Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
kolmapäeval 19. novembril 2008
Siwa Oaas واحة سيوة Wāḥat Sīwah
Palm Trees hotellist laenatud jalgratas: 10 gini/ päev, 5 gini / pool päeva
Lukku polevat vaja, sest vargaid siin ei ole.
Kõrb
Keeldusin hotelli pakutud väljasõitudest. Tõusin koidupalve kutse peale. Läksin rattaga eile Dakhrur mäe pool leitud asfaltteed pidi liivakaevandusse. Trügisin ratta järsaku äärt pidi liivahunniku varju. Jalutasin päeva tõusu ajaks kõrgeimale luitele. Liivas oli koerte ja kummijälgede lisaks lindude, putukate, ? madude ja jumal teab kelle jälgi. Luite all algasid põõsad ja okaspuhmad. Palmihakatisel keksis üksik lind. Taamal paistsid kulunud kaljulavad. Päevitada oli siiski veel jahe. Läksin Siwa House koduloo muuseumi. Teeotsal turnisin pisut "punkrirautisel".
Siwa House
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Välisabil rajatud koduloomuuseum oli huvitav: tööriistad, rõivad, kombed. Pilet maksis 5 gini. Ajasin juttu kahe sivi noormehega. Kuulsin nende kõnes "hamsi gini" (= 5 Egiptuse "naela") ja küsisin, kas omavahel räägitaksegi juba
araabia keelt. Selgus, et sivi oma arvsõnad ongi ainult 1 ja 2. 20% sõnavara on laenatud araabia keelest. Järgmisel päeval palusin pileteid müünud "Jerry't" lugeda kaamerale mõned laused, et saaks aimu ka keele ehitusest.
Tomas ei leidnud mingit sarnasust araabia kirjakeelega. Minu meelest oli see pisut Maroko araabia keele moodi, mis ongi
berberi
keelte mõju all. Keskmošee kõrval pühaku hauakambri vastas, East-West "resto" kõrval
müüb kohalik teadusemees
Fathi Malim
oma raamatupoes muuhulgas iseenda kirjutatud raamatuid. Ostsin mõned sivi keelt ja Siwa ajalugu käsitlevad teosed ja 50 ginise oaaside kaardi. Pika mõtlemise peale tegi mulle hinnaalandust 225lt ginilt 210le.
See oli ka viimane kord, kui ma midagi tingisin, kuna üldlevinud arvamuse vastaselt pole mina ei Egiptuses, Türgis ega Hiinas näinud ühtegi kohalikku hinna üle tingimas. Nad kas maksavad palju küsiti või otsivad teise müüja.
Kogu see tingimise värk käib ainult turistinänni ümber, kus tõesti mingite odavate pudemete eest püütakse kuldmune välja meelitada. Fathi oli vist küll pisut ärritunud Samueli jutu peale, kes käis talle kurtmas, et teda häirivad väga
tänaval paarivad eeslid. Kohaliku kombe kohaselt rippus ka tema uksel silt, mis juhatas teistesse poodidesse sama kaupa ostma, kui teda pole.
Käisin korraks võõrastemajas. Fahmi poenaaber, kes meile üleeile mujalt ostetud kana tarvis söömalauda ja salatit pakkus, kutsus seekord mind niisama enda ja oma habemiku albiino sõbraga koos lõunastama.
Lihapalle meenutavad
فلافل falaafil
oapallid olid päris maitsvad. Egiptuse murdes vast طعمية Ta'miyya . "Liivase leivaga" söödav sidruniga hapuks tehtud
فول مدمس fūl mudammas
oakört polnud eriti mokka mööda.
Sõber läks minema, aga muhe peremees pakkus mulle veel teed. Maksin pärast 5 gini ja väntasin muuseumipoiste soovitusel Birket Siwa soolajärve taha Khamisa varemeid vaatama. Sinna olevat 18 km. See oli kaugel tõest.
Olin ka unustanud küsida, mida seal siis nii väga oleks vaadata.
Birket Siwa soolajärv
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Järvesoolaku flamingo (jt) parved olid muidugi kenad.
Maraqi lähedal oli veidraid tuule kulutatud kaljuseeni ja inimeste uuristatud koopaid.
