< päevik: 2008. a 12. juuli - Ķumrags - - - päevik: 2008. a 14. juuli - Aukštaitijos nacionalinis parkas >

< Siit saab esilehele.

Utena Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Ar Jūs kalbate angliškai, vokiškai arba rusiškai?
= Kas te räägite inglise, saksa või vene keelt?

pühapäeval 13. juulil 2008
Iecava > piliakalnis > Pabiržė > Karvės Ola > Biržai > Kupiškis > Utena > Kulioniai

piliakalnis = linnamägi

Karvės Ola Pensuka kõrval oli ilus tugev nisupõld. Jätsime rekajuhid molutama oma kohustuslikku puhkepäeva kuni nad tohivad edasi sõita, imetlesime vankri ette rakendatud lehmakuju maanteekõrtsi ees ja sõitsime üle piiri. Piiripunkt oli sama kõle ja tühi kui Iklas - Schengen.
Esimesi leedu puunikerdusi nägin juba enne Biržai ristteed. Silt paganliku kuju küljes viitas linnamäele. Seeasemel leidsime hoopis järsu linnaoru. Valas nagu oavarrest ja tallad kogusid alla suuri saviklompe. Üllatasid aga valmis marjad ja söögikõlbulikud suviõunad. Ka vili oli vägevam, kui juulikuises eestis võiks kasvada.
Linnamäe viida vastas oli õlgkatuse ja puukujudega maanteekõrts. Hiljem nägime taolisi pea igas Leedu nurgas.

Pabiržė

Panime pikad püksid jalga ja läksime missale. Leedukeelsest teenistusest sain isegi üle ootuste palju aru. Kantsli juures rippusid laest längu kenad nöörile lükitud elupuu oksakestest vanikud. Eideke käis korraks tüdrukut kusetamas. Ei tea küll kus. See pole ju pesuruumiga mošee ega sünagog. Põlvitamises me ei osalenud, aga kui kas vanameest tulid annetusi korjama, ütles isa: "No pane ka!" Väiksemat ei olnud, kui 10 Litti, aga selle eest tasuti ilusa ilmaga kogu reisi ajaks. Armulaua ajal tõusime püsti. Tegin mõned pildid kiriku maalidest ja aia kujudest. Värava ees oli ristiusu maaletooja (1350-1430 elanud Trakai kuningas) Trakų kunigaikštystės Vytautas ise.

Pabiržė Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Karvės Ola = lehma koobas

Mööda minnes vaatasime ka Leedu ainsat karstiala - Biržų regioninis parkas. Teeviida järgi leitud lehma koobas oli lihtsalt sügavam lubjakivikuristik ning muidugi leedupäraste puunikerduste ja laudtrepiga varustatud. Meie järel tuli teda imetlema teisigi. Kõigil lapsed kaasas. Need pladistasid lompides. Parklas oli paras einet võtta. Põlenud lehtlas roomasid suured hallid viinamäe teod. Algul pidasin neid puuseenteks. Ka rohi oli täis tigusid. Parem oli tee peal kõndida.

Biržai

Biržai Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Uurisime linna piiril suurt kaarti. Keerutasime pisut linna vahel, sest tänavad olid parandamise tõttu suletud ehk siis liialt avatud. Järve äärde oli kunagisse maalinna ehitatud mõis , millest jäi meelde lühike suurtükk, võimas sild üle kaitsekraavi, kahurid kahel pool väravat, katusekividega kaitstud müürijäänused ja mingi imelik kahe betoonvõlviga muruterrass. Mõisa näituste külastamiseks polnud aega. Ehk siis koonerdasime, sest kõik muu oli tasuta. Keskväljakul oli ka võimsaid graniitkujusid.

Kupiškis

Kupiškis

Imetlesime punatellistest võimast barokkkirikut. Kiriku ümber oli mitmeid mälestusmärke sõja ajal ja järel vaenatutele. Kiriku kõrvale etnograafia muuseumi ei läinud vaid sõitsime selle kõrvalt järsust tänavast alla ja jälle üles linnamäele. Majad meenutasid pisut Poola Tatrate nõlvadele ehitatud korrusmaju. Linnamäelt paistis ka üks kõrge linna tuuleveski. Teisel pool oli liivarannaga paisjärv. Linnas oli palju huvitavaid keeviskujusid: jaanalind, torupuu-purskkaev; ning kenad pargid jõe ja tiigi kaldal. Poes tegime esimese ostu.

