Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
İstiklal otel
Balıklı Göl caddesi No: 99
Şanlı Urfa
esmaspäev, 19. november 2007
Şanlı Urfa
Varahommikul läksin pildistama, mida eile nägin.
Kalatiigi kõrval väikses pühakojas oli vanamees oma tooli kohale löönud väiksese lauakese, et pääsupesast sitt pähe ei pudeneks. Sel aastaajal linnud siiski ei pesitsevat.
Aabrahami sünnikoobast näidati pühakojas läbi klaasi. Jõin kruusiga kraanist vett nagu teisedki. Seekord nakkust ei saaanud. Koobas oli "qibla" suunas. Selle poole palvetati. Palvetati ka tühja hauakambri suunas, kust Türgi vabariigi
algusaastatel oli pühaku põrm tundmatus suunas minema viidud. Maa pinnale ilmuva ojakese ääres parvlesid tuvid ning moodis pildi- ja filmimasinatega palverändurid. Nägin ka üht kodutu hullu välimusega meest kompsuga peas.
Teine taoline kohalik kuulsus meenus Diyarbakır'i Ulu Camii'st.
Linnusekraavi ääres haakisid sappa tänavalapsed: "Hallo! Mani!". Teised poisid loopisid kive kalju serva tagant alla Aabrahami koopa ette tuvide ja palverändurite sekka.
Lõpuks loopisid kividega. Ostsin agulipoest 1 ytl eest 10 sokuladi. All linnas saaks selle raha eest ainult 2. Müüja
poolpimel vanaätt nuttis rõõmust. Tema oli kah Abdallah. Teises poes müüs pisipoiss mulle 1 ytl eest liitri mahla, mis all maksab 2 ytl. Vanem tüdruk vaatas pealt, et ma sohki ei teeks.
Linnamäel olid mõned müürijalamid, tundmatu raidkirjaga aken, ja kaks laotud kõrget mummulist korintose sammast. Ühel teatas süüria kiri, et valitseja püstitas need oma naise auks. Linnamäelt nägin ka mäe kõrgemal nõlval koopaid,
millest eile kõneles ka nooruk, kellelt Aabrahami koopasse teed küsisin. Seevastu mind nägid taas agulilapsed, kes tulid kuristiku vastasservale komberdama "Hallo! Hallo!". Läksin salakäiku pidi alla. Üles ronivad vanamehed ei jõud endid
küllalt kiruda, et nad sellise vaeva ette võtsid.
Võtsin võõrastemajast asjad ja läksin maika väel koopaid otsima. Mõne piitadel olid veel nikerdusi, taimkujundeid ja süüria kirju. Pühakujud olid orvadest lõhutud. Paljud olid juba muiste tehtud kivimurruks, nüüd ladudeks või lihtsalt
sitta täis. Kükkis keskealine mees kusi mäe poole, kui ma mööda läksin. Rääkis üle õla teistega edasi. Nood olid paar sammu eemal. Kaugemal läks linn külaks: kitsed, lambad, kanad, koerad. Lapsed olid kah häbelikumad.
Kuid linnapõngerjakarjad jooksid tagasiteel jälle järgi järsakule. Karjusid "Turist-turist!", "Mani!" ja "Para!", mis tähendab "Rahaa!". Laulsin vastu: "Parapparaa!". Nende lemmiklaul oli: "What is your name!".
Mina vastasin: "Jüriööülestõus" "Õueaiaäär" ja "Jõelähtme", et keegi ei arvaks nagu me võiks olla vabaõhu inga tunnis. Loopisid mind jälle hüvasti jätuks kividega.
Kaks vanemat nolki hakkasid juba päris ülbelt norima. Kutsusid veel sõpru appi. Ronisin kaljut mööda alla agulirahva hulka. Naised palusid endid pildistada. Pildistasin hoopis järsult laskuvat mägitänavat.
Lükkasid kirevas hõlstis vanema kõhna naise ette: "Pildista vähemalt teda! Vaata ta nägu.". Naise lõug oli kohalikul kombel tätoveeritud. Mõningaid tumedaid täto laike olin näinud mõne vanema mehe - naise näol, ninal, käel, ka piltidel.
Allinna töökodades või köökides töötavad lapsed piirdusid "Hallo!"ga.
Marsa lubas bussijaama viia, aga selleks kulus kaks ringi, mille jooksul mitu korda vahetusid juhid ja raha korjajad, kuni küsisin, kuhu see lõpuks jääb. Siis palus järgmise ringi peal üht oma tuttavat mulle näidata, kus nurga taga bussijaam on.
Teepeal tutvusin kohaliku tuututava - sõimleva ummikliiklusega. Nägin jõnglasi loopimas mõistatuslikke mügaraid bussi rataste alla, põletamas paberit ja prügikaste. Bussijaama reisiinfost sain kaardi ja voldikuid.
Sell oli Kemer'is töötanud eesti ja soome naistega. "Miten menee!" Käis kõik bussikassad läbi. Ostsin 18:30 Mardini pileti, kus itaallanna sõnul olla kenad "ortodoksi" ehk kaldea katoliiklaste kirikud ja kloostrid.
Näitasin kuttidele, kuidas trip.ee's plikasid meelitada. Tõttasin muuseumi. Ilm läks sompu. Sadas pisut.
Pildistin muuseumi õuel hetiidi, rooma ja bütsantsi kujusid ning araabia raidkirju, aga sisse ei lastud. Esmaspäeviti on kinni.
Bussiga oli midagi juhtunud. Läheb 24:00 ja jõuab Mardin'i 03:00. Sõidan tagasi Gaziantep'i. Pinginaaber on tervishoiutöötaja. Teenib minust pisut vähem.
Gaziantep
Ööbisin seekord teises võõrastemajas peatänaval kino ligi sama hinna eest kui eelmine kord. Kuna esimene tuba oli jahe, siis leiti kuuma radikaga tuba. Ostsin moona ja filme. Silla juures väikses tänavasopis pidasid perekonnad noorsõdureile lahkumispidu. Naised istusid, poisid tantsisid, mehed mängisid sünti, türgi lautot ja laulsid raadiomikrofoni väristades. Aeg ajalt loobiti paksust pakist raha piduliste sekka.