Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Gölbaşı
Vaevlesin pulman vaguni "bussiistmetel" selili magada, kuni kahjurõõmus vagunisaatja mind Gölbaşı jaamas välja ajas. Umbes, et "Küll nüüd, tola, leidsid kella aja, et siia mõttetusse kohta tulla."
Läksin ooteruumi poole. Vagunisaatja jätkas närvidele käimist. Vilistas ja õiendas mõnuga: "Ei - ei! Jaam on kinni. Mine aga mine linna peale". Vastik molkus. Sõitku edasi ja tundku rõõmu.
Vaatasin rongiplaani:
Kâhta
Lõpuks sain 5 ytl eest Adıyaman'i ja sealt kohe pisibussiga Kâhta'sse. Viimase eest raha ei küsitudki.
Kâhta's oli pooltel majadel silt "Kommagene tours", aga nii vara hommikul alles magati. Ühe hotelli vastuvõtu ruumis uurisin seinal kohalikku kaarti. Kaks meest läks tööle, aga võõrastemaja pidajaid polnud kusagil.
Läksin tagasi bussijaama. Tahtsin omal jõul Arsameia'sse jõuda. Alacıhisar'i busse ei lähe. Mehed pakkusid mulle sooja leiba küpse paprika ja patlıcan'iga (= munakoiso ehk baklažan). Söömaga ühines keskealine turske kurdi mees:
"Unusta Alacıhisar, sest mina olen su ainuke küüt Nemrut'i mäele." Viis mu mägibussikesega oma kontori. Ma ei taibanud kohe nimekaarti küsida.
Pakkus 120$ eest ringreisi - üht teed Nemruti tippu, aga tagasi Arsameia kaudu. Mul põld nii palju Türgi raha.
Hakkas siis kurtma omi kulusid, et saab sellelt sõidult ainult 45 ytl tulu. Teeniks mina nii palju! Kui sõitjaid oleks mitu, siis maksaks igaüks 75 ytl. Kostsin, et internetis mainiti 50 ytl takso sõidu hinnaks. Vastas, et võimatu.
Ütlesin, et lähen parem Adıyaman'i muuseumi ja astusin minema. Otsisin panka. Kurdi vanamees otsis mu autoga jälle üles. Viis pangaautomaadi juurde. Seda piinas juba üks politseinik. Siis veel üks kohalik. Mina ei saanud ka midagi.
Võttis siis kohaliku sõbra kah peale ja viis järgmise juurde. Politsei sõitis rõõmsalt minema. Võtsin 400 ytl, aga oleks jäänud kaardist ilma. Kohaliku abil sain kätte. Küsisin juhilt: "How much should I pay for this cab ride?"
Pakkus mulle kogu reisi koos piletitega 100 ytl eest. Olin liiga väsinud, et vastu panna. Jäin nõusse. Pensujaamas küsis kogu raha ettemaksuks. Olin loll ja andsingi. Oleks pidanud poole maksma. Palusin peldikusse.
Helistas oma sõbra kõrtsi.
See mõnu oli tasuta. Küsisin kas lähedal saab filmi osta. Viis järgmise tuttava poodi. Tüdruk küsis 7 ytl. Keeldusin. Vanamees oli vihane. Võõramaalaselt jäi see tilk lüpsmata. Tegi linna peal ringi, et lisareisijaid leida !!!!
Kuigi oli minult kogu sõidu raha saanud. Võttis tee äärest veel koorma peale. Sõitis siis teed jooma. Pakkus mullegi. Keeldusin. Ostis endale pirukaid ja laenas mult 5 ytl lisaraha. No kui ta nii könn on, siis pold mul sest peenrahast kahju.
Kogu linn paistis tema sõber olema. Autojuhid tervitasid. Igal pool tahtis, et ma kelleltki midagi ostaksin.
Linnast väljas helistas enda võõrastemajja, äsja ärganud paarikesele, et tegeleb nendega hiljem, kuna on juba mäkke teel. Tüssas niisiis meid kõiki, et kulusid ei saaks jagada ja teeniks täna kahe reisi pealt.
