Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

buss
Fethiye 8:30 pühapäeval 25. novembril 2007
> Pamukkale 13:00 25. novembril 2007

Fethiye

Läksingi hommikupalvele, aga valgeks läks alles pärast kella 7't. Niisiis esimesele Pamukkale bussile ei jõudnud, kuna tahtsin öösel nähtud Lüükia muistiseid pildistada. (Pamukkale busse läheb kella 7:00st 16:30ni. Burdur-Isparta busse on kaks 9:00 & 13:15.) Alustasin suurtest kivikirstudest kesklinna pargis kanade ja raudaiale riputatud pesu vahel. Samas ligidal on risuga kaetud maavärina kindlaist nurgelistest kividest müürid. Linnavalitsus naudib turismi tulusid käed rüpes ega karda räppa. Kauneim kirst on keset autoteed. Pisut edasi on veider kaev. Ronisin libedaid nukke pidi madalamate riiulhaudadeni, aga need olid tühjad augud ja edasi turnida polnud mõtet. Raidhaudu oli lootusetult palju kogu kalju ulatuses, aga aega vähe. Päevavalgel nägin ka saarekestega suletud sadamalahe poolsel vastaskaljul lüükia kirste ja kindluse varemeid. Suurem kindlus on peakalju paremal serval haudadest eemal. Kaljult nähtud kirstud äratasid huvi, aga koha peal oli neid majade vahel raske leida.

Tõttasin võõrastemajja koti järele. Muuseumi värav oli lahti tehtud. Pildistasin kitsi jm reljeefe. Aias lõrises koer. Heebrea jm kirjadega raidkivid jäid piltimata. Võõrastemaja peremees tuli teepeal vastu ja tervitas rõõmsalt. Seda habemikku ei oleks küll türklaseks pidanud, kui poleks teadnud. Linnas oli teisigi elanikke, kes pigem sarnanesid soppavaile inglastele. Ostsin teele saia, sokoladi ja mahla. Bussikassas pakuti teed. Kohalik sai on nii krõbe, et pudistasin tahtmatult tooli täis, kuigi püüdsin koti kohal haugata. Olematuks kulunud pealispükstega ätt röökis jaama ees ja pärast ka bussis. Sai vist podagra kaihvi.

Enne Kınık küla ja Gölhisar - Antalya teelahet möödusime Oinoanda (Oenoanda=Termessos Mikra=Termessos pros Oinoandois) viidast. Selle kaljulinna turu äärne müür oli kaetud epikuurlike kirjadega, et kogukonna liikmed sellest tarkusest igal ajal osa võiksid saada. Lumises kõrgmaastikus vulisesid ojad. Jahimees jalutas koertega. Mescid on ilmselt sulavete hirmus betoonsammastele ehitatud. Gölhisar'i eel bussi tulnud noormees tegi juttu. Ta oli töötanud 7 a Viin'i pitsabaaris. Saksa keel meenub mulle vigaselt. Tööloa saamiseks abiellus austerlannaga, aga elavad eraldi. Elab jälle türgis. Küsis Eesti kohta: "Kui kaugel see on ja kui hea on elu?". Denizli's pani bussifirma mees mu Pamukkale marsale. Küsis küll raha, aga maksis minu eest, kui piletit näitasin.

Pamukkale

Buss sõitis Denizli'st umbes 30 min Pamukkale Hierapolise poolsesse väravasse. Kuumaveeojadest ettiva lubjaga kaetud nõlv näis aknast suusamäena. Pildistasin teed palistavaid kivikirste, gladiaatori hauatähiseid, kuppelhaudu. Suur osa muistseist tervisvete palverändureist ei jõudnudki end ravima vaid tulid surema. Pildikarp läks rikki just enne lubjalompide kärjestikku nii, et Türgi peamine ilu jäigi jäädvustamata. Surnuaiapoolne kärestik näeb tõesti välja nagu maha jäetud soolakaevandus, sest kuum vesi, millest need lootoslehte meenutavad lubikausid hangusid, juhiti alla külahotellide tiikidesse. Eemal muuseumi juures on ilusaid lumivalgeid veest nõretavaid tiigikesi veel küllaga. Mõnes kasvavad vetikad, tarnad või osjad. Hiljem kuulsin, et nõlvu kuivatatakse korda mööda just "umbrohu tõrjeks". Pamukkale ehk Puuvillakindlus jäeti maha pärast Osmanite aegset maavärinat. Altvaates kärestik paistabki puuvillakuhjadena. Püha kuumaveeallikas on muidugi täitsa lagastatud ujulaga veepargiks. Passuvees on mõned sambajäänused. 18 ytl eest saab 2 h ujuda. 5 € eest pildistatakse sind kärjestiku taustal. Itaallaste taastatus saunapõhises kirikus on teatrist leitud muististe muuseum - 2 ytl. Muuseumi hoovis nägi üsna tavalisi marmorkujusid. Lombivesi oli soe ja paljajalu oleks saanud lompe mööda linnaväravani, aga tõttasin 15:30 , olin sellest kõnniteest juba liiga kõrgel ega tahtnud jalgu märjaks teha. Laskusin ümber kärestiku, paeastangute ja vana müüri poole. Sealt vaates oli mägi veel kõige kenam - nagu hiiglaslik jäätunud Keila juga. Alumistel astangutel vahutas kosk, lainelistest lubjakihtidest kärjekesed olid nagu säravast vandlist kausikesed. Värava juures maadles 2 politseinikku 3 nolgi ja ühe motikaga. Läks lausa kividega ähvardamiseni. Kuidagi nad siiski rahustati ja viidi kaasa. 비빔밥 maksab külas 7 ytl. Väravas juhatati 100 m otse edasi tänavaristile, kus peatub Denizli marsa. Pidin lõpuks jooksmagi. Maksin 1,75 ytl. Rongini jäi 1 h. Ostsin bussijaamas 2 ytl eest döner kebab'i. Turul küsiti mandarini kilo eest 2 kuni 1 ytl. Viimane hind küll tõsteti kohe 1,5-le. Nood olid ka väikesed, rohelised ja lehtedega pooleks.