Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Gaziantep
Äratuskella olin pannud varaseks. Sõin oma kolm hurmat. Kell 6 ajasin valvetoa poisi üles. Pildistasin varast prügimeest, plekkeendiga vanu maju, kaevuraketist, turuhoonet, kuppelsauna ja längus korstnaga pagarimaja.
Kindluse kraavi ääristanud kaitsekäigud on juba avatud koobasteks kulunud. Käivad väljakaevamis- ja korrastustööd.
Akçakale
Piletimüüja väidab, et Dülük'i rongi ei käivat. Kaubavagunite järgi on haagitud kaks reisivagunit. Piletile oli istme numbri kohale küll kirjutatud "numarasız" = "numbrita". Siiski löödi mind esimesest vagunist viimasesse. Esimene oli vist
rongi töötajate tarbeks. Rong sõidab mööda Süüria piiri. Saab näha millal viisa pärast välja visatakse.
Süüria viisat ei küsitudki, aga pisut enne Akçakale't tuli karm vagunisaatja noomima, et piiril ei tohi ei Türgi ega Süüria poolt pildistada. Küsis fotokat. Andsin. Kurjustas. Näitasin, et pista oma tasku. Andis siiiski tagasi.
Kõrvalkupees sõitvad sõjaväelased vist vaatasid kah piirile jõudes mu passi.
Kohe pärast Karkamış't rong möödus hiigelvallidega kalevipojasängi taolisest maalinnast ja ületab laia rookallastega lindudest kihavat Fırat Nehri ehk Eufrati jõge kaks korda.
Sillapostid ei lasknud maanduvat pardiparve automaatkaameraga pildistada. Siis tuleb Türgi poolel porikõrb lamba ja kitsekarjadega, kes otsivad harvadelt väludelt üksikuid koltunud kõrsi.
Türgi poolel jätkuski kogu teekonna vältel okastraat, valvepostid ja vaheldusrikas kõrb. Süüria pool olid põllud niisutatud raudteeni. Kohati paistsid rohelusest udarkatustega madalad süüria savimajad.
Türgi liinipostide ümber teevad vist puudepuuduses karjused öösiti lõkked. Mõned postid on paigatud, mõned läbi põlenud ja ripuvad traatidel. Kuivad ojasängid on kohati paljastanud aluspae. Siin - seal paljanduvad kaljunõlvad.
... Mahajäetus sõjaväelaagrid. ... Rohutut kõrbe värvivad kollased ning rohelised ümmargused laigud: sipelgapessa tassitud seemneist ehk sitikate lagundatud sõnnikust võrsuvaist taimedest.
Akçakale värvilises rõivas araablased, peened minaretid ja valged majad meenutasid Süüria linna. Nöörisin jaama siseõuel saapaid. Jaamapoisi järel hakkas mu kannul jooksma terva kari linnajõnglasi, kes naerdes kisasid: "Mani, mani!".
Näitasid mulle siiski Harran'i marsa, mille peale joosta. Juhid olid türklased. Venisid teel pikalt, kuni kohad said täis. Siiski ei mindud linna peale tiirutama. Naised istuvad eraldi pinkidel. Mind pandi juhi kõrvale neljandaks.
1 ytl eest sain
Harrani teeristile, kust viit näitas veel 10 km, kohe keset huvitavat kõrbeküla: madalad savimajad, mingid rauast postidel sõrestikud vist vaipade kuivatamiseks. poisike tahtis, et teda pildistaksin. Põllu ääres jooksis kolme meetri kõrgune
pilliroog. Minu lähenemise peale kadusid raginal roogu pisikesed linnud või hiired. Üsna pea sain autole. Poiss aeti tagaistmele naise kõrvale. Juht oli rõõmus, kui talle pisut araabia keelt vastu rääkisin, aga polnud ka türgi keele vastu.
Ütles, et pärineb Süüriast.
Harran
Juht peatas Harrani muinaslinna värava juures. Kohe kleepis ligi itaalia ülikonnas mossitav nooruk (Jamal Demir, Harran, Sokak No 14, Şanlı Urfa) ja andis Harran'it tutvustava voldiku. Hiljem nägin neid "kingitusi" näidismajades.
Hakkas itaalia keeli seletama. Ütlesin, et ma seda väga ei räägi. Läks inglise keele peale. Küsisin, kas ta on giid. Olevat vabatahtlik. Läheb varsti sõjaväkke. Tema seletamine pigem viitis aega.
Igal pool olid niigi sildid ja tänu tema tungivale juhatamisele jäi mõndagi nägemata - näiteks Lõvivärav, mis kaardil oli alllinna müüris, aga tema väitis kangekaelselt, et see on kindluses. Aga ega ma jaksanudki palju enam vaadata.
