Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Konya
Rongile lehvitas terve lastega pere - mees õuelt, naine uksetrepilt.
Võtsin kohe Gaziantep'i pileti. Rong pidavat peatuma ka Çumra's. Päeval Çumra ronge ei käi. Kuigi sinna minevat ka marsa, siis saadeti mind uude bussijaama Lasnamäe taolisse äärelinna. Naised, kellelt jaamas küsisin, vastasid, et
nemad ei tea, kuna on samuti "yabancı"d. Nagu nüüd tean, see tähendab võõrast - mitte jaapanlast.
Çumra
Bussijaamas pandi mind 5 ytl eest Karamaran'i bussile, mis viskas mu välja Çumra tee ristil. Väikebuss viis mu sealt siiski tasuta Çumra linna raudteeni ja näitas Çatalhöyük'i suuna. Paistab, et rahvas on maailma vanima linna üle uhke. Inimesed on siin üldse hoolivamad. Naised hoidsid enesestmõistetavalt süles võhivõõraid väsimusest magavaid lapsi, kuni nad ise bussist maha läksid. Ei tea kui palju see vastastikune ühtehoidmine on seotud tõigaga, et välismaalased ja Türgi teadlased on kohaliku kogukonna kaasanud Çatalhöyük'i väljakaevamistele, korraldavad seal lastelaagreid jne. Teisalt - kohalik pealinn Konya on kõige sallivama islamivennaskonna - Mevlevi dervisi ordu sünnikoht. Çumra tänava poole madalduvad savimajad justkui otsivad tasandiku tuulte eest varju. Sammusin põldude vahel. Möödus lõbus külamees söödapeedi vankriga. 11 km enne Çatalhöyük'i võtsid mu peale 2 amatöör-allveearheoloogi Bodrum'ist, kes läksid ise teist korda üritama. Olid juba 12 tundi sõitnud.
Çatalhüyük [ʧɑtɑl højyk] = Çatal Hüyük = Çatalhöyük = Çatalhoyüuk
Muuseum peab põhiliselt tutvustama
väljakaevajate tööd kohalikele ja lastele. Pilet maksab 2 ytl. Ostsin 10 ytl eest Çatalhöyük'ist vaimustatud laste joonistuste, juttude ja mõnede fotodega kakskeelse raamatu kohaliku lastekodu toetuseks. Näitusel oli fotosid,
selgitusi toonasest ilmast ja loodusest, leidude jäljendeid: sõnni sünnitav jumalaema koos pantritega, leopardi ja jahimaalingud. Krohvitud härjakolba all oli huvitav stend kohalike naiste mõtetega, kes on kaevamistel abiks.
Avastavad, et paljugi tollest ammusest ajast püsib nende pärimuses tänini. Maju ehitatakse samal moel (- mu küüdimeeste sõnul isegi Bodrum'i külades), kasvatatakse samu taimi...
Naised isegi aitasid mõnd teadlastele tundmatut taime määrata. Muiste maeti surnud põrandasse magamisaseme alla. Praegugi pannakse kivi kohale, kus surnu magas, et ta ei tuleks kodu käima.
Külarahva abil "taastati" värava kõrvale katse maja - seinajooniste, ahju ja kujudega. Külarahvas kõneleb, et tellise koostis polegi nii tähtis. Olulisem on krohv. Seinale on joonistatud linnale purskuv tulemägi. Taolisi linnamägesid on
ümbruses veelgi, aga lähimat tulemäge näeb vaid väga selge ilmaga. Vulkaan on türgi keeli "yanar+dağ" ehk "põlev mägi". See tuletas mulle meelde hiinakasahhi tüdruku Džanar, kes ütles, et ta nimi tähendab tuld.
Sõitsime kunagi koos Almatu'st Hiina Yili orgu.
