Ajalugu
Kudumine
Heegeldamine
Tikkimine
Mütsid
Euroopa mood
Vööd
Mänguasjad
Minu tööde galerii
Teie tööde galerii
Käsitöö klubid
Külalisteraamat
Kuulutused

Kui toredad on meie vanad tööinimesed! Kui selged silmad, head ja ausad käed!

Silmuskudumisele, mis on olnud labi aegade üks populaarsemaid käsitööliike. kuulub eesti rahvakunstis auväärne koht. Juba meie esivanemad kudusid, ehkki peerutule valgel ja muidugi mitte pitsilisi koekirju, vaid lihtsamaid esemeid. Algul kindaid,sokke, sukki, hiljem ka kampsuneid, mütse, salle ja rätikuid. Eriti virgad varrastel kudujad olid saarte naised. Nii põllul puhkehetkel, vankris sõites, teel kõndides, loomi karjatades kui ka toiduvalmistamise juures - alati oli naistel vardakott käevangus ja kudumistöö näpu vahel. Põlvest põlve on edasi kandunud silmuskudumise traditsioonid, tehnoloogilised võtted, vanad öpetused ning teatud määral ka mood. Seetõttu ei kao meie esivanemate töö ilu ja võlu mitte kunagi.

Pitsilises koekirjas esimesed on kandmiseks mõnusad. Juha väga ammu kooti suuri kauneid, õhkõrnu haapsalu rätikuid. Nende pitsiilu ja peenust imetleme nüüd ja tulevikuski. Muidugi muutub aeg ja mood, mis lubab uut ja ikka nägusat. Praegu kootakse pitsilisi esemeid palju ning mitte ainult haapsalu salle ja rätikuid, vaid ka linikuid, laudlinu, päevatekke, kardinaid. Kampsuneid, veste, džempreid, pluuse ja pullovere tehakse nii naistele kui ka meestele.

Jatkätes esivanemate traditