Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

20 ytl - Hotel Evin, Merkez PTT Arkası Bay Mah. Kayacık Sk No 11 Gaziantep

Gaziantep

Magasin kella kümneni sokid ja püksid kuivaks, sest ööseks oli küte kinni keeratud. Atatürgi pargi Turizm danışma oli laupäeviti kinni. Lapsed sõitsid ratta ja rulamägedel. Läksin tagasi muuseumi. Sealt sain kaardi tasuta. Dülük kaljuhauad olevat 10 km Sani Konukoğlu Bulvarı't pidi loodesse. Vantsisin mööda ?10 m sügavusest marmorisse raiutud pruuni-valge viirulisest vundamendiaugust, purskkaevuga pargist, kus härrasmehed pinkidel lehti lugesid ... Pensujaamast küsisin teed. Dülük köy küla olla paremal - Dülük Baba Ormanları metsapargi kaljuhauad aga otse edasi taksoga 10 km. Astusin mööda suurest sõjaväemetsast, kus pidevalt vilistati: pikaokkalised männid, küpressid ja valged "marmorluited". Viimase otsa viskas üks mees väikeautoga. Ma isegi ei hääletanud. Võttis veel kaks teetöölist peale.

Dülük Baba Ormanları: Kaya mezarları

Jalakäia pääse maksis 0.50 ytl. Valvurivanamehed juhatasid teed kaljuhaudadele, aga sinna viitasid ka sildid. Kahju, et kaarti ei antud. Hea okasmetsa lõhn ... söömalauad. Pisut eemal oli juba laudadeta prügiväli, kuigi enamik käis seal autoga. Kaljuhaudade avamisel veeretati suur sulgev kiviketas seina uuristatud lõhesse. Uste kohal oli väike ava. Seina äärde oli raiutud kuni 9 kirstu - parempoolses otsas oli padja moodi kõrgendus. Mõned kirstud olid nikerdustega, mõned kaantega; ukseseintes küünlaorvad. Esimese hauakoopa ukse ees oli sammas ja raidkuju. Mõned olid ilmselt Hatti-Hetiidi kõuejumala Tešub'i roomaaegse järeltulija Jupiter Dolichenos'e vaimulike hauad.

Haudade eel olin näinud ka Dülük Antik Kenti ehk Dülük'i vanalinna viita. Hauakambreid vaatama tulnud paarike ütles, et see on sealsamas mäest alla, mööda teed tagasi värava poole ja vasemat kätt. Rohkem silte ma ei näinud. Vastu tulnud töölised pöörasid tagasi, viisid mu nõlvale ja näitasid, et see on 10 km kaugusel oru põhjas Dülük köy külas. Ei paistnud nõnda kauge.

Teekond oli päris põnev: paas moodustas kord pikki müüre, kord kanaleid, kord kaarteatri pingiridu. Kohalik luuvalge paas puruneb pullisarve sarnasteks jurakateks, mida olin eile rongiaknast põllule kõngenud veise kondikuhjaks pidanud. Taimed on kuivad ja okkalised: kerana tuules veerevad rändohakad, neljarealise odra sarnased kõrrelised, sõõrjad murusipelgapesad.

Tee viis küla kohale muistsesse kivimurdu, kus vanapärases riides karjusätt koeraga karjatas lehmi - kurdid mõlemad. Ragistasin päris ligi kuni hakkas haukuma. Väikse erakukoopa lagi oli nõest puhas. Ju siis enam ei kasutata.

Dülük köy

Erakukoopa jurest paistsid küla ees kahtlased kaljusambad. Lähemal osutusid kunagise kaljulinna jäänuseiks. Mõned tornid olid pikali. Järsakust paistsid aknaavad - liiga kõrgel. Suure koobassaali väliserva oli laotud kivist karjaaed. Pugesin ka ühte kitsasse käiku kalju tagaküljel - määrisin tahmaseks. Käigupõranda välisserva savine kaldkiht segab sammu. Üks kaljutorn on rauduksega suletud, aga tipus on aken.

Mithra koobaspühamugi oli juba erakukoopa jurest näha. Kaks pisikest vutihvänni küsisid vanematelt luba ja jooksid mulle järele. Olin maaruvaist linnajõnglastest juba tüdinud ning lisasin sammu, kuid maalapsed olid sõbralikult uudishimulikud, kuigi suviti käib seal palju külastajaid. Juhatasid kunagisi altari kaunistusi vaatama: "Resim!". Kujutised olid kahjuks meisliga lõhutud. Poisid nimetasid aga Türgi ja väljamaa jalgpallurite nimesid. Küsisid kas ma tean neid. Noh Beckham'i teadsin minagi. Lähedal olnud T kujulise orvaga koopa kohta ütlesid "Hristian!". Viipasid küla kohale vastaskaljule, kus olla raidkive veelgi. Korjasid mulle viinapuuistikutelt marju. Ei teadki, et nii noored taimed õitsevad. Läksid koju tagasi, mina aga mäele. Ütlesid, et viimane buss läheb kell 17:30. Rong käivat Dülük'i jaama iga päev kell neli.

Mäel oli veel kaljuhaudu. Mõnd kasutati keldri või lauda eest. Kasvatati paprikat jm. Ka lamedail majakatuseil käib elu nagu Koreas. Kaljut pidi jooksis ?maavärinalõhe. Kitsad ringsoone ja joontega ümbritsetud "kaevud" võisid hoopis olla kunagised hobuveskid. Film lõppes. Ei jatkunud isegi vanadele kivist külamajadele. Palverändude Evliya Dülükbaba’nın türbesi ehk Püha Davut Ejder'i haud ja antiiklinn jäi mul see kord ilmselt nägemata. Mõnes hoovis oli muistseid sambaid ja nikerdusi. Ühes aias oli sinise kiila peaga pärlkana, keda lapsed hüüdsid "Kulu-kulu!" nii kui meie omal ajal kalkuneid.

Laskusin sõnnikusele külatänavale. Moše ees mänginud lapsed tarisid mu tagasi koopasuule, kus olin end mustaks teinud. Pesin end pesunaiste nelinurkses betoonaugus. Muezzin kutsus palvele. Lärmavad lapsed jooksid minu järel pühakotta. Kadusid mu sisistamise peale. Imam pakkus süüa. Keeldusin viisakusest. "Gaziantepte." Tegin lastele mõned jõu ja naljanumbrid - nalja sai nabani. Kes katsus ühelt jalalt hüpata .. üks läks nii hoogu, et kippus teist kägistama. Teemajas pakuti õhukest leiba küpsetatus paklasani ja paprikaga. Panin 1 ytl letile ja läksin moše õue käsi pesema. Raha saadeti poistega järele. Mõnel tüdrukukesel olid naljakad patsid pealael. Lastel lasti vabalt mängida tikkude, pensu ja paberiga. Üks mees keelas lõpuks, kui olid juba päris suure tule teinud hobuveski juurde.

Minu buss jäi hiljaks. Enne tuli mitu tööliste bussi. Bussi sildil oli "Balıklı ... Beylerbey ... Dülük ... Otogar". Buss käib ilmselt harva, maksis vähem kui 1 ytl, aga tõi mu ilusti Atatürgi parki. Ostsin moodsast sildadega linnajaost deebetkaardiga 10 Kodak'i filmi 200x66 = 4 x 10 ytl. Ostsin ka hurmat ja mandarine 1,25 ytl/kg. Pesin veel pesu, sest äkitselt läks radikas soojaks.