Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
esmaspäeval 1. detsembril 2008
Marsa Alam 19:00 > Kairo 06:30
bussi pilet = 90 gini
Marsa Alam مرسى علم
Hommikul anti teed, lahustuvat kohvi, fitat ja sulatatud juustu, maisihelbeid piimaga, oasuppi, saia , pannkooke, mett, moosi, airani. Vestlesin Hurghadast päevaks rahvusparki snorgeldama tulnud rootslastega. Palav. Läksin ujuma haigest kurgust hoolimata. Kaljul kükitav tutiga kotkas lasi mu mõne meetri kaugusele. Varesed planeerisid. Vesi oli smaragdroheline. Sain elusalt kätte kuivale ujunud kala. Rahu serval elas sini-punaseid koralle ja kohe järsku selle taga algas tumesinine sügavik. Korallpõhi on siilikuid täis. Ülima hoolega peab vaatama, kuhu astud. Hoolikusest hoolimata astusin lainevahus tagasi jalutades liivast välja uhutud nuki otsa tallast tüki välja. Tõin laagrist pildimasina ja läksin tagasi vette. Merisiili hirmus ujusin sandaalidega. Lääts läks mitu korda märjaks, aga erinevalt Bahariya kraaniveest ei tekitanud see soolakirmet. Sain isegi vee all lahtiste silmadega ujuda. Mul polnud mingit varustust kaasas. Läksin laagrisse päevitama. Õngitseja pesi lainetes musta perset. Maaori tüdrukule lubati kuu aja palgata töö eest "divemaster"i tunnistust, kui ta vaid mõnd võõrkeelt oskaks. Üks prantslane oli juba ametis. Magasin. Rootslased viidi minema. Ootasin Ahmadi lubatud autot 15:00 Qena bussile. Sakslased viidi minema, sellal kui nõudsin, et Ahmad'ile helistataks. Oli parajasti vee all. Qena bussist jäingi maha. Hommikune jogurtitops kõlbas rannalt leitud kuivanud meritähe kaitsekarbiks. Salvestasin Kenzi nuubia sõnu. Faditša nuubialasi ma ei kohanud. 32 a'ne poiss ai mäletanud isegi, kuidas ta emakeeles on 9. Unistab läpakast, autost jms nagu meiegi noored mehed. Võlgu ei taha osta. Tulid meelde Hiina Mandžuuria Fuyü kirgiisid, kes vaevaga meenutasid vanemailt õpitud sõnu, sest olid juba läinud üle ölöt mongolite keelele, mis on nüüd omakorda väljasuremise ohus. Ka Ahmad peab emakeeleks nii araabia kui nuubia keelt. Nuubia keeles pole araabia keelele omaseid nimisõnade sugusid ega mitmusest erinevat kaksust. Poisid mähkisid mu haavatud jala kenasti joodi ja salviga kinni. Kutsuti jahtklubisse lõunale. Vanamees mošees jutustas nii kaua, et kiivid olid juba läinud. Jahtklubi poisid tahtsid mind kaatriga millegi pärast laevale saata. Ei teadnud, mis on "lunch". Oleks pidanud ütlema ظُّهْر [v vuhr]. Jäingi sööklasse hiljaks. Ahmad pani kaasa kõhtulahtistavaid juustuleibu. Sealne sink meenutas kah jahutoodet. Panin leivad targu ranitsasse.
Kairo القاهرة
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Plikad visati lennujaama. Töötavad praegu Londonis. Rääkisid, et pärast Egiptyse reisi tundub London päris puhas. Mind jäeti samasse prügimäe bussijaama, kus olime tulles maandunud. Seal öeldi, et bussi täna ei tule. Siis öeldi, et 18:30 läheb Idfusse. Siis, et ei lähe. Marsad läksid, aga ei võtnud mind politsei kartuses peale. Istusin piletimüüja poisikesega tema putkas. Jõin jaama platsilt ostetud teed. Tuli keskealine mees ja lõi ta oma toolilt minema. Poiss tegi talle nägusid. Kaks pooleldi ehmunud pool kavala näoga Giza tola tõttasid kohvritega maantee ja peatusepinkide vahet: üks must ja teine valge. Nägid välja nagu Gruusia komöödiast põgenenud. Arutasid lõputult Idfu poisiga, kas ikka läheb bussi Idfusse. Poiss oli meie bussiga Idfust Alami tulnud ja meenutas mulle, kuidas olin kerjuseite ähvardanud politseiga. Noris banaani. Andsin. Klounid nõudsid kah. Ei andnud. Murdis poisi banaanist poole. Kell 19:00 sain Kairo bussile seisukoha 90 gini eest. 2. klassi rongipilet Aswan'ist Kairosse maksis ainult 65 gini. Mehed andsid kilekoti, mille peal istuda. Laest oli mingi ümmargune lätakas lahti ja külma õhku puhus meeletult. Um Gheig'is võtsin pagasist koti ja panin kõik riided selga. Rämpsu oli põrandal pahkluuni. Sain vaba istme. Hommikuks olin maganud igas asendis. Kõige viimaks tagapingil pikali. 6:30 jõudsime Kairosse.