Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Tas man nepatinka.
= See mulle ei meeldi.

teisipäeval 15. juulil 2008
Stripeikiai > Ginučiai > Ignalina > Reškutėnai > Kretuonys > Kernavė > Trakai

Stripeikiai - (Bitininkystės muziejus = mesindusmuuseum)

Ööbisime karjamaal. Järvekallas oli nii kinni kasvanud, et isa läks talurahvalt küsima, kas võib minna nende õuelt ujuma, aga perenaine keeras selja ja ütles, et ta vene keelt ei räägi. Isa hakkas vabandama, et oleme Eestist. Siis kutsutud peremees kah välja, et näe eestlased. Peremees lubanud, et muidugi minge ujuma. Eit oli meie autot juba näinud, kui lehma karjamaale viis. Nõlva varjus sõigi üks punase valge lapiline. Mainisin, et meie lehmad on kas punased või musta-valge laigulised, aga isa ütles, et ka nende Pärli olnud sama värvi. Leedu lehmadel on küll suuremad sarved, kui meil harjunud nägema.
Talu suur koer oli juba vanadusest kurt ja pime ega taibanud õieti kuhu poole meid haukuma peaks. Hiilisime vaikselt mööda, et pererahvast vähem vihastada. Vesi oli mõnusalt soe nagu ikka. Keegi oli paadisillal kartuleid pesnud. Üks ulpis vees. Kuigi järvekaldad on siin järsud, nägin kõikjal lameda põhjaga paate. Võib-olla sobivad kõrkjastikku. Peremees oli nõlvale kahe posti otsa teinud ka automehaaniku estakaadi, aga ta auto pidi olema üsna kerge, sest lauad polnud kuigi paksud.

Bitininkystės muziejus = mesindusmuuseum, oli veel kinni nagu talus oli öeldud. Einestasime parkla pinkidel. Autoga saabunud muuseumirahvas soovis jatku. Väikses vabaõhumuuseumis oli hulk leedu moodu tarusid ja pullid puuukujud, millest paljud olid samuti tarud. Sisenäitused tutvustasid mesilasi ja mesindust. Külastajaid oli paljudelt maadelt. Ilmselt oligi seda õigusega rahvuspargi tõmbenumbriks nimetatud. Värava taga tegi õlgkübaraga habemik mesiniku nägu vanamees juttu. Oli juba 82 a-ne. Oli parkinud kohe meie auto taha nõlvale puudevarju. Küsis, kas oleme Eestist. Rääkisime pikalt: pronksisõjast ja ilmasõjast ja soomepoistest ja ... Kiitis soomlasi, et need suutsid end kaitsta, aga ütles, et tänu vene võimule on meil nüüd ühine keel milles suhelda. Kurtis kuuma suve ja sendap vähest mett , samuti Leedu põllumajanduse allakäiku. Ostsime talt väiksemapoolse kärjetüki plasttopsis. Kaks puu"lusikat" sai kauba peale. Teised külalised tulid tema kujukesi vaatama. Ei jäänud tema äri segama vaid sõitsime Stripeikiai külakeskuse nikerdatud puuviida järgi taas üht kaitsealust küla vaatama. Seegi tee läks kitsaks ja liivaseks. Heinase künka tipul keerasime tagasi veski poole.

Ginučiai - Aukštaitijos nacionalinis parkas

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

(Ginučių vandens malūnas) Vesiveskis muuseum oli juba avatud, aga sees polnud kedagi. Tegin mõne pildi ja läksime renni alla vesimudimisele. Renni küljes oli nöör, et vesi sind kohe kaasa ei viiks. Pükse see aga kinni ei hoia. Lõpuks lasin veejoal end ojapidi allavoolu viia. Nahk oli veripunane.