Kahes pääsmetasuta näidismajas oli palju vanu esemeid vaadata. Seal müüdi nodi ja sai kohalikus rõivas pilti teha. Hoovi piirab savimüür. Värava vasta ja parema müüri äärde on ehitatud elumaja.
Süüria moodi savimajade telliskuplitega katused meenutavad munaresti. Leitsakust astud üle läve jahedasse tuppa. Õue vasakut poolt katva varju all pakkusid mu teejuhi sõbrad tasuta teed. Vastasin, et tasuta ei taha.
Naersid: "Anna siis mõni dollar!" Teises majas kohtasin taas pillikohvritega (vist kidra ja viiul) jänkipaari, keda Konya jaamas jututas minu hilisem poksijast reisikaaslane. Nad olid Gaziantepist palganud maasturiga giidi, kes valdas nii inglise, türgi, araabia kui
kurdi keelt ja üritasid pääseda Iraani piirile nii lähedale kui võimalik. Iraani ameeriklasi enam ei lasta. Kunagi oli üks iraani pere sinna kutsunud, aga siis polnud tahtmist - nüüd pole võimalust.
Muidugi kirusid Bush'i nagu ameerika turisti kohus on. Elavat Kanada piiri lähedal Suures Järvistus Detroidi linnas. Kui asi veel hullemaks läheb, siis sõuavad üle piiri. Ostsin endale ja "vabatahtlikule" 1 ytl eest tee.
Väljakaevamised ja täheusku saabalaste maailma esimene ülikool on võrkaiaga kaitstud. Ülikoolist jäi pärast mongolite rüüstet järele tähetorn ja väravaga sein. Sakslased jt on alustanud taastamistöid.
Küla ise on huvitav. Aiamüüril kuivatati sõnnikut. Paprikta ja köögivilja varjas lõõsa eest võrkaiale riputatud kangas. Atatürgi paisu tõttu kasvatatakse hoogsalt puuvilla. Varrekuhjad kuivasid kütteks. Palju töölisi tuli Adanast.
Teejuht tahtis mulle peredes hoitavaid vanu münte näidata, mida ostavad saksa "arheoloogid", aga keegi polnud nõus.
Poiss rääkis, et Türgi araablaste keel erineb Süüriast kõneldavast. Tõi ka näiteid. Mul polnud makki kaasas. Kodus räägib emakeelt, aga kool on täiesti türgi keelne. Araabia keelt õpetab vaimulik. Kui me kindluses kolasime, kostiski
madalast tornita kuppelpühamust lõunapalve hõik. Poiss kaasa ei tulnud, vaid käskis mul jope maika peale tõmmata ja lubas mu seljakotti hoida. Pärast aga vedas mu poolvägisi üle maantee pühaku hauakambrisse ja käis peale nagu
uni, et mine sisse ja tee pilti, kuigi vastutulevad naised keelasid, et on nende palveaeg. Mul olid kaameras film juba otsas ja raha kaa ja tahtsin juba minema kah. "Mine vaata siis vähemalt meeste poolelt läbi seinavõre!"
Ta isa olla maetud kõrvale kalmistule. Ütlesin, et lähme parem sinna. Kui jõudsime ühele tähiseta hauale, tõstis pihud rinna ette ja palvetas. Olevat ema ja õdede - vendade peamine toitja. Kui kostsin, et pean minema Urfa raha ja
filmide järele, siis juhatas mind abivalmilt marsa peale, mida oli niigi kaugelt näha. Pakkusin vabatahtlikule 5 ytl. Nägi, et mul on veel 20 ja nõudis seda. Tavaline taks olla 25. Noomisin, et kui tahab teejuhi leiba teenida, ärgu teeselgu
vabatahtlikku. Poiss pakkus pärast isegi aadressi ja ootas viisakalt, kuni teele läksime.
Itaalia naispaar, kes tulid (100 ytl eest) lennukiga Istanbulist töölt nädalavahetuseks puhkama, ei maksnud oma "sõbrale" midagi, aga ostis tolle tuttavailt nänni. Too sõber kirus PKK'd. Oli eriti pahane neile
, kes ka tema kodukanti Kurdistani hulka arvavad. Kurdide, armeenlaste, süürlaste, bulgaarlaste, beduiinide, yörküt'ite, musta mere äärsete jt eraldumine paljurahvuselisest Türgi riigist oleks neile endile kahjulik.
Viimasel ajal läheb türgi elu üha paremaks jne. Oli Türgi valitsusega rahul. Abdullah Gül'i partei ei ole rohkem religioosne, kui Saksa kantsleri Angela Merkel'i kristlikud demokraadid. Sellest hoolimata süüdistavat prantslaste Nicolas Sarkozy
Türgit usuhulluses, et oma valijatele meeldida.
