Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Cik tas vis maksā?
= Kui palju see kõik maksab?

pühapäeval 20. juulil 2008
Rundāle > Saulkrasti > Pärnu

Rundāle loss

Rundāle'sse jõudsime varakult. Esimese hooga parkisime bussiparklasse lätlaste kõrvale. Sealt juhatati tagasi linna poole autoparklasse, kus varjulist kohta enam polnud. Parkla oli murukattega, mida toestas võrk.
Kura hertsogi loss Rundāles on täis kunsti, kitši, muistiseid ja näitusi, aga kõige selle lähem uurimine võtaks mitu päeva. Lossi taga taastatakse ka rokokoo parki, aga sinna me ei läinud. Vaatasin seda ülakorruse aknaist. Kuna olime esimesed külastajad, siis saime kuulda peaväravate esise vägevat kaja. Piisab sellest, kui kassa ees või teabetulba juures plaksu lüüa. Kaja plagiseb vastu lossi sisehoovist ja talliseintelt. Hiljem oli kõikjal nii palju inimesi, et kaja sumbus. Väravalõvidel ja sammaskaunistustel pesitsesid pääsukesed. Veerandtundi löövad kellad ja täistunnil mängib muusika, mis kõlab samuti paremini inimtühjal õuel. Mõned aknad olid krohvile maalitud. Ei teagi, kas neis kohtades on üldse kunagi aknaid olnud. Pileteid oli mitmesuguseid: näitustega ja ilma, aeda ja kaamerale. Pilet oli küll kallis, aga hinda väärt. Lossi taastamine polnud ilmselt sugugi odav.
Barokk-festivali muusikud harjutasid saalis laulumängu, aga sealt löödi vaatajad lõpuks välja. Lossist jäid meelde eelkõige lopsakad seina ja laemaalingud ja pisut naljakad valitsejate (jt) pildid ja kujud (ka praegusest hertsogist), veidrad eluruumid, mõistetamatu tõik, et hertsog saadeti Siberi asumisele enne kui Kuramaa üldse Venemaaga liideti ja prantsuse rühm, kes oli uhkusest lõhkemas, kui giid teatas, et üks tuba taastati tänu prantsusmaa abile. Kui kuuldi, et loss oli vene ajal olnud kutsekooli kasutada, siis peaaegu minestasid: "C'est massacre!" (tõlkimatu prantsuskeelne ohe). Mulle jäi küll mulje, et kutsekool oli seal ka Läti Vabariigi ajal. Prantsuse rühmas oli ka sama vanapaar, kes vagunelamuga ööbis meie kõrval Trakai's. Giide võis kuulata ka vene, saksa ja inglise keeles. Keldris oli kohvik ja hulk vanu raidkirjadega paekivist hauaplaate jms.
Õuel seisis rahvas sabas, et end barokkrõivais pildistada.
Lahkudes ostsime teenurgalt karbi kirsse (? 1 LVL), kuigi need ootasid meid õhtul koduski. Vanamees ütles, et võite karbi rahulikult autoaknast välja visata. Ei võtnud tema head nõu kuulda seekord.

Lauču Akmens‎ > Saulkrasti

Üle väina saime sujuvalt. Pisut imelikud tundusid foorid üsna liiklustühjadel maanteedel, aga Riia - Tallinna ots oli muidugi vägev. Eri tasandil ristumine jm. Lätlaste ülima viisakuse matkimisega kukkusin orki. Andsin lahkelt mõnele kihutajale teed, aga kurvi taga oli keegi lontu parkinud tee äärest nii eemale, et pidin seisma jääma, kuni kihutajate rodu oli möödas ja sain pöörata tagasi teele.
Kaardilt leidsime Saulkrasti taga Liels Lauču Akmens'i nimelise rahnu ja läksime sinna ujuma. Igal pool olid uhked viidad ja niidetud parklad. Kui randa läksime, siis tuli blond hotelliperenaine meiega rääkima. Küsisin, kas nende hoovist läbi minna ei tohi. Vastas, et võib küll ja kui me 2 LVL maksame, siis võime seal terve päeva olla. Ütlesin, et tuleme Leedust ja tahtsime ainult korraks ujuda. Oli ka 1 LVL'ga nõus. Tõin siis autost ühe lati. Sõnas: "Olgu, saate poole hinnaga." Ilmselt tahtis üht latti näost. Meie järel tulnud lätivenelased pöörasid raha jutu peale ümber.
Ujusime ja pikutasime. Isegi magasin mõne aja. Rannas oli palju rahvast ja u minu kõrgune kivi, mille otsa korda mööda roniti. Isa arvas, et see ongi see vägev rahn. Mina ei uskunud. Tagasiteel nägime suurt tõrt, mida oli püütud väljast ahjuga kütta. Perenaine ütles, et see ei õigustanud end. Rääkisin, et meil pannakse ahi vette ja võib talvelgi mõnusalt mulistada. Küll külalised maksavad, kui neile meeldib.
Võtsin autost pildika ja raha, et seda õnnetut kivi pildistada. Aknal limpsi-jätsi müünud heledapäine tüdruk küsis EESTI keeles: "Mida veel?". Andsin talle veel ühe lati, aga pildistama ei hakanudki. Tüdruk elavat juba 2 a Tallinnas ja õppivat Levandi juures iluuisutamist. Ütles, et mis te sinna Leetu läksite, siin ju hea küll ja räägitakse isegi eesti keeles. Tegelikult on seal tasuta randa veel küll kuni Eesti piirini ja siin seal on ka parklaid.
Sõitsime tagasi Saulkrasti, et järgi jäänud Läti rahade eest midagi osta, aga seal leidsime põhiliselt saldējums'i ja suvitajatest umbes teed. Teetööde tõttu sattusime ka selle aedlinna äärealadele ja oleks ühes kurvis kohalikult lömmis ja mõraselt rullnokalt napilt matsu saanud. Viimase rahaga ostsime Salacgrīva's penssu. Tankisime isegi rohkem kui meil oli latte, aga ülejäägi sain maksta kaardiga.

Pärnu > Are

Luitemaa sarnanes tee pealt vaadatuna vägagi Läti poolsetele metsastele luidetele, aga mere äärde ei viitsinud enam minna. Pärnus ostsime süüa ja vaatasime vanu puumaju. Are'st saime jälle kurki ja tomatit. Kodus oli aed marju täis. Kahjurõõmuks kuulsime naabreilt, et siin oli kogu meie reisi aja vihma ladistanud. Imestati, kus me nii päevitasime.
Aga eks me puhkasimegi ju lõunas.