Dieveniskes & Rumsiskes 17. juulil

neljapäeval 17. juulil 2008
Dieveniškės > Norviliškės > Dieveniškės > Žižmai > Šalčininkai > Vilnius, Vaidotai > Rumšiškės > Šiauduva

Dieveniškės (poola: Dziewieniszki, valgevene: Дзевянішкі) tähendab leedu keeli 'jumalikku kohta'. See 1379-1392 paiku asutatud küla on Vilniusest 80 km kaugusel lõunakagus u 3 km kaugusel Valgevene piirist 45 km² suuruse metsasel kaitsealal. Piirkond on kotikujulise poolsaarekesena Valgevene sees. 18. saj lõpul vallutasid selle ala Napoleoni väed.

Kui ärkasin, läks nooremaid mehi juba karjamaale. Autost pisut eemal puutüves oli vaablase e vapsiku pesa. Leedukeeli on ta "vapsva". Üht veel imelikumat nägin rongi aknast Sürgavere jaama silikaatseinas.

Laadijamees alles magas. Tema majapool oli teest eemal. Teepoolsest kojast küsiti, kas meie autoga juhtus midagi. Ka Valga sõdur oli arvanud, et meie auto aku on nässus. Meid kutsuti sisse. Pakuti teed ja juustu meega. See oli tõesti hää. Meel oli omapärane maitse. Hiljem tundsin sarnast lõhna Gauja kaldail jm Lõuna-Leedus. Mesi pärines perenaise vanemailt. Põllumajandus olla ka siin lagunemas. Maad haritakse ainult toetusrahade pärast. Naised käivad Mariampol'is tööl, aga mitte selles suures edela leedu linnas vaid ühes lähemas nimekaimus. Mehed käivad metsas. Makstakse hästi, aga mustalt. Seega kaotad sotsiaal garantiid.

Arendatakse turismi. Eks kunagi hakkab sellestki raha tulema. Vaatamisväärsused on kõik korrastatud ja viidatud, aga ööbitakse ikka sealsamas, kus meiegi. Perenaine soovitas minna " Gaujos mokomasis takas"e õpperajale. Seal olevat koprad ja varjatud salaallikad, mis kõvasit mulisevad, aga, mida tema otsimisest hoolimata ei suut leida. Ka kindlus olevat kenasti korda tehtud ja vaatamist väärt. Dieveniškės'e majad meenutasid mitme värvilisi vene külasid, aga puudusid kõrged plangud ja lukus väravad, kuigi sinist oli päris ohtralt. Lahtise kolde ja kummiga "vene" ahi oli võõbatud alumiini värviga. Ka peremees oli kunagi kõrvalasuvas kutsekoolis õppinud. Nüüd oli seal sõjakool. Pererahvas olid sinna hiljuti kolinud, ega osanud midagi öelda maja kõrval seisva kahurikuulideha mälestusmärgi kohta. ?? Kas oli see lõhutud kodanlik või punasammas.

Meiega räägiti siin poola mõjudega vene keelt. Küsisin, kas siin elavad leedukad või valgevenelased. Öeldi, et segarahvas. Kord on üks vanemaist leedukas - teine poolakas või valgevenelane. Räägitakse segakeelt. Ka kohalik leedu murre on valgevene mõjudega: ämber = "viadras" (leedu kirjakeeles "kibiras" nagu "kibu") jne, aga koolihariduse mõjul on see kadumas. Mees läks tööle, kui kuulis, et seinataga naaber on juba ärganud. Vana oli üsna täis, kuigi õhtul polnud tal suuremat viga. Andsin talle 10 litti "za energiju". Ta oli nii rõõmus, et soovis mulle igas keeles kõige paremat. Ju siis oli vaja midagi kiiresti parandada. Nagu hiljem selgus oligi aku laetud ja ääreni. Jatkus reisi lõpuni. Ostsime poest saia ja küpsiseid. Müüjad rääkisid omavahel vene keeles. Ühe krooni andsin mälestuseks müüjale. See ei osand sellega teha midagi. Sõitsime Koiva jõe õpperajale.

