Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

أَيْنَ يوجد الفندق ؟
[aina iaužuud al funduk]
= Kus asub võõrastemaja?

laupäeval 22. novembril 2008
Bawiti u 11:00 > Farafra u 3 tundi hiljem

neliveoga maastur = 550 L.E. kahe peale (koos lõunasöögiga)

Farafra u 14:00 > Qasr al Dakhla u 18:00

bussi pilet = 20 gini

Bawiti الباويطي al-Bāwīṭī

Tõusin koidu ajal. Vaatasin katuselt linna. Lähedal paistis kaks savist hauatorni. Ka hotelli siseõu oli kenasti kujundatud, kuigi ma ei usu, et see kuulub sakslasele nagu agent meile eile ütles. Esimest korda Egiptuses on nii külm, et panen pusa selga. Eile õhtul käisin jopega. Võib olla sain ka kastis sõites tuult, aga ma ei tundnud veel, et oleks külmetanud. Uks oli veel riivis. Rahvas magas. Hauatornide kohale oli kaardil märgitud Qaret Farargi - Thot'ile pühendatud iibise ja röövlinnumuumiate kalmistu. Hauatornis oli kirstude ümber kuhjatud igasugu risu. Bawiti turul oli eesel ka ratsaloomaks. Kaarikutega veeti looritatud naisi nagu Siwaski. Ainult rõivas oli erinev. Rämpsulasus einestava eesli vankrile leivad ladunud muldvana mees oli must kui berber, kuigi Bawiti on beduiinide asula. Linnamäe pool olid alles veel mõned vanad majad. Netikohviku kõrval seisis eeslikorvide ja -vaibaga motikas ; vastasseinas aga ürgvana rolleri kõrval uhiuus Toyota maastur. Qasr Salim'i varemeil oli kaks trellitatud vanaegiptuse hauakoobast sügava trepiga. Minu tuleku peale ärganud valvurid käskisid kell 8 tagasi tulla koos piletiga. Kaameraga suurendades nägin ekraanilt küll mingeid hauamaalinguid, aga pilti sest ei saanud, sest objektiivil oli eilsest sõidust liiva. Läksin hotelli fotokat puhastama. Lapsed läksid laupäeval kooli. Oma enda kunagisest koolivormist pole mul kõige paremad mälestused. Tunne oli nagu nimetul vangil koonduslaagris. Ometi peab tunnistama, et vormis koolilapsed on päris kena vaatepilt nii Jaapanis, Hiinas, Türgis kui Egiptuses. Tüdrukute valge rätik, must pintsak ja valge seelik sobisid teineteisega kokku. Ei tea, kas ka kopti tüdrukud peavad käima rätikuga. Kaks päris väikelast läksid käest kinni ja hüüdsid naeratades "Hello!" Üks poisike üritas viipekeeli raha nuruda. Käratasin oma kehvas araabia keeles:"Ilaa madrasa! Alaana!" = "Kooli ja kohe!" (Mis peaks õieti olema: "إلى المدرسة حالا" = "Ilaa madrasa häälaa!") Laps ehmus.

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Kraanivesi oli nii paks, et objektiivile jäi sade. Sandra õhutusel hakkasime must-valge kõrbe kiirreisi otsima. Mina oleks rahuldunud ka bussiaknast vaatamisega. Pealegi öeldi eile, et Visa kaardiga saab raha ainult Dakhlast ja mul oli sularaha vähe. Tahtsin siiski enne kaljuhaudu näha, aga kuldmuumiate muuseumi ees müüdi 45 giniseid pileteid ainult kogu linna vaatamisväärtustele korraga. Sandra survel loobusin. Tegelikult oleks pigem pidanud Sandrast loobuma. Tühja kah. Turismiinfo ja pank olid laupäeva tõttu kinni. Politseinud ei mõistnud minu araabia ega inglise keelt. Üks mööda läinud häbelik mees kutsus meid rõdul lobiseva "Az"i juurde, kelle Ahmed Safari Hotel korraldaks meile 5e tunnise reisi läbi kõrbete Farafra'sse 550 gini eest. Veel eelmisel aastal maksis see lugu koos kõrbes ööbimisega 400 gini, aga hinnad olla tõusnud ja nemad peavad neliveoga maasturi RENTIMA jne. Ütlesime, et toome hotellist kotid. Ostsime mahlad-banaanid. Sandra sai falafili lisaks 50 krossi eest veel hulga leiba. Az nägi meid uuesti. Küsis raha ette. Ei andnud muidugi. Ta oli ju täiesti tundmatu mees tänavalt. Hotellis küsisime, kes on Az. Olevat tõesti Ahmed Safari omaniku poeg. Helistati isale. See küsis pojalt. Too ei teadnud asjast midagi. Kas ongi Vale-Az? Jätsime isad pojad asja uurima ja küsisime, kas saaksime hoopis tõelise Az'iga reisi korraldada. Hotelli asjamehe sõnul küsitakse tõesti selle reisi eest 500 gini hoolimata sellest, kas ööbid kõrbes või ei. Õige-Az saatiski meile auto järele. Oli ikkagi sama Az. Bahariya beduinide hämast hakkas juba kõrini saama. Maksime 300 gini ette. Sõiduluba ei maksnud midagi, aga sunniti politseinikku (tasuta) saatjaks kaasa võtma. Sandra oli nõus rohkem maksma, et too ei tuleks. Ta tahtis ka hauavalvureile pistist pakkuda ja loopis rämpsu tänavale nagu kohalik pätt. Küll seal punaristis õpib ka kombeid. Hiljem oli ka ise pettunud, et Valge kõrbe pärast nii kaugele sõitis ja eriti maasturi tõttu lisaks lunitud 50 gini pärast, kuna oleks võinud ka lihtsalt takso võtta. Ütlesin juhile, et sellisel juhul läheme 11:30 bussiga. Põhjapoolsest bussiaknast näeb tõesti kõike. Auto ainus mõte on looduskaunis kohas peatamise võimalus. Az'ile helistamise järel saime ikkagi võmmita teele, kuid Farafras pidime andma allkirja, et ise loobume politsei saatest. Hotellist helistati, et Sandra oli jätnud sinna jope. Just enne seda ta oli maha jätnud fotoka patarei.