Arvatagi - nood on nõus igat hinda maksma, kui nad juba nii kaugele on tulnud. Küsisin talt kurdide kohta mida sain, kuigi ta oli tõrges, üleolev ja mulle ebameeldiv ilmselt pohmellis pätt.
Ei olevat neil siin kurdi keelseid koole, ajalehti ega raadiot.
On telekanal.
Nemrut Dağı Milli Parkı ( Kommagene Kralı Antiochos'un Tümülüsü)
Hutköy bussiga oleks saanud Narince'ni - seal oli isegi võõrastemaju, aga hea, et ma autot ega motikat ei rentinud. Tee on tõesti jube: kitsas, käänuline, järsk ja lagunenud. Kui auto vastu tuli, siis pidi parempoolse ratta peaaegu teelt välja sõitma. Paremal pool teed oli vastaskaljus hiigel koobas, aga me ei peatunud ja pilti ka ei jäänud. Rahvuspargi väravas küsisin piletiraha temalt, sest ta oli mulle võlgu. Piletimüüja andis algul kogu raha peenrahana tagasi. Andsin siis uuesti. Juht uuris järgi, kas ma ikka maksin. Tipus oodanud valvurid palusid mind appi kandma munareste ja muud koormat autost putkasse. Juht vahtis niisama ülbelt ringi. Saatsin kõik pikalt. Nemrut oli muidugi äge. Soojad riided, villamüts ja kindad kulusid marjaks. Sõrmed kohmetusid pildistamise ajaga ja külm tuul puuris sisekõrvu. Läksin parempoolset teed pidi. Tegin kääpa le ringi, aga jõudsin ikka sama teed tagasi. Tahtsin vaadata, kuhu vasakpoolne tee viib, aga nii juht kui valvurid keelasid kõva häälega, et viib samasse kohta. Kõige eelneva tõttu tekkis mul tugev kahtlus, aga ronimine oli liiga väsitav ja loobusin. Putkas aitas juht jälle mingit pildiraamatut mulle kaubelda. Vaatasin, kas seal pole midagi, mis mul nägemata jäi. Lõvi tähtkujuga raidkivi ma tõesti ei mäleta. Küsisin, kas see jäi vasaku tee äärde. Olla hoopis taastamisel. Kaardil paistis ka kolm altarit, millest mina nägin kahte. Tagantjärele olen kindel, et põhjapoolset ma lihtsalt ei pidanudki altariks, kuna seal olid alles ainult kujude alused. Juht hakkas nüüd torisema, et olin üleval nii kaua ja nüüd peab tema hotelli tagasi minema. See lõi päris tummaks. Nänni müügiks oli aega küll olnud. Temasugune vana paksmagu poleks end selle ajaga jõudnud veel üleski lohistada. Ütlesin siis, et meie kokkulepe oli kogu mägi läbi käia. Mõmises, kuid alla sõitis siiski teist teed.
Arsameia (Eski Kale)
Nymphaios'e Arsameiale viitas pruun silt nagu Türgis kombeks. See oli nii palju madalamal, et maikaga oli palav.
Nii jäigi taskulamp koos jopega autosse ega ma näinudki täpselt, mis kahes tunnelis peidus. Esimene oli võrega suletud - teine jälle nii sügav, et tulin poolelt teelt tagasi.
Teise tunneli kohal oli sõnakas kreeka tähtedega raidkiri ja suur raidkivi, millel Herakles Kommagene kuningale ( Mithradates I Kallinikos, 109 ema – 69 ema ) käppa annab.
Esimene raidkuju oli üsna maantee lähedal, kaljuraja alguses. Tipul oli alusmüüride jälgi ja mõned samba alused, võimas vaade vastaskalju kindlusele. Sinna sõidust loobusin ma ise, sest õhtuks tahtsin Malatya - Tatvan rongile jõuda.