Valvur viis meid ka telgiga kaetud väljakaevamismaale. Kultuurkihi põhjani olla veel 3 meetrit. 9000 aastat tagasi olnud nüüdse stepi asemel niiske mets ja soo. Majaseinad on nõnda ligistikku, et tänavat vahele ei mahu,
nagu ka tänapäeva külaaiad. Kõnniti katustel, majade vahele loobiti rämpsu. Ka uks oli katuses. Kaevendi küljed on põranda kihtidest viirulised. Asukad tarbisid ka kaugemat kaupa. Kui algul tehti tulekiviklaasist nii peegleid, kui relvi,
siis hiljem hangiti tulekivi Kapadokya'st, teokarpe Punasest - ja Vahemerest. Luuhelmeid tegi iga pere ise.
Konya
Mehed viisid mu tagasi Çumra'sse. Tasuta marsa viis bussijaama, kust 3 ytl eest sain bussiga Konya vanasse bussijaama vanalinna turu juures. Vanalinn pole nii klantsitud kui eilne Eskişehir.
Kaks neiut juhatasid mu Mevlana muuseumi. See oli kunagises pöörlevate dervisite kloostris. Välismaalasi oli palju - eriti jaapanlasi.
Siseruumides pildistada ei tohtinud. Kirjeldus meenutas katoliku kerjusmunga ordut. Pühakoja seina äärses osas olid reas pühameeste turbaniseeritud kirstud. Näitusel oli vennaskonna asutaja Mevlana Jelaleddin Rumi rõivaid,
ülikunaiste kingitud raamatukunsti: imeväikseid köiteid, piltidega kaunistatud pühakirjad, kaliif Ali sugupuu - Suured tähed moodustusid peenemast kirjast. Seinal oli ilukirja ja ?paradiisiaia pilte. Muhamedi ja teiste pühameeste pilte
nägin kunagi telekast ka "bektaši" dervisite kloostris. Taani saatkondade põletamine oli lihtsalt järjekordne meediasõda.
Inimesed palvetasid haudade poole nagu olin näinud ka Sivas'es. Kõrvalhooneis kujutati vennaste elu: põlvitav noviits jne. Majandajal olid tangid vööl, mis kindlustasid abi ja hinnaalandused turul.
Aeg-ajalt Mevlana olevat tänaval hakanud jumalikus vaimustuses pöörlema. Tema järgijad korraldavad tänini taolisi keerlemisi. Munga parem käsi sirutub üles taevase õnnistuse järele,
mida külvatakse ümbruskonda vasaku allalastud käega.
Kui ma pimeda saabudes kloostrist väljusin, küsiti järsku inglise keeli, mis maalt ma olen. "Ah Estonya! Siin alles käis eesti rühm. Alati käivad nad muuseumis ja siis tulevad mu vaibapoodi, sest müüsin ühele vaiba väga hea hinnaga.
... jne ... Tule vaata ise!" "Mul pole, kuhu panna." "Vaip ei võta ruumi." "Ma ei osta asju. Tulin vaatama." "Äkki mõtled ümber" "Ei." "Noh head reisi siis." Ususuveniiride müüjat ei eksitanud sugugi vali kutse loojangupalvele.
Kõrvalseisva pühamu uste ette oli ilmselt külma kaitseks vaibad löödud. Trepil müüdi taas pudi - padi.
Pika otsimise peale ostsin 3 ytl eest linna kaardi.
Jalutasin pimeda pargi äärt pidi Mevlana keskusse, kus 800.nda sünniaastapäeva eel laupäeviti esitatakse pöörlevate dervisite "sema"t. Arheoloogia muuseumi õu oli kujusid täis nagu ikka. Teepeal nägin päris keni pühakodasid ja
hauakambreid. Olin nii väsinud, et ei viitsi inter nettida. Ootasin noorsõdurite kõrval jaamas. Üks pikka kasvu jõuline sell õpetas pillikohvritega ameerika paarikesele türgi väljendeid. Rong hilines mitu tundi.