Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
kolmapäeval 3. detsembril 2008
Kurniš an Niil > Giza püramiidid
908 buss - 2 gini
Giza > Saqqara
marsa - 2 gini
Giza > Tahrir
metroo - 1 gini
Giza الجيزة ja Saqqara سقارة
7:30 läksin korea toakaaslasega Giza bussile. Peres hüütakse teda Suya, kuigi see pole tema ametlik nimi. Pärast sõjaväest vabanemist tuli reisile
Cape Town'ist läbi musta mandri. Edasi läheb Lähis-Itta. Pidin teda hommikul jaapanlaseks, kellega koos Simbelis käisin. Mõlemad kasvatasid habet,
et hirmsamad välja näha. Lähemal vaatamisel meenutas ta hoopis üht teist sõpra Busani päevilt. Ta isegi rääkis sama moodi. Ta vanemad elavad Daegu's,
mis pole Busan'ist kaugel. Daegu on kõige kuumem paik Koreas. Aafrika kuumus ei tee talle liiga.
Mäletan üht luo toakaaslast, kes ütles, et isegi Keenias pole kunagi nii palav kui Koreas.
Suya kaamera oli paranduses. Laenasin talle
enda oma.
Vana-Egiptuse muuseumi taga Ramsis'e
tänava ja Kurniš an Niil'i puiestee ristmiku maanteesildade all asuvas
bussijaamas
öeldi, et sinna ei sõida 366 ega 365 vaid hoopis 8 ja 908. Aetigi meid 8 peale. Sõitis üle poole tunni,
aga selle lõppeatuses tuli ikkagi ümber istuda 908 peale. Mina tahtsin sõita kohe edasi Dahšur'i, aga Suya käis peale, et tule vaata ikka Giza't kah.
Jäigi Dahšur nägemata. Ostis oma tudengikaardiga piletid. Andis poole oma hinnaalandusest mulle (10 gini). Täispilet maksis 60 gini.
Nagu arvata polnud Giza kivikääpad midagi vapustavat. Suured nad olid küll. Paistsid üle majade alla bussipeatussegi. Sissepääsud olid poolel kõrgusel.
Meid kiibitsejaid oli sel varasel
tunnil veel talutaval hulgal. Kohe kui sisse saime, üritas üks mees meile sappa haakida, et ta töötab seal valvurina ja juhatab teed. Esimene hauakamber
olla pileti hinna sees. Oli küll, aga raputasime ta endast lahti. Rohkem meid ei tülitatudki eriti. Kaameli ja hoburatsurite pilte ei tihanud teha.
Kui nad jutule tulid, vastasin eesti keeles. Jalutasime ringi ümber kääbastiku. Sfinksi ligi ei lastud.
Saqqaara marsa
Ramira al Arabi peatusse
(kaardil püramiidi vastasnurgas üleval paremal) pidi kääbaste juurest umbes 20 min teed mööda otse alla kõndima
kanaliga eraldatud sõidusuundadega tee ristile. Sõit maksis 2 naela - kohalikele 1,5. Dašuri püramiidid paistsid paremal. Neist sõitsime mööda,
aga pärast Saqqara't ei jaksanudki enam sinna minna.
Juht jättis meid kanali äärde rooma aegse väljanägemisega tellistest
kaarsilla
(kaardil püramiidi vastasnurgas üleval paremal) juurde. Jalutasime aedade, põldude ja karjamaade vahel. 60 ginise pääsmega sai nii Imhotepi muuseumi
kui Saqqara muististele. Muuseum ei olnud väga suur aga oli huvitavate selgitustega.
Imhotep
oli esimene teada olev arst ja leidur. Muuseum jutustab küll temast kui arhitektist,
kes kujundas esimesed võimsad kiviehtised puitehitisi matkides, kavandas esimese püramiidi ja oli
ilmselt Džoser kuninga parim sõber, kuna sai karistamata kirjutada oma nime kuninga nime kõrvale. Püramiidi lähiümbrus oli taastamistöödeks tarastatud.
Vana-Riigi pühamud ja hauakambrid meeldisid mulle palju rohkem, kui Luxor'is nähtud "teebalaste rokokoo". Ehitised ei olnud sigrimigriga liialt üle
külvatud. AInukesed kritseldused olid euroopa turistide nimed. Isegi aastast 2008. Suya oli uhke, et korea kirjas polnud midagi. Suurem osa külastajaid tungles
pühamust säilinud vahekäigu ümber. Valvurid lausa kutsusid lukustatud haudade maalinguid vaatama, aga keegi ei tahtnud miskipärast. Suya küsis:
"Kas tahad selle eest raha?" Valvur vastu:"No problem." "No money or no problem?" "No problem." Läksin ikka. Valvur isegi õhutas mind pildistama,
mille takistamiseks ta ju tegelikult oligi palgatud. Pärast muidugi palus andi. Kahe eesti krooniga oli rahul. Ütlesin kah, mis see on ja palju maksab.
Hauakambri seintel olid mõned kenad punase ja kollase värviga uurispildid. Läksime nõlvast alla see oli laiguti mitmesuguste kaunistatud potikildudega
kaetud. Jalami Serapiumi varemeis kogunesid ennist kohalikud mehed. Nüüd neid polnud.
Suurele kanali äärsele maanteele viiva asfalteeritud kõrvaltee ääres nägime rohelisi põlde, sirbiga haljassööta niitvad mehi ja naisi, vesipühvleid,
haigruid, rasvsaba lambaid karjatavaid poisse, jaapani ja inglise keelsete siltidega "vaibakoole". Tagasi kanali äärde ei saanudki kõndida.
Mööduv marsa võttis peale ja viis Gizale. Vanamees, kes vaibarulli katuseraamile viskas, otsustas sõidu ajal seda kohendada ja puges ülakehaga aknast välja sehkendama.
Ühe naise nägu meenutas kagu-aasialasi. Teeäärseile vankreile oli laotud apelsinide, hiid-lillkapsaste ja muude viljade püramiidid. Paistis olema
jõukas aianduspiirkond.
Sultan Qansuh al-Ghuri kompleks
Piltide vaatamiseks klõpsa siia!
Bussi ja metrooga jõudsime küllalt vara tagasi, et jalgsi Khan al Khalil'i Wikala al Ghuri karavanisarais 20:00 algavale tasuta sufi tantsuetendusele minna. Juba öövalguses mamelukkide kõrtsihoone ise oli huvitav - seda enam laul + trummid + viled + viilulid. Keerlevate värviliste seelikutega noormehed tegid ilmselt üle tuhande tiiru, vahetasid pöörlemise pealt riideid jms. Mõni nautis rahvale esinemist, mõni teine süvenes asjasse endasse nii, et läks higiseks ja lendas oma maailma. Keegi siiski ei minestanud nagu Urfa's . Nagu tavaks kohtasin taas Luksori läänekaldal ja Aswani fallukal nähtud prantslasi. Sufi muusikat ei müüdud, kuid ostsin 25 naela eest ud lauto plaadi. Tahriril sai 5 gini eest kušarit. Käisime koos minu jaoks juba neljandat korda piibumeeste juures sahlepit joomas. Müüjal polnud meile raha tagasi anda. Küsis minu käest peenraha, andis Suya'le ja asi joones. Naera halliks. Teine müüja nägi ja maksis mulle tagasi. Esimene vabandas ja küsis, kas tulen ikka veel. Vastasin - OK. Tegelikult ei läinud, aga teistel põhjustel. Polnud lihtsalt aega.