Juht juba tuututas oodates ja torises samuti, et sinna kindlusse ei maksa kohe kuidagi minna. Tahtis jälle reisi katkestada. Vastasin, et vaatame ikka kõik muistised nagu lubatud.
Cendere Köprüsü Milli Park (Roma - Septimus Severus)
Möödusime mitmest lameda savikatusega savimajadega kurdi mägikülast, kitsekarjustest ja haoraiujatest. Pea kõigilt puilt raiuti suurem osa oksi maha nii, et need vaevu elus püsisid.
Haokuhjad laoti samuti puuharude vahele või suurte kivide peale. Haokuhja vajutiseks pannakse suuri lamedaid kive. Kiviaedadele on kuhjatud okaspõõsaid.
Tee ääres hääletati. Juht küsis, kas tohib need kaasa võtta. Nõus. Järgmisi peale ei võetud kuigi kohti oli. Kolme lapsega naine sõitis roomlaste sillani.
Vanem poiss trügis minu kõrvale istuma, kuigi vabu pinke oli küllaga. Suhtlema kah ei kippund. Mina katsusin lahtisest aknast mõne pildi võtta.
Sild oli oru põhjas. Seal peatus ta ise ja lobises teemajas kauem, kui minul kulus pildi tegemiseks. Istus siis rooli, andis tuld ja põrutas otse üle muistse silla. Litsus kivitõkete vahelt läbi kõigist keelumärkidest hoolimata.
Karakuş Tepesi = Karakuş Tümülüsü (Kadınlar Anıt Mezarı)
Mina olen juba kõike muud kui kurdisõbralik. Jälgisin nüüd kõiki silte hoolega, et mind millestki mööda ei viidaks. Kotkaga sammas paistis kaugele. Näitasin talle: "Karakuş on seal.". Too virises nagu ikka - Seal polevat midagi vaadata ...
ainult mingid sambad ... aga viis mu siiski päris samba juurde ning peatas tagasiteel veel korra, et saaksin pildile kogu kääpa. Vahepeal jutustas teetöölistega. Linnas möödusime pulmast.
Lapsed vehkisid autoakendest punaste ja valgete lintidega. Noorpaari must auto oli lehvilintidega risti põiki ehitud. Juht peatus oma ukse ees, ütles ciau-pliau ja läks. Kirjutasin ta aadressi paberile ja panin hiljem thorntree.lonelyplanet.com'i
teistele hoiatuseks: "Kommagene Pension Camping, Daily tour to Nemrud (Yavuzselim MH.M.KEMAL cad.81)" Pildistasin veel tänava ääres kasvavaid lopsakaid lilli molutavate kurdide taustal, kui nägin,
et üks kogemata pildile jäänud püstoliga võmm heitis mulle karmi pilgu. Midagi siiski ei öeldud. Olin relvadega sõdureid ja politseid juba nii palju näinud, et ei pannud suuremat tähelegi.
Adıyaman
Peatasin marsa ning sõitsin 1 ytl eest Adıyaman'i.Kohad olid täis, aga koolitüdrukud pakkusid mulle naerdes endi kõrval klappistet. See oli üllatav, sest tavaliselt ei lubatud mehi naissoo kõrvale istuma.
Näitasid mulle ka muuseumi suuna ja peatuse, kus pidin maha minema. Küsisin veel kord ühelt jalutavalt kooliplikalt teed ja see oli päris rõõmus, et sai mõne sõna inglise keelt harjutada.
