Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
esmaspäeval 24. novembril 2008
Qasr > Mut
marsa = 2 gini
Mut > Kharga
marsa = 11 gini
Muzawaqa
Hommikul oli jube nohu. Hamda teenindas vesipiibutajaid. Ütlesin, et võtku raha kohe, sest ma täna lähen minema. Andsin sajase. Vastas, et tal pole peenraha tagasi anda. Kurtsin, et minu peenrahast jääb väheks. "Näita siia!" Võtsin taskust u 40 gini. "Ah jätkub kah." Ju see voodikoht maksis 15 gini siis. Läksin kaardi järgi otsima Muzawaqa haudu. Olla ainult mõni km. Leidsin Mut'i pool mäel hobuveski vareme. Laisk lontkõrvadega peni sörkis rebase järel. Mingi imega sain sellest pildigi. Kohalikud ütlesid, et olin tulnud vales suunas. Muzawaqa ja Deir al Hagar on hoopis Farafra pool. Õnneks kergendasid kohalikud poisid mu jalavaeva eeslikaarikul. Ise "aitasin" üht teist eeslit rakendada. Nahkpolstrile toetusid rauast rakmed. Mõnikord olid rakmed ka hammasratta kettidest. Poisikesed niitsid sirbiga eeslirohtu. Pärast tulid kõik rõõmsalt pildile. Mäeharjale jalutasin eeslil ratsutava vanamehe kõrval. Teine teiselpool teed. Ega ta kiire sõiduriist ole. Eeslikorjuseid vedeles kõikjal kõrbes. Islam keelab eesliliha söömise. Kaljuhaudadele viitav silt seisis tee ristil mäe Farafra poolsel nõlval. Keegi taidleja oli haudadest muumiaid esile kaevanud. Paremini säilinud hauad olid kalju jalamil, lukus ja okastraadiga piiratud. Hütist tuli mustaks päevitunud vana valvur, pakkus teed ja dominod. Ütlesin, et ma ei mängi ja läksin. Mees näitas ühest lõhutud uksest lukus hauda laotud laipu. Noh olgu. Teise - veel avamata kambri lae nurka uuristatud august paistis hämaruses vanaegiptuse panustega matus. Kollased sarvilised loomakujud ja muu nodi oli pisut segi pööratud - vist rebaste töö. Ätt nõudis raha. Andsin kümneka. Silmad lõid särama. Näitas mulle veel haudadest välja tiritud muumiaid, mille otsa juba enne komistasin. Nüüd taipasin, et tema oligi see taidlusmuinasteadlane, kes valvuritööst vabal ajal kaljuhaudu tuhnib. Kahetsesin, et olin teda rahaga innustanud matuseid rüvetama. Läksin tagasi otse nõlvast alla. Uurisin maantee ääres mudatellistest võlvkaartega varemeid, mille läheduses mattus liiva osalt paljaks kulunud roietega hobune meenutades lapsepõlve araabia muinasjuturaamatut öises kõrbes redutavatest guulidest, džinnidest ja pealuumägedesse kaduvatest hüljatud kõrbelinnadest.
Qasr al Dakhla قصر الداخلة
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Hamda kiirustas mind Qasr'i kindlusesse enne, kui see kell kaks suletakse. Valitsus tahab viimased elanikud uutesse majadesse asustada. See annaks matsu nii varemeile kui inimestele kui reisimajandusele. Linn oli vinge: kitsad käigud, Umaijadi minaretid, Osmani aegsed piitadesse lõigatud pühatekstid, uste kivipaledel säilinud hieroglüüfid, Nasreddin pühaku mausoleum. Mõnes majas elati, mõnes peeti kitsi, mõne olid vallanud hiidherilased. Kohalik mees kutsus mu Oaaside etnograafia muuseumi, mis on eraalgatusel asutatud kunagisse elumajja. Sissepääs maksis 5 gini. Juba suur puuvõti oli huvitav, selle tõi üks teismeline neiu. Vanadelt fotodelt selgus, et muiste Bahariya naised olid kandnud hulganisti ehteid ja suuri ninarõngaid. Õigeusklikud on käinud ilmselt neid hoolsalt harimas, sest nüüd midagi sellist ei näe. Muuseumis oli ennenägematu mustriline leivaahi ja kõige tähtsamad tunnistused olid riputatud seintele: vee omandust tõendav pärimisliin. Mees, kes mausoleumi ja muuseumi juhatas nõudis pistist lisaks. Kuna piletit ei antud, siis kõik saadud raha oligi pistis. Muidugi müüdi savikujukesi, korve, potte ja kudumeid. Tänavale kerkima pandud leib oli paksult kärbseid täis, aga see läheb õnneks veel ahju.
Kharga الخارجة
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Koolist lapsi koju viiva marsaga sain kahe gini eest Mut'i. Meid tee peal kinni pidanud võmmid panid kirja, et üks eestlane läheb Dakhlast Khargasse. Passi ei tahetud. Eile neid ei olnud. Nüüd kirjutan päevikut keskmošee taga Kharga marsas.
Jubedalt on kärbseid ja nohu. Prantsuse keele "professor" nõudis endale ja sõbrale suveniiri. Andsin mõlemale kahekroonise. Ilmselt sõidavad Asyut'i tööle. Marsa täitumist ootasime pimedani. Isegi sõitsime linna mööda rahvast
korjama ja kiibitsesime Kairo bussi ümber, aga edutult. Kotid seoti katusele. Omi hoidsin süles. Isegi suur Kairo buss sõitis välja enne meid. Viimaks olime nii täis, et haigla juures oodanud naised jäid maha. Üks naine istus
juhi kõrvale. Minu ümber suitsetasid mehed. Iga mõne aja tagant peatas politsei, nõudis poiste isikutunnistusi ja küsis minult: "What's your nationality?" Kuna nad passi ei tahtnud vaadata, siis ei saadudki aru, mis on Istunia,
kui see pole Ustralia, Inglaterra ega Fransa. Ilmselt nad tundsid ladina kirja vähem kui mina araabia kirja.
Khargas maksin kõrvalistujale 11 gini. Reisijad klappisid sõiduraha omavahel kokku. Sama "Nationality?" küsimust küsis iga mats Kharga tänavatel. Ma ei teinud neist välja. Sama korrutati ka bussijaama ja turu lähedases Dar Elbida
hotellis, kuigi nad olid passi juba pandiks võtnud. Eesti passi kirjutatud "Citizen of Estonia" ei ütle neile, mis on mu
"nationality"
. Nagu teistes USA vasallmaades tuubitakse ilmselt ka Egiptuse koolides lastele hoolsalt pähe mõned kinnis"väljendid" selle asemel, et neid lugema või rääkima õpetataks.
Algul taheti kaela määrida 85 naelast tuba "kliimaseadmega". Keeldusin, aga sain sama räpase kuid tiivikuga 50 gini eest. Hinnas on ilmselt vaid telekas ja telefon, sest sooja vett pole. On oma vets ja prussakad.
Jalutasin lähedal turul ja mõnel säilinud lubjatud savist tänaval. Nägin kaht naisturisti kohaliku saatjaga, aga mitte turistiinfot. Magasin jälle kõigi särkide ja sokkidega. Pasandasin ja tatistasin. Oli kerge palavik.