Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
reedel 18. juulil 2008
Šiauduva > Klaipėda > Nida > Pervalka > Smiltynė > Klaipėda > Kuliai (Plungė)
Šiauduva
Šiauduva järved olid väga roogu kasvanud. Otsustasime ujuda meres. Kiirtee sillalt piltisin teed joonivaid töölisi. Teejooned on nii paksud, et autoga üle sõites on tunda.
Klaipėda
Klaipėda ees ringteel oli hirmus saba. Sõitsin kogemata äärmisele sõidurajale. Olin sunnitud sõitma Palanga poole, aga pärast tagasipööret sai
äärelinnast ilma mingi ootamiseta ja otse turu juurde parkima. Teatetulba linnakaardilt leidsin turu, sadamad ja reisiabi.
Kõigepealt ostsime turult kurki ja juustu. Jätsin taadi turuvenelaste sööklasse sööma ja kohvitama. Ise läksin sadamat uurima. Memel'i vanalinn oli kah
üsna omapärane ja seninähtust erinev - eriti kunstnikehoov Lithuania Minor'i muuseumi juures. Reisinõuandlas sain 6 Lt eest Kura sääre kaardi.
Klaipeda ja Kura lahe ranniku kaardi sai tasuta. Vanast sadamast saab laevale ainult jalgsi. Uuest saab autoga hommikul 6:00st ööse 2:00ni.
Ostsin Turgaus gatvė (= Turu tänava) vastaspoolelt toidupoest piima ja saiakesi. See töötab kella 23:00ni.
Tee sadamasse paistis kaardil küll lihtne, aga tegelikult oli ses väikelinnas päris hull liiklus. Tänavanimesid ei näind enne, kui sind neist juba mööda suruti. Vasakpöörde ootamine oli lootusetu. Asendasin selle paremale ja tagasipöördega ... vir ... vir ... vir
Sadama väravas jäime tšehhide järgi sappa. Siis selgus, et need ootavad rumalast peast ühe parkiva auto taga. Liikluskorraldaja juhatas meid tühja värava
juurde. Ka tšehhid tulid samale praamile ja mõni õngemees. Sõit oli muidugi ülilühike. Laeval põld kohvikutki. (Tagasi sai piletita.)
Neringa
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Kohe sadama järel keeras tee paremale Smiltynė meremuuseumi poole. Otsustasin kõigepealt sõita Nida'sse Vene piirini ja sealt tulla tagasi mandri poole.
Varsti nägime mõlemal pool teed põlenud mägimännivõsa. Asulaid matvate rändluidete pidurdamist alustati ju mägimändide istutamisega.
Seejärel tuli Klaipėda-Neringa piiril tasuda maanteemaksu. Kaasa sai tasuta kaardi.
Tee oli tihedalt autosid täis. Transiitnumbritega lääne autosid viidi ilmselt Klaipeda sadamast seda teed Venemaale. Need pidurdasid järjekorda.
Siin seal teeäärsetes parklates imetleti loodust. Kõige enam autosid parkis Nida randade juures.
Tegime "linnakesele" ringi peale. Parkida põld kuskil peale võõrastemajade. Vilksamisi nägime ka luterlike kuralaste kirikut.
"Kjonigsberg Line" buss sõitis mööda. Otsustasime edasi sõita ja Kaliningradi piiri vaadata.
Pärast silti "Grobšto gamtos rezervatas" peatas meid metsavahel kurvi taga triibuline sau. Olin sõitnud 50 km/h alas 72'ga. Et mujal Leedus polda kuigi
lahked piiranguala lõppe märkima, siis arvasin, et siingi lõppeb kiirusepiirang linnast väljas esimese ristteega. Autos istunud võmm palus enda kõrvale
istuda. Sauaviibutaja ei ajavat mingeid asju. Järelikult meelitavad altkäemaksu. Nagu kõik teeröövlid tervitasid nad kõigepealt eesnime pidi nagu
oleksime vanad semud.
"Kuhu lähete?"
"Randa."
"Aga te tulite ju juba mööda."
"Kas tõesti?"
"Miks Leetu tulite?"
"Isal on puhkus. Tahtsin vanainimesele maailma näidata."
"Vaat kui pahasti läks. Nüüd pead trahvi maksma 300 Lt."
"Kuhu lähete?"
"Kas me kokkuleppida ei või?"
"Võime ikka - nii, et teid ega meid ei mõnitataks."
"Kas poole peale lepime kokku?"
"Muidugi."
Muidugi oleks pidanud 100 Lt pakkuma.
