Uno ei osanud jalgrattaga sõita. Ükskord kõrvaldas jaoskond Pärnu lähistel – Nurmes, sõja ajal Tallinn- Riia kaablitrassile kukkunud lennukipommi poolt tekitatud riket. Oli varakevad ja puhus hästi tugev kagutuul.
|
Nii, nagu iga uus asi, nii põhjustas ka telefoni ilmumine inimeste hulgas suurt huvi ja elevust. Postide otsas olnud kõnetraadi imetegudest ja selle kasuklikkusest räägib ka üks vanemalt põlvkonnalt kuuldud alljärgnev lugu.
Esimese maailmasõja ajal, olles kuulnud telefoni imelisest omadusest - kanda inimese häält ja sõnumeid suurte kauguste taha - tekkinud ühel talumehel mõte, saata sõjaväljal olevale pojale uued saapad. Pannud saabaste külge kirjalipiku poja nimega, roninud mees siis telefoniposti otsa ja sidunud saapad nööripidi telefonitraadi külge ning läinud rahuliku südamega koju.
Mõne aja pärast läinud sealt mööda harjusk (rändkaupmees) ja näeb: ennäe, traadi küljes ripuvad uhiuued saapad. Harjusk võtnud saapad maha ja riputanud nende asemele traadi külge oma vanad saapad.
Teisel hommikul tulnud talumees kaema, kas pojale saadetud saapad on juba teele läinud ja näeb - telefonitraadi küljes ripuvad vanad saapad. Mees rõõmustanud: “No küll on ime! Pojal juba uued saapad käes! Näe, saatis vanadki tagasi.”
Nii need telefoniasjad tol ajal käisid. Tänapäeval on nii telefon kui paljud elekteriside teenused saanud meile nii igapäevaseks ja endastmõistetavaks, et väikesed lapsed hakkavd ammuilma ennem telefoniketast keerutama ja alles seejärel esimesi sõnu ütlema…
Neil aegadel, kui telefoniside veel mööda postide otsa pandud traatjuhtmeid käis, juhtus tollaste “traadipoiste” elus nii mõndagi lõbusat. Tavaliselt mindi siis liine remontima välja terveks nädalaks, kusjuures vajalikke remondimaterjale ja tööriistu veeti kaasa hoburakendiga. Ööbiti taludes, kus ka kostil oldi.
Kord ööbinud “traadipoisid” ühes mulgi talus, kus mehi ja ka nende hobust terve nädal söödetud ja joodetud. Nädala viimase päeva hommikul öelnud jaoskonna juhataja hobusemehele, kelle nimi juhuslikult Toots ja kelle hooleks olnud meestele taludes öömaja muretsemine:
“Meie läheme kiiresti tööle. Sina, Toots, õienda peremehega ära öömaja arved ja kihuta siis meile järele!”
Pannud siis Toots hobuse vankri ette ja läinud peremehe käest küsima, kuipalju tal ööbimise, toidu ja heinte eest maksta tuleb?
Mulgist talumees olnud aga aeglase mõtlemisega, süganud kukalt, vaadanud taevas liikuvaid pilvi ja öelnud:
“ Ah tasu või? Oh ei tea… Mis ta nüüd ikka maksab…”
Hobusemees Toots aga võtnud peremehe sõnasabast otsekohe kinni ja kiitnud selle peale:
“Ei noh - aitäh siis peremees ja head aega!”
Hüpanud kiiresti vankrile ja andud hobusele piitsa.
Aastatel 1950-57 töötas Pärnu kaablijaoskonnas tehnikuna mees, kelle nimi oli Uno. Teda peeti jaoskonnas rohkem nalja- kui töömehe eest. Selle põhjuseks oli temaga sageli juhtuvad äpardused, aga ka tema vembud ja naljad.
