Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Kur yra viešbutis?
= Kus on võõrastemaja?

kolmapäeval 16. juulil 2008
Trakai > Vilnius > Šalčininkai > Dieveniškės

Trakai

Ööbisime prantslaste autoelamu kõrval Luka järve äärses parklas. Metsaalune haises hirmsalt, aga pisut eemal oli kena ujumiskoht. Jalgrajale oli heitnud hinge päris mitu karihiirt ja üks mutt.

Auto jätsime linna äärde ostukeskuse juurde ja jalutasime lossi poole. Teele jäi eri aegadest ja eri uskudelt pärit kirikuid ja muid hooneid, aga juhid kihutavad linnas nagu hullud nii, et hoia mütsi. Saare vastaskaldal on teine kindlus, mida parasjagu kohendati. Restauraatorid tegid joogat, päevitasid, kuivatasid pesu ja jõid kohvi. Meid kutsuti ka ajaloomuuseumi, aga ütlesin, et lähme esialgu saarelossi. Kaldakindluse taga oli ka linnamägi. Järverannalt võis tellida kõrts-"kuunari" sõidu üle järve. Võidaks elamuses mitte ajas, sest vahemaa on kergesti ujutav.

Sillal harjutasid mõned lapsed heliredeleid. Mängisid tänavamuusikuid. Ühel poisil oli mütsi asemel maas rebitud riidetükk. Silla otsas müüdi nänni. Lossi pilet oli eeslmiste muuseumidega võrreldes rabavalt kallis. Ka kaamerale tuli osta pilet. Kuid Leedu ajaloo ja õukonna iluasjakeste väljapanek oli ka vägev - isegi väsitav. Eriti jäid meelde suured nikerdatud piibud. Külalised said muidugi ka nagu kord ja kohus endid kaelapakkudes ja vangipuuris pildistada. Väike väljapanek tutvustas ka leedutatarlasi ja Trakai karaiime = Krimmist pärit turgikeelseid juute. Tänava äärseis majades pidutsejaid vaadates paistab ka Trakais olema palju põlist slaavi elanikkonda nagu Kernavė's. Vilnius'e ehk Wilno kant oli ju enne sõda Poola valduses. Külalisi oli igalt poolt Euroopast, aga eelkõige Poolast. Kui ma alles värvilõhnasesse lahtise uksega katusekambrisse astusin sõimas leedu restauraatorite ülem mind kohe poola keeles. Pileti kassa juures nurisesid mõned poola naised hinna pärast, aga kogenud leedu müüjanna ei tõmmanud mossi vaid suutis naeratusega ka külastajate hea tuju taastada.

Tagasiteel sõime karaiimi muuseumi vastas karaiimi rahvusrestoranis suppe ja pirukaid (mida olin praeks pidanud) ja kuulasime türgipärast muusikat. Kõhtu täitis üllatavalt hästi. Muuseum oli kinni augustini. Ka sünagoogi ei hakanud mõistagi sisse trügima. Sünagoogi hoovil seisis vana vagunelamu. Saatsin isa tagasi vabaõhurestosse istuma ja katsusin nännimüüjatelt karaiimide raamatuid või muusikat osta. Vytautase tänaval pidi olema raamatupood, aga seegi oli kinni. Ajaloomuuseumiga kaldakindluse juures oli karaiimi kultuurikeskus, aga nemadki ütlesid, et seda värki müüakse ainult muuseumis.

Kaubahallist ostsime piima, kurke, juustu, saia, pirukaid ja majoneesisalateid. Peale salatite oli kõik maitsev. Makstud sai muidugi kaardiga. Sõitsime Vilniusse.

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Vilnius

Linnas oleks kiiruspiirangute järgimine eluohtlik. Tuli püsida tihedas autovoolus. Hundikarjas pead nendega ühes jooksma. Kui pikka tunnelisse põrutasime läks korraga pimedaks ja isa karjatas: "Pea kinni!" See poleks olnud mitte ainult enesetapp vaid massimõrv. Püüdsin sõita "CENTRAS"e viitade järgi, sest linna ma ei tundnud ja korralikku kaarti polnud, aga varsti avastasin end Panevežis'e suunal linnast välja sõitmas. Keerasin kõrvalteele järsul nälval asuva autoparanduse hoovi. Mehed näppisid õliste kätega kaarti, aga ei saanud sest palju aru. Rehmasid käega, et kesklinn on seal pool. Läksin uuele katsele, aga ei saanudki õnneks vanale rajale tagasi, vaid leidsin hoopis raudteejaama viida "Stotės", mis viis tõesti raudteejaama poole. Sealkandis polnud liiklust ollagi. Ostsin Lukoil'i jaamast kütust ja Vilniuse kaardi. Müüja tüdruk näitas kaardil ka meie umbmäärase asukoha. Jaamas kuulati venepärast leedukeelset pätipopp'i. Käisime WC'us.

Auto jätsime üsna pensuka ligi. Sõime ja jalutasime vanalinna. Isa küll jättis meelde trolli numbri, millega tagasi sõita. Tänaval oli mitmest ajastust pärit maju. Üks naine kandis ämbriga kaevult vett. Paistis olevat vene asustusega linnaosa nagu eelmisel aastal nägime Jurmala äärelinnas. Seda kuulis ka müüjate aktsendist. Nägingi päris mitut hiina söömakohta nagu Jonas oli kurtnud. Tänav läks künka nõlva mööda alla Lyda tänavale.

