Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Kella 8:00 paiku küsitlesin reisiinfo tõrksat ametnikku Dülük'i ja Yesemek'i kohta. Andis küll voldikuid ja kaarte. Näitas isegi oma arvutist Dülük'i küla kaljukiriku ja antiiknikerduste pilte, kuid ei tahtnud eriti midagi rääkida.
Küsisin, mis Dülük Baba pühakoht seal on. Vastas napilt, et "baba" on isa. "Beylerbey - Dülük"i buss käib iga natukese aja tagant Atatürgi ausamba juurest. Ostsin külalastele 3 ytl eest soolaka glasuuriga kaetud maapähkleid.
Pakkisin asjad ja jätsin hotelli ootetuppa. Ootasin bussi 9:30-ni. Selle veidra linna bussijuhid peatuvad ja karjuvad 20 m enne peatust, ummistades ristuva tee.
Peatuses vihmavarjus ootavad inimesed jooksid kogu aeg vaatama, mis buss seal parajasti tuututas. Ristmiku teevad veelgi ahtamaks taksod, mis seisavad otse ristmikul. Ei näinud, et keegi taksoga sõidaks. Taksojuht on ka täitsa
totra välimusega. Longib vihmas - mokk töllakil, läkiläki tilkumas. Kanalinire on kasvanud vahutavaks solgijõeks, kuhu nüüd linnarahval hea prahti loopida, kuigi prügikast on sealsamas silla kõrval. Kell 9:30 ütles Beylerbey bussijuht, et
Dülük'i läheb kell kümme. Vaatasin pisut ringi. Kell 10:30 loobusin. Jala läksin sinna alla tunni, aga pärast tänast ootamist polnud enam lootust tagasi 14:30'sele rongile jõuda.
Otsisin kunagist Mevlevihane dervisi kloostrit. Teed küsida pole selles linnas mõtet. Kõik on vist hiljuti paisutatud niisutusjärvede alt siia kolitud ega tea linnast midagi. Isegi etnograafiamuuseumi piletimüüja ei osanud kaarti lugeda ega teadnud, mis tänaval nad on. Leidsin kloostri kaardi abil turu kõrvalt. 1923. a keelustas Türgi vabariik usuühingud. Mevlevid üritasid edutult jätkata Damaskus'es. Praegu pöörlevad vist rohkem rahva lõbuks. Pääse ei maksnud midagi, aga valvurid käisid kogu aeg külastajate sabas. Enne kästi asjad kappi panna ja otsiti metallianduriga läbi. Huvitav vaibakirjade näitus oli, aga noor valvur lubas selgitusi lugeda alles pärast vaipade vaatamist. Õnneks oli veel üks nooruk vaatamas. Kui tema ühes ruumis vaipu vahtis, sain siiski pisut aega uurida. Vaipu annetatakse pühamuile usus, et nendel palvetamine lisab iga kord pälvimusi ka annetajale. Vaipadel näeb veel tänini pronksiajast pärit kujundeid: emajumalanna, viljakus ja tõrjekirju (kaheksakand, taaveti täht), oinas, lohe, linnud (paha vares, hea tuvi), õnnetäht. Kui tütar koob vaipa kosjakõrvarõngad, siis sellega palub end mehele panna. Inglise keelne tõlge oli kohati kehv: hiina "yin-yang"i taolise märgi tähendust ei mõistnudki.
Kloostri värava taga mošees räuskas imam pärast palvet vihast jutlust. Pühakoda oli üsna madal, aga omapärane - palveruumi külgedel olid rõdud, ka alumise korra seina äärtes oli puitpiirdega eraldatud nurki. Ukse silt teatas, et naiste mošee asub vastas. Ühe kõrvaltänava maja väraval oli lagunenud puurist. Üks moor podises midagi kurjalt, läks sisse ja pani lukku. Lähedal oli teisigi vanu ehitisi. Üks heledat verd mees lükkas kaubakäru. Meenuvad Bogasköy jutud valgeist süürlastest, kelle esivanemad olnud hetiidid.
Pildistan turul seppi, sadulaid, tatari ehk Volga - Kaama päraseid naiste müntidega peaehteid ... Plekksepp müüs bütsantsi lampe, sälkteravikuga mõõku, tatari kilpi ja kiivrit, nii kristliku kui islami pühakoha torniotsikuid. Sõin "balıklı ekmek"i ehk kalaleiba 1 ytl ja jahust küpsetatud "siirupiusside" palmikut 1 ytl