Ükskord, kui Riia tuukrid Pärnu jõel kaugside kaablit süvendasid, palus Uno neid, et tuukrid lubaksid tal minna tuukriülikonnas jõe põhja, et kontrollida, kas kaablid on ikka korralikult süvendatud. Ühel lõunavaheajal soostusidki tuukrid Uno sooviga ja tõmbasid talle raske tuukriülikonna selga.
Kuna Unol oli oma treenimata füüsise tõttu probleeme isegi 10 kg raskuse maast tõstmisega, siis võttis tema õlgadele paigaldatud 3 x 8 kg tuukri ballast ja rasked, 15 kg kaaluvad tinasaapad mehe vaaruma ja täies tuukrivarustuses tuli teda kõrvalt toetada. Siiski saadi tuukriks pürgiv Uno suure tegemisega amfiibauto küljelt jõkke laskuvale tuukriredelile, kus päristuukrid talle veel õhusurve reguleerimise kohta tuukrikiivris ja vee all käitumise kohta viimaseid õpetusi jagasid. Siis kinnitati Unole tuukrikiiver pähe ja õhukompressor hakkas tööle. Tugev käelöök vastu tuukrikiivri vaskkorpust oli signaaliks, et ta võib laskuma hakata…
… ja juba astuski Uno mõned sammud mööda redelit allapoole. Kui aga vesi talle juba õlgadeni ulatus, unustas julge sukelduja ära, et tuukriülikonda pumbatav õhk tuleb sealt ka välja lasta, milleks tuli perioodiliselt kuklaga avada tuukrikiivris olnud ventiil. Ja oh õnnetust… Tuukri keha hakkas paisuma ja oli varsti ümmargune just nagu täispuhutud põis tuntud jõeületajate muinasjutus. Ja kui siis meie tuuker käed redelipulkadelt lahti lasi, tõusis ta kogu pikkuses veepinnale ja ujus seal kui täispuhutud õhupall…
Ruttu tõmbasid päristuukrid tolle “õhupalli” signaalköie abil kibekähku tekile ja keerasid maha kiivri. Surve all tuukriülikonnas olnud Uno oli näost sinine ja ei saanud esmahetkel sõnagi suust. Kui ta siis kõnevõime tagasi sai, väitis ta, et ta süda töötavat kui väike mootor…
Kuid ega see väike viperus meie vahvat sukeldujat veel oma otsusest loobuma pannud. Andes lubaduse, et täidab täpselt kõiki sukeldumise nõudeid, veenis ta päristuukreid, et need lubaksid tal veel ühe katse teha. End ka seekord lõppes Uno laskumiskatse juba tuukriredeli ülemisel pulgal. Nimelt klammerdus ta nüüd mõlema käega nii tugevasti redelipulkadest kinni, et ei lasknud neid lahti ka siis, kui teda abistanud tuukrid talle saapakannaga näppude pihta lõid.
Hiljem aga jutustas Uno kõigile oma sõpradele, kuidas ta koos Riia tuukritega olevat Pärnu jõe põhja kontrollinud…
Uno ei osanud jalgrattaga sõita. Ükskord kõrvaldas jaoskond Pärnu lähistel – Nurmes, sõja ajal Tallinn- Riia kaablitrassile kukkunud lennukipommi poolt tekitatud riket. Oli varakevad ja puhus hästi tugev kagutuul.
Osa jaoskonna töötajaid olid tulnud rikke kõrvaldamisele jalgratastega ja Uno palus mehi, et need teda jalgrattaga sõitma õpetakasid. Öeldud, tehtud. Uno ronis ratta selga, mehed hoidsid ning lükkasid ratast tagant ja sõit läks lahti.
Kui oldi mõnda aega treenitud, arvas Uno, et võib juba iseseisvalt sõita. Aga palun! Mehed lükkasid rattale hoo sisse ja Uno tuiskas hõlmade lehvides taganttuulega minema.
Mehed läksid tagasi töö juurde ja unustasid vahepeal juba Uno ära. Kuid kui kätte jõudis õhtu, polnud Unot kuskil. Jaoskonna juhataja hakkas juba muretsema, et küllap kukkus ja sai viga.