Õpperajal oli ilus vaatetorn ning laudtee ja suured selgitavad tahvlid selle ääres. Varikatustega laudadel oli küll hiljuti kõvasti pidutsetud. Jõgi oli pigem oja, aga selle ümber nägi päris vaheldusrikast taimestikku. (Vaata pilte!) Kahjuks polnud väga aega süveneda ja mingeid kohutavaid ilmaimesid kah muidugi ei torganud silma. Nähtamatud allikad vulksusid tõesti taimestiku varjus. Leidsime ka koprapaisud ja kunagised männikülvi vaalud. Kui värava ees einet võtsime, tuli maastikuautoga loodusvaht. Ajas mõne sõna juttu. Ütles, et linnamäel pole enam midagi peale viida, aga kindlus on hoopis Norviliškės'es. Seal on ka võõrastemaja. Sinna viib Dieveniškės'e kiriku juurest (Valgevene poolt tulles) tee paremale. Tee teeb ringi ja toob samasse kohta tagasi. Ka Žižmai kaitsealusesse külla viib asfalttee Dieveniškės'est.

Norviliškės'e teel tehti metsa. Tee ääres oli ka mõni päris kena vanapärane küla. Hobuvankris heintel veeti mustavalgekirjut vasikat. 16. - 17. saj kloostris puhkas Leedu-Poola lastlaager. Seepärast me sisse ei trüginud. Üks poisike klõpsis mäeveerul pilte. Käisime surnuaia taga Valgevene piiri vaatamas. Katoliku hauatähistel olid põhiliselt ladina kirjas slaavi nimed. Kui lahkusime, tuli meile vastu buss leedu vanuritega. Kohe hakkas ka vihma ladistama.

Žižmai vanaküla oli esimene tõsiselt huvitav Leedu "kaitsealune küla". Talud asetsesid piki külatänavat. Peamiselt paremal pool. Isa imetles tugevaid viljapäid ja näppas mõne mälestuseks. Külast kõrgemal nõlval sõid tööhobused. Seal olid ka maasse kaevatud juurikakeldrid. Elumaja jätkuks oli tavaliselt ehitatud hulk abihooneid. Talud olid pikkade ribadena teineteise kõrval. Katsusime elanikke vähem häirida. Poisikesed tervitasid meid leedu keeles nagu ka külas peatunud politseiauto. Enamus elanikke olid vanurid. Üks keskealiste pere pügas hekki.

Et laupäevasele paganapühale jõuda jätsime muud vaatamisväärsused (nii siin kui Dzukija rahvuspargis) vaatamata ja kihutasime Klaipėda poole. Piiripunktis vaadati taas passe ja küsiti, mida me seal tegime. Vastasin, et vaatasime rahvusparki. Küsiti, mida me sealt kaasa võtsime. Küsisin vastu, mida sealt oleks olnud kaasa võtta. Vanema poolne piirivalvur lappas hoolega mu passi. Ütlesin, et pilt on esilehel. Vastas, et ta teab seda. Otsis hoolega Valgevene templit, aga me pold viitsind isegi piiripunkti vaadata, kuigi see oli Žižmai'st ainult mõni verst eemal.

Ka Šalčininkai's oli omapäraseid ehitisi. Naised müüsid maja eest aedvilja. Vilnius'e tee läks libedalt. Vaidotai'st keerasin Kaunas'e kiirteele. Õigemini küll eksisin korraks Vilnius'e Muugale ja tiksusin vabajooksu ning käsipiduriga veerand tunnikese mingist rekade lesilast mööda.

