Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Pamukkale Ekspresi: 06 Pulman yer no:51
Denizli 17:00 pühapäeval 24. novembril 2007
> Haydarpaşa (İstanbul) 8:30 esmaspäeval 6. novembril 2007

Haydarpaşa İstanbul'is

Viisa lõpeb täna, aga lennuk lendab alles homme. Võmmid jalutavad rongis - käerauad vööl. Keerutab lõdvalt vööl rippuvat püstolit minu nina all. Vehib kätega. Kiire mees oleks talle ära teind. Automaatide jm tulirelvadega mundrimehi on niipalju nähtud, et ei hirmuta. Ärkasin İzmit'is. Minu ees istmel maganud naine kah. Ei saanud kuidagi oma 10 000 asja korraga kätte võtta, et välja joosta. Peale tulnud vanamehed aitasid. Pulman vaguni pehmed liikuva seljatoega istmed on vaguni teises servas kahe - teises ühekaupa. Kuni inimesi polnud, magasin kõrval toolipaaril selili. Keskmise ja seinapoolse käetoe tõstsin üles. Pea toetasin kätele ja käed käigu poolsele käetoele. Pärast tuli oma tooli kolida. Seljatuge sai küll taha kallutada, aga see väsitab selga. Panin jope selga ja kapuutsi pähe. Vahepeal toetasin pea ja käed eesistme seljatoele kinnitatud klapplauale. Ka türklased võtsid õppust või oligi siin nii kombeks.

Bosporus paistab tõusva päeva valgel. Elu parim reis on selja taga. Iga päev oli huvitav (v.a vihm Tatvan'is). Lõpp Yanartaş'i ja Kaya Köyü öistel kaljudel läks suisa eluohtlikult põnevaks. Aga hea, et ka koju puhkama saab. Pildiaparaat ütles üles ka päris viimasel hetkel ega lasknud Pamukkale't pildistada. Jalad - eriti jalarandmed on saapasäärtest ja nööridest väsinud. Koreteks ei kuiva kah piisavalt. Ka selle rongisõidu ajaks toppisin vetsupaberit täis. Järgmisel matkal peaks katsetama muslimite mahkseid palvesusse sandaalidega või sääreta mägikingi säärekatetega. Teisalt oli kordi, kui kaitsesid nööritud saapasääred jalga nikastamast. Külmast *** hotellist saadud nohu on soojas rongis ööbides viimaks paranenud.

Saksa arhitektide Otto Ritter ja Helmut Cuno projekteeritud uusrenessanss stiilis Haydarpaşa jaam ehitati 1906-8 a. Minule võhikule näis jaam ja paadisadam orientaalbaroki või juugendina. Imetleme koos kahe türgi tüdrukuga Euroopasse sõitva "vapur" laevukese ninas Bosporuse vastaskalda vana Konstantinopoli müüre, Aya Sofia (Ἁγία Σοφία) ja Küçük (Väikse) Aya Sofia kirikuid, Sultan Ahmet'i ehk Sinimošee minarette, Galata torni paremal pool Kuldsarve, muuli meres, kormorane ja vesikanu, keda olin näinud Van'i järvel, Eufrati jõel Süüria piiril ja Demre laguunides. Eriti jäi meeldeTopkapı Sarayı sultanilossi köögiosakonna veider korstnarida.

Sultan Ahmet'i väljak ehk endine Konstantinopoli hipodrom

Eminönü sadama lähedal küpsetati kalaleiba (balıklı ekmek) otse õõtsuvailt laevukestel 3 ytl eest. Gaziantepis maksis see 1 ytl. Läbi tunneli läksin Egiptuse Vürtsiturule (Mısır çarşısı). Seal müüdi kulda, maiustusi, kingi jm. Kõrval asuvas Yeni Cami ehk Uues Pühakojas oli Valide Sultan'i hauakamber, aga sinna ei lubatud. Ka Sirkeci raudteejaam on omapärane. Raudtee läheb kallastpidi läbi Bütsantsi linnamüüri. Jaamast mine trammi teed pidi mööda. Keera vasakule ja mine linnamüürini. Pööra paremale ja mine müüri äärt mööda Sultan Ahmet'i väljakuni.