Kuid siis ilmus maanteele Uno, ratas käekõrval. Jõudnud meeste juurde jutustas ta õhinal, et nüüd on tal jalgrattasõit selge. Ta polevat tugeva taganttuule tõttu saanud ratast enne pidama kui Ares, kus ta sõtnud vastu kaupluse seina… Arest kõmpis ta, ratas käekõrval, 16 kilomeetrit jalgsi tagasi…
Kuid jalgrattasõidu sai Uno küll selgeks.
Üks teinekord oli jaoskond kusagil Päärdu kandis kaablit remontimas. Uno käis trassil ringi, suur puukastiga kaabliotsija seljas ja selle rõngasantenn käes. Jõudnud ühe tee ääres asunud talu viljaküüni juurde, käis ta paar korda ümber selle ja sisenis siis läbi küünivärava sisse.
Talumees, kes seda õuest nägi, tuli vaatama, mida tema küünis tehakse. Nüüd seletas Uno talumehele, et ta otsib “väävelvesinikku” ja aparaadid näitavad, et selle küüni all maapinnas on seda suurtes kogustes. Ja eriti rohkesti olevat seda kallist maavara just ühelpool küüni otsas oleva põhuvirna all… Uno palus talumeest, et see selle põhuhunniku küüni teise otsa hangutaks.
Talumees oli kõhevil, kuid ei julgenud ka vastu vaielda. Ta käsutas kogu naispere põhku hangutama. Kui küüni ots oli põhust vaba, kontrollis Uno veelkord “väävelvesiniku” olemasolu, kinnitades, et siin on seda eriti suurtes kogustes ja tegi vastavad “märkmed” oma zurnaali.
Nüüd hakkas talumees anuma, et kas ei saaks ikka nii näidata, et tema küüni alla seda kallist maavara ei leidu? Uno vastu, et seda on küllalt riskantne teha, sest peale teda tulevat seda kanti kontrollima veel teised “geoloogid” ja kui need avastavad, et ta on valed andmed andnud, ootab teda Siberisse sõit...
Kuid lõpuks leiti siiski ühine keel ja Uno kriipsutas saadud “andmed” oma zurnaalist maha. Vastutasuks kutsus talumees kõik jaoskonna mehed õhtusöögile, kus rikkaliku talupojatoidu kõrval ilutsesid laual ka mitu pudelit “tuliveega”.
Aga just viimase peale oli Uno seda komejanti mänginud, sest “tuliveega” olid tal alati head suhted olnud…
1963. aasta jaanuaris tekkis kaablirike läbi Soome lahe Porkalasse mineval kaugsidekaablil. Seda kõrvaldama asusid Pärnu ja Tallinna jaoskonnad.
Koos meiega oli kogu selle aja jooksul, mil me merel töötasime, kohal ka nõukogude piirivalvurid. Olles kõik nädalapäevad, hommikust kuni õhtuni lahejääl, oli neil meiega omajagu probleeme. Meie tegevustsoon piirati mere poolt lume sisse keritud peene signaaltraadiga, mille me nende arvates oleks pidanud Soome “põgenemisel” jalgadega puruks rebima ja nende saignalisatsioonisüsteemi tööle panema. Paraku oli traat lumel hästi nähtav ja meie töötajad astusid vajaduse korral sellest lihtsalt üle.
Kuna me liikusime tööga pidevalt rannast kaugemale merele, pidid meid valvanud piirivalvurid selle mitme kilomeetri pikkuse traadi mitu korda päevas ümber paigutama. Peale “elektroonse” kontrollsüsteemi olid koos meiega pidevalt merel ka paar-kolm relvastatud piirivalvurit, kes meile “silma peal” hoidsid.
Ühel päeval juhtus niisugune lugu. Kaks meie töötajat läksid rannast kaugemale lahele, et saagida seal tuukri jaoks jää sisse umbes 3x3 m suurune auk. Sel päeval puhus merel tugev tuul ja tuiskas, mistõttu nähtavus oli väga halb. Kuna jää saagimiseks kasutati spetsiaalset jääsaagi, millega sai töötada vaid üks mees, otsustas teine mees tükk maad ranna poolt töötanud meeste juurde tagasi minna.
