Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Kiek kainuoja pienas?
= Kui palju maksab piim?

esmaspäeval 14. juulil 2008
Kulionys > Labanoras > Palūšė > Ginučiai > Ladakalnis > Salos II > Ginučiai > Stripeikiai

Kulionys - Labanoro regioninis parkas

Sauna juures õngitses keegi. Ei taht teda segada. Läksime nõlvast alla järve ujuma. Värav oli lameda põhjaga paadist. Vesi oli soe ja ilm oli ilus.

Tarisime oma provijandi õue peale, kus meid eile lubati süüa, aga perenaine kutsus meid maja juurde. Pakuti poola juustu jm. Jutt läks muusikale. Peremees rääkis, et neil käib tihti külas ka valgevenelasi. Need peavad end slaavikeelseiks baltideks ja on suured Leedu (e Litwa) patrioodid. Kunagi Mustast merest Läänemereni ulatunud Leedu suurvürstiriigi ametikeel oli ladina tähestikus kirjutatud vana valgevene keel. Selles on kirjutatud ka vanimad Leedu kirjatööd. Valgevenelased peavad tänapäeva leedut ainult üheks oma riigi etnograafiliseks rajooniks. Vytautas on seal nõiduslik muinasvägilane, kes puistas mägesid ja lõi muid pinnavorme. Leedus pole valitsejaid kunagi mütologiseeritud.
Valgevenes on ka saarlaste tõllu loole sarnanev muistend Vytautase surmaeelse tõotuse asjatust mõnitamisest. Ta olevat samuti tõtanud hauast maa peale rahvale appi, aga nähes, et asi pole tõsine, esitanud väga karmid tingimused oma järgmistele väljakutsujatele.
Kaanonkõlaliste "sutartinė" laulude kuulsusest hoolimata polevat Leedus säilinud kangelaslaule. Vaimustunud peremees aga lasi meile plaadilt valgevene pundi Stary Olsa (Olsa on jõgi) kangelaslaule Žalgrise ehk Grünwaldi lahingust, mis tegelikult olid valgevene keelde tõlgitud poola õukonnapoeemid.
Kuulus Leedu pärimusmusa punt Atalyja (= "Vihma tulek") oli äsja mänginud perenaise venna pulmas. Too käis just siin omale talu otsimas. Töötab metsnikuna põhjarannikul , aga tahab siia metsade ja järvede rahusse kolida.

Perenaine uuris arvutist, et laupäeval 19. juulil kell 13:00 lähevad Žemaitia maausulised oma juhi Adolfas Gedvilas'e kodus pidevalt elus hoitud tulega Luoke küla juurde (Leedu kõrgeimale) mäele püha pidama.

Peremees andis mulle omatehtud jüriöö ehk Jorė pidustuste DVD ja Leedu "horoskoobi" voldiku, mille märgid pärinevad Valgevenest leitud pahast õõnestatud süllasuuruselt anumalt. Kuna märke oli 12, siis arvati juba varem, et need on seotud kalendriga. Jonas leidnudki paljude märkide sarnasuse Baabeli-Kreeka (sõnn, jäär) päritolu horoskoobiga. Tunnistas ise, et mõni kujund oli liiga kulunud. Näiteks kalade kuju mõtles välja ise.
Jäära tähistas sarvedega naha pilt, mis meenutas mulle hiina keelset lamba märki: 羊 yáng .
Naabritüdruk oli hiina keelt õppinud. Tema ehk leiab ka selle märgi algkuju, sest hiina keele järjepidevat arengut võib jälgida aastatuhandete taha. Muuseas üks hulk hiinlasi töötas Kulionys'e rahvatäheteaduse tähetorni ehitusel. Torni ehitatakse euromiljonitega, aga ainult rahva rõõmuks, sest tänapäeva teaduse tasemel torni pole mõtet Leetu ehitada. Need pannakse püsti mägikõrbetes Tšiilis jm.
Peremees oli pisut ksenofoobne. Vilniuses olla juba üle 200 hiina resto ja juba tuuakse neid odavaid orje lausa kõrvalistesse kolgastesse. Enne ta pahandanud poolakate peale, kes nõudvat segaasustusega aladele lisaks ka poolakeelseid teeviitu. (Poolakaid nägin hiljem Kernavė, Trakai ja Dieveniškės'e kandis, aga need olid Leedule vägagi lojaalsed.) Noh ma ütlesin, et Leedu ametühingud peaksid nagu soomlased lihtsalt nõudma võõrtööjõule põlisrahvaga võrdset palka jm tingimusi, kuni selle massiline sissevedu kaotaks mõtte. Nääl ütles, et hiinlasi on mugavam pidada, kuna nad ei protesteeri. Arvasin, et protesteerivad küll, aga see ei häiri, sest ei saa aru.
Naabritüdruk oli hiina keelt õppinud ja aitas mõne neist arsti juurde, aga siis olid nad kõik tal kraes kui takjad, sest kelleltki teiselt polnud abi loota. Nüüd õngitsevad nad kõigil paadisildadel. Isegi Jonas tervitab neid juba "Ni hao!" ja need vastavad "Labas!".
Võtsime juhatatud järveäärsest allikast vett ja sõitsime Molėtai kaudu Palūšė poole, kus näälu jutu järgi olla väga ilus. Labanoras'es tegin mõne pildi. Metsastel küngastel sõitmine oli omaette elamus.

