Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

45 ytl buss
İskenderun 21:45 kolmapäeval 21. novembril 2007
> Kayseri 5:?? neljapäeval 22. novembril 2007

Göreme

Buss tõi oma ettevõtte Kayseri kontori. Telekas lärmas seep. Rahvas keeras magama ülemise korra tugitoolidesse. Seal oli ka vets. Paluti oodata. Kella 6:30'ks viivad Ürgüp'i bussile. Sõitsin siiski järgmise saabunud bussi "servis" marsaga bussijaama. Külmetuse raviks jõin Gaziantep'i tänavailt meelde jäänud "sahlep"it ehk kuuma lima kaneeli ja suhkruga. Ürgüp'i buss ei lähe enne kella 8:00t. Sõitsin kell 7:00 9 ytl eest Göreme'sse. Nii lühikese otsa eest tundus see jube kallis. Avanos'e juures nägin ilusaid kaljuseeni (türgi: "peribacası" [= haldja korsten], prantsuse: "Cheminée des fées", inglise "fairy chimney" ehk "hoodoo", saksa: „Erdpfeiler“), mis tekivad siis kui kalju pealmised kihid on alumistest kulumiskindlamad. Tõusva päikese taustal sõudsid õhupallid. 200 ytl eest saab kustumatu elamuse nagu mulle hiljem Ilhara matka bussis seletas New Yorgi vanadaam. Laskutakse kaljuseentesse uuristatud nikerduste juurde, kuhu muidu on võimatu pääseda jne.

Göreme bussijaama platsi reisiinfost anti kaart. Rollerit saab rentida igalt poolt. Oltsin 45 ytl eest kella 22:00se Olimpus'e bussi pileti. Seljakoti jätsin kassasse. Kaardiga maksin "Andromeda tour"ile 50 ytl rohelise tuuri eest. Matsakas Izmir'i giidineiu pakkus teed. Kõrvalt poest ostsin kaamerale pataka. Göreme's on kõik kallim, kui ma seni olin näinud. Müüjaneiu oli äsja käinud vist punasel tuuril ja seni veel vaimustuses.

9:30ni pildistasin lähedaselt ehitusplatsilt ümbrust. Siis hakati võõrastemajadest tooma reisikaaslasi. Mõned sortsides kanadalased, minu moodi matkariides oz'id, tihedalt sisse mähitud brasileirod ja New Yorgi feminismi professor, kolmjalaga jaapani fotograaf ja türgi noorpaar. Teised olid juba Göreme vabaõhumuuseumis käinud, eks minul tuleb teine kord tagasi tulla. Esmalt sõitsime marsaga Göreme kohale vaatemäele. Teejuht rääkis pisut geoloogiast: "Suurte vulkaanipursete ajal kaeti Kapadokya kolme kihiga. Kõige all on tuhk, selle peal pehme tuff, mida omakorda katab kõvem basalt. Kihilisse pinda on tuul ja vesi kulutanud kummalise maastiku." Mäelt paistis ka Uchisar'i müürideta kaljulinnus. Tuff kõveneb õhu toimel. Seetõttu oli kindluse uuristajate töö omal ajal pisut lihtsam. Kalju oli siis pehmem. Mäel müüdi muuhulgas kividega kaunistatud pistoda. Küsisin, kas antakse ka ostutõend, millega lennujaama sisse saaks. Asjatundlik müüja käskis panna väiksemasse kotti, sest noid ei vaadatavat!? Istusime kõik peagi bussi, aga edasi ei sõidetud. Teejuht rääkis ukse taga korea paariga, kes olid mäel meiega ühinenud. Kuna nad tulid hiljem, siis oleks üks pidanud istuma giidi kõrval klapptoolil, aga nüüd talle see mõte enam ei meeldinud ja nad lõid lihtsalt lärmi. Istusin ise klapptooli ja käsutasin halisejad oma kehvas korea keeles istuma, et enne pimedat reis tehtud saaks. Reisikaaslased vahtisid ammuli sui pealt nagu ma oleks vabal tahtel vereohvriks läinud. Elukoolis karastamata teejuht oli närvis ja hirmus tänulik. Ka New Yorgi daam tänas, et ma selle viivituse lahendasin. Sõitsime Derinkuyu'sse, kus olevat suurim allmaalinn. Igaks juhuks hoiatati klaustrofoobia eest, kuigi koopad olla avarad, valgustatud ja hästi õhutatud.

