Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

buss
Van kolmapäeval 7. novembril 2007
> Tatvan kolmapäeval 7. novembril 2007

Van

Muuseumi õuel pildistin muu hulgas: Urartu jumala raidkivi, kivioinaid, kellel mõõgad vööl, kiilkirjaga kive, armeenia kirikute raidkive, seldžuki hauasambaid, kivist "pajakaasi" ... Ootasin autorenti kella 8:20ni. Nende naaber - juuksuripoiss helistas neile tänavatelefonist minu arvelt. Auto olla olemas ja kohe kohal. Pool üheksa neid veel polnud. Jalutasin "VANGÖLÜ turizm"i kontori. Küsisin, mis kell läheb laev Aktamari saarele. Vastati "Edremit'ist" ja midagi veel ", aga buss läheb siitsamast. Pilet on 5 ytl ja see mees viib so sinna." See mees juhatas mu teise mehe minibussi, mis viskas pärast linna mööda kundede ja koorma korjamist mu bussijaama. Raha ei tahtnud. Seal küsisin VANGÖLÜ aknast uuesti. Pandigi 5 ytl eest Istanbuli bussi peale. Aktamar'i saare kõrvalrannas tahtis mind välja lasta, aga paadisadamad olid ammu möödas ning vihma tuiskas terve edasise päeva. Hea, et autoga ekslema ei läinud. Ütlesin, et sõitku Tatvan'i. Ma ei jaksa selle ilmaga saarele ujuda. Maksin 5 ytl lisaks. Läbisime peatuseta Van'i järvelohe ehk Vangölü canavar'i lõbustus"pargi". Maastik oli sama ilus kui eelmisel sõidul. Üks rekka oli külili sõitnud. Lehmad sõid ta ümber rohtu. Teel oli passi ja pagasi kontroll. Kurdid aeti korraks välja. Passi vaadanud sõdur imestas: "Või Eestist! Kas Van meeldis?" Kostsin napilt:"Ei!" Naeris: "Hea küll. Nägemist siis!"

Tatvan

Kirjutan õhtul päevikut teemajas (= Çay evi). Tee maksab 0,25 ytl. Poisid mängivad nardimängu. Telekas näitab lund Erzurum'is jm.

...

Raudteejaamast öeldi hommikul, et piletikassa ei tööta üldse ja pileti saab rongist. Kavatsen pileti võtta Ankaran'i ja minna Kayseri kandis maha, sest Ankarasse jõuab alles pimedas. Vihma sajab. Nemruti mäele minna pole mõtet. Olen sest kurdi jamast nii tüdinud, et järgmise teisipäeva rongi küll ei jaksa jääda ootama. Magasin samas võõrastemajas pimedani. Seekord ei köeta üldse. Äike lõi meie pool tänavat voolu välja. Internetti pole kusagil. Jutustan vastuvõtu ruumis hotellirahvaga. Mitmel on teine silm kaega - ka hotellipoisil. On se nüüd glaukoom või sarkoom. Poiss on kurd, aga temal polevat türkide vastu midagi. Kõik musulmanid olla vennad. Näitab uhkusega naaberlinna usuõpetaja rahulikku islamit jutlustavat ingliskeelset võrgulehte. On siiralt õnnelik, et palju saksa ja vene naisi lähevad abielludes islami usku. Islami kogudus laieneb rahulikul teel. Jahutan ta rõõmu. Venemaa "Slava Russii" röökivad neiud ja vastavad euroliikumised ei ole just kuigi islamisõbralikud. Hiljutisest peadenüsimisest ja laste materdamisest ei hakka targu siiski rääkima.

...

Näib, et kurdimaal arvavad paljud, et elus edasi jõudmiseks peab õppima võimalikult ülbe näoga molutama: ühes käes suits või loksuvad palvehelmed. Võimaluse korral riputa kõht üle püksivärvli. Kottpüksid jätavad kah isasema mulje. Tee ja majaehitustööd on igal pool, aga Tatvani mehed eelistavad päevad läbi taksos logeleda, kuigi viimased lollid rahakotid on ammu väljamaale lennanud.