Farafra الفرافرة

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Must kõrb on igal pool Bahariya ümber. Tegelikult on seal kollane liiv kaetud mustade kivikeste mosaiigiga. Juhile paistis söemägede vahel rallimine meeldivat. Hurjutasin teda aknast prügi loopimise pärast. Bahariya on Siwaga võrreldes jube räpane. Üks tipp meenutas Kyusyu ehk Kuriilide basaltsambaid. Hayz'i rooma müüri jäänuste jures taastatakse Püha Jüri kirikut. Kaks kohalikku vanameest peletasid meid minema ja nõudsid selle eest pistist. Kristallkalju oli päris huvitav moondkivi kihtidega rünk. Piltidel ei paista midagi erilist. Ka mudalõvisid ehk looduslikke "sfinkse" nägi tee põhjaküljel. Juht ei tahtnud Valge kõrbe lubiseente juurde sõita. Ütles, et pargivahid nõuavad 5$ igalt turistilt. Tegelikult oli seal parkla ja kaitseala kaart. Kõige hullem viga selle sõidu jooksul, mis maksis mulle rängalt kätte oli see, et tolle maasturiromu elektriline aken ütles sõidu lõpuks üles. Õigemini alla. See tähendab, et kiilus kinni ja ma ei julgenud teda rohkem vägistada, et mitte kilde silma saada. Algul õnnestus teda küll vabaks loksutada, aga poole teed pidin lahtise aknaga kihutama. Ja poiss sõitis 120 km/h. Lõppkokkuvõttes sain vinduva nohu, mis täie jõuga lõi välja alles siis, kui jõudsin tagasi Eestisse. Auto oli saanud värske asfaldi lõikudel õliseks. Määrisin oma püksid. Värske asfalt sõidukiirust muidugi ei vähendanud.

Piltide vaatamiseks klõpsa siia!

Farafrasse jõudsime enne bussi. Sandra oli pisut pahane, et 5e tunnise reisi 3e tunniga saime, aga mina olin enam vähem sellist oodanudki. Maksime täishinna. Sõbralik politseinik ütles, et buss tuleb 10 min või tunni jooksul. Käisime peatuse taga vetsus. Sandra jäi sokivana pakutud toolile bussi ootama. Mr.Sock on tüüpiline LP kangelane, külahullu moodi muhe vana, kes müüb peatuses kaamelivillast kudumeid. Tegelikult ta ütles küll "I am not Mr. Sock. Mr. Sock is my friend." Jalutasin künka tippu. Nägin veel kaht kahvanägu välikohvikus. Majad olid uued. Kindlus ei paista. Naised ei kanna loori vaid peavad poode. Farafra oli vist kõige tolmusem koht Egiptuses, aga päris prahivaba.

Buss tuli pea. Qasr'i pilet maksis 20 gini. Mehed tegid juttu ja nalja. Mustade prillidega konduktor nägi välja nagu neegerkoomik. Qasr'ist sõidetakse edasi läbi Kharga Asyut'i. Sandra sõitis Mut'i. Isegi Qasr'i Foreigners Resthouse on tee põhjaküljel. Vaatasin tšehh Jerry (ilmselt Jiří) arvutist Balaat'i punaseid seinamaalinguid. Peremees tegi nalja. Talle meeldivad tšehhid. Eesti olevat kübe. Isegi Dakhlas olevat 3 miljonit elanikku. Tegelikult on 70 000. Ei tahetud täna raha ega passi. Internet on Mut'is. Jerry lubas talle muretseda vana arvuti. Mut'i marsad ootavad hotelli vastas, kuni on sõitjaid täis. Pesin sooja-allika veega vannis. Magasin üksi neljases toas.