"Pöörake siis nüüd ümber ja annan teile head nõu. Ärge minge esimesse randa vaid teise. Seal on parem. Head teed."
Õhtul nägime neid nõunikke ühtlaselt piki poolsaare ainust teed jaotunud. Vahtisid tigedate siklimeestega tõtt jm. Meie vahtisime nüüd märgistust
iga silmapaariga.
Nida rand (Läänemere mitte Kura lahe kaldal)
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Võtsime seda kallist reisinõu kuulda. Rand oli tõesti hea. Poolsaare puud on valdava meretuule tõttu itta längu. Palju on sasiharalisi. Taimestik ja loomastik meenutas küll kangesti Klooga randa, aga laine oli ennenägematu. Ujusime kordamööda. Hoiatavad poid olid üpris ranna ligi. Rannale samale kohale, kust vette tulin, mina tagasi ei jaksanud ujuda. Natuke aega kõndisin kaldal laineist purjus peaga. Pisut filmisime ja päevitasime kah.
Piirikordon
Siis käisime ikkagi Kaliningradi piiril. Seal jalutas ka üks vanem leedu paar. Teatetahvlilt sai lugeda, mida kõike võib üle piiri viia. Liiklusmärgid näitasid ka lubatud kiirusi Leedu teedel. Selgus, et kiirtee sõit pole siiski täiesti vaba vaid on piiratud 130 km/h'ga. Piirikordoni varikatus meenutas ribitiibadega Indo-Hiina puudraakonit või hiiglaslikku kivisöeajastu sihktiivalist putukat.
Parnidžio kopa
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Jätsime auto esimesse teeäärsesse parklasse ja jalutasime läbi metsa viimaseid elavaid rändluiteid vaatama. Metsateel olid mõned imelikud männid, millel olid käbid külge kuivanud. Tegelikult sinna ligi ei lasta. Vaadata saab kõrgemalt künkalt. Mingid tõsised tegijad olid ometi kaitsealale trüginud oma jalajälgi ajutisse ajalukku jäädvustama. Vaatekünkal oli lihvitud raudkivvi raiutud rahvusromantiline, kuid miskipärast kiilkirjaga ristsugutatud ruunidega kaunistatud päiksekell, mille tipus poseeris ühel jalal toonekurg. Ei tea palju palka sai. Ninni-nänni müüjatege pold aega lähemalt tutvuda. Künkatipu parklasse üritasid trügida mõned saksad ja kaasmaalased. Edutult.
Nida
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Jätsime auto esimesse linnaäärsesse parklasse ja jalutasime Nida poole.
Metsateel oli ühe tähtsa linnasaksa perekalmistu.
Kalmistu ümber metsateel avastasime isa terava silma läbi terve kogukonna kõrte vahele punutud võrgukoonustes elavaid ämblikuPAARE.
Kõrrega õrritamise peale tulid mõlemad koopasuule vaatama, mis värk on.
Nõlvatänaval mängisid mõned maokad keskea eelikud tennist. Üks väsimatu rulluiskudega noormees harjutas ristjalgadega tee piirde torule hüppamist.
Ta jätkas veel siis, kui õhtul linnast välja läksime. Vihma hakkas sadama. Märgumise vältimiseks panime särgid seljakotti.
Kella hääle järgi pöörasime paremale kuralaste kalmistu poole. Majad on siin tumehallid valgete ja tumesiniste raamidega.
Kõik majutavad öömajalisi. Mõnel on sinipuna kirjud tuulelipud.
Raamatupoe müüja jutu järgi pole sääre kuralastest rohkem raamatuid, kui see saksakeelne vihik sääre arheoloogiast ja üks ajalooline romaan,
aga ta juhatas meid tagasi õigele teele, sest kuralaste kirik ja kalmistu asusid hoopis Nida põhjapoolel. Saksapärases telliskirikus oli
miskipärast tuulelipp ja puust "kura ristid" surnute nimedega. Panin kogumiskarpi 10 Lt. Kõrval oli leedu ja saksa keelseid paljundusi.
Trepikoja lagi oli hallitusest roheline. Trepi ette oli laotud "mosaiik". Pärast meie lahkumist hakkasid kirikus musitseerima üks neiu ja noormees.
Tegelikult pidi kirik juba kinni olema, aga meile lisaks pääses sisse ka üks saksa paar.
Kalmistul oli kura puuriste päris palju. Ühes nukas terve tihnik.
Pervalka
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Pervalka on kõige väiksem ja kõrvalisem küla poolsaarel ja seetõttu ka pisut ehtsam. Uuemad majad on samuti turismisinised, aga leida võib ka vanu
kaitsealuseid hooneid ja inimesed kaunistavad kodu pigem enda rõõmuks. Raha teenitakse pigem kala püügist ja suitsukala müügist.
Kui vanainime seda nägi, nii hakkas nuuksuma: "Tahan kaĺa!"
Saada oli nii "sudak"ut kui "ungurys"t. Ausalt öeldi, et suurem osa kalu tuuakse mujalt. Ostimegi koha. Oli hea.
Muide suure tee veeres norisid kaks noort vöödiliste põrsastega emist rahvalt saiakesi. Üks Kaliningradi mees parkis otse kurvi ja tõttas sigu
pildistama. Mõlemad perved olid niigi uudistajate autosid täis. Tegin kah ühe saiakese pooleks. Üks auto kõrval piltiv tibi kiljatas: "Vaata ette!"
Isa ütles, et teine emis tahtis talle ülbelt hambad pihku lüüa, kuna tal midagi polnud.
Naglių (Agilos) kopa
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Naglių kopa oli kõige võimsamate luitevaadetega liivamägi, mis oli matnud mitu küla nii, et tuulelippugi polnud järel. Parkla oli täis, ka eestlasi. Üksik vanamees nõjatus tippi tõusva laudtee käsipuule. Eemal luitel paistis mõni kohalik poisike. Noh eks nemad võivad muidugi oma kodukanti tallata. Vaade meenutas kohati kõrbestuvat rohtlat. Järsk kallas viis alla randa. Siin seal olid liivaviirud läbi kasvanud muistsest rohukamarast kõdunenud huumusekihtidega.
Avių kalnas
ilmatargad kirjutavad:
View-point on Avikalnis Hill near Juodkrantė, Lithuania
Nataly Newton
Probably the most beautiful panorama in the Curonian Spit - a 9 kilometres long ridge of Grey (Dead) Dunes, which has been announced Nagliai Strict Nature Reserve, embraced by the Curonian Lagoon and the Baltic Sea - can be seen from Avino Hill being in a height of 40 metres.
Mina leidsin loojanguvalgel kapates ainult: pseudofolk piknikulauad Avikalnis'e viida suunal, männimetsa kasvanud luiteid, liivamurelaste pesi,
kauguses rokkiva pikniku, kusetatava koera, jänese,
ehmunud metskitse, ülelendava suurte kollaste nokkadega musta veelinnuparve (? kormoranid või haigrud) & kõige lõpuks ühe kõrge järsu metsase
luitenõlva tagasiteel päris maantee ääres.
Isa kooris parklas seni kurke ja puhastas kala. Läks hämaraks. Ühes kurvis tormas üle tee kits või siga. Püüdsin olla ettevaatlikum.
"Meškos galva" põlenud mets
Läks juba pimedaks, aga tegin kiire ringi kiviaja asulakohale ehitatud laudteel.
Metsatulekahju jäljed tuletasid meelde surnud metsi, mida olen näinud Ohhoota mere ja Narva elekrtijaamade jäätmejärve ääres.
Smiltynė
Kuna oli veel aega, siis läksima ka Smiltynė meremuuseumiks ehitatud häärbereid ja Kura lahe suuet vaatama.
Meenutas miskipärast Aomori ja Kitakyushu sadamalinnu Jaapanis, kust on väina põhjakaldal asuvad tulesäras linnad samuti hästi näha,
muulidel ja bussipeatuses
unelevad noorukid ja sume öö. Üks betoonkai oli kaldast lahti murtud - ilmselt juurdeehituse pärast.
Jätsin algul auto bussijaama, aga näinud kaardilt, et Läänemereni on veel kilomeetreid. Sõitsin muuseumi autoga. Kiirus oli vist piiratud 20 km/h'le.
Tee ääres oli huvitavaid maju ja laevu. Läänemereni siiski ei lubatud, aga veepargi basseini ääres pildistas rahvas pimeduses
selili ulpivaid hülgeid.
Sadamas ootas laeva 3 autot. Esimene oli eestist. Piletimüüjaid ei näinud ja ega tagasisõidul keegi pileteid ei küsinudki.
Laevale tulid ka mõned (naisega) õngemehed. Aeglased eestlased kadusid silmist enne kui me üldse otsustasime, mida edasi teha.
Kell oli üle südaöö. Sõitsime Kaunase kiirteed tagasi linnast välja ning keerasime Plungė teele. Isa nägi puhkeparkla märki ja mõnesaja m pärast
see tuligi. Öö oli rahulik. Mööduvad autod ei häirinud.
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!