Utena

Vabalninkas'e teel nägin esimest uhkemat nikerdatud puusammast. Tähistas Balys Sruoga nimelise kirjaniku sünnikohta. Paljud põllud olid täis valgete õitega "umbrohtu". Pidasime kinni, sest üsna ilmselt oli see sinna külvatud. Taime lehed sarnanesid kassitapule. Arvasin, et see on tatar. Muld oli rammus: must, pehme ja kivideta. Adra jälje järgi otsustades ka sügav. Pole siis ime, et eesti liha, juust ja jahu tuleb Leedust. Utena veetorni juures pöörasin Linkmenys'e suunas. Vihma kallas pangest.

Kulionys - Labanoro regioninis parkas

Kulionys'e tähetorni viida juures avastasin, et olin pööranud liiga vara ja sõidan Vilniuse betoonteed Molėtai suunas. Tegelikult olin kavatsenud sinna Etnokosmoloogia muuseumi minna pärast Aukštaidi rahvuspargi külastust. Muuseum oli sügiseni suletud. Küsisime Etnografinė sodyba perenaiselt, kas võime nende talu taga metsas ööbida. Soovitas minna allamäge järve poole. Ujuda lubati kah ja saadeti tähetorni. Tähetorni parkla juures olid mõned suured rändrahnud. Külastajad aga peavad tulema 5 minutit enne õppekäikude algust, mis toimuvad 13:00, 15:00 & 17:00. Vaatasime niisama meteoriiditükke II'l korrusel ja õue peal piksekive, millesse puuritud lohkudesse koguti äiksevett (ja annetati münte).
Talumees pritsis peenramaad - mürgipott seljas. Käisin ka kohalikul kuuskedega kaetud linnamäel.

Kuni ma "sodyba" maausulisi rajatisi uurisin, tegi peremees Jonas Vaiškūnas isaga juttu. Tema ema oli enne sõda käinud Eestis tööl. Aitasime neil mõned saepinnad kuuri seina äärde laduda. Siis kutsus peremees meid teed jooma. Enne rääkis veel oma pühapaigas. Paistis, et ta ise pole mingi tõsiusklik pagan, kuigi Leedu kuulsaim paganapänd Kūlgrinda käib seal rahvatähtpäevi tähistamas. Peab "astroloogiliste" joonistega kiviringis rahvale loenguid taevakehadest ja rahvausust. Luuaga joonistab liivale "mandalat" selleks, et omi mõtteid koguda ja käratsevais lastes aukartust äratada. Liival kiirjaid luuavorpe nähes jäävad nad paigale ja hakkavad küsima, mida need kivijoonised ja kujud tähendavad. Ta kurtis, et eesti ja läti teadlasi käib nende koosolekutel harva. Poola ja Valgevenega on suhted tihedad. Isegi, kui need pole alati head. Kui ta veel astronoomina töötas, siis olid tal head suhted Heino Eelsalu'ga, aga tänaseid rahvatäheteadlasi ta ei tunne. Noh mainisin talle Enn Kasak'ut ja Aleksander Heintalu kultuseplatsi.
Kunagi oli Mare kõiva võtnud talt mingi kirjatüki http://folklore.ee/'s avaldamiseks, aga pärast seda ei kostnud kippu ega kõppu. Alles kahe aasta pärast sai teate, et tema kirjatöö on avaldatud. Ehmatas ära, et see oli alles mustand, mida tuleks veel kohendada. Kulionys
Viinapuude all istudes rääkisime veel teisigi uimaste eestlaste nalju.

  1. Kui imetlesime nähtud viljakaid põlde ja kariloomi. Siis peremehe nääl, kes oligi Biržai kandist pärit ütles, et Läti äär ongi Leedu ainus viljakas osa. Seal on veel midagi kolhoosi ajast järel. Mujal on kõik söötis. Hiljem nägime, et suurem osa leedumaad on sama trööstitu, kui Eesti. Siiski oli siin seal mõni lehm, keda hommikuti käsitsi lüpsti. Piimamannergud toodi autokärude või hobuvankritega teeristile jne. Hobuseid oli igal pool. Eestis-Lätis näeb neid harva. Taimetark perenaine määraski põllult korjatud umbrohu tatraks.
    Põllumajandusega seoses mainiti, et Eestlased kurdavad alatasa oma ebasoodsa ilma üle ja vabandavad, et sinna pole midagi teha sest elavad liiga lähedal Põhja Lätile.