Muuseumi sepisvärav oli kinni, kuid lähemal vaatamisel nägin, et see polnud lukus. Maksin 2 ytl. Koti pidin andma hoiukappi. Päris tasemel oli: türklaste ehted ja ohutispaelad, mündid, varase, keskmise ja hilispaleoliitikumi varretatud
noad ja kirved, keraamika eelne neoliitikum, vaseaeg, pronksiaeg, hetiidid, Kommagene kuningriik, keskaeg jne. Aias oli Mithra ? kummardajate härjapea jm. (~ Mithradates )
Malatya buss (14:00, 9 ytl) läks küll läbi Gölbaşı , aga Elazığ'i rongile ei oleks enam jõudnud. Teel näidati LCD kuvarilt türgi VCD filme. Vahepeal peatuti teeäärses kõrtsus. Ilmselt saavad juhid seal sõitjate sööma meelitamiseks
hinnaalandust. Vaated olid mägised ja ilusad nagu ikka. Küpsed viljad hurma puudel. Varingud on kohati viinud kaasa teepiirded. Tee ääres müüakse puuvilju. Türgi pikamaabussid on moodsad ja mugavad, kuivõrd bussisõit saab
üldse olla mugav: õhutus - jahutus, kotsitus - kas tahad teed, lahustuvat kohvi, mahla, vett või koolat. Mõnikord antakse ka saiake. Häiris pakutav lääge sidrunilõhnaline käteõli.
Bussi alakorrusel veetakse pakke ja kaupa, seal pikutavad ka reisisaatjad.
Malatya
Kohale saime pimedas. Bussijuht viis mu raudteejaama ristmikule, aga ostsin veel marketist VisaElektron'i eest hallvaa 3.38; liitri mahla 1.55, saia 0.72, juustu 7.07 + käibemaks -> 12.72. Pensujaamast sain kolm 3.5 liirast filmi 100x36 .
Jaamas avastasin, et olin oma enda filmi tänaste võtetega pensuka letile jätnud. Saingi selle sealt tagasi. Ühe liira eest toksisin tunni arvutit. Lendavad hollandlased olid viimaks vastanud, kuid arvutis oli nii vana IE lehitseja, et see ei
saanud hotmaili kirju lahti. Ainult peksis JavaScript'i veateateid. Hotmaili arendajaist ei saa kah aru, miks seal ei võiks lihtsalt lingid olla. Ostsin mandarine. Vanamees kas pügas mind teadlikult või ei osand arvutada, aga ma ei hakand
selle väikse raha pärast õiendama.
Sõin jaamas, kui üks 45 aastane Neruddin Adanast tuli juttu puhuma. Ütles, et tavalise türklase silmale paistaks minusugune jaama pingil einestav matkamees vaese hädalisena, aga tema on selliseid Euroopas ennegi näind ja
saab aru, et toidu valik on päris mõttekas. Näitas mulle oma pildialbumit. Oli olnud Filipiinide tennise koondise treener ning õpetanud ka aeroobikat jm mujalgi: Lõuna-Aafrikas, Tšehhis, Rumeenias jm. Autoõnnetuses saadud
vigastuste tõttu vaesus. Hoidub endistest sõpradest, et ei oleks neile koormaks. Ei taha haletsemist. Töötab freesija ja lasertehnikuna. Reisib öörongidega Türki mööda nagu minagi. Läheb nüüd tagasi Adana'sse rannale.
Adana tüdrukud olevat vabama käitumisega, kui siinsed. Seljakotis oli tal vist ainult magamiskott ega ta soovitanud mul'gi Istanbuli pagasi järgi minna. "Kui juba nii kaugel oled, siis saad ka ilma hakkama."
On uhke selle üle, et türklased ei varasta. Võib oma koti jaama jätta ja ise välja minna. Keegi ei puutu võõraid asju. Tuletab meelde mu reise Jaapanisse, kus jätsin lõunal seljakoti raudteejaama, sest hoiukappi see ei mahtunud.
Jõudsin tagasi alles pimedas ning kõik oli omal kohal. Teisalt - jänkide valduses olnud Okinawa'l sukeldus hulgus minu seljakotti, kui ma pargis paar sammu eemal veekraani all nägu pesin.
Neruddin tundis huvi Koreas elamise ja töötamise vastu. Kas ka seal saab magamiskotis ööbida nagu Türgis. Ütlesin, et suurem osa aastast on küllalt soe ja kuiv, aga see on tegelikult keelatud, kuigi ka korealased ise ööbivad
mägedel telkides või kottides ja Busan'is sobivaid mägesid on.