Ostsin isale koorekohvi, aga nägin hiljem hinnakirjast, et näitsik oli mind 2 Lt'ga lüpsnud, 4 Lt asemel 6 Lt küsides. Eks õpilased teeni suvel nõnda taskuraha. Eile sama küla teises poes olin ise andnud 1 sendi aremel terve liti, aga müüjatüdruk andis tagasi ja otsis ise mu peenraha hulgast paraja. Saksa paarike üritas kuuldavalt menüüd mõistatada, aga mööda. Aitasin neid oma keeleoskuse piires, aga hoiatasin, et pangu hinda tähele ja rääkisin, mis minuga just juhtus. Tulid jalgratastega Tallinnast ja Käsmust. Leedu on mõnusalt soe. Eestis oli alati jope seljas. See-eest eesti-läti noored oskavad rohkem võõrkeeli. Mehele ei meeldi suvepalavus, seepärast puhkavad suvel põhjas mitte Itaalias.

Ignalina, Reškutėnai, Kretuonys - Aukštaitijos nacionalinis parkas

Isa soovil käisime ära ka Ignalina's, aga Vilniuse tee läks seda kaudu niikui nii. Tuumajaamast ei näinud muidugi mingit märki. Kes sinna ikka võõraid ootab. Tavaline magala oli.

Reškutėnai kunagise õpetaja Izidorius Kazakevičius'e 1974. a asutatud vanavara muuseum oli kinni. Võti olevat raamatukogus, aga seda ei läinud küsima. Nii jäid kõik need: vana-leedu raamatud/trükised, heebrea märkidega pärgament, pillid, majariistad, muinasleiud, kohalikud kudumid, kivimid (isegi meteoriit), Napoleon'i väe kahuri puuratas, lähedusse kukkunud lennuki vare, sakraaltarbed & -rõivad, käsitöönäitus ning töökorras vanad kangasteljed.

Linnamäe ja vaatetorni asemel tahtsin viimaks ometi näha ühtegi korralikku kaitsealust küla, aga sealt visati meid välja. Külatänava ja maantee ristil oli mitmekeelne teatetahvel. Majad ei näinud välja kuigi vanapärased. Asi oli ilmselt kõrvalhooneis või paigutuses. Õued olid kahel pool peatänavat. Sõitsin küla lõppu. Pöörasin ümber ja hakkasin välja sõitma, aga isa ütles, et kui juba siia tulime, siis vaatame ka ringi. Tagurdasin suure planguvirna kõrvale. Panin pildika kaela ja isa läks huviga virna uudistama. Samal ajal sõitis koju peremees. (Oli vist vana moskvits.) .. ja ajas välja oma tulehargi. - s.o vägagi ärritunud vanemapoolse naise, kes hakkas kiires leedu keeles pahandama. Küsisin leedu keeles vastu, kas ta räägib ka inglise, saksa või vene keelt. Korraks ta ehmatas, aga teatas siis vihaselt, et Leedu keel on teile hea küll ja, et talle "nepatinka" (, et me seal kolame). See oli muidugi inimlikult mõistetav, aga kõiksugu voldikud ja võrgulehed soovitasid minna vaatama just seda küla. Jaapanis Shikoku'l olin sarnastes majapidamistes isegi sees käinud. Riik maksab neile ja nad peavad selle välja kannatama. Ilmselt oleks tõusnud vähem tüli, kui oleksin jätnud auto suurele teele ja oleksime jala läbi küla jalutanud ega oleks trüginud kellegi omandile ninapidi liiga ligi.

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Kernavė

Sõitsime tuttavat teed tagasi otse Kernavė poole. Ühel sillal oli fooridega remont. Lätist erinevalt püüdsid kõik nagu eestlasedki kõigest väest teineteisest mööda sõita - isegi kaubaautod, mis pärast sellist pingutust tavaliselt kohe möödasõidetud autole jajgu jäid. Ka kaardil kehvaks märgitud külavaheteed olid asfaldi all ja päris head. Viimaks näitas puust sõjamees viidaga Kernavė suunas. Linnamägede viita ei näinud enne kui olime asulast väljast. Keerasin palliplatsi ääres ümber ja sõitsin tagasi. Küsisin teeäärsest kunstiateljeest teed. Linnamägi olla kiriku = bažnīčia taga. Surnuaia kõrval väljakul parkinud poola paar näitas täpsemat suunda. Parkla kõrvalt puurkaevust sai ka vett.

