Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Jaamast kesklinna viib raudteega ristuv Atatürgi tänav nagu mujalgi kombeks. Kesklinnas on korralik Bütsantsi kindlus - muistne Caesarea. Teisel pool keskväljakut on 13. sajandi Huant Hatun Külliyesi, kus on kool, pühamu, saun
ja Mahperi Hatun türbesi ehk hauakamber. See on vanim Selcuk türklaste ehitiskobar kogu Anatolia's. Reisiinfo majake on kohe hauakambri kõrval. Sealt sain pisut kokku kleepunud lehtedega Kayseri voldiku.
Raamatuvirn oli vist akna all vihma saanud. Ametnik käis enne hauakambris palvel ja pärast minu minekut jätkas oma majakese vaipadest tolmu imemist. Õige vähe jaama pool oli suur roomlaste hauamajake.
Tänava pind oli juba uksest kõrgemale kuhjunud.
Suure kalmistu kõrval on pöörlevate dervisite mungaordu rajanud luuletaja Mevlana Jelaleddin Rumi õpetaja Burhaneddin Muhakkik Tirmizi hauakamber, kus naised palvetasid paremal ja mehed vasakul poolel. Pehmete vaipadega kaetud põrandal oli mitu rohelise kangaga kaetud kirstu - igal peal turbani kujutis. Kalmistul oli huvitavaid menhire meenutavaid pikki hauasambaid. Astusin Kayseri Arkeoloji Müzesi otsinguil kindlust Huant Hatun ehitistest eraldavat puiesteed pidi edasi. Keset puiesteed, väikses pargikeses seisab 1276. a Döner Kümbet ehk Pöördhaud , mis muidugi ei pöörle vaid sarnaneb vardas keerutatavale lihatombule, millest lõigatakse döner kebab'i liistakuid. Seldžuk'i kuningatütre hauakambrile on nikerdatud elupuu ja loomade kujutisi. Puiestee lõpus sõdurite vennaskalmistul kasvatasid õpetajad Kayseri'sse reisule toodud pisikestes türklastes isamaa armastust. Sealt juhatati mind tagasi Gültepe parki Burhaneddin Muhakkik Tirmizi haua juurde.
Kayseri Arkeoloji Müzesi on avatud 8:00-17:00. Pilet maksab 2 ytl. Kahes toas ja koridoris on vaadata pandud lähiümbruse eneoliitukumi, pronksiaja Kültepe jt assüürlaste kaubalinnade, hetiitide, früüglaste, hilishetiitide, hellenismi, rooma ja bütsantsi leiud ja leiukohtade kaart: savinõud, kujud, valuvormid, raidkirjad, tööriistad, ehted, suud ja silmi sulgevate kullalehtedega kolp, 2 lapse muumiat, rooma aegsed nikerdatud kivi-, savi- ja pronkskirstud kiviveskid ja -elundid. Meelde jäid silmadega kaetud mitmepäised marmorlapakad, ürgne emajumala (ilmselt jumalaema eelkäija) kuju, hetiitide nagikujulise tilaga kannud, härja peaga pühitsustünn. Öeldi , et Kültepe Karahöyük'i käib dolmuš ehk marsa, aga ma ei viitsind neid varemeid see kord näha. Nii kui nii tuleb tagasi tulla, et hiljem Kapadokia'sse minna. Enne külmi püüan Kaukaasia poole sõita.