  2. Tuli meelde, kui Eesti teleajakirjanik küsis Leedus, mida seal teatakse eestlastest, siis räägiti järgmist nalja:

    - "Kes see seal seisab?"
    - "Ah eestlane jookseb."

  3. Eestlaste keeleoskusega seoses:

    Piiteri turist astub Tallinna hotelli. Registratuuris istuv ametnik vaatab passi ja hakkab veerima:
    - "Kohvi ... ei ... tee ... ei ... mmm ... Just! - KAKAO ..."
    ja paristab siis õhinal: "KAKOV tsel' vašego prijezda?"

    NB! Keelega seose peab silmas pidama, et nagu igal maal, peaks vestlust alustama kõnetatava emakeeles: "Ar Jūs kalbate angliškai, vokiškai arba rusiškai?"
    Kuigi enamus leedulastest vastab "rusiškai", siis ometi ei maksa aja kokkuhoiu mõttes kohe selles keeles neid kõnetada. Kui ühes talus isa vene keeli küsis, kas nende õuest läbi võib minna järve ujuma, siis perenaine keeras tagumiku ja ütles, et ei räägi seda keelt.
    Pärast vabandamist, et oleme eestlased, ütles peremees, et muidugi võib.
Jutt läks euroliidule ja laulvale revolutsioonile. Kui Savisaart sõimatakse Vene nuhiks, siis Landsbergis olla russofoobne euromaan. Leedu rahvarinne - Sajudis toimetab ametlikult edasi, kuid on sisetülides. Kõiki euroliidu kritiseerivaid rahvuslasi nimetatakse KGB agentideks. Põhimõtteliselt sama seis, mis siin praegu (nagu viimase sõja ajal): "Vali kas Venelased või Sakslased või peida ennast metsa, aga ära OMA häält tee.".

Selle mustvalge vastandamisega seoses rääkis ta, et leedu rahvapärimuse järgi on jumal (? Dievas või Perkūnas) ja kurat (? Velnias või Teliavelis ) kaksikvennad, kes õhtuti koos pidutsevad ja jagavad homseid ülesandeid. Kurat saab alati vastikud teod ja rumal rahvas siunab teda teadmata, et muidu oleks pidanud neid korda saatma jumal, keda nad ikka kiidavad.

Kuigi oli ise üks eestvedajatest, arvab praegu, et "laulev revolutsioon" on ainult väljamõeldis: "Kui inimesed tulevad ilusa ilmaga tänavale tantsima, siis ei maksa arvata, et ilm läks ilusaks seepärast, et nemad tänaval tantsivad." Kui rahvas oleks tõesti vabaduse kätte VÕIDELNUD, siis ta ei laseks endale ka praegu pähe istuda. Lihtsalt olud muutusid. Vene impeeriumi ei saanud enam sel kombel koos hoida. Venelased loovutasid Ida-Euroopa ajutiselt Lääne-Euroopa liidule, kus nende iseseisvus lõplikult nullitakse, kuni Venemaa ise selle "liidu" liikmeks astub.

Arvasin siiski, et kui me poleks tänavaile liputama läind, siis poleks keegi meile seda iseseisvust vägisi kaela määrind ja Vene ärimeestele polnud sugugi kasulik, et Eesti sadamad piiri taha jäid. Leedu valimisseadus on siiski oluliselt vähem partokraatlik. Osa valimisringkondi sarnanevad Inglaste majoritaarsele süsteemile. Hääli naeratavatele sõpradele üle ei kandita ja juhul kui piirkonna saadik seimist lahkub, korraldatakse ringkonnas uued valimised. Poliitikutel on veel mingi vastutus valijate ees. Siiski kiruti, et euronormidega on ka leedu valitsus viimaks viinud põllumajanduse samale järjele nagu meil 15 a tagasi. Kinnisvarapalavik küttis sealgi hinnad kallimaks kui Berliinis. Lõhkemas on ka laenumull.



< päevik: 2008. a 12. juuli - Ķumrags - - - päevik: 2008. a 14. juuli - Aukštaitijos nacionalinis parkas >