Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

45 ytl buss
Göreme 22:00 neljapäeval 22. novembril 2007
> Antalya (cuma) reedel 23. novembril 2007

Antalya

Antalya jaamas anti mu Olimpus'e pilet mingile sellile, kes vedas mu läbi järgmiste turvaväravate ja metalliotsijaga tädi marsa peale. Jätsin koti istmele ja jooksin Konya bussi väljumise aega küsima. Viimane läheb kell 20:00. Veerand tunni pärast läksime teele. Möödusime kenast lumisest mäestikust ja merest. Siin võiks puhata küll. Palusin Çıralı peatuses maha nagu soovitati LonelyPlanet ThornTree jututoas. Yanartaş ehk põlev kalju olevat otse Çıralı küla taga mäenõlval. Juht küll ütles, et see pole Olimpos ja vaatas mind nagu lolli.

Çıralı

Allamäge astumine oli päris mõnus: pasknäärid, kitsed, vaheldusrikas vahemareline taimestik, tomatikasvuhooned ja lõunamaised viljapuuaiad - küpressid, kaktused, agaavid, datlid, banaanid, sidrunid, mandarinid, astelpajud, põldmarjad, männid, kive lõhestavad alpikannid, elulõngad, õõnsad "ebavahtrad", okastamme põõsad, igasugu muud okaspõõsad - mõni nägi välja nagu hiiglslik pehme poolkera, aga ei vetrunud sugugi vaid torkas kätte verised augud. Mäenõlval metsavälul oli taas trobikond valgeid tarusid. Teega rööbiti voolas ojake. Lai munakivisäng andis tunnistust sellest, et ajuti kohiseb seal jõgi. Koormast kukkunud mandarine vedeles tee ääres Autojuhid lehvitasid sõbralikult.

Küla ise oli täis kasvuhooneid ja ahneid mahajäetud võõrastemaju. Kurve poes küsiti voodikoha eest 50 ytl. Vaatasin reedest jumalateenistust. Seljakottidega saksa vanurid ütlesid, et kimääri leekideni on küla pühakojast veel pool tundi kõmpida. Varsti jõudsin sildini. Siis algas võike kõrb. Umbkeelne kreeka pere peatas mu juures auto ja korrutas "Chimaira - chimaira?". Pidasid mind ilmselt türklaseks. Ütlesin inglsmanni keeli, et ei tea sest rohkem kui nemad ja näitasin kuhu silt juhatas. Ostsin 2,5 ytl eest kimääri pileti. Öeldi, et marsa läheb ainult ülalt suurelt maanteelt. Sinna saab rutem mitte läbi küla tagasi vaid edasi kimäärist mööda üle mäe minnes. Pileti panin tasku, ostsin jäätise ja läksin tagasi klibusele rannale.

Kuivatasin saapaid. Vesi oli külm nagu viru rannas. Pikutasin jopega. Päevitasin jalgu. Sisetallad unustasingi rannale kuivama. Loodan, et siin munevad Caretta caretta kilpkonnad nende söömisse ei sure.

Loojangu eel läksin tagasi kimääri mäele. Vastu sõitis (Yol. No. 2 ... Çıralı ) marsa, mida külaelanike jutu järgi siin ei oleks tohtinud olla. Sain hommikul ostetud piletiga läbi. Plekktahvlilt lugesin pegasusel ratsutava Bellerphoni ja Kimääri lugu. Kaljusse löödud kimääri hingeõhk immitseb pinnale ja süttib õhu käes. Tahvlil oli ka selle keemiline koostis. Arvatakse, et ta ei teki mitte vulkaanilisel teel vaid kivimimoonde käigus. Kunagi paistis leegitsev kalju kaugele merele ja oli tuletorni eest. Nüüd meenutab ta suurt looduslikku gaasipliiti. Ka hais on sarnane. Mõned kolded olid kustunud. Siin seal vedeles leekide vahel muistseid raidkive, mis võisid pärineda nii kõrval asuvast maalingutega bütsantsi kirikust kui Hephaistose templist. Ümberringi on männimets ja maa paksult okkaid täis. Ei tea kuidas mets pole süttinud. Lärmavad hollandi jõnglased lõhkusid ja põletasid türklaste puitehitist. Viskasin katseks tulle maas vedelenud koni. Leek on piisavalt kuum. Çıralı rand ulatuvat teise otsaga antiikse Olympos'e varemeile asutatud külani. Kunagi joosti sinna võidu mäelt süüdatud tõrvikutega ühtedel paljudest muistseist Olümpia mängudest.

Ronisin juhatatud teed mööda punase ja valge värviga maalitud märkide järgi mäkke. Pildistasin lahte ja kaljusse uurdunud ojasängi. Hämaras käisin veel kord leeke pildistamas. Alpikannijuured lõhestasid suurt kaljurahnu. Siis tõttasin mäe harjale lootuses jõuda bussiga Antalyast Konya'sse homsele mevlevi dervisite etendusele. Mäeharjal imbus mullast veelgi leeke, mis katsid ühtlaselt maad nagu vatine hallitus. Oli juba kottpime. Öökull huikas. Huilgasin ise kah vanu teekäigulaule: "Kus me lähme vastu ööda ... jõgi on kõrge ja kõvera .. kõik see tee on tedre verda ...". Täiskuu. Kaljud läksid kastest libedaks. Aeg ajalt silm ei seletanud teed. Õnneks näitas pliiatsisuurune taskulamp siiski piisavalt valgust. Ilma oleksin kindlasti eksinud. Mõni koht oli päris ohtlik. Pidi kätega kaljupragudest tuge otsides jalalaba laiusest astangust üle ronima. Seljakott oli seljas ja kõht vastu nõlva. Kuristikus kohises midagi, milleni lambivalgus ei küündinud. Teist korda ma sinna öösel ei läheks. Vastasnõlval paistis aknavalgust. Koerad haukusid. Arvasin, et olen maantee lähedal. Laskusin kärestikuni. Üle mitme koolme koha sain viimaks laiemale mägivankriteele, mis vee korduvalt läks üle oja. Lõpuks jõudsin asfaltteele majade juures, mille valgeid aknaid olin mäelt näinud. Koerad lärmasid. Tee ääres oli Yanartaş'i türgikeelne stend, mida hommikul polnud märganud. Peatasin mööduva veoauto, aga see tõi mu tagasi Çıralı külla. Poisid, kes mu enda kõrvale esiistmele kolmandaks võtsid, lubasid mu 1 h pärast üles maanteele viia, aga otsisin öömaja ja jäin õnneks maha. Konya bussile jõuda polnud võimalik. Võõrastemajad olid suletud. Poes, kust ma 1,5 ytl eest jogurti, 0,3 ytl eest saia ja 5 ytl eest halvaa õli ostsin, öeldi, et nii hilja Antalya'sse marsat ei lähe. Pansioni voodikoha eest küsisid 50 ytl. Küsisin luba poe ees lõkke ääres einestada. Muidugi lubati. Halvaa õli oli maitsetu soga, aga põles hästi. Ööbisin 30 ytl eest Sirene Pansyon'is. Radika asemel oli taas kliimaseade, mis puhus sooja lae alla. Pesin siiski sokke ja pükse. Hommikul kella 8:00 - 9:00 vahel minevat 2 marsat mäele.