Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

buss
Sungurlu laupäeval 10. novembril 2007
> Ankara laupäeval 10. novembril 2007

Yazılıkaya

Ärkasin koidupalve hõikele, võtsin villamütsi ja kindad. Läksin Yazılıkaya kaljuhiide. Viita nägin juba eile enne linna sisse sõitu. Tee kõrval oli kellegi erahetiidi raidkivi ja veesilmaga ?pühapaik? okastraadiga piiratud. Kiri keelas siseneda. Ei tea kas siingi on maausulised põranda alt välja tulemas. Yazılıkaya pühamust oli järel mõni alusmüür ja kaljudesse raiutud rohked inimkujutised. Paik ise jättis küll võimsa mulje. Astusin üle mägede, kivide ja okaspõõsaste otse edasi Hattuşa poole. See on kindlasti üks elu ilusamaid matku. Põlv hakkas küll varsti valutama. Pidin reisi lõpuni paremat jalga üsna ettevaatlikult maha toetama. Minule lisaks olid välja tulnud esimesed karjused.

Hattuşa = Hattuşaş = Boğazkale = Boğazköy

Ka naabermäe tipul oli müüride jälgi. Laskusin sealt kuristikku, mille põhjas jooksis oja. Kaldakalju tipus oli rõhtrida auke, kuhu võisid kunagi kinnituda kuru läbipääsu valvava kaitselava aluspalgid. Kujutan ette, kui hea võis olla sealt hiilivatele võõrastele tuld anda. Ronisin kalju kõrvalt mäkke. Siit oli näha külaserva "ennistatud" rohekashalli savikrohviga müürijupp ja püha linnake selle taga. Külas on praegugi sarnaseid ehitisi, mille laepalgi otsad savikattest läbi ulatavad ja piklikest ristahukatest ristnurkadega kiviaedu. Küpsed kuid hapukad metsploomid katsid maad ja täitsid harude vahesid. Karjased on lõhkunud okastraati mis piirab muinaslinna. Tipul oli taas värinakindlaks sobitatud kilbismüür nagu Alacahöyük'is. See viis kuninga lossi jäänusteni. Määratu mägi oli kaetud alusmüüridega. Kuningalossi lähedal oli 2 kividest laotud püha orva luvi hieroglüüfidega ja üks kaljusein hetiidi kiilkirjaga. Pisut eemal aasal leidsin bütsantsi kiriku jäänused. Kuninga värava eel olid veel mõned värinakindlad pühamumüürid. Väravaposti valitsejasauaga kuninga raidkivi oligi vist kõige paremini säilinud kunstiteos kogu linnas. Järgmiste väravate sfinksid ja lõvid olid kehvemini säilinud. Sfinksivärava alt läbi läks maa alune käik. Müür oli lai bastionilaadsete orvadega. Lõvivärava juures pakkus türgi poisike rohelisest kivist lõigatud kujukesi. Väljakaevamiste alalt paluti eemale hoida. Siis nägin taas Konya Rasul'i kivikoormaga Kuningavärava juurde sõitmas. Lehvitas vastu. Eile olid töölised kivikoorma teele jätnud nii, et ta pidi oma hiigelkalluriga teelt välja sõitma. Viimase värava juures karjatati lehmi. Värava ees oli suur lameda laega kalju. Sellesse on tahutud igasugu eri kujuga nõod - enamus vett täis. Ei tea, kes see on tapakivi või veepühamu või midagi hoopis muud. Peapühamu juures nägin esimesi väljamaalasi: inglise ja vene keelseid; autode ja reisijuhtidega. Pühamu oli päris suur linnak mõne loomakuju, kivialleede ja väljakutega. Aida müüride vahele oli jäetud veel mõni hiigelsuur punane savipott. Ühe väiksema välu keskel oli rohekas ?nefriit?kuup. Kiviread olid ilmselt puitseintega käikude alusmüürid. Sellele viitasid kividesse puuritud auguread. Värava ja külavahelisel välul kaagatas lombi ümber hanekari. Külavana müütas taas kivikujukesi.

Pesin hotellis kuuma veega. Viimane buss oli juba lahkunud Sungurlu'sse. Peremees soovitas hääletada.

Teepeal vaatasin kohalikku muuseumi. Pilet maksis 2 ytl nagu ikka. Seal olid veel ühe sfinksi jäänused, hauasambad ja palju kirikutükke. Lubati pildistada, kui veenduti, et mul pole digikaamera. Keegi olla vist internetis midagi paha teind !?

Sungurlu

Esialgu möödusid peamiselt traktorid, luksusautod ja tuubil täis pereautod. Korjasin põllu äärselt õunapuult mõne õuna. Jõudsin kaugele linnast välja, kui lõppuks vanema autoga mööduv vanapaar mu Alaca risti pensujaamani viis. Mees oli töötanud saksa arheoloogidega ja valvanud muinasala. Naine kinkis türgi keelse Hattuşa voldiku. Ema külastanud Nuh korjas mu üles ja viis peaaegu kättpidi Sungurlu bussikassasse. Ankara pilet maksis 10 ytl. Türgi bussifirmad veavad kunded tasuta marsadega kassade juurest keskjaama. Vahepeal vaatasin turul hobuseid ja köögivilju, sõin dönerit, jõin teed, pesin tänava pühamu kraani all puuvilju.

Ankara

Bussis jutustasin kõrvalistme poisiga, kes tahtis saada politseinikuks. Selja taga istunud, nööril mune mudiv paks kaubareisija ajas suht segast loba. Teel möödusime soolakaljudest ja Kızılırmak'ist - Türgi pikimast (Punasest) jõest. Ankara's sain üle pika aja pool tundi arvutit toksida. Siin maksis tund 1,5 ytl. Ennustati padu kogu Egeuse rannal, aga juba olin võtt pileti Izmiri rongile.