Kiirteel läks asi jubedaks. Ei näind ühtki märki, mis ütleks, kui kiirelt seal on lubatud sõita. 110 km/h oli piiratud kiiruse ala ja pärast seda anti tuld oma kujutlusvõimele vastavalt. Kõige õudsam oli näha liikluspolitseid kiiruseületajaid rajalt maha võtmas. Ainus pääsetee oli püsida sisemises sõidureas. Sinna ei pääse ükski elus politseinik saua viibutama. Sedagi sai teha ainult nii kaua, kuni välimine rada oli hõivatud. Loo meeldivam külg oli see, et jõudsime Kaunase kanti juba kella 16:00'ks. Otsustasin ka Rumšiškės'e vabaõhumuuseumist läbi astuda ja tehisjärves ujuda. (Kura säärel Kaliningradi piirile pandud liiklusmärgid näitasid ka lubatud kiirusi Leedu teedel. Selgus, et kiirtee sõit pole siiski täiesti vaba vaid on piiratud 130 km/h'ga.)

Keerasin kirteelt Rumšiškės'e suunda. Sõitsin üle kiirtee silla ja küla sildi juurest vasakule. Kuid Rumšiškės'e keskuses on ainult muuseumi juhtkond. Külapoiste nõuandel sõitsime tagasi ja keerasime parempoolse viida poole.

Ka Šalčininkai's oli omapäraseid ehitisi. Naised müüsid maja eest aedvilja. Vilnius'e tee läks libedalt. Vaidotai'st keerasin Kaunas'e kiirteele. Õigemini küll eksisin korraks Vilnius'e Muugale ja tiksusin vabajooksu ning käsipiduriga veerand tunnikese mingist rekade lesilast mööda.

Parklavalvur andis hinnalist nõu ja lõpuks otsustasin võtta autopileti. Muuseumi töötajad lahkuvad kell 18:00, aga külastajaid välja ei aeta. Pensininkas sai hinnaalandust ja kui ostsin tutvustava raamatukese öeldi, et kaarti pole enam eraldi osta mingit mõtet, kuna raamatu vahel juba on. Leedu pealt kokku korjatud talud olid paigutatud maakondade kaupa nagu Rocca-al-Mare'ski. Teised külastajad liikusid jala ja rattaga, aga mul ei jatkunud autogagi küllalt aega süvenemiseks. Töötajad lahkusid teineteise järel ja külahulle tuli seenile. Tee oli metsane ja kohati järsk. "Külade" vahed olid pikad. Dzukija taludes saime veel "perenaistega" rääkida. Kuigi prantslane ei pruugi meie ja leedu talul mingit vahet teha, ometi oli sealgi üsna mõistatuslikke asju: hiigelrotilõks, leolina kuivatusrõugud jm. Dzukija rahvas elanud kehva mullaga metsastel maadel ja pidanud leivavilja metsaandide vastu vahetama. Meelde jäid eelkõige: dzukija sauna kerisahi, semaidi talu hobuajamiga linakolgits, minituulik üks huvitav aukstaidi puukirik, suvalgi kahekordsed "röövlitornid" ja aurumasinad. Rahvuspargi keskele ehitati ka vanapärast linnaasumit ja isegi ebalinnust. Kõrts oli juba suletud. Tahtsin samast väljuda, kust sisse sõitsin, aga korravalvur vilistas mu sillajärsakul peatuma. Pidin tagurpidi järsakust üles ajama. Väljapääs oli "kolhoosikeskuse" taga, kus ennist üks paks vanamees tiigis lobistas. Koeraga valvurid lehvitasid sõbralikult. Kell oli juba kolmveerand kaheksa.

Läksime ennist Rumšiškės'e küla ääres nähtud poodi toitu ostma, aga see osutus lillepoeks. Kõrval peenramaad kaevav vamen naine juhatas küla teise otsa tema tuttavate juurde piima ostma. Tegelikult oli keskuse pood veel lahti.

Kihutasime siis Klaipėda kiirteed edasi. Loojangu eel keerasime Varniai poole, sest kaardil paistis sealkandis palju järvi, kus saaks hommikul ujuda. Aga kõik teed viisid kellegi hoovi. Ööbisime siis Šiauduva küla mahajäetud majandihoonete vahel. Siingi oli põllumajandus vaid mõne üksiku eralõbu.

Ar jūs turite žemėlapį? = Kas teil on maakaarti?

Ar jūs turite žemėlapį?
= Kas teil on maakaarti?