Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

KARAELMAS EKSPRESİ 21818
Ankara 22.50 esmaspäeval 12. novembril 2007
> Karabük 05.41 teisipäeval 13. novembril 2007

kohalik rong
Karabük 12:40
> Zonguldak 15:44

KARAELMAS EKSPRESİ 21818
Zonguldak 21.45 teisipäeval 13. novembril 2007
> Ankara 07.30 kolmapäeval 14. novembril 2007

Karabük

KARAELMAS ehk Must Teemant väljub Ankarast esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti (pazartesi, çarşamba, cuma günleri işler) ning naaseb Zonguldak'ist teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti (salı, perşembe, pazar günleri işler). Saan seega õhtuse rongiga tagasi. Rongil on vaid kolm vagunit. "Bussiistmed" on pööratud vaguni keskele kahe lauakese poole. Vagunisaatja juhatab mu siiski üleköetud kupeesse magama. Kohalik noormees, kellega rääkisin, et lähen Safranbolu osmani aegset vanalinna vaatama, äratab mind kenasti enne Karabük'i. Karabük'i sõbrale külla tulnud tüdrukud juhatavad mu raudteejaama lähedale marsajaama. Bussid hakkavad käima pärast veerand kaheksat.

Safranbolu

1,4 ytl eest saan Safranbolu'sse. See linn asub järsul mäel. Ilm on udune ja vihmane. Marsa sõidab päris tippu. Seal oleks pidanudki İncekaya sukemeri ehk muistse veejuhtme juures bussist väljuma. Ronin hiljem uuesti tagasi. Linnatänava lõpus on saeveski, seejärel metsakalmistu, mille kaljunõlvalt võibki vaadata toda paekivist sillalaadset ehitist järsu kuristiku põhjal mägioja kohal. Töökorras veejuhet nägin mäe nõlval bussiaknast. Lähedal uduses lumiste mändidega mägimetsas on ka mingi koobas, aga selle jaoks ei jää aega. Nii "İncekaya Sukemeri" kui "Bulak Mağarası" suunda näitavad pruuni taustaga viidad. UNESCO kaitse alune vanalinn ehk "Tarihi merkezi" on all enne keskväljaku Atatürgi kuju ja mäkketõusu. Keskväljakul on Jaapani sõpruslinnale ehitatud musta puitvõrega valgeks krohvitud jaapani majake, mis meenutab pisut kohalikke vanu maju. Ka Safranbolu kaasaegne osa sarnaneb Jaapani mägilinnakestele. Kuristiku vastaskaldal paistab suur kääbas. Lubatud kindlust, kaljuhaudu ega käsitöögilde ma ei näinud. Paljud majad lagunevad nagu Bergamas või Tallinnas UNESCO'st hoolimata. Müüdi pappkastides suuri kuuseriisikaid ja Musta mere kalu. Jube vihm. Saapad ja püksid ronisin poriseks. Bussis kõrvalistmel istunud noormees määris end vist minu vastu puutudes. Mehed pakuvad siin alati naistele istet. Linnabuss, viis mu Karabük'i marsale, aga selle eest raha ei tahtnud. Türgi liikluses käib mingi raskesti mõistetav koostöö. Dolmuş'e ehk marsajuhid veavad rahvast sularaha eest ega anna vastu mingit piletit. Siiski viivad mõned juhid su suurema bussi peale tasuta. Ei saa aru, kas isiklikust heldusest või maksavad neile suuremad veokorraldajad.

Karabük

Rongijaamas käis mingi Türgi Raudtee üritus: vanad jaamatööliste fotod, Atatürk töölistega, Atatürk Iraani sahhipaariga .. nüüdisaegsed maalid Mustast merest, Safranbolu vanalinnast, Iraagi sõjast. Türgi keelne kiri palus, et ei pildistataks. Raudteelased pakkusid ka nänni, aga olin sellise raudteeajakirja saanud siia sõites rongist. Selles oli vähemalt Türgi raudteede täielik kaart.

Lähirong ei ole Mustast Teemandist kuigivõrd väiksem. Teel auravad paejärsakud ja männimets, kõverad pedakad klammerduvad kaljudele, veerohke hall mägijõgi, jõe kaldal luuderohus vahtrad, kõrged heina-, õle- ja maisivarte kuhjalavavaiad. Paistab, et Türgi raudteed järgivad kaljudesse uurdunud jõgede orge. Ärkan - peatume õudusulmelises Çatalağzı söelinnas: udu, suits ja kohaliku Gaudi projekteeritud teraskonstruktsioonid. Jätkame sõitu.

Zonguldak

Eriti üllatas sissesõit Zonguldak'i läbi rohelusse kasvanud uduse kaljulõhe. Linn on läbi lõigatud sogastest kanalitest ja mitmekorruselistest raudsildadest. Igal pool torkab näkku söetööstus: vagunid, liinid, tõstukid, kopad laadimas laevu. Samas kõrval on igasugu igakorruselisi turge, kaubamaju. Sadamas on park. Lahte kaitseb kõrge muul, mille sopis on vee peal paadimeeste kitsuke agul - allpool randa ja kõnniteed. Keset lahte on kivivärav, kuhu ei lubatud. Muulisoppi on pandud vaadata vanu vaguneid, vedureid jm. Läbi muuli viib trepikäik. Et ilm oli hiline ja sombune, siis tundsin end nagu Kihnu Jõnni madrus Odessas või mõnes muus lõunamaises röövlisadamas. Teispoolt kõrget muuli paistis lainemurjasse tormava mere vahu pahvakuid. Muuli linna poolsel küljel oli Karadeniz ehk Must meri liigagi must ja muuli taga põld lootustki eluga ranna rahnudele tagasi ujuda. Vette ei läind. Pesin laintes habet ja huilgasin meremehelaule. Muuli juurika juures on kena - nii saja ruutmeetrine kaljupesa, kus kössitas kallistav paarike.

Sadamalinnas oli muidugi "Efes pilsen"i siltidega õllekaid ehk "birev"e. Kalatoite leidsin ainult sadamapargi restost. Sütel röstitud "hamsi" läks alla kõige pehmete luude ja sabadega nagu sprott. Kauplesin hinna tagasi viiele liirale naguuksel kirjas, kuigi algul küsiti 10. Too olla õpilaste hind. Neiu tõi salatit. See maksis 2 ytl. Toksisin pikalt arvutit (1 ytl tunnist). Esmaspäevased kaardiostud pole arvelt maha läinud. Ei leidnudki vastust, kuidas Midas Şehri saaks minna. Vaatasin telepoe aknast verist maia - tolteegi tapafilmi.

Sauna ei leidnudki. Küsisin jaamatöötajalt. Algul viisid mu niisama enda tuppa jutule. Relvad on siin kõigil vööl. Pakkusid kohvi jne. Pärast lubasid jaamatöötajate duši alla. Linnas saab pesta ainult võõrastemajades. Küpsetasid mulle teele veel grillvorste ja saia kaasa ning sokutasid personali vagunisse magama.