Derinkuyu allmaalinn

Ülemised korrused kaevasid hetiidid. Hetiitide eelseist asukaist pole piisavalt tõendeid. Sügavamale uuristasid ida roomlaste orjad. Praht, sitt, laibad ja jäätmed tiriti suurte pottidega õhulõõre mööda pinnale. Sama teed toodi koopaisse toit, muud tarbed, ehituskivid ja isegi koduloomad. Koobastes olid tallid, laudad, küünid ... hahhaa - MAISI aidad (enne Columbust), aga ainult üks köök, et suits põgenikke vaenlasele ei reedaks. ... Viinamarja tatsamise vannist voolas mahl renni kaudu suuremasse õõnde. Naaberlinnadesse viivad käigud suleti tüli või ohu korral veskikivi taoliste ustega, mida olin näinud juba Gaziantep'i Dülük'i hauakoopais. Käigud olid üsna kitsad. Üles ronimine oli laskumisest palju meeldivam, sest ei pidanud nõnda koogutama. Risti kujulise kiriku kõrval oli vangikong ja surnukuur. Ainsaks karistuseks olnud surmanuhtlus. Lae ligi oli kivisambal kaks uuristatud aasa. Kuhu käsipidi poodi risti süüdimõistetu. Selle taga kitsast koopajupist korduva läbijooksmisega loodeti patte andeks saada. Tegin kah mõne ringi, aga noorem kanadalane oli õige patune. Kuna korealastega kaklemise pärast olime lõunasöögile hilinemas, karjus teejuht pidevalt:"Mu eesti sõber, kus sa oled." või "Mu jaapani sõber tule, palun, ruttu". Kuigi minu kallal iriseti päris palju, suustsin alati enne viimaseid kaaslasi teejuhi juurde jõuda.

Linna sissekäigu ligidal küla serval oli taastamiseks suletud päris kenade kivinikerdustega kreeka kirik. Vanamutid müüsidarmetuid kaltsunukke:"Mösjöö, 2 lira!". Näitasin, et taskus on vaid 35 krossi. Võttis need ja pani tasku. Käsutasin nad vähemalt pildile.

Tõttasime Ilhara kuristiku poole. Teed palistasid põllud. Muudest Türklastest erinevalt kasvatavad kapadooklased kõrvitsaid ainult loomatoiduks. Ise söövad küll seemneid.

Ilhara kuristik

4 km-ne matk Ilhara orus olevat küll kõigile jõukohane, aga soovi korral võisid vanemad või väsinud reisijad sõita bussiga oru suudme Belisırma küla kõrtsi, kus meid ootas lõunasöök. Kuristiku väravas imetlesime seni kaua kõrtsi õue, kuni teejuht kõigile pileti ostis. Kohe värava tagant avanes vaade kanjonile.

Otse trepi all oli ainus koobaskirik, kuhu meid viidi "Ağaçaltı Kilisesi" ehk "Puiealune Kirik". See olevat kõige paremini säilinud. Teiste kirikute ja kloostrite jaoks polevat aega. Seina ja laemaalid olid tõesti kenad: "Gabriel & Maria", "3 tarka", "Jeesus'e taeva minek" jm. Välguga pildistada muidugi ei tohtinud. See rikub maalinguid.

Jaapanlane tegi kolmjalalt pilte oma reisikorraldajaile. Austraallased, Kanadalased, Briti Pakistani ja Bangladeši ronisid minu järel ühte hiiglasuurde lagund koobaskloostrisse. Selle esisein oli kamakana alla varisenud ja kõikus jalge all. Kuristiku äärelt langenud hiidrahne oli mujalgi. Ukse ümber oli veel näha roostekarva mustrit ... mõned raudristid. Läksin jõge pidi giidile, brasiillastele ja türklastele järele. Teel olid mõned basaldist sammasseinad nagu Kyushu'l ja Kuriilidel, kellegi kiviaiaga põld ja muidugi rahne ning koopaid mõlemal kaldal. Kuristiku laial lamedal põhjal voolas kiire oja. Oru suudmes olid veel mõned huvitavad küünlaorvadest kärgseintega pühamud ja laudaks kohendatud eraklad. Vastaskaldal paistis kuristiku äärel mägiküla, mošee ja tumedad basaltsõrmed.