Roomlaste
Balad El Rumi
linnast järelejäänud seina ma ei viitsinud lähemalt uurida. Kaart oli liiga ebamäärane, et oma asukohas väga kindel olla. Ka ratta madal sadul väsitas jalad nii läbi, et pärast kõrgeimat tõusu otsustasin tagasi
pöörata. Ometi jõudis enne mind ümber pöörata mööda sõitnud mootorrattur, kes küsis araabia keeles, kuhu lähen. Selgus et olen juba möödas nii hellenite templist (tema jutus mingi järjekordne Iskender'i koht) kui
salapärasest Khamisa'st. Tulevat tagasi ja paremale vändata. Ühe külamehe nõul leidsingi
dooria templi
- õieti küll selle alusmüürid ja samba alused. Kui lõpuks leidsin, et kõik nikerdustega kivid oli kokku kantud katuse alla, tuli üks mees ja
ajas mu minema. Küsisin piletit. Ütles, et otsi Shali'st.
Tegelikult ta keelas küll ainult pildistamast, aga ma olin juba kõike näinud. Kui ma külapoe ees lesinud paksukesele seda kurja onu kirjeldasin, siis vihjati, et eks ta lihtsalt tahtis pistist.
Hiljem leidsin ka internetist, et väljakaevamiste tõttu sinna uudistajaid ei lubatagi.
Khamisa suunda oli juba raskem leida. Tee oli algul rohtunud, aga vahepeal juba nii liivane, et vaevalt jõudsin vändata. Jalgrattal polnud mingeid käike kah muidugi. Pimedaks jõudsin pumbamaja juurde, kus mehed väitsid, et
Khamisa on siin samas nurga taga, aga soovitasid pigem ruttu Shali poole tagasi sõita.
Tagantjärele leidsin võrgust, et Khamisa's peaks olema kreeklaste kaljuhaudu, kust on otsitud Khamisa kuninganna aardeid.
Õhtul sõin East-West restoranis Samuel'i soovitusel šakšuuka't
شكشوكة
= muna ja juustuga kaetud köögiviljahautist mis osutus isegi minu Korea's vintsutatud maitseorganitele talumatult pipraseks. Samuel käskis välja vahetada. Ta on käinud hotelle imetlemas ja rääkis ka Maraqi poole kaldale ehitatud ökoöömajast,
milles üks öö maksab 300 eurot ja järjekord on aastane. Voolu ega muid mugavusi pole ja isegi külla lubatakse ainult saatjaga. Sama mees ehitab Shali varemeile vanapäraselt Heritage hotelli. Seest olevat muidugi moodne.
Tegelikult olevat siiski kohaliku ökoinseneri Munir Nematalla rajatises vähe külastajaid ja seda kohalikust toormest (palmikiududest, oliivipuust ja läbipaistvaist soolaplokkidest) energiasäästlikku
ning jäätmeid käitlevat imemaja tohib vaatama minna, kui linnast Shali Lodge'st luba küsida. 16 km taha taksoga sõidu eest tuleb maksta 10 kuni 20 gini.
Samuel kurtis, et keskuse arhitektuur on nii rikutud, et varsti polegi põhjust Siwa külastada. Ütlesin, et nad ei pea ju meie rõõmuks kiviajas elama ja nad tegelikult ei vaja turiste vaid elavad ka oma datlitest.
Samuil vastu, et maa on niivõrd sooldunud, et isegi eeslihein ei taha enam kasvada. Ja turismi lõppedes peavad lahkuma ka siia kolinud turismitegelased, mis minu meelest on hea.
Sivalased ongi juba mingi Põliselanike
Liidu
ehk Native Siwan Association'i asutanud. Samuel rääkis palju rahast, hindadest ja luksusest. Ma olin seda ennegi sageli juutidelt kuulnud. Vägisi meenus nali juudipoisi esimestest sõnadest: "Mis maksab see karvane krae?"
Päeval nägin beduini nännipoes rühma 13 aastaseid poisse kahtlase kõlaga araabia keeles edukalt tingimas. Müüja uskus, et nad on Pakistanist, aga nende mitmekesine nahavärv ja omavahel kõneldud inglise keel (mitte urdu)
ei jätnud kahtlustki, et Samuel pole ainuke juut, kes julgeb siin reisida. Samuel arvas, et poisid sõitsid Gilf al Kabiir'i. Samuel vist enam ei varjanudki oma päritolu. Ostis 100 gini eest ka galabeya hõlsti, et kohalikele meeldida.
Ütles, et tavaliselt teatab, et on Uus-Meremaalt ja näitab passi ainult hotellis ja politseis. Jätsin ta jutustama meie hotellis peatuva Belgia Kongos sündinud Francis'ega, kes on palju reisinud.
Vallooni kohta pisut üllatavalt oskas ta ka koolis õpitud hollandi kirjakeelt ("Algemene Nederlands") suisa rääkida, kuid Belgias kõneldavad Ida ja Lääne Flaami murre olevat siiski rasked mõista.