Kasside ajalugu
Kasside mumifitseerimine
Kasside levik väljaspoole Egiptust
Nõiajaht kassidele
Fakte kasside ajaloost
Kassjumalanna Bast
"Ajalooline raamatukogu"

Kasside ajalugu

Metsikud kassid elatavad ennast püüdes loomi suuruses pühvlist hiireni. Kiskjatena on kassid väga efektiivsed. Kodukassi looduses elavateks eellasteks peetakse eelkõige Kirde-Aafrikas levinud liibüa ja võsa-ookerkassi. Arvatakse ka, et kodukassi eellaseks võib olla ka mõni Edela-Aasia ookerkassi alamliik, sest sealt on leitud väga vanu kassikujutisi. Nii leiti Türgi Aasia-osas umbes 7600 aasta vanused raudsambad, millel on kujutatud kassidega mängivaid naisi. Kas on tegemist kodukassidega või taltsate metskassidega, pole võimalik kannatada saanud reljeefide järgi otsustada. Kasside efektiivsus kahjulikke loomi püüda viiski neid kokku inimesega. Enamik teadlasi arvab, et kass kodustati alles peale seda kui inimene oli kodustanud juba koera, lamba, kitse ja põhjapõdra. Siinkohal on muidugi ka teistsuguseid arvamusi, üks teooria väidab, et kass oli esimene inimese poolt kodustatud loom ja seda juba 4 miljonit aastat tagasi inimeste eellaste poolt (loe lähemalt).W. Herre ja M. Röhrsi andmeil tunti kodukassi hiljemalt 6. – 5. aastatuhandel Jordaanias, 2. aastatuhandel e. m. a. Lõuna-Iraagis ja umbes 2500. – 2000. a. e. m. a. Egiptuses. Põhilise uskumuse järgi ühinesid kassid inimestega 2000 aastat e.m.a. Egiptuses, kus neid peeti jumalusteks. Kasse võib võib leida ka Vana-Kreeka, Rooma ja India vaasidel, reljeefidel, müntidel ja skulptuuridena, kuid sama kõrgel tasemel neid seal ei hinnatud kui Egiptuses.

Kus ja kelle poolt kass kõige varem kodustati, vajab siiski veel uurimist. Kassi eluviisi arvestades ei saanud need olla rändrahvad. Praeguseni on kassi kodustamise kulg kõige paremini jälgitav Egiptuses. Kassi kodustamise aeg Egiptuses, nagu näitab kassimuumiate analüüs, langeb tõenäoliselt Vana riigi (2778 – 2263 e.m.a.) perioodi. Ajavahemikus 2500. – 2000. a. e. m. a. maetud kassimuumiate koljudel võib juba täheldada kodustamisega kaasnevaid tunnuseid.

Millega seletada kasside mumifitseerimist Egiptuses? Asi on selles, et esialgsest vajalikust hiirepüüdjast sai seal mõnesaja aasta jooksul religioosse austusega ümbritsetud templivalvur ning lõpuks püha loom, kelle eest hoolitsesid selleks ametisse pandud preestrid ja ülempreestrid. Juba keskmise riigi algul asus kass pühaks peetud lõvi asemele ning lõvipeaga Sachmeti asemel hakati kummardama kassipealist jumalannat Basti. Bast oli kuujumalanna ning sümboliseeris valguse võitu pimeduse üle, rõõmu ja lasterikkust. Sellega seostub hästi kassi öine eluviis, suur viljakus ning võime järglasi kergesti ilmale tuua. Kord aastas peeti kassjumalanna auks suuri pidustusi. Tuntuim kassikultuse keskus Egiptuses asus Niiluse deltas Bubastises, kus oli punasest graniidist tempel ja jumalanna Basti kuldne kuju. Bubastisesse ja teistesse kultusepaikadesse toodi oma surnud kassid ning lasti preestritel balsameerida. Enamasti asetati vase, pronksi, hõbeda, kulla või värviliste kividega kaunistatud puust sarka. Reisiks sealilma pandi kassimuumiale kaasa piimakruus ja balsameeritud hiiri. Rohkesti on tänini säilinud ka surnud kassi mälestuseks templitele kingitud või amulettidena kantud põletatud savist, vasest, pronksist, hõbedast ja isegi kullast kassikujusid.

Äärmuslik kassikultus polnud Egiptuses mööduv lühiajaline nähtus, vaid kestis ligemale 2000 aastat. Kultuse ulatusest annab ettekujutuse I sajandil e. m. a. elanud Kreeka ajaloolase Diodoruse kompilatiivne “Ajalooline raamatukogu”.

Egiptlaste fanaatilist kassikmmardamist olevat kasutatud ka sõjakavalusena. Legend räägib, et kui Pärsia kuningas Kambyses II Niiluse oru väravat Pelusiumi piiranud, lasknud ta sõjameestel rünnakule kaasa minnes kasse käes hoida ning Pelusium vallutatud vastupanuta.