Liikluskorravalve peatas meid Urfa'sse viiva marsa ühe imeliku rohelise sakiliste müüridega moše juures. Sellesse oli topitud 22 täiskasvanut, nagu itaallanna luges, nende sülle lapsed ja laste sülle kana.
Minu ees põrandal istuv tume, kitsa näo ja kongninaga kirevas riides araablane näppis punaseks värvitud küüntega meeleheitlikult palvehelmeid, hoidis peopesi rinna ees palveks taeva poole.
Tätoveeritud kätega paks kirev moor hakkas närviliselt suitsetama. Pinge ja lärm kasvas veelgi. Aken kisti lahti. Läks hämaraks. Minulgi hakkas jahe. Enne lõõtsutasin käisteta särgi väelgi.
Şanlı Urfa
Juhid maksid vist trahvi. Saime jälle teele. Paksude prillidega (ilmselt peavalust) mossis itaallanna lõi pea väljudes vastu bussi ukse piita nagu mitmed naised enne teda. Üks prantsuse keelt purssiv mees juhatas meid vanalinna marsale.
iItaallased ööbisid 30 ytl eest vanapärases "Edessa" hotellis. Mina leidsin endale cami, turu ja interneti vahel "İstiklal otel"i : 24 saat sıcak su(ega see vesi just väga kuum ei old); Balıklı Göl caddesi No: 99 Şanlı Urfa:
kahene tuba nagu ikka, kui vets ja dušš pole koridoris. Kuna kütet polnud, siis riideid ma ei pesnud.
Jalutasin öösel palverändurite Balıklı Göl’ü Peygamberler kenti linnaosas palveränduritele ehitatud tiikide, ojade, põõsaste, aedade, pühakuhaudadega ja pühamutega pargis. Kuulasin sufi kontserti Aabrahami sünnikoopa kõrval
suures pühamus (mis järgmine päev oli lukus). 2 vanemat ja3 keskealist meest laulsid "qibla" vastasseina laval, kust muidu ilmselt "muezzin" (diakon) palvet juhatab. Lõivad õhukest nahktrummi ja vist puhusid ka mingit pilli.
Kaameramees filmis seina ja postide ääres persetavat rahvast. Üks noorem mees hakkas jalalt jalale sammudes kummarduma ja pihkseongus käsi rinnale ja vaheldumisi üle kummagi õla vibutama, kuni teine - keskealine mees noore
sufivõimleja seina äärde istuma ja hinge tõmbama aitas. Nägu oli küll täitsa pilves.
Kõigile kohalolijaile pakuti sokuladi, lõhnaõli ja väljas hiljem ka teed.
Siis ronisin üles kaksikkoopa poole. Kogu kalju, koopad, linnus, pühamud ja park oli valgustatud ja imeilus. Ühe koobaskohviku juures vesipiipu tõmbavad noored kutsusid endi juurde istuma, aga läksin edasi linnamäele.
Siin linnas ollakse hea meelega võimalikult külalislahked ning eriti palve- ja muidu rändurite vastu. Söögikohtades anti palumata odavamalt, kui kokku leppisime. Kord maksis minu eest ette eelmine ostja, kes kuulis, kui hinda küsisin,
ja tänas, et ma nõustusin. Kokk andis omalt poolt veel pronkstassi täie vahutavat hapupiima "airan"i. Suurima koobaskohviku kohal oli valgustatud kalju täis magavaid tuvisid.
Koobaste kohal kümnete meetrite sügavusse kaljusse raiutud kindluse kaitsekraavi taga oli mõne raudaia ja kuplitega kalmistu. Mitmed hauakivid olid erkroheliseks võõbatud. Kaitsekraavis seisis üksik kaljusammas - ilmselt kunagise
tõstesilla tugi. Tegin kaare ümber linnuse. Üks kahtlane vanamees hakkas pimedal järsakul midagi õiendama.
Laskusin Balıklı Göl Kalajärve kaldale, kuhu maandunud Aabraham, kui Nimrod kuningas lasi ta ebajumalateotuse eest
kindlusest heitemasinaga tuleriidale heita. Looja aga teinud lõkke järveks ja haod rammusaiks karpkaladeks, kellest marmortiik ja ojad kihavad. Kui veele lähened, siis rüselevad ahnelt pinnale. Kaldal müüakse kalasööta.
Oja voolab maa alla ning Aabrahami sünnikoopa ees taas pinnale.
Kunagisest Maarja kiriku tornis on kella asemel nüüd palvele hüüdvad valjuhääldajad. Usud on tulnud ja läinud. Inimesed on jäänud, aga kohandanud oma muistsed pühapaigad järgmise usu nõuetele.
Paganlikud ja Saaba täheusku mandailaste pühamud muudetu sünagogideks. Nondest said omakorda maailma esimesed avalikud kirikud. Nüüd on nad mošeed.