Teejuht oli maru pahane, et pidi poisse pool tundi ootama. Mina polnud õnneks viimane. Korealasi vaigistades olin ju pealegi meie ajakulu vähendanud. Ka kokad olid ootamisest pahased. Lõunaks oli aedvilja salat sidrunimahlas, kuum paks vürtsikas läätsesupp, väga vürtsikas loomaliha hautis, palju leiba, kuum juustupirukas ja mandarinid. Joogid tuli juurde maksta. Üks manda oli mädand. Näitasin giidile.Tõid teise mädanu asemele. Buss pööras taas tagasi Göreme poole.

Selime & Uçhisar

Bussiaknast imetlesime "Starwars 1" võtteplatsi kosmilisi koonuseid. "Briani elu" on vändatud sarnastel Tuneesia maastikel. Selime kloostris tegime lühema peatuse. Enne bütsantslasi kasutati seda koopakaljut karavansarai'na ehk kaubavooride öömajana. Tuul oli koobasmajadelt seinad ümbert juustuks kulutanud. Siis läks pimedaks.

Tuviorgu ei mindudki. Tee olevat kinni. Uçhisar kindluskaljul polnud müüre. Külastajaile vaatamiseks toodud kaameleist oli ainult hais. Sel Türgi reisil jäigi kaamel nägemata. Uçhisar on Kapadokya kõrgeim tipp, kust hea ilmaganäeb kõikjale. Reisikorraldajad rühmi üles ei vii, kuna 2 inimest on pildistamisinnus surnuks komistanud. Omal vastutusel võid 2 ytl eest ise üles ronida.

Viimaks esitleti kivilihvimist. Treiti oonüks'ist muna, lihviti kolme liivapaberi ja booraksiga, kuni valgus hakkas kohati läbi paistma. Selgitusi jaganud neiukene küsis äkitselt, kas teame, mida tähendab. Mina omast edevusest kostsin kohe, et meile oli sellest just räägitud. ( türgi Kapadokya, kreeka: Καππαδοκία / Kappadokía, inglise ja romaani keelte Capadocia, pärinevat Herodotose sõnul vanapärsia keelest: Katpatuka, mis võis hetiidi keeli tähendada "kenade hobuste maa" ) Ta ei hakanud lõpuni kuulamagi vaid kinkis värskelt valmistatud muna mulle. Parim oonüks olla roheline, aga on ka pruuni ja kollast. Nüüd pääses rahvas lõpuks nänni ostma: musta toruga valgest merevahukivist lambapeaks nikerdatud piipe, imepeen hõbekuunar, rubiinid jm. Ameeriklannal olid Arizona põlisrahva türkiissõrmused, aga parim türkiis on ikka Türgis - sinine hõbesoontega poolvääriskivi. Pakistani ostis vennale hõbedast mansetinööbid. Puhas hõbe on käevõrude tegemiseks liiga lodev. Jaapanlast õlitati tema omas keeles. Pakkusin rasket kivimuna giiditüdrukule. Too keeldus. Tal juba üks olevat. Bangladeši küsis endale. Ma ei andnud. Jalutasin õuel. Mäenõlva kõrtsid jm helendasid öös. Lõpuks käsutas Yolanda naised kaubalettide eest minema.

Tagasiteel pani teejuht kokku 50 ytl Türgi õhtu sõu huviliste rühma. See algas 21:00, aga minu pilet oli juba kella 22:00ks. Kell 17:00 saime Göremesse. Ostsin mõned postkaardid. 2 ytl eest toksisin 1 h arvutit. Hinnad on siin turistikohased. Piimaga sahlep maksis 5 ytl. See oli vist ligi 10 korda kallim, kui Gaziantep'i pargis. Ma ei hakanud proovimagi. Piltisin pimedas rippuvaid sambaid ja puuväravaid, kui tänase matkaseltskonna 38. a-ne Yolanda kutsus mind brittidega resto. Türgi õhtule ei mindudki.

Täiskäiguga õhtusöök maksis 17 ytl:

1. läätsesupp või salat
2. pirukad
3. guljaš
4. külm puding või baklava (nii magus, et Yolanda jättis järgi)