Egiptuses oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud kasse maalt välja viia, kuid meremeeste kaudu sattus kass arvatavasti juba miinus XI sajandil Kreeta saarele. Alles kuus sajandit hiljem jõudis ta Kreekasse ja sealt Rooma. Siin imetleti kassi algugl kui haruldust, keda võisid endale lubada vaid patriitsid ja rikkad kaupmehed. Kassi kujutisi raiuti kivisse, stantsiti müntidele, maaliti vaasidele. Sõltumatu loomuse tõttu kuulutati kass Roomas rahvatribüün Tiberius Gracchuse ajal (133. a. e. m. a.) vabaduse sümboliks. Rooma väljakud ja varemed said sadade kasside asupaigaks.

Kui läänegoodid V sajandi algul Rooma vallutasid, rändas kass koos sõjameestega üle Alpide Lääne-Euroopasse. Sealgi oli ta algul imetlusobjekt ning levis suhteliselt aeglaselt. Alles X sajandil jõudis kass Inglismaale, XII sajandil Kiievisse. Eesti alalt pärinevad kodukassi vanimad luuleiud II aastatuhande algusest.

Arvukuse suurenedes hakati kassi Euroopas hindama peamiselt kui viljaaitade valvurit. Hea hiirepüüdja olevat 940. aastal maksnud peaaegu niisama palju kui varss. Märkamatuks ei jäänud siingi kassi omapärane loomus. See peegeldub mitmete Euroopa rahvaste mütoloogias. Näiteks ühes germaani saagas veavad kaks põlevate silmadega hiigelkassi läbi õhu armastusjumalanna Freia vankrit. Tähelepanu väärib asjaolu, et Freia ja ta kassid olid samuti viljakuse ja perekonnaõnne sümbolid nagu Egiptlastel Bast. Uskumus seostus siingi kassi erakordse sigimisvõimega, omadusega, mille tõttu kassi haruldus aja jooksul kadus ja ta kõikjal tavaliseks koduloomaks muutus.

Aeg, mil puutumatu hiirepüüdja võis rahulikult elada, lõppes Lääne- ja Lõuna-Euroopas siis, kui kirik XV sajandi lõpul nõiajahti alustas. Tuleriidale sattumiseks piisas mõnikord üksnes sellest, kui nõidumises süüdistati kassi. Eritii siis, kui kass oli must ja omanik vana. Kassile, nii nagu teistelegi öise eluviisiga loomadele, on ebausklikud inimesed tihti üleloomulikke võimeid omistanud (võime ilma muuta, haiguse ravida jne.). Ettekujutus, nagu võiksid nõiad soovi korral kassi kuju võtta, püsis visalt peaaegu 19. sajandi lõpuni. G. Micheli 1876. a. ilmunud “Kassiraamatus” kirjeldatakse, kuidas rahvas jaanipäeval kurjade jõudude peletamiseks pajuvitstest kordvidest kasse tulle viskas ning seejuures palveid ja psalme laulis. Ka Inglise kuninganna Elizabeth I kroonimispidustuste ajal olevat “vagade” meeleheaks ja allilmale “hoiatuseks” korvitäis kasse tulle heidetud.

Nii vastuolulist minevikku kui kassil pole ühelgi teisel loomal. Veel tänapäevalgi, kuid hoopis teistel põhjustel, suhtutakse kassidesse väga erinevalt. Neil on palju sõpru ja palju vaenlasi. Kasside suurimad vihamehed on linnusõbrad. Omal ajal kandus see viha üle ka metskassidele ning Euroopa metsades hakkas metsa-metskassi arvukus kiiresti langema. Kodutute ja hulkuvate kasside olemasolu on muidugi halb, kuid lindude arvu vähenemises ainult kasse süüdistada pole õige. Ei tohi unustada, et kass peab jahti peamiselt maapinnal ning seal pesitsevate lindude kaitseks tuleb vähemalt maal piirata pesitsusajal kasside liikumisvabadust. Puu otsa ronib kass eelkõige vaenlase eest põgenedes. Kahjurnäriliste hävitajana on aga kassi tähtsus vaieldamatu. Täiskasvanud kodukass võib süüa kuni 30 hiirt päevas. Eriti palju abi on kassidest kahjurnäriliste massilisuse aastail.

Oma eellaste meelte tervausest pole kodukass peaaegu midagi kaotanud. Eriti terav on tema kuulmine. Kassi kõrv tajub heli võnkesagedusega kuni 50,000 Hz (koeral 40,000 Hz) ning võib teiste häälte hulgast tabada hiire piuksumise kuni 20 meetri kauguselt ja määrata seejuures piiksuja asukoht poole meetri täpsusega. Nägeminegi on kassil hea. Ta silm eristab ka värve. Kitsaks kriipsuks ahenev pupill laseb kassil silmi pilgutamata otse päikesesse vaadata, nõrgas valguses muutub pupill aga sõõrikujuliseks ning kass näeb hästi ka hämaras (vajab vaid 1/6 inimesele vajaolevast valgusest). Pilkases pimeduses kass ei näe, kuid siin aitab teda vurrukarvade üliheakompamistaju. Haistmine on aga kassil märksa halvem kui koeral.

-algusesse-

Fakte kasside ajaloost