Nähtavasti aga ei märganud tugevas lumetuisus tema tagasiminekut neid valvanud piirivalvur ja varsti tuli see jää saagimisega ametis olnud Vassili juurde ja küsis, kus on teine mees?
Vassili, kes oli suur naljahammas, näitas käega jäässe saetud augu suunas ja seletas tõsise nöoga, et too teine mees on seal vee all ja tõmbab saagi teisest otsast… Nüüd läksid piirivalvuri silmad suureks. Ta laskus augu äärde põlvili ja püüdis jää serva alla piiluda. Siis aga taipas, et teda on “haneks” tõmmatud ja läks “matte” ladudes augu juurest eemale… Vassili aga kamandas: "Davai Karla! Laseme edasi. Muidu hakkab sul seal all vilu...
|
INFORMATSIOON TELEFONI TEEL
 |  |
|---|
(Laval valmistub teadustaja rahvale teadustama järgmist etteastet, kui tema juurde tormab hingeldades ärritatud ja ähmi täis mees.)
Teadustaja: "Mis juhtus? Miks sa nii ärritatud oled?"
Mees: "Kas tead. Just praegu teatati mulle, et minu abikaas viidi haiglasse… Jumal küll…
Teadustaja: "Jaah? Paha küll. Aga ära siis pabista. Helistame haiglasse ja küsime järele, kuidas temaga on…" (Võtab telefonitoru ja valib numbri, telefon heliseb, lavale tuleb võileiba süües värviplekkidega tööriietes mees, käes piimapudel.)
Töömees: "Jaa, jaa... Juba tuleme... Juba tuleme...Halloo, keda vaja?"
Teadustaja: "Halloo… Kas…(pöördub mehe poole) Mis osakonda su naine viidi?"
Mees: "Närvi…öeldi et närvi."
Teadustaja: "Halloo! Kas närvi osakond kuuleb?"
Töömees: "Jaa… om küll värvi osakond. Mis mureks?"
Teadustaja: "Kuulge…Teile toodi täna sinna Must, Niina…"
Töömees: "Kuda…kuda? Ütle veel, toru sindrinahk ragiseb..."
Teadustaja: "Ma ütlesin… teie osakonnas on Must, Niina…Kuidas temaga on?"
Töömees: "Ah soo…ah-aa… must NIVA… kohe vaatan järele… üks hetk… (võtab taskuraamatu) Jaah… on küll… see tähendab oli must NIVA… aga es ole enamb…"
Teadustaja: (kohkunult) "Kuidas ei ole enam…?"
Mees: (karjatab) " Jumal küll…mis see tähendab…kuidas ei ole enam?…Anna toru siia! (haarab toru) Halloo…Mis te ütlesite et Must, Niinat ei ole enam?"
Töömees: "Jaa, jaa…nii see om. Ei ole enamb musta NIVAT…too om juba üleni punane…"
Mees: (ahastades) "Mii…s? Kas te opereerisite teda?"
Töömees: "Sedamuudu jah… tuu operatsioon on nüüd läbi…ja alustasime juba teisega… Teeme taguotsa ka ära…"
Mees: "Jumal küll…mis see veel tähendab… Missuguse taguotsa?"
Töömees: "No nii nagu lubasime…Olete teda halvasti kasutanud… Tal ju tagumine ots täitsa läbi…"
Mees: "Issand Jumal küll… Mis jutt see on…"
Töömees: "Jaa, jaa…Jutt om Jumala õige…Olete teda liiga palju kasutanud kruusasel ja kivisel pinnasel…Jah... ja see et... puhvrid on ka kõik ära muditud… Ah jaa…, ma tahtsi veel küsida, et mis me süütusega teeme?" Paistab, et tal on varane süütus…, nii kui teise raua sisse lükkad, kukub kohe turtsuma…"
Mees: (Karjub meeleheites) "Mis jama te ajate…Minu naine…ma olin tal esimene…"
Töömees: "Kuda? Ah esimesega või… Ei esimese rauaga ta ei turtsu kedagi…"
Mees: "Kuulge…, teie seal…, jätke juba järele!"
