Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
esmaspäeval 17. novembril 2008
Matruh 13:00 > Siwa
bussi pilet = 13 L.E.
Marsa Matruh مرسى مطروح Marsā Maṭrūḥ
Jätsin koti ja võtme valvelauda. Ranna hotellis maksis tuba 120 gini. Noored pohmellis õllemehed liivaranna päikesevarju all ütlesid, et Umm Al Rahm'i viib marsa. Jalutasin üle laguunisilla ja edasi otse üle kalju.
Minuga tulid mõned õngitsejad. Laine peksis tuule ihutud ja uuristatud tuffkaljusid. Randa voolas mingi asfaldiliustik. Kaljulael oli väike liivakõrb okastaimede ja putukaurgudega.
Rannavärava kõrvale Rommeli muuseumi ei läinud. Läksin hoopis ujuma. Minu eeskujul kooris ka üks kohalik poisike end (pikkade) aluspüksteni paljaks. Suured mehed ainult õngitsesid. Araabia liiga turistisele oli juba liiga jahe.
Moned kohalikud tulid siia motikate ja taksodega. Rannahoonete aknad olid müüritud tellistega kinni. Vesi oli siingi siniroheline, aga rand oli tardunud laavast. Siin-seal settis lompidesse soola.
Laguunis oli laevugi. Linnamuru närisid kitsed ja kari valgeid pruunilapilisi šaakalkoeri vedeles jalgpalliväljakul. Sillal tervitas mind ja vastu tulnud kolme mustakuuelist habemikku vaimulikku isa Aleksandria'st pärit
Jeesus ehk araabia keeli = Isa. Juhatas teed toidupoodi, aga mina pöörasin kesklinna taksojuhti otsima.
Esimene ei teadnud Umm Al Rahm'ist midagi. Teine oli nõus viima 15 gini eest, aga hakkas alles teepeal moblaga sõpradelt
nõu küsima. Paistis, et enamus Matruh'i elanikke on äsjased uusasukad. Umm Al Rahm oli küla, kus ei teatud midagi
kindlusest
, aga juhatati kõrgele
kaljule
, mille vastas olevat vangla. Teest põhja pool ehk vasakul nägin tõesti väikese kindluse varet. Kuna olin näinud kaljusid tänaseks küllalt, siis palusingi juhti sinna tagasi sõita, kuigi ta tungivalt soovitas alla randa jalutada.
Poiss rääkis ainult araabia keelt. Kairost ostetud taskusõnaraamatust oli nüüd kasu. Selgus, et ka siinses kõnepruugis on kindlus "kale" قَلْعَة nagu Türgis. Peatusime. Polnud seal palju muud kui välja kaevatud müürijupid ja
Türgi Gordion'ist tihedamalt potikildudega kaetud väli. Nüüd mõistan, et õige kindluse vare on kusagil mujal, aga seda leida oleks raske. Tee äär oli täis "tühje" üheülbalisi uusehitisi. Suvel kogunevad siia puhkajad kogu araabia maailmast.
Maksin juhile lollist heldusest 50 gini. Võtsin hotellist koti ja passi. Viis mu Siwa (West Delta) bussijaama. Andsin veel 10 gini, kuigi ta ei küsinudki. Pileti saab bussist.
Sõin mõne gini eest maksa makaronidega. Seedimist see ei rikkunud. Buss läks 13:00. 13 ginise pileti eest võeti 20. Matruh'i viimase pensujaama juures juhtus midagi bussi vasema esiteljega. Tuli teine sama suur buss, aga mitte
purunenut asendama vaid käis hoopis paar korda linna vahet lukksepa ja varuosade järel. Meid topiti sama firma järgmise korralise Aleksandriast tulnud bussi peale. Meie arvelt ei kaotatud krossigi. Bussi oodates-vaadates tutvusin
kolme Los Angeleses elava Shanghai hiinlasega: 1 paar + 1 naine ja Berliinis elava (Ida) Saksi'st pärit vana-araabia tõlgi Tomas'ega, kes alles minu eeskujul hakkas kohalikega araabia keeles suhtlema. Inglise keeles oli lihtsam.
Shali - Siwa Oaas واحة سيوة Wāḥat Sīwah
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Shali'sse jõudsime pimedas. Osa noori mehi väljus poolel teel vist tehasesse tööle. Jätsid meiega hüvasti. Üks poiss oli tedretähniline punapea. Teepeal oli ka kõrts. Turiste kihutas mööda lausa autokaravanidena.
Shali'sse sissesõidul nägime autoõnnetust. Motika lenks oli sodiks sõidetud. Vigastatud juhti kanti autosse. Sõitsin 5 naela eest eeslikaariku rohukuhjal Palm Trees Hotelli, mille olin leidnud ka Tomase "Planet Holliwood"ist nagu ta
"Lonely Planet"i reisijuhti nimetas. Sivit berberi poiss lubas end pildistada ja pakkus end ka homseks minu teenistusse, aga see sõit polnud kuigi mõnus. Eeslikaarik on siin tavaline sõiduk. Enamasti veab noorem poiss loori ja ürbiga
varjatud naisi. Varem loori ei tuntud ja naine hoidis ürbihõlmu suuga koos, et vaid üks silm paistis. Tegelikult nägin ühes külas ka katmata pruunide patsidega keskealist naist, kuigi rahvas on siin usklik ning külastajaid palutakse vähemalt
avalikkuses islamiseadusi austada. Rahvas on äärmiselt külalislahke kõigi vastu. Muidugi püütakse su rahakotist imeda nii palju kui võimalik, aga mind on ka niisama sööma kutsutud ja restoranipidajad juhatavad hea meelega sind
konkurendi juurde, kui sa seda palud.
Maksin 20 gini voodi eest kolmanda korruse kaheses toas. Kused-pesed koridoris. 2007.dal aastal seal käinud tšehh
Vaclav
maksis samas kohas 15 gini. Trepikoja laes oli õnneks sinine sääselamp. Sulgesin kõik aknad ja uksed.
Tuppa jäänud üksikud sääsed lõin maha. Teised külastajad kirusid sääski mis hirmus. Jalutasin rohevalgustatud mäemošeele. Ümbruses oli veel mitu valgustatud kaljut: Shali ja Aghurmi kindlus, Dakhrur mägi ja Mawta kaljuhauad.
Mitmeid linlasi vaevab albinism. Päikesepõletusele lisaks paistab see rikkuvat ka nägemist. Üks mausoleumi ees jalgpalli mänginud poisike oli albiinolaiguline nagu sebra.
Hiljem aga nägin palmiaias töötavat neegrit. Neegrid olevat jäänud siia orjakaubanduse aegadest. Ka Tomas oli ühte näinud aga linnas. 20 saj algul kolis oaasi ka endisi vaenlasi - beduiine. Nüüd tuleb turismiinnus Niiluse egiptlasi.
Berberid võtavad meelsasti beduiine naiseks, aga oma tütreid neile anda ei taha. Liibüa piiri taha jäänud hõimlased pidavat Siwa's mõrsjalunaks maksma kilo kulda.
Tagasi jalutades kohtusin taas Tomasega. Ostsin pool (Egiptuse murdes: pool = "nuss" نُص) kana otse tulelt, et pisikud küpsed oleks. Maksin mõne gini. Sõime seda berberi kohvikus, hotellipoolses väljakunurgas.
Pakuti teed, salatit ja "liivaleiba" lisaks. Maksin ainult 5 naela ehk tee hinna.