistab kraanikauss. Ei nad elagi enam kiviajas. Elamute taga käib väljakaevamine. Võlvlaed on prussidega toestatud. Pisut eemal on tihedalt kivikirstudega kaetud kalmistu ja üks betoonmüüriga ümbritsetud hauakamber. Mäel nägin vähemalt kolmes mõõdus sisalikke, haukaid, siniraage, ritsikaid ... okkalist "puuvilla" raagus puid. Maad katab kollane kulu, kuigi lund ei ole vist oodata. Kalmistu taga olid pühakoja, usukooli ja hauatornide varemed. Veel eemal oli lagunev linnavare. Platoo lõppu pääsemiseks pidi pisut ronima ka käte abil. Vahepeal on järsk langus. Tegin parasjagu kaljuservalt pilte, kui alamal tasemel tuikunud mees võttis londi välja ja hakkas soristama. Ei näinud, et ta oleks üles vaadanud, aga pöörasin ümber ja hakkasin teist kallast pildistama. Joodik jõudis sinnagi kaadrisse asjale. Mägi on auku õõnestatud nagu juust. Koobaste laed on nõgised. Kaljuseintest kukuvad suured lahmakad alla sügavikku.

Tagasiteel kohtasin Saksamaal töötanud kurdi reisimehi, kes rääkisid muidugi ka saksa keelt. Arvasid, et kuulun ühte reisiseltskonda kõrval seisva tõmmu , musta kräsupea, seljakoti ja sandaalidega noormehega, keda mina pidasin kohalikuks. Too oli hoopis Akvitaaniast Prantsusmaalt. Teine kurdi poiss, kellega olin enne üles ronimist vestelnud, pakkus istet ja lobises minuga, kuni järgmise bussi väljumiseni. Siis andis MSN'i aadressi ja ajas teele. Olevat eelviimane buss. Eputas, et käib autoga Batman'is vene naistes. Nood olla aga kurnavast tööst juba liiga välja veninud. Loodab pärast sõjaväge minna tööle Hollandisse linalakkade plikade juurde.

Hasankeif'ist sõitvat bussid Batman'i iga 30 min tagant vähemalt kella 17:00ni.

Diyarbakır

Hasankeyf'i jõudnud küsisin kohe Diyarbakır'i bussi kohta, aga sinna saab ainult Batmani'st. Bussijuht näitas mulle Batmani marsade jaama. Diyarbakır'i marsad paistsid käima 10 minutiste vahedega. Jõudsin veel 1 ytl eest kilo mandarine osta. Sõdurid peatasid küll meie marsa, aga reisijaid ei tülitanud.
Diyarbakır'i bussijaamas määriti mulle takso kaela. Ilm läks hämaraks. Sõitsin siis 10 ytl eest raudteejaama. Taksojuhtteatas rõõmsalt, et ta on kurd ja irvitas raevu üle mida PKK = Kurdi Tööpartei pommid türklastes tekitas. Umbes nii, et meie poisid teevad pulli. Küsisin, kas PKK tegutseb ka Diyarbakır'is. Vastas lõbusalt, et siin pole midagi karta. Tagantjärgi olin muidugi vihane, et ma selle takso peale istusin. Teised said rongijaama nii kui nii linnabussiga ja kiiret polnud ju kah kuhugi. Rong läheb ju alles homme. Miskipärast võttis mulle koha leidmine ja Kayseri pileti reserveerimine pikalt aega. Rong ei käi ju iga päev ja reisijaid on palju. Viimased mandarinid jagasin tüütutele jaamapoistele, kes tahtsid mulle rõngassaiu müüa. Lõpuks jäid rahule. Küsisin liikluspolitseilt, kuidas minna 30 ytl Kaplan hotelli, mida Raki_man oli Lonelyplanet'i Thorntree's soovitanud. See käskis passi näidata. Küsis, kas töötan Türgis. Vastasin, et olen turist. Siis ta peatas marsa ja käskis mind kohale viia. Maksin 1 ytl. Hotell asus linnamüüri sees. Vaatasin ka teisi hotelle. Ustele olid liimitud pangakaartide logod. Nendes küsiti 40 ytl öö eest. Ehk oleks võinud hinda poole peale tingida. Kui ma astusin ühte viletsama välimusega Hiina "lüshe" taolisse võõrastemajja, siis tuli kõrvalt teemajast inglise keelt rääkiv mees ja kutsus peremehe. Too küsis 10 ytl öö eest. Olin nõus. Jätsin asjad tuppa. Läksin vetsu. Vana hakkas veesoojendit putitama. Lühistas. Pimendas kogu maja. Lükkas kilbist voolu tagasi. Veekraan oli voolu all. Sain kerge suraka. Hetkeks tekkis mõte tema asemel see värk korda teha, aga see kõik nägi liiga jube välja. Läksin tänavale. Peremehe tuttav nägi mind jälle. Ütles, et koht on liiga räpane ju. Tal oli õigus. Juhatas mu Kaplan hotelli tagasi ja kauples hinnaks 25 ytl koos "kahvaltı" = hommikusöögiga 6:00 - 10:00. Pesin pesu. Pnin kuivama ja läksin pimedas müüri pidi hulkuma. Võtmelauast anti türgikeelne kaart. Valgustatud Bütsantsi laavamüür oli tõesti võimas, aga kohati väga lagunenud. Maiustepoes teati isegi Eestit, Lätit, Leedut. Ostsin tänavalt siirupis leotatud rõngassaia. Hinnast ei saanud aru. Andsin viieka, et küll antakse tagasi. Tagasi sain ainult 2.5. See oli küll ilmne lüps. Maitses kah ilgelt. Suu loputamiseks ostsin poest 1 liitri mahla. Hinnasilt näitas 1.5 ytl, aga küsiti 2. Siis tuli lõpuks meelde, et ma pole enam ausate türkide maal vaid Kurdistanis. Läksin viitade ja kaardi juhatusel vanalinnast süüria nestorlaste Maaria kirikut otsima. Aguli tänavad olid kitsad, käänulised ja kottpimedad. Kiriku leidsin tõesti. Oli täiesti töökorras, aga kesklinna minnes eksisin tupikusse. Kohe olid ligi ka kanepiuimas nolgid, kellest olin just äsja mööda astunud. Ütlesid, et ära kolista pimedaid urkaid pidi. Need on täis tehtud. Määrid end ära. Tahtsid aga teed juhatada. Võttis juba kõhedaks. Üks hakkaski raha nõudma. Siis käskis suitsu osta. Teine püüdis rahustada. Tegin lolli nägu ja lisasin sammu. Leidsin ka kunagisest Johannese kirikust alguse saanud peapühamu = Ulu Camii, mille värava kohale oli õõnestatud pühvlit murdev tiiger. See oli vist linna vapp, sest nägin säherdust hiljem ka linnuse väraval. Leidsin ka postidel minareti, linnuse ja päris võõrastemaja kõrvalt ka ühe ilusa musta valge kirju laavast mošee, mida lootsin hommikul pildistada. (Kahjuks ei jõudnudki.) Hakkas vihma tibama. Pesin veel sokid ja pugesin ruttu tuttu, et koidu ajal välja minna.