< päevik: Batman_Hasankeyf 30. oktoobril - - - päevik: Kayseri 1. novembril >
< Siit saab esilehele. kurdi plotski Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Güney Ekspresi
Diyarbakır 11:21 kolmapäeval 31. oktoobril 2007
> Kayseri 4:40 neljapäeval 1. novembril 2007

Diyarbakır

Ulu camii 6:00 läksin hommikut sööma. Rootsi laual oli teed moose, mett, juustu, prõnsat, saia ja oliive. Võtmehoidja magas ukse juures pehmetel toolidel villase teki all. Avas ukse. Tõttasin linnusesse, et enne rongi linnale ring peale teha. Kes müüridele läheb ronima, vaadaku ette. et sita sisse ei astu. Müüri õõntes käib villaseid ning kahejalgseid. Varemeiks lagunenud on nii oletatavalt hurri'de aegadest pärit linnus kui ka armeenia ja kaldea kirik. Linnuses käib hoogne ehitus. Linnuse väraval oli samasugune pühvlit murdev tiiger nagu Ulu Camii = peapühamu uksel. Peapühamul on võimas siseõu. Poisike magas õue nurgas võrega piiratud alal vaipadel. Pesukraanide ja tiigikese juures istus kräsupäine kurdi mees ja rätipäine naine. Arutasime saksa - türgi segakeeles selle ilma asju. Jõudsime järeldusele, et jängid ja venkud ajavad jama, Euroopa on enam vähem normaal - demokrasi. Ka karavansarai Ulu Camii vastas oli vägev - sammaskeldri ja suure sisehooviga kahekordne ehitis. Inimesed kiitsid mind kõva häälega teretulnuks. Kaldea kirikus väänas poiss raudvardaid ja kalkunid näksisid akaatsia lehti. Alles oli vaid kellatorn ja kivinikerdistega uksepiit. Kui ma välja läksin, pandi uks lukku. Armeenia kirikut ei aidanud leida ei kaart, viidad ega tänavasildid. Ekslesin kitsastel tänavatel mitu ringi. Lõpuks juhatas üks koormaga noormees mu sinna. Õuel kuivas pesu, kirik oli lukus, aga üks pisike kolmerattalisega poisike juhatas mu sisse kõrvaluksest. Katuseta kirikust olid järgi altarid, võlvid, armeenia kirjadega kivid, rebasekujukesed ja katusekarniisi kõrgusele tühjusesse tõusvad trepid - üsna ohtlik väikelastele. Mardini värava juures on tornjas hauakamber ja pühamu. Värava all on suur sammassaal. Mardini värava müürilt avaneb kõige avaram vaade linnale ja ümbruse põldudele. Jooksin kiiresti nestori süürlaste Maarja kirikut = Meryem Ana (Mor Yakup) Kilisesi pildistama see oli tõesti heas korras. Üks noor saiamüüja, kes Inglise keeles teed juhatas, õpetas ka kurdi keeli hüvasti jätma.

Hotelli vastuvõtja lobises minuga kella 11:00ni. Uuris kus Eesti on. Kurtis, et PKK miinid tapavad iga päev inimesi. Peaminister tahab rünnata Iraaki. Palus liftipoissi mind õige marsa peale aidata. Marsa maksis 0,5 ytl. Jaamas süüa ei müüdud. Läksin tunnelist üle raudtee. 1,5 ytl eest sain kebabi saias. Sokuladid maksid 0,25 kuni 0,5 ytl. Ühe liitrise mahlapaki hinnaks öeldi türgi keeli 1 ytl. Seepeale vaatas vana mulle kahtlustavalt otsa ja küsis: "Do you speak English?" Mina vastu: "Yes" , mille peale kosteti "two liras". Ei maksa siiski kõigile oma keeli näidata.