Töömees: "Ei…noh…kuda soovite… Me siis süütust ei puutu…Aga vanad puhvrid me juba monteerisime maha ja panime uued külge… Töökoja mehed proovisid nüüd neljakesti… kannab mis tirtsub…"
Mees: "Jumal, jumal…Jätke juba…mis proovimisest te räägite…?"
Töömees: Ei noh…jutt jumala õige…Alul ta küll turtsus ja vingus… aga mul poisid tunnevad asja…Silitasid teda väheke siit ja säält…ja pärast läits mis ludin…Halloo…halloo… Kuradi toru ragiseb...Halloo... Ah olete alles…Tulge omme vaatama, siis proovime veel teie juuresolekul…"
Mees: (Karjub) "Jätke juba järele… Mõrtsukad… lihunikud…" (viskab telefonitoru hargile ja tormab lavalt minema).
Töömees: "Hallooo…kuda? Ragiseb kurat…(puhub torusse) Ma ei kuule…(vaatab rahva poole) Pani vist toru ära… Õige keevaline see klient…(sammub lavalt ära).
 |
Montöör: No tere peremees... võta maššin vastu!
Mees: Tere, tere! Aga... ma ei mõista... Mis masin?
Montöör: Telefon, peremees. Ikka telefon... Näe neliteist aastat ootasid, aga ära ootasid. Kuhu me selle riistapuu nüüd riputame, peremees?
Mees: (elavnenult, rõõmsalt) Ah nii... ah või nii on lood. Lõpuks ometi. Eks paneme ta siis siia lauale ikka.
Montöör: (kahtlevalt) Ah päris lauale või...?
Mees: Siia töölauale jah. Näe, siin nuka peal on ruumi küllalt.
Montöör: (kahtlevalt) Vaat, asi on sedamoodi, peremees et..., aga kus te siis kirju hakkate kirjutama?
Mees: Kuidas... kus?
Montöör: (arutab telefoni riide seest välja) Vaata peremees... vaata missugune maššin...
Mees: (kohkunult) Oh sa... oh sa kurat... missugune monstrum...
Montöör: (kinnitavalt) No-jah..., vaat seda ma räägin, et...et noh ... see nagu siia ei sobi...
Mees: (kahtlevalt) No kuulge... seda et...
Montöör: (ägenenult) Mis kuulge..., mis kuulge? (rahva poole) Vaat, näete nüüd... sedamoodi need inimesed on... Peremehel vajus kohe nägu viltu... algul rõõmu kui palju..., aga nüüd ei meeldi, jah?
Mees: No kuulge, ma...
Montöör: Mis kuulge... mis kuulge... Vaat riputame telefoni üles, hakkate oma sugulastele ja tuttavatele häid pühi soovima... Eks te siis kuulge...
Mees: (ahastavalt) See... see monstrun ei mahu ju siia laua peale äragi...
Montöör: No peremees... Mis mahtumisse puutub, siis eks ta ikka mahub ka... Enne tuleb see kila-kola siit aga natuke kokku lükata... (lükkab paberid ja asjad laual kokku. Siis kahtlevalt) Aga... vaat kuramus... laua peal ei ulata hästi väntama...
Mees: (kohkunult) Kuidas? Mis väntamaa...
Montöör: Noh... väntama ikka. Kuidas sa väntad, kui ei mahu... Vaata, peremees, kui vinge vänt...
Mees: Aga... Püha Jumal... ega siis tänapäeval ei saa enam väntamisega... keskjaam on ju automaatne... nüüd peab olema see... noh...numbriketas...
Montöör: Muidugi peab... muidugi peab olema... Aga kust sa võtad, kui ei ole...