Palūšė - Aukštaitijos nacionalinis parkas

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Kõigepealt ujusime järves. Vesi oli soe ja ilm oli ilus. Rahvas päevitas kaldaliival.

Palūšė puukirik'u juures läks tee järsult mäkke. Kiriku taga oli telkla. Kõrval oli "taastatud" kiviaegne tare ja "avatud" kuningakääbas - mõlemad lukus. Astusime sisse kena sisekujundusega resto'sse, aga võtsime siiski kohvi poe kõrvalt kohvikust. Sealt sai osta ka rahvuspargi kaardi ja tasuta voldikuid. Küsisin rahvuspargi keskusest, mis oli teisel pool raamatukogu, kas kääbast ja kiviaja näitust saab külastada. Üks inglise keelt rääkiv noormees avas uksed. Tegelikult oleks saanud ka ise (tulekivist) tööriistu valmistada, aga nukleusest ei suutnud kildu sarvega välja lüüa ka ta ise. Hõõrus tulekivide vahelt sädemeid ja kõrbehaisu. Tulekivi kamakad olevat kohalikud.

Ginučiai - Aukštaitijos nacionalinis parkas

Sõitsime järvede ringile. Üritasin leida Salos II kaitsealust küla. Tee läks läbi liivase männimetsa ja oli kohati nii sügavale pinnasesse uurdunud, et vastu sõitva auto mööda laskmiseks pidin veel väiksemale ühe kaitsealuse põlismänni juurde viivale kõrvalteele tagurdama. Mänd jäi leidmata, aga pöörates painutasin esitiiba vastu kõrget teeperve. Midagi väga hullu õnneks ei juhtunud. Hiljem lugesin kaardilt selle hoopis rattateeks. Sõime maasikaid ja mustikaid.

Järgmise ehmatusega leidsime end pärast järsku ja kitsast liivateed kaluriküla kõrgel kaldal. Kitsas tee jätkus põldude vahele, aga otsustasime tagasi pöörduda. Viimaks saime Ginučiai'sse, aga keerasime kohe vasakule linnast välja. Käisime Ginučiai linnamäel, kuhu keegi valgevenelane oli tahunud puust bareljeefi muistse leedu linnuse kujutisega. Laudtrepp viis tippu leedu presidendi Antanas Smetona 1934. a külaskäigu mälestuskivi juurde.
Papiliakalnė linnamäge ei pannud tähele, kuigi võisime tast üle vantsida. Ka 9-12. sajandil linnamäena kasutatud 176 m'ne Ladakalnis ehk Ledakalnis kuulub samasse loodest kakku kulgevasse Šiliniškės'e ahelikku. Teda peetakse ka H.Vartberge 1373. a Liivimaa Kroonikas kirjeldatud Linkmenys'e kindluseks. Tipust paistab 6 järve. Tamme all oli tulease jm pudinaid. Muiste olla seal annetatud ilmaema Lada heaks. Pärast mõnigat tiirutamist naasesin Ladakalnis'e parklasse ja läksin tuima järjekindlusega kallast mööda Salos II = "Saarekülla". Puusilla juures oli mangroovilaadne lepajuurevõsa. Küla ise polnud väga vapustav. Kaitsealused hooned olid päris pehkimas. Silma hakkas 1 huvitav sitamaja moodi saun. Pildistasin ka kammitsais hobust, poegadest pungil kassi jm külaloomi/linde. Tegelikult viiski külast tee sinna samasse kaluri järsakule, kus me enne käinud olime.

Ginučiai puumajad olid palju huvitavamad. Ühest kuurist tuli tossu. Seal suitsetati vast kala. (Ginučių vandens malūnas) Vesiveskis oli hotell. Muuseum oli juba kinni. Rahvas söötis parte, nautis veerenni all massaaži ja jõi kõrval kohvikus õlut. Üks purjus olekuga mees läks väga imelikul sammul mäest üles. Ise oli tugevalt taha poole kaldu. Kogu rahvas vaatas. Loojangu eel jalutasime kalmistul. Katoliiklike nikerduste kõrval oli ka suuremaid puutahvleid, mille mõttest ei saanud kehva keeleoskuse tõttu aru. Tegime tiiru ka külatänavaile. Üks majapidamine oli vist tülis vennaste-õeste valduses. Pool maja oli kohendatud - teine räämas. Isegi kuuriuks oli pooleldi värvitud. Ojal oli puusild ja palju paadisillakesi ning kividest veetõkkeid ... ja palju metspardipoegi.

Enne pimedat kihutasime Stripeikiai (Bitininkystės muziejus e) mesindusmuuseumi poole. Karjamaal heitsime öömajale. Oli juba päris pime.