Topkapı Sarayı pilet maksis 10 ytl. Haaremi 10 ytl pilet tuli sees lisaks osta, aga piletimüüja lasi kella 12:30ni jalga. Mul polnud aega teda oodata. Topkapı kassa on väravast kaugel paremal nännipoe kõrval. Silt oli märkamatu. Giidid jalutasid värava ees sildid kaelas, kes mis keelt rääkis. Kuulsin kõiki endale tuttavaid keeli. Loss oli küll Pekingi Gugong'ist ehk Keisri Keelatud Linnast väiksem, aga huvitavam - eriti köögid ja varakambri hiidvääriskividega relvad, peaehted, soomusrüü, mäekristallkannud. Osa vara evakueeriti Mekast I ilmasõja ajal vallutamise hirmus: ehted, mis sultani tütred, õed jne olid kinkinud prohveti pere haudade kaunistusteks. Osa värki olid Vene, Saksa, Prantsuse, Inglise, Pärsia, India jt valitsejad teineteisele kinkinud. Egiptuse Mamelukid autasustasid Türklaste võite kristlaste üle. Köögis nägi omaaegsete kokamaalidele lisaks ka Hiina Yuan'i ajastu rohelist, Ming'i sinivalget ja Qing'i ning Jaapani värvilisi nõusid. Mõned olid päris huvitavad nagu ka sultanite portreed. Esimeste sultanite Verona koolkonna piltide koopiad saadi hiljem Veneetsia Doodžidelt. Viimased sakslaste tööd olid pisut naljakad. Sultan eurovürsti poosis mõõka tupest tõmbamas. Relvakambris nägi pilte ning Pärsia, Mameluki ja Türgi mõõku, odasid, kaitserüüd, hobuse näokaitseid. Liitvibud olid puhkeasendis tagurpidi käänatud ja "maalima parimad" nagu Koreas. Müürilt nägi üle Kuldsarve lahe. Palju hooneid oli kohendamiseks suletud. Nägingi tudengeid uksepiita kuldamas. Õõnsad puud. Sisemine perehoov, mille Kuldsarve poolses küljes oli ka haarem, oli küll täis valitsusistungite ja troonisaale, aga need olid üsna tühjad nagu raamatukogu jms. Seal elasid naiste, eunuhhide ja sultanipere lisaks siiski ka kristlikest peredest andamiks saadud janitšar sõdurid ja õuepoisid, kes eelneva väljaõppe olid saanud Edirne's jm ning lõpetasid edu korral valitsuses. Haaremi võeti ka muuusulisi kõrvalnaisi, kes mõnikord pääsesid isegi poegade abil võimule, kuid enamasti lõpetasid õukondlaste naistena.

raamatupoed ja Taksim, İstiklal Caddesi

Kella 12:00 paiku tõttasin raamatupoodi otsima, sest õhtu eel pidin ajama joonde veel oma viisa ja siialennul kaotatud pagasi asja. Mööda minnes pidin isegi sisse astuma Hagia Sofia tagakülje mošee'sse, aga seal öeldi, et muuseum on nurga taga. Selleks polnud täna aega. Sultan Ahmet'i turistiinfos sattusin taas sapisele vanale, kes tuhnis parema meelega arvutis ja ütles, et Galatasaray ja Arkeopera raamatupood on kaugel eeslinnas väljaspool kaarti, mille ta mulle andis. Raamatupood olla samas lähedal 100 m mööda trammiteed vasakule. Haukasin tee peal 2 ytl eest "tavuk döner"i , mis siin tähendas väikest saia lihaga - veel väiksemat kui Denizli's. McDonalds'i juures olidki mõlemal pool teed sama turistiraamatupoe osakonnad. Ühes nägin turistinänni seas nelja muusika CD ja ühe video DVD komplekti mevlevi dervismunkade sema'ga - teises head türgi keele grammatikat, mille ostmata jätmist kahetsen, kuna muial midagi sellist ei leidnud.

Läksin tagasi turistiinfosse. Teiselt vanalt kuulsin, et Taksim'i saab siiski trammi lõpppeatusse ja sealt metro'ga esimesse peatusse sõites. Seal olla tõesti palju häid raamatupoode. Imekombel vaevus küsima, kust ma olen. Leidsin kaardilt isegi Galatasaray Lisesi ja İstiklal Caddesi raamatupoodide tänavaristi Vedat Nedim Tör Müzesi kõrval. Ostsin 3 piletmünti (1,30 ytl tükk). Tagasi sai sama tänavat pidi mäest alla Tophane peatusse joosta. Seal pidin küll algul valesse suunda sõitma. Jaamapoiss näitas, et Sultan Ahmet'i peatus on teisel pool.

