Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
pühapäeval 16. novembril 2008
Būr Saʻīd 14:00 > Aleksandria
bussi pilet = 22 L.E.
Port Said بورسعيد Būr Saʻīd
Hommikul kuivatasin magades õhtusest pesust veel niisked sokid enne kui läksin Manzala jäänukjärvele. Esimese hooga jalutasin ekslikult Vahemere liivaranda. Lamasin kangastoolis. Vaatasin kalalaevu, randa uhutud karpe ja laineid, kuni lobisev poistekamp mu sisse piiras. Võtsin kaamerakoti ja lahkusin rannaga risti. Linnaprügis liikusid eeslivankrid, lehmad, kitsed, hobused. Laia magistraali ääres oli vaipadega piiratud loomaturg. Katmata peaga naised tulid kopti kiriku teenistuselt. Ajakirjakaantel naeratavad pesu väel tibukesed nagu meilgi. Parast pikka vantsimist jõudsin garaažide reani, mille taga oligi Buhaira al Manzala بحيرة المنزلة. Mõni kits oli köies isegi garaažis. Küsisin õlininadelt, kas tohin järve äärde trügida. Üks kohalik mees tuli kaasa. Kurtis reostust ja kirus raha kantivaid pagunimehi, keda see ei huvita. Garaažide äärne kallas oli eriti õline. Siin näed oma silmaga, et auto päästab maailma. Selliseid autosid, mida siin kangi ja toore jõuga parandati nägin viimati vene aja lõpul. "Osta sinagi endale auto! Küsi Saparoosetsit!". Mees pakkus teed, aga jätsin hüvasti ja jalutasin garaažireast mööda liivakünkale, kus soolajärv paremini kätte paistis. Sõdurid võsid võrku aerupaadiga. Eemal nägin purjepaate. Kaldale oli ehitatud parakkajastu onn. Läksin tagasi marsat otsima. Koolitüdruk võttis ranitsast vihiku, rebis kaaned ja viskas agulilompi. Koolist kuuldus kuidas papagoiõpetajad tampisid lastele lauseid ajudesse , just nagu Muhammad eile rongis ütles. Viibati ringtee ääres peatunud marsast. Küsisin Port Fuad'i sadamat. Maksin 50 krossi. Kannatlik juht ootas, kuni vanamees kitsal tänaval tema ees jalutas ja moblaga rääkis. Tuttavailt ei tahtnud raha võtta. Teist marsat juhtiv laulev sõber hakkas võidu sõitma, aga ristmikul pidi kalluri beduiinilt peksa saama. Rahvas läks vahele. Juba tuttava frantsiskaani kiriku juures aeti maha. Itaallaste kirikusse kutsuti sisse: ladinakeelsed kirjad, roostes numbrilauaga tornikell.
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Būr Saʻīd 14:00 > Aleksandria
bussi pilet = 22 L.E.
Hotellis öeldi, et bussijaama võta takso. Maksa 3 gini. Sama rääkis ka vana meremees, kes valvas õueväravat raudteejaama kõrval. Raudteejaamast saingi kohe takso. Sõit oli tõesti pikk ja noor juht oli rahul kolme giniga.
Piletikassa müüjatar põlgas kümneka halvaks. Ütles, et täna Rašid'i bussi ei lähe. Ostsin pileti Aleksandriasse, et sealt teise bussiga tagasi Rašid'i poole tulla. Hiljem nägin samas kõrval konkurentide bussijaamu, kust oleks pidanud kah küsima.
Tee läks mere ja jäänukjärvede vahel: kalatõkked, paadid, kopad, kanalid, roost punutud hütid ja rändluiteid pidurdavad aiad, soolalaigud, lehma, lamba ja kitsekarjad, rändrahva hiidtelgid või loomade varjualused,
naised kannavad koormaid pealael "õlgkübaratel", põllud, peenraaiad, latvadeta kiulised palmitüved. Bussitelekast näidati kelmikomöödiat, siis lükati sisse raadiojalgpall - Egiptus võitis Kameruni . Pisut hämmastas, et maastik oli pidevalt
liivane ja inimtühi. Siin seal oli väikseid asulaid. Olin arvanud, et jõesuue on ümbritsetud niisutuspõldudega. Isegi lennufotodelt paistab see roheline. Võib - olla on süüdi jäänukjärvedest sooldunud pinnas.
Aleksandriasse jõudsime pimedas. Sõitsime mitmetasemelistel maanteesildadel nagu Kairos. Peatuse saginas rabasin pagasist koti. Ligitrüginud taksojuhile ütlesin tüdinult, et lähen Matruh'i. Too näitas abivalmilt, et buss läheb kohe.
Kassast piletit ei saanud. Aeti kähku bussi. Sain sõidu pealt peale. Andsin juhile 30 gini. Sain 3 piletit, aga ei osanud neilt hinda vaadata. Kui kontroll hiljem peale tuli, siis andis ka 5 gini tagasi. Kõrvalpingi Siwa poiss Fahmi tegi juttu.
Aleksandriast sõidab Matruh'i 3 tundi. Matruh'ist Siwa'sse 4 tundi. Bahariya reis oleks mõttetult kallis = 1200 gini auto peale. Juht kuulas algul Koraani ja siis valju musa. Kuigi õhuaugud olid paberiga kinni topitud oli ometi külm.
Bussisõit on üks hullemaid Egiptuse nuhtlusi. Esiteks iga bussifirma ehitab endale eraldi jaama, mis võivad olla teineteisest päris kaugel (nagu Aleksandrias). Teiseks peavad inimesed reisi ajaks oma kõige soojemad riided selga panema,
et külmapuhurite all haigeks ei jääks. Kui buss seisab ja puhurid on välja lülitatud ning aknad kinni, siis keevad jälle ajud välja.
Aleksandria > Matruh
bussi pilet = 25 L.E.
Marsa Matruh مرسى مطروح Marsā Maṭrūḥ
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Matruh'is Fahmi pani mu oma sõbra taksosse ja võttis oma sõpru veel kaasa. Odav öömaja maksvat 75 gini. Lasid kaasa võetud sõbra välja. Nägin kaunis räämas hotelli silti ja otsustasin põgeneda. Läksin abiliste vastuseisust hoolimata maha. 5 minutise ehk mõnda gini väärt sõidu eest küsiti 10. Ütlesin, et vahetan hotellis peenraha. Ätid rääkisid ainult araabia keelt ja kartsid mind üldse sisse lasta. Nõuti endi meelest üle mõistuse käivat tasu - 20 gini. Olin nõus. Võtsid passi pandiks. Viisin 10 gini taksosse. Fahmi andis telefoni numbri ja lubas bussi vastu tulla. On nuhtlus. Tuba oli õudsam ka kõige räpasemast Hiina "lüshe"st. Prussakad pagesid siiski kiiremini, kui jõudsin pildistada. Voodilauad olid nii hõredad, et oht oli põrandale kukkuda. Koridori kraanikausist tuli küll vett, aga peldik oli jubedalt täis situtud auk. Panin sääsevõrgu pähe. Magasin kahe villase teki vahel. Akna taga mölisesid mehed vist berberi keeles kuni koidupalveni. Alles siis sain magama.