Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Kui rong oli mu taas Sivas'e jaama toonud, otsustasin kiiresti ümber, hüppasin välja ega sõitnud Çetinkaya'ni. Diyarbakır'i hotelli hommikune juust või Kayseri piprased dönerid olid kõhu lahti löönud.
Sain veel Samsun'i rongile Amasya'sse pileti. Täna sealt rongiga tagasi ei saa. Bussiga saaks ehk Alacahöyük'i. Türklased ei tiku tülitama. Kõik valivad eraldi kupee.
Siin kandis on rohkem heledaid ja kongninadega grusiinide moodi inimesi nii, et minagi ei näe liiga eriline välja.
Vahekäigus küsis keegi minult, kui kaugel on Yeşilyurt. Aknast paistab kaljumurd, koopad, kõrged paplimetsad, lambakarjad, kiviaiad, jõekesed. Kõrvalkupees naine imetab last.
Külades käib uute traktoritega sügiskünd ja sõnnikulaotamine.
Kolmeharuliste hangudega koristatakse kulu. Zile jaamast tuli rongile üks jutukas vana, aga tema jutust (murdest) ei saa suurt midagi aru. Ojaperved on paplitega ääristatud.
Tunnelite vahel on äge mägimaastik, püstiste liipritest ja karpraudadest tuisutõkked, kaalikakuhjad, põldudel söövad lehmad, Gruusia pearättidega neiud. Tahlun'is on savikuhjad, tellised ja katusekivid. Jälle üks lõpnud lehm.
Plekktorudest kannudega vesiratas. Kızılca's näen suuri marmorkuupe Merimer'i kaubavaguneil. ... taas võimsad kaljud, akvedukt ... ja juba vagunisaatja juba teatabki: "Järgmine peatus - Amasya."
Tuletab meelde Baskini - Valtoni filmi "Vernanda". Pealeronijate vool on nii tugev, et vaevalt trügin välja.
Kaljukindluse müür paistis kaugele. Jõe kohale eenduvad Ottomani majad meenutavad Jaapanis nähtuid - tume palksõrestik raamib heledat kiududega segatud savikrohvi. Monoliitbetooni raketised toestatakse juhuslike puutüvedega nagu Diyarbakır'is - pisut võõrastav küll, aga ilmselt toimib sama hästi kui meie rendisaalung. Rahva rõõmuks pöörleb vesiratas. Kallast palistab Amasya suurkujude pronksist rinnakujude park. Park algab maakera hoidvast Strabon'iga. Järgnevad türgi troonipärijad, kes alustasid Amasya asevalitsejana nagu Walesi printsid Inglismaal. Tõttan enne pimedat kaljuhaudu vaatama. Värava sildilt loen 2 ytl 08:00-17:00 aga valvur teeb üheselt selgeks, et ta kavatseb 16:00 värava kinni panna. Pontose kuningate hauakoopad on võretatud. Pildilt nähtud aupaistega pühakutega seinamaalingud jäid nägemata. Saunavaremete katusekuplites on väiksed ümmargused aknad. Kõrgesse kaljukindlusse ei olnud aega minna.
Etnograafia muuseumi ümbruse kaunite kivikujude ja puudega siseõuedega härrastemajades ööbimine maksis kaheses toas 50 ytl. Otsisin endale vastaskaldalt 30 ytl öömaja. VisaElectron ei saanud pangaga ühendust ja krediitkaardi numbri olin unustanud. Pidin siis oma vähesest sularahast maksma. Jalutasin pimedas muuseumini ja imetlesin prosedega valgustatud 15. sajandi osmanite Büyük Cami ehk Yıldırım Beyazıt Cami pühamut ümbritseva linnaku hauakambrit, parke, kooli, aedu ja muid ehitisi, mis jätsid päris kena mulje vastaskalda kaljudel valgustatud kaljuhaudade taustal. Lõpuks hakkas sadama, aga tänava kohale eenduvad majad varjavad tänaval kõndijaid vihma ja solgi eest päris hästi. Arvutitoast väljumisel libisesid mu vihmamärjad mägisaapad kitsal järsul trepil. Lasin kintsudel ja küünarvartel pika liu. Olid mitu päeva sinised. Hea, et selga ei murdnud.