ArkeoPera raamatupood oli hiigla hea. Ostsin VisaElectroni'ga 2 köidet uutest neoliitikumi leidudest, Urartu ajaloo, keele ja eluolu ülevaate, ingliskeelse Türgi muinasteaduse ülevaate, teedeatlase, türgi seletava sõnaraamatu, Langenscheid'i türgi - inglise- türgi sõnaraamatu. Harrani ja Nemruti raamatud unustasin õnneks riiulile. Kolme riidekotti raamatutega oli isegi raske kanda. Grammatikat ei leidnud ka neljast teisest naaberpoest. Viimases pani ukseandur mu raamatute peale karjuma. Tuli kassas üks haaval raamatud läbi käia. Sarnane jama oli kord ka Järve Selver'is ühe Hiinast ostetud raamatuga.

Atatürk Havalimanı

Tõttasin lennujaama: tramm Zeitinburnu lõppeatusse, sealt metro Atatürk Havaalanı lõppeatusse. Metro'st sai lennujaama läbi tunneli ja turvavaärvate. Lennufirmad on ülakorrusel - KLM päris taga otsas, aga juba "kapalı" ehk suletud. Air France esindaja sai asjata mu viha enda kaela - "Nemad kadunud pagasiga ei tegele.". Siiski mitte täiesti asjata - on nad ju liitettevõte. Ütles, et Air France lubab lennukisse käsipaki, mille 3e mõõtme summa on 1,5 m. Siia tulnud hollandlased vedasid küll suuremaid pakke ja palju. KLM "tsekib in" öösel kell 3:00. Immigratsioonist ilmselt täna läbi ei pääse pardapiletita.
Esimese korruse "danışma" teadete aknast anti "lost luggage" telefoni number: KLM => 3364. Sisetelefon oli samas kõrval. Tuli asjamees ja viis mu pagasiruumi. Pass jäi tolliväravasse. Seljakott oli seal, aga kadumistõendi kinnituseks taheti dokumenti. Kõlbasid ka juhiload. Pagasiklepsu ei küsitud. Kadumistõend rebiti puruks. Enne küsiti küll luba. Väljumisel anti pass tagasi ega uuritud midagi. Lennujaamas maksis sokolad 2,5 ytl.
Võtsin teise seljakoti kõhule - teise selga ja jalutin lähimasse pensujaama, ostsin 2,5 ytl eest 5 sokoladi, ülejäänud raha eest jogurti ja soolaküpsiseid. Mahla olin ostnud raamatupoest tulles. Kotid ja raamatud olid päris rasked. Olin isegi rahul, et suur kott reisi aja lennujaamas ootas.
KLM'i kassa juures olid perfoplekisttooliread. Mõne käetoed olid vahelt eemaldatud. Magasin, sõin jogurti segatud soolaküpsiseid Eestist seljakotti jäänud küüslauguga. Mingi Ukraina või Moldova tibi oli vist ühe türklase õnge võtt. Muudkui helistab türgi ja vene keeli, et kõik on "pistets", kuhugi ei lasta ... Neil on siin sõpru veelgi. Vahetan seljakotist puhtad sokid... Lahkuv türgi tüdruk jätab taatidega mitu korda jumalaga, "suudleb" kätt ja põski... Pakkisin seljakotid ümber. Raamatud - filmid võtan väikse kotiga lennukisse. See on juba 2.l nädalal pärast ostmist täitsa lagund. Kaamera, pooled filmid, salli, mütsi, kindad jm topin jope tasku. Seljasideme ning talihaalarid panen kah selga. Muu pahn las siis lendab, kuhu hollandlastel kombeks. Lugeda ei viitsi - reisimürgitus.
Ärkasin kell 2:00 sidusin kotirihmad pinkide külge, et keegi jooksu pealt kaasa ei võtaks. Käisin vetsus ja hambaid pesemas, võimlesin - punase poolkuu seltskond muigas ja lehvitas. Minu kohale istunud ?türklane küsis elukalliduse kohta: Eestis (enne ja pärast Eu'd), Iirimaal(, kus eestlased nüüd tööl käivad), Koreas ...