Selahaddin Hamam'i ehk sauna kandis lammutatakse viimaseid kaunistatud aknaraamidega agulimaju. Ehitatakse moodsaid elukarpe. Kaunis 18. sajandi Güpgüpoglu Konagi mõisas on praegu Etnografi Müzesi. Sinna ma kahjuks ei jõudnud. Sattusin kaardi järgi radu ajades maadlussaali, mis asus ilmselt kunagises kirikus. Vähemasti viitas sellele kuppel ja nikerdistega ehituskivid (müürsepa riistade jms märkidega). Istusin selle kõrvale pingile puhkama, kui mind kutsuti vaibale. Üks sell hakkas lobisema ja kutsus enda poodi teed jooma. Tutvustas türgi vaipu ja hakkas siis neid vägisi kaela määrima. Ütlesin, et mu seljakott lennutati jumal teab kuhu. KIlekotis kaasa vedada on ju võimatu. Lubas saata postiga. Maksa kasvõi kaardiga. Viitasin taas kaotsi läinud seljakotile, et tänapäev ei või milleski kindel olla - ka postivedudes mitte. "Olgu! Ära osta, aga ütle milline neist sulle meeldiks!" "Mõni pisem. Näiteks seda sadulakotti saaks seljakoti asemel kasutada." "Võta siis see. Näedki äge välja. Nagu külamees sadulakott üle õla." Sadulakott oli tehtud kilim tehnikas kootud vaibakesest, mille mõlemad otsaservad olid keskele kokku murtud ja äärtest kaheks kotiks kokku õmmeldud. Keskel oli lõhe - vist sadulanupule riputamiseks. Püüdsin siis seda pontso moodi selga panna, aga auk oli liiga väike. Pea ei mahtunud läbi. Müüja tahtis nuud auku suuremaks lõigata. Jätsin tee joomata ja pagesin. Too küll karjus et "Ära riku mu päeva. Sa oled täna mu esimene kunde. Sa pead midagi ostma. Muidu ma ei müügi täna midagi. Isa õpetas mind maast madalast. Iga päev pead midagi müüma." Ütlesin vastu, et "Kell on juba pool neli. Ilmselt on täna sinu puhkepäev, aga mina tahan veel muuseumi jõuda."
Leidsin mõisahoone sealt, kuhu kaupmees oli viidanud, aga sulgemiseni jäi umbes tund aega. Loobusin. Vaatasin ilusat sisehoovi ja jalutasin ümbruses. Mõisa kõrval oli teetuba. Läheduses oli veel mõni kena vanem maja. Hulkusin turu koridorides. Vahetuskurss oli soodsam, kui ma kusagil olin näinud. Ostsin filmi, sest Eestist toodud rullid hakkasid lõppema. 36x100 Fuji maksis 4/5 ytl. VisaElectron'iga sai isegi väikepoes maksta. Tavuk döner ehk "kanaburger" maksis 1,5 ytl. Saatsin İnternet Kafesi'st koju kirja. KLM'ilt polnud mingit uudist.
Kahe viimase palvuse vahelise aja veetsin Hunat Hatun'i pühakojas. Seegi järgis Bütsantsi kaar- ja kuppelehitiste pärimust. Suured mustad ja valged kivilahmakad olid laotud ülikitsa vuugiga.
Ööpalve järel oli paras aeg jaama jalutada. Üritasin kuskilt otse minna ja sattusin töökodade vahele. See laisk rahvas kopsis ja kolistas isegi öösel. Vähemalt mingeid molutavaid mölakaid ega joodikuid ei töllerda tänavail. Üllatavalt turvaline on isegi pimedas jalutada. Rahvas on küll sõbralik, aga nad ei tee sust suuremat välja, kui sa ise midagi ei küsi. Võtsin uimase peaga pileti Çetinkaya jaamani öisele 02:50 rongile, kuigi oli ka kaheksane rong. Ei tea Çetinkaya'st muud, kui et sealt lähevad läbi nii Kars'i kui Van'i rongid ja et seal on vesiravila, kus kalad ravivad nahahaigusi. Jaamas oli ka üks väsinud sloveeni paarike, kes reisis samuti rongidega, aga Interraili 8 korra piletiga. Ametnikud polevat alati sõite piletile märkinud nii, et sõidavad juba 11. korda. Tulid just Kapadokia Göreme'st. Elasid koopas ja uurisid ümbrust skuuteritega. Kohalikud jagavad hea meelega nõu, kuhu minna. Vältisid kalleid ekskursioone ja kalleid allmaalinnu. Küsisin, kas Gaziantep'ist läheb rong ka Mardin'i. Arvasid, et ei. Kuigi kaardil on raudtee. Gaziantep olnud ebameeldiv. Nagu teisedki tuhnisid nad LonelyPlanet'i raamatus. Läksid Ankara rongile ja koju tagasi.