Mees: (kohkunult, löödult) Aga sellega ei saa ju... ei...ei
Montöör: (hoogu sattunult) Mis ei saa...? Miks ei saa...saab küll. Ainult pead vä..äga väljapeetud törtsudega väntama... Ütleme, et tahad võtta number ühe... vaata... siis paned näe sõukse väike törtsu... näe, törtsti. Aga kui tahad võtta suurema numbri, näiteks üheksa... või kümne... Siis muud kui vänta... muudkui anna aga vänta... Noh... ütle peremees üks number
Mees: (alistunult) Noh, ütleme 42-065
Montöör: Nelikümmend kaks, null kuuskümmend viis... No vot... esiteks võtame nelja...törts ja veekord törts. Aga nüüd näe...kahe võtad näed niiviisi... ainult poole maa peale... törtsti. Aga null... nulli jaoks anna aga vänta... anna aga vänta. Noh ja kuus on väega lihtne... paned nelja ja kahe kokku... näe niiviisi... törts ja törts... Ja viis on sutsu lühem kui kuus... näe niiviisi... törtsi. Ja ongi kõik... On ju lihtne... ainult sa pead vä..äga väljamõõdetud törtsudega väntama...
Mees: (pahaselt, tõrjuvalt) Ei, ei... Mina seda törtsutamist ei taha... mina tahan endale korralikku telefoni...
Montöör: Ah nii... Ei... noh, kui ei taha... kui inimene ei taha... siis pole midagi teha... Siis peate veel aastakest kolm-neli ootama... kui lattu tuleb neid uuemaid...
Mees: (pahaselt) Praegu ometi tehakse ju ka päris moodsaid aparaate... Ma olen näinud... sellised väikesed... sümpaatsed... tilisemine on puha reguleeritav ja...
Montöör: (kaastundlikult) Tehasse... muidugi tehasse... Näe mul on praegu siin üks selline... täiesti juhuslikult koti sees... ühe tuttava tuttava käest ostsin... lähen koju ja panen endale ülesse... Ja siis... ja siis peremees... võid mulle häid pühi soovida... Siis võid mulle öelda, kui hästi sellise väikese kaudu minu hääl kostab...
Mees: (lootusega hääles) Aga... aga... võibolla saate selle kuidagi... mulle üles panna...? Ma maksaksin kinni...
Montöör: Mismoodi kuidagi... See on ju minu isiklik...
Mees: Aga ma... ma maksan viiskümmend kulli...
Montöör: Viiskümmend... ei...ei, ma ei taha... et mind spekuleerimises süüdistatakse...
Mees: Ma maksan sada kulli... siis ei süüdistata...
Montöör: Ah soo... ah nii või... siis võibolla küll... siis võibolla küll... Ega midagi...peremees... ühendame aga otsad ära, ja... ja tõmmake siis traati nii et tirtsub...(askeldab) noh, vot nii... kuula peremees, kuidas laulab...
Mees: (rõõmsalt) A-hah... a-hah... laulab küll...
Montöör: (kinnitavalt) Laulab... muidugi laulab... saja kulli eest miks ta ei laula... hi,hi,hi... Noh eks ma pea endale siis selle tsaariaegse üles panema...
Mees: (hea meele pärast käsi hõõrudes) Ei no jah... olge meheks... olge te meheks...
Montöör: Egas midagist... ära pane pahaks peremees... lepime ära... ja head törtsutamist peremees...(läheb)
LOENG ALKOHOLI KAHJULIKKUSEST
(Estraadile tuleb lektor, portfell kaenlas. Võtab portfellist paki pabereid, vaatab siis ringi ja paneb portfelli lava eesriide taha maha ja alustab loengut.)
Kallid seltsimehed! Mul paluti siin teile pidada loeng teemal... (uurib pabereid) "Mis on alkohol ja selle mõjust homo sapiensile... ehk inimesele."... See loeng ei ole pikk... nii orienteeruvalt kaks ja pool tundi... ma arvan, et koos küsimustega mitte üle kolme tunni...