Uurisin kaarti. Üks õrnalt napsune vene naisterahvas oli varmas juhatama, aga kinnitas meile, et ortodoksi "cerkov'" ja katoliku "kostiol" on täiesti erinevad asjad, kui ma ütlesin, et minu jaoks ühed kirikud kõik. läksime raekoja poole. Siin-seal ehitati või kaevati midagi välja. Vilnius on ikka kordi uhkem kui Tallinn või Riia, kuigi ehitised võivad pärineda pisut hilisemast ajast ja pae asemel ehitati tellistest. Käisin vene kloostris, kreeka (eelnevalt paljude teiste käest läbi käinud) kirikus ja vahtisin niisama fassaade, sest aega polnud igale poole sisse minna.

Raamatupoest sain sõnaraamatuid, grammatika ja arheoloogia kirjandust. Seljakott läks raskeks. Suundusime Vilniuse Parnass'ile Užupe tänavale. See oli tõesti räämas. Kuju esise väljaku ääres oli üks pood oma osa majast värvi ja reklaamidega katnud. Seda pildistasid kõik. Jõime kõrvalt ostjaid tihedalt täis poest ostetud paki kasemahla ja sõime saiakesi. Silla kõrval joodi boheemide kõrtsis õlut. Pisut eemal jõetaguses hoovis nägi isa mingit häpeningu. Liikusime jõe vastaskaldal linnamäe poole. Šv. Onos bažnyčia e Püha Anna kirik oli juba kella 18:00st kinni, aga selle külge ehitatud Bernardiini (Bernardinų) kirikus toimus teenistus. Kirikus oli huvitavaid freskosid jm vägevat. Annetasin 10 lt.

Linnamäe väraval oli keelusilt. Õhtu läks ka juba loojangukarva ega oleks jõudnudki. Väljakul oli leedu valitsejate rida ja jälle Gediminas oma raudhundiga. Katedraal oli moodne renessanssi jäljendav hoone. Peaukse kohal nägi Moosese ja apostlite kujusid. Väljakul oli ka ümartorn, mille ees loosungitega noored protestisid autostumise vastu. Jalutasime Pilies Gatve't pidi tagasi. Tänaval oli välirestorane. Näitsik mängis imehästi akordioni. Minul lõppes 2,5 GB mälukaart ja esimene aku. Otsustasin kinlasti öömaja otsida, kus saaks akusid laadida.

Kaardilt näis linnast väljasõit lihtsam kui see tegelikult oli. Jaama tagant üle silla ja muudkui Lyda (= valgevene Ліда) poole. Tegelikult käisime lennujaama taga ja leidsime Salaspils'i juures nähtuga sarnase umbotsaga kiirtee ning siis läks kõik juba libedalt.

Dieveniškės - Dieveniškių istorinis regioninis parkas

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Tee oli hea ja sirge. Metsa asemel olid lagedad väljad. Asuladki olid seni nähtust pisut erinevad. Mõni värvikam maja jms. Majad olid maanteest siiski mõnevõrra eemal.

Dieveniškės'e koti kaelas pidasid meid kinni sõjaväelased. Vaatasid passe. See osa Leedut on Valgevenega ümbritsetud. Tee äärtes näitasd tahutud viidad linnamäge jm, aga tahtsin valges Dieveniškės'e asulasse jõuda, et öömaja leida. Poed-kohvikud olid juba kinni. Kusagil rääkisid juttu õueväravale toetuvad neiud. Linnaväljakul jõmises seltskond. Mõni samm eemal väljaku keskpargi äärekivil istuvad tüdrukud ütlesid, et lähim võõrastemaja on kotist väljas Šalčininkai's ja vaevalt kohalikud öömajale võtavad. Piiripunkti ei tahtnud tagasi minna. Isa oli näinud teest paremal nõlval ukse ees varju all laua taga istumas naist ja meest ning pani ette nendega rääkida, kas saaks ehk kaamera aku panna laadima. Kahetsesime, et ei teinud seda Jonas'e talus.

Küsisin leedu keeli: "Kur yra viešbutis? (= Kus on võõrastemaja?) ", kuigi kuulsin, et räägiti mingit slaavi keelt. Perekond oli võtnud ilusal õhtupoolikul kahekesi napsu. Mees tabas, et me pole leedulased ja küsis, kas meiega võib vene keeles rääkida. Naine aga rääkis järjekindlalt tugeva slaavi murdega leedu keeles, et "viešbutis"t ei ole, aga sõjaväekooli taga on ühiselamu (= "bendrabutis"), mis majutab turiste. Hõikas siis nõlvast üles vantsivale paksude vuntsidega tüsedale mehele, et näita neile. Läksime koos auto poole. Arvasime, et nii hilja ei võta meid sinna keegi. Mees ütles, et viigu me teda koju ja ta näitab, kus see on. Autos saime aga kokkuleppele, et ta paneb õhtul meie kaameraaku laadima ja me tuleme hommikul 8:00 järgi. Küsisin, kas ta tööle ei lähe. Ei. Vist oli tööta või puhkusel. Miskipärast eelistas ta poola keelt purssida. Isa küsis ka öömaja, aga sellega ei oldud nõus. Mees oli old Valgas sõjaväes ja kesteab, mis mälestused tal üldse olid eestlastest.

Sõitsime linnast välja põlluteele ja jäime sinna öömajale. Oli juba päris pime.