Kohalikud rääkisid mingit poola ja vene vahepealset keelt. Poe ees napsutav mees ütles küll temaga sõbralikku juttu üritavale vindisele venelasele, et ollakse Leedus ja temaga räägitagu "lietuviškai arba vokiškai" = kas siis "leedu või saksa" keelt, aga ise ostis poest hiljem "Dva ljody." = "2 jäätist." (~ poola "lody" X vene "ljod"). Tüli sest ei tulnud. Meie ostsime piima ja hambaharja: "Ar jūs turite dantų šepetuka?" Üritasin küsida müüjalt poola keeles, kas siin elavad poolakad, aga polnud juba kaua seda keelt rääkinud ja hakkasin end parandama. Müüja ütles, et räägi pealegi poola keelt, et ta saab küll aru, aga räägib pigem vene keelt. Vastas, et jah need on kohalikud poolakad.

Piletit ei küsitudki, aga WC oli päris kallis. 1390. a ristisõdijate maani maha põletatud Kernavė on nüüd UNESCO kaitse all ja kenasti korda tehtud. Puiestee lõpus oli Gediminase ja raudhundi kuju. Väike koerake trügis vägisi pildile ja tegi sõprust. Kuju vastas oli mingi kloostrilaadne madala müüriga piiratud Jaapanipärase pargiga ala. Järgnes uhke telliskirik, mille müüridel oli Jeesuse ristikäigu kivimosaiike - mõni nägi välja nagu astekite või maiade ohverdamine.

Kiriku taga on tihedalt teineteise kõrval terve hulk kõrgeid ja järske linnamägesid. Kiriku kõrval kõrgel kaldapealsel on esimese toomkiriku maakividest alusmüür ja mõned vanad ristid.
Nõlva parema serva üürijäänuste hõlmas olid ka 2008. a 5-7. juulil peetud X.ndate eksperimentaalarheoloogia päevade "GYVOSIOS ARCHEOLOGIJOS DIENOS KERNAVĖJE" palgipindadest kuuride ja saviga rohmakaks mätsitud tellisahju jäänused. Ka mägede vahel olid mõned päriselanike sarad, mille lõkkeasemel üks vanem leedu paar palus mind nendest pilti teha. Kõige kaugema linnamäe juures oli säilinud trepi alumine aste ja selle ees pisut sillutist ja mõned maakivid. Uuspaganad olid lihvitud raudkivile uuristanud ruune. Neid nägin hiljem ka Nida's. Tipus laulis neiu kidra saatel. Kõik mäed olid niidetud ja laudtreppidega. Käisin igas tipus. Isa ajasin tee äärest metsa. Läks pärast kirikuaseme juurde tagasi ja ootas prantsuse reisikamba kõrval. Mäed olid ülalt nõgusad ja otsatorni aluskühmuga nagu meilgi.
Neiud lasid end peikadel eri taustadega pildistada.

Sõime kurki, võtsime vett ja sõitsime Trakai poole. Jälle kord palliplatsist mööda. Siinkandis olid põllud sama söötis kui Eestis, aga veel mitte võsastund. Mõne aja eest on neid veel haritud.

Trakai

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Juba sisse sõites nägime linna äärses parklas kiirust mõõtvaid liikluspolitseinikke. Kesklinn oli täis pargitud. Mul oli ainult ühe tunni pileti jagu münte. Lippasime kiirelt silda mööda saarele ja tegime ringi ümber müüride, sest värav oli juba lukus.

Ööbisime prantslaste autoelamu kõrval järve äärses parklas. Metsaalune haises hirmsalt, aga pisut eemal oli kena ujumiskoht.