Nii-siis seltsimehed! Naise ja mehe organismis toimub elu erinevatel perioodidel terve rida loomulikke muutusi... Ühe tahu sellest moodustavad seksuaalse sobimatuse probleemid...(jääb vait ja uurib paberit) Kurask... see pole see tekst... (rahva poole) Vabandust... seda teemat ma lugesin täna vanurite kodus... (läheb portfelli juurde ja toob sealt uue pabaeripaki)
Ah vot... see on alkoholi tekst... Nii-siis, mis on alkohol? Alkohol on pärmi seente ja suhkru kääritamise produkt, mis aetakse läbi kõverate vasktorude, kus toimub suri-muri, millest me täna teiega ei räägi ja... ongi käes alkohol.
Nüüd, seltsimehed, vaatame teiega koos, millised on alkoholi tunnused?
Esiteks ma tahaksin siin toonitada, alkohol esineb meil praegu veel ainult vedelas olekus. See tähendab, et nii nagu võid või margariini seda leivale ei määri. Ma tahaksin aga kohe lisada, et praegu uuritakse intensiivselt seda, kuidas alkoholiga asendada mitmesuguseid teisi aineid... Selles osas on meil juba nii mõndagi saavutatud. Nii võime me juba praegu leida alkoholi leiva ja kulinaaria kauplustest. Juurutamisel on alkoholi viimine jalatsi ja riidepoodidesse.
Edasi vaataksime sellist alkoholi tunnust kui lõhn... Seltsimehed... Siin tahaksin ma teie tähelepanu juhtida sellele, et alkohol on kahelõhnaline aine. Enne tarbimist on temal meeldiv lõhn, ehk nagu me ütleme - aroom. Peale tarbimist on temal aga juba teine lõhn, ehk nagu me ütleme - hais... Ja veel üks huvitav tähelepanek... tarvitatud alkoholi haisu tihedus on võrdeline tema tarbimise kogusele... Selle valemi õigsuses, seltsimehed... pole teil mõtet kahelda, sest see on minu, kui staažika lektori poolt tõestatud...
Edasi ,seltsimehed, pean mainima, et alkohol on meie sotsiaalse olukorra uurimisel väga vajalik tegur. Kui te lubate, siis ma selgitaksin seda teile mõne näite abil.
Ütleme, et lähete kulinaariasse ja vaatate - tuleb kodanik ja küsib: "Palun mulle üks 6.20-ne." Ja te võite kohe öelda... seltsimees töötab ehitusel. Või siis ütleme, et küsib: "Palun mulle see 2.80-ne." Ja teile on selge - kodanik on sidetöötaja. Sest vaadake... meditsiin ei tule kulinaariasse, sest nemad pruugivad spiritus vini... Või ütleme nii... Tuleb seltsimees ja... (väristab kätt) küsib: "Palun mulle üks kolmekordne!"... ja teil on asi klaar... see on veteran... Või siis küsitakse näiteks: "Palun mulle üks "Vana Tallinn"... ja teil on selge, et tegemist on direktoriga, kes ootab revidenti... Või ütleme... tuleb kitlis kodanik ja küsib "Palun see riiuli keskelt!"... noh...Napoleon tähendab... ja pilt on selge - mees töötab importkaupade laos või siis äärmisel juhul autopoes...
Seltsimehed... need on alkoholi põhitunnused. Peale nende on alkoholil veel mitu teist tunnust nagu - värvuste suur gamma, kaunid nimed ja nii edasi... Aga sellest räägime järgmine kord...
Nüüd aga vaataksime, kuidas mõjub alkohol inimesele...(vaatab portfelli, siis rahva poole) Teie lahkel loal... Vabandage.. üks hetk...olen kohe tagasi. (läheb, eesriide tagant kostab klaasi kõlinat ja valamise solinat)
Sidelaste imelikud juhtumised kirja pannud: Vaino Kallas