Güney Ekspresi rongis

15:00

Äsja möödusime Hazar Gölü järvest. Kürt'i jaamas viisid "jandarma" eritöötajad kaasa kaks kehva välimusega ülikonnas kutti - käed jämedate juhtmesidemetega ette seotud. Automaatidega sõdurid tulid sisse enne järve. Samas kupees koju Kayseri sõitev kurdi pere oli mind just kostitanud õhukese leiva, kurgi, tomati, sibulapealsete ja viinamarjadega. Kurdid lödistasid küll pestud köögiviljakottidega vagunipõranda märjaks, aga plastprahi korjasid viisakalt prügikasti. Kõdunevad jäätmed sorteeriti aknast välja. Järelroaks näksiti kõrvitsa seemneid. Sõdurid otsisid läbi kõik vagunid ja inimesed. Esialgu vaadati korraks mu passi ja anti tagasi. Kurdide pakid otsiti läbi. Mul neid õieti polnudki. Kui lollist abivalmidusest aitasin kurdi vanamehel pakke uuesti riiulile tõsta, siis võeti pass uuesti ära. Pereisa ja mind aeti pärast viisakat käperdamist vahekäiku. Pikkade õlgadele langevate punakaspruunide laines juustega naissandarm läks sisse. Seepeale kostis peretütre kiljatus. Kui meid tagasi minna paluti, siis nööpis ta parajasti oma jakki eest kinni. On praegugi solvunud ja kohmetunud. Enne rääkis minuga pisut inglise keelt - peamiselt küll tõlkis oma isa küsimusi. Vastab oma vanematele peamiselt türgi keeli, kuigi nood räägivad kurdi keeles. Selgitas mulle, et ta koolikaaslased ja sõbrad on kõik türklased. Ütlesin, et kodus võiks ju emakeelt rääkida , muidu aitab ise kaasa oma keele väljasuretamisele.

Kurdid kannavad vanapärasemaid rõivaid kui türgid. Mina kasutasin oma algelises türgi keelses vestluses nende kohta sõna "Kurt". Hea, et nad ei solvunud. "Kurt" tähendab türgi keeli hunti. Kurdi rahva kohta käiv sõna on "Kürt". Neid elab laiali pillatult üle kogu Türgi. Eriti idapool Kayseri - Sivas- Kars linnu. Kui neil õnnestukski Kurdistani riik luua, siis hakkaks seal vist mässama türgi enamus. Kurdi vanamees ei vihka mitte türke (vähemalt avalikult) vaid iraanlasi. Ütleb, et pärslased tapaks tema, kui ta peaks sinna sattuma. Seevastu türklased, kellega ma olin rääkinud hindasid väga häid suhteid Iraani naabritega ja kõnelesid vihaga ameeriklastest, kes tahavad ka seda suurt riiki kaosesse tõugata.
Vanamehele ma vist meeldisin. Laulis ehk pigem joigas või joodeldas mulle kurdi laule ja keeras öö läbi tubakast plotskeid. Selles suitsupilves ei saanud magada ei mina ega tema oma pere. Nood olid kopse tuppa köhimas. Õnneks köeti vagun nii kuumaks, et sai akna lahti. Ukse kohal olevat termostaati ma siis veel ei märganud. Nad õpetasid mulle ka türgi, kurdi ja Bingöli zaza rahva keelt. Tollest rahvast polnud ma veel midagi kuulnud. Öeldi, et nad on NAGU kurdid, aga tegelikult ei ole kurdid. Pereisa - Ramazan Tšoban oli koos nendega tööl. Kui türgi keel meenutab eesti, soome ja ungari keelt, siis kurdi keel sarnaneb pisut leedu, poola ja rootsi keelele. Teisalt, kui türgid jätkavad oma vaibakirjades jms Anatoolia hatti ürgrahva pärimust , siis kurdide ürgsetest esivanemaist Kaukaasia verd hurri rahvast on muile Iraani keeltele võõra ergatiivse lauseehituse kujul jäänud jälg isegi kurdi keelde.

kurdi keele näiteks:



zaza keele näiteks:
Kuna ma kurdi ega zaza keelt ei oska, siis kirjutasin eestipärases kirjaviisis.


< päevik: Batman_Hasankeyf 30. oktoobril - - - päevik: Kayseri 1. novembril >