Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
laupäeval 19. juulil 2008
Žemaičių kalvarija > Kęstaičiai > Telšiai > Ryškėnai > Luokė > Šatrija > Šiauliai > Domantų (Kryžių kalnas = Ristimägi) > Sesava
Žemaičių kalvarija - Žemaitijos nacionalinis parkas (Teine Kalvarija linn on Poola piiri ääres.)
Sõitsime hommikul Plungė kaudu Žemaičių Kalvarija'sse. Juuli algul (tavaliselt 1.-10. juulini) on seal katoliku palverändurite ristikäik jm.
Vaatasin peapühamut ja ristikäigu peatusi, kabeleid ja linnamäge. Avalikku teavet oli imelikult vähe.
Rahvuspargi keskusse Plateliai'sse minna ei olnud aga aega.
Inimesed elasid tavalist külaelu.
Poode oli ebatavaliselt palju. Kiriku ees oli pumbakaev, aga vesi polnud kõige parem. Kiriku tagaküljel olid linnud teinud krutsiviksi õlale pesa.
Kiriku kõrvalt usukoolist tulid õuele mõned poisid. Linnamäel oli üsna kiriku mõõtu puust kabel ja selle vastas mäel oli teine ning mingi imelik
puutorn. Uste kohal olid sildid, mitmes ristikäigu peatus seal on jms.
Kęstaičiai
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Telšiai teel nägime ka esimest väikest ristimäge. Ilmselt Kęstaičiai mässus tapetute mälestuseks. Mägedele hakatud panema riste hukkunud omastele, kellest ei jäänud haua aset. Tee oli tõkestatud tormimurdjatega. Päris lähedalt kalpsas mööda jänes.
Telšiai
Telšiai oli suurem linn, kui kaardilt paistab. Pisut virgutas mind mööda sõitnud politseiauto. Tahtsime ka järves ujuda, aga käisime selle asemel kohvikus söömas. Meie kõrval keskväljakul parkinud mees juhtis oma autost kõrvalmaja seina videoreklaami. Ostsin poest külakostiks 2L õlle ja meekalja "Medaus gira". Kali oli pisut vaha maitsega, aga nii hea, et hiljem ostsin teda veel. Hiljem nägime ka mõnd huvitavat vanapoolset maja, kuid ei olnud enam aega lähemalt linna uurida.
Ryškėnai
Ryškėnai polnud kaugel, aga Adolfas Gedvilas'e otsimine võttis pisut aega. Esimene - autot parandanud meeste kamp käskis küsida teed mööda jalutavalt
vanamehelt. See juhatas tagasi Telšiai teele. Sealt olid puunikerdused ja posu autosid hästi näha. Parkisin rea lõppu. Kaks värava ees jutustanud meest
küsisid, kust tuleme. Ütlesin, et eestist. Üks hakkas laulma: "Vändra metsas Pärnumaal ..." Siis tervitas mind järgmine mees, kes väljus väravast ja
hakkas end linasesse rõivastama. Rääkis, et ka temal on lähedal mäel mingi muistsete baltide "struktuur". Küsisin, kas tohin majapidamist pildistada.
Vastati, et peremees pole veel kedagi keelanud. Majapidamises oli mitmeid nikerdisi. Ühe tulba ots oli äsja mörti valatud. Isegi kasvuhoone oli leedu
puithoone stiilis. Endine laulumees
tuli küsima, mis keeles me omavahel räägime. Jutustas minuga päris pikalt saksa keeles. Oskab pisut kõiki ümberkaudseid keeli. Läti keel olla 80% leedu 20% eesti
keelt, aga latgali keel on vähem soomestunud ja aukštaidi e idaleedukaile tõlkimatagi mõistetav. Läti keele teevad eestlasele lihtsalt õpitavaks ka
paljud rootsi, saksa ja vene laenud aga ka paljud vana balti ja läti laenud eesti keeles.
Ilmselt on läti keel ka sisemise arengu tulemusel häälikuliselt vene keelele lähedasele teele pööranud.
Näiteks "käsi" on leedu keeles "ranka", läti keeles "roka" [ruoka], poola keeles "ręka" [renka], vene keeles "рука" [ruká].
Kuna ma ise ei olnud veel aru saanud, kes õuel sagijaist on peremees, siis küsisin temalt, kes on Adolfas.
"Der Fürst von Žemaitija, ein geistlicher Führer." = Vaimne juht ja Žemaitija vanem.
Teine rääkis, et vene ajal reisisid palju autodega ka Eestis,
telkisid järvede ääres, käisid koguni Karjalas.
Viimaks süütas peremees keldri koldes PEETAVAST tulest küünla. Merevaiguga ehitud perenaine sai selle laternaga enda hoida. (Vaata pilte!)
Kokkutulnud pildistasid hirmsal kombel. Siis sõitsime Šatrija mäe poole. Telšiai linnas oli päris raske end selle rodu sabas hoida.
Korra ületasime ristmikku isegi foorist hoolimata ja saime vihast tuututamist kuulda. Rivi lõpp jäigi maha.
Luokė > Šatrija
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Luokė asulas nägime hulka rahvarõivais naisi.
Nad tulid bussiga meiega laulma. Tee tolmas. Mäge tutvustava tahvli juures oli muidki inimesi. Meie seltskond sõitis päris jalamile.
Kõrval auto pagasist jagati kive mäele viimiseks. Mehed arutasid, kas mägi on Leedus kõrgeim või kõrguselt teine.
Baltimaade kõrgeim tipp on Munamägi.
Tippu viiva tee juures puhusid mehed pasunat ja rahvas hakkas laulma.
Nõlval anti vett näo ja käte pesemiseks ja kuivatati rätiga. Tipus süüdati pakud kaasa toodud küünlatulest. Kivid lisati tipu kuhilale.
Adolfas rääkis Vytautas'est, kes oma usu vahetas kasu pärast ristiusu vastu. Peoperemehe järel rääkis ka see teine mees, kes meid väravas oli tervitanud. Osa võttis ka perenaine.
Tulle puistati õlut ja vilja. Õllekopp lasti ringi käima. Iga üks rüüpas ja andis noogutusega edasi.
Rahvas laulis ja liikus ringis ümber tule. (Vaata videot!)
Laulud sarnanesid regilaulule: viis oli lihtne ja värss lühike, mida korrati. Vist lauldi ka
"sutartinė"
laule, mis tähendab, et lauljate rühmad hakkavad värssi kordama enne, kui eeslaulja lõpetab.
Tekib omapärane kaanonmitmehäälsus.
Üks poiss ja tüdruk harjutasid mäe serval kahehäälset
laulu, aga koer ulus kaasa ning nad lõpetasid. Pärast nad kandsid oma laulu ringis edukalt ette.
Tihti kordus lauludes piksehaldja
Perkunas
'e nimi, millest pärineb ka läti "Pērkons", soome "perkele", meie "põrgu", võru "pärgel", karjala "Pekko", setu "Peko".
Jonas ütles, et viimased baltimaade paganad olid setud. Jutt leedukate säilitatud muinaspärimusest on pigem muinaslugu.
Adolfas otsis isikuid, kes oleks kõik ? 15 aastat peol olnud. Ei leidnud ja jagas siis maale jm tublidele pärimuse hoidjaile, kes olid tulnud üle kogu
Leedu. (Üks lähemaid kohti oli Šiauliai.) Oma kingituse talle olid toonud leedu nõianaised.
Esmakülastajad said ajakirja voldiku jms.
Üks vanem mees, Klaipeda füüsik selgitas isale, mis toimub ja tõlkis laule. Kutsus hiljem ühes sööma. Küsisin, kas minu õllepudel sobib kah lauale.
-"Ikka!"
Ütles, et praegu lauldavad laulud on tugeva katoliku mõjuga.
(Üks oli isegi viisil: "Kitarre käes ja mantel üle õla.") Leedu ülikud olid poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võtnud vastu ristiusu, aga
talupoegadel lasti pulmas jm oma paganlikke kombeid järgida (nagu meilgi). Jonase jutu järgi ei arvanud aadel matse üldse "tautas" rahva hulka.
Soomes vastupidi "rahvas" oligi labane matsikari. Ütlesin, et Žemaitija ülikud olid muiste Aukštaitija vastased ja isegi ristirüütlitega liidus.
Ka
žemaidi
keel
oli erinev. Mees ütles, et žemaitide eekäijad olnud hoopis keldid või soome sugu rahvad ja hiljem kurelased. Ka näo poolest erinevat nad muudest
leedulastest. Vanadel žemaidi naistel on omapärased näokortsud, mida ta olevat näinud ka eestis. Leedu vananaistel polevatki kortse.
Ka meile tundus, et kohalikud elanikud sarnanevad meile enam kui varem kohatud leedulased. Laulurühm oleks võinud vabalt kuskilt Põhja-Eestist olla.
Küsisin, kuidas tippu püstitatud puurist nende üritusega sobib. Sain ebamäärase vastuse. Üks mees jagas paganlikke leedu keelseid vihikuid.
Füüsiku naine oli kunstnik ja kunagi ühe eestlannaga kirjavahetust pidanud.
Isa läks autosse jooma.
Kõige lõpuks süüdati kaks kõrrevihku ja rahvas liikus ringimööda läbi selle põleva värava. Viimastel läks juba nii kuumaks, et võtsid julgust ja
jooksid. Siis laotati maha pikk lina. Rahvas laotas kaasatoodud moona linale. Naised hakkasid potist oaputru jagama. Mehed lasid ankrust õlut.
Panin oma õlle kah linale ja läksin vaikselt alla autosse. Ööseks tahtsime ju Lätti saada.
Šiauliai
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Sõitsime Kurtuvenai kaudu ja käisime ühes teeäärses järves. Järsakule oli parkinud teisigi. Mõni pidi mäkke üles tagurdama, et välja saada.
Vesi oli soe. Ujusime järve põhja rammitud postide vahel. Pisut eemale arendati liivakallast.
Šiauliai oli küll suur linn, aga tänavad olid laiad ja üldse mitte autodega ummistatud. Läksime oma viimast leedu raha sirgeks lööma.
Parkisime julgelt kiriku ette tuletõrje auto ligi. Sees peeti õhtust teenistust. Kirik oli valgeks krohvitud ja sarnanes meie gootikale.
Poed aga olid juba suletud. Läksime tänavat pidi tagasi lõunasse suurde kaubanduskeskusse, mida tulles nägime. Ostsime raamatuid, muusikat ja
"Jumalate mets"a filmi ning ühe kruusi ja saviseene, mille merevaigupuruga kübarale oli pandud merevaigust kärbes.
Viimase raha eest ostsime süüa. Nisuõlle pidin tagasi riiulile viima, sest kaalusaiakeste hind oli arvatust kallim.
Tagasiteel nägime punaste sarvede ja sabadega kuradeiks riietunud tüdrukuid. Ühel olid kohe väga paksud reied.
Nüüd nägime kiriku ees ka parkimise keelu märki. Meie auto oli seal nüüd ainukene. Kiiresti minekut. Ka viimased mündid jäid
kiriku kõrval ratastoolis istuvale mehele selles hirmus andmata. Ega tegelikult paistnudki, et ta raha kerjaks.
Domantai, Kryžių kalnas = Ristimägi (Domantu,Domantų,Domontay)
Ristimäele näitas viit paremat kätt, kui pisut linnast välja Riia poole sõita. Jurgaičių linnamägi oli tõsiselt ristidega üle külvatud. Parklas müüdi muu nänni hulgas pisikesi riste, mida sai mäele juurde riputada. Paljud ristid olid kenad leedupärased puunikerdused, aga oli ka kõike muud. Vaadake ise. Kui lahkuma hakkasime, tuli ka pika valge limuga noorpaar mäele risti tooma.
Eleja > Sesava
Loojanguvalguses põrutasime läti poole. Läti esimene asula piirdus piiripunktiga. Teeröövlite hinnaliste õppetundide valgusel andsime parima, et järgida kõiki piiranguid. Eleja'st pöörasime Pilsrundāle poole. Kui Leedu külad asetsevad kobaratena piki teed (kui välja arvata Biržai ja Dieveniškės'e kant), siis Lätis on haja asustus nagu meilgi. Üksikud talud on siin seal maanteest pisut eemal. Hämaras oli ööbimiskoha leidmine raske. Siin-seal haukusid koerad. Viimaks keerasime ühe rohtu kasvanud talu teeotsale. Vaevalt saime aseme valmis, kui naabertalu hoovis süüdati tuli ja mõned noored mehed tulid auto poole. Ütlesin isale, et olgu tasa, ajan nendega asju oma kehvas läti keeles. Tulin autost välja. Poisid vaatasid numbrit ja üllatusid: "Igauni! = Eestlased.". Tervitasin ja ütlesin, et tulime Leedust (see läks vist leedu keelega pooleks) ja "Mums jāgulēt.", mis pidi tähendama, et "Meil on vaja magada." Said aru: "Magage peale!".