Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

lennuk - KLM ROYAL DUTCH AIRLINES
İstanbul 05:25 teisipäeval 27. novembril 2007
> Amsterdam 08:10
Amsterdam 11:00
> Tallinn 14:30 teisipäeval 27. novembril 2007

Atatürk Havalimanı

Hommikul oli jälle KLM'i asemel Air France. Eilne tibu lihtsalt vältis mind. "Tsekk inn" algas kell 3:00. Tüdruk küsis, kas ma TAHAN midagi pagasi anda. Andsin suure seljakoti pagasi, väiksem lubati kaasa. Pagasikleps pandi Tallinna piletile. Passikontroll ei vaadanud, et üle 4 h viisat ületasin. Oktoobris on ju 31 päeva. Tulin 27. Oktoobril. Viisa kehtis 30 päeva ja oleks pidanud lõppema eile nagu Tren Tur Kart. 213 värava ees on tõesti pehmed istmed. Internet on vist ainult Tallinna lennujaamas. Vaatasin pehmelt toolilt, kuni järgmisse ooteruumi tõttajad sabas seisid. Kui saba läks väiksemaks, läksin ise kah. Hoolimata Air France neiu loetletud piirangutest olid paljudel käed kotte täis. Mõnel oli suur seljakott.

Amsterdam > Tallinn

Olin sõbralikele hollandlastele juba andestanud. Toit oli kah parem: magushapu puuvilja - jogurti möks, juust, moos, margarin, soe sai. Sokoladi ja puuviljatükkidega püree panin tasku. Amsterdamis on vaja kah oodata. Jõin õunamahla ja vett. Kõrval istusid kaks mossis Lõuna-Euroopa tibu - vist ema tütrega. Ei need saanud õieti toidupakkegi lahti. Minu koht oli akna all. Need ei viitsinud end ega kotte süles ehk jalge all liigutada. Siseneded roomasin kuidagi üle nende oma kohale akna alla.
Tõusime lendu 30 min hiljem kui pidi. Pime. Magasin. All paistis tuledes Euroopa. Amsterdam on õudsalt vesine linn: kanalid, 4nurksed tiigid, linna kohal tihe pilvitus. Selle peal tundus õhk värelevat. Ärkasin nagu akvaariumi. Väikesed lennukid ujusid kaugemal mööda.
Lennujaam on nagu sipelgapesa. D06 turvavärava taga alakorrusel juba trügiti. Küsisin, mis lennukile. Nood ei mõistnud, miks ma seda küsin. (Tablood ega silti all ei olnud.) Mõni ilmselt elabki lennujaamades. "Boarding time = 10:30" Jalutavate võmmide küljes tolkenevad juhtmega püstolid. Töötajad sõidavad elektrikärudega lusti nagu Istanbulis. Lugesin Istanbul'ist ostetud raamatuid. Valjukas korrutab ebamäärast häälitsust: ?? "Mind your step". Küsisin, mida need teadustajad jahuvad, ühelt üldse mitte tüüpilise eestlase väljanägemisega eesti paarilt, kes suure kotikäru kõrval skandinaaviapäraselt riides pooles mõõdus läpparis midagi mängisid. Soin sokoladi ja eelmiselt lennult kaasa võetud mehu. Alumises ooteruumis oli juba äratuntavaid kaasmaalasi moblat piiksutamas jne. Šotlased viskasid turvaväravas joogipudelid prügikasti. Vedelikke sisse ei lubata.
Tallinna teel vestlesin USA'st tütart vaatamast tulnud agronoomiharidusega maanaisega, kes oleks hea meelega sinna jäänudki. On oma abikaasa taluvaimustusest ja euronõuetest tüdinud. Vaevalt saavad ots otsaga kokku. Kuna tütrepoeg sai USA's sündides ka kodakondsuse, siis on kogu pere vara seal tolle nimel ja kõiki tehinguid aetakse lapse kaudu. Toit oli eelmisest lennust kehvem. Vein oli päris jube. Tallinnas sain siiski kätte ka pagasis olnud seljakoti. Uksel tervitasid mind lörts ja mossis näod. .. tuletades kohe meelde seljataha jäänud väsitava kuid samas ka uut jõudu andnud reisi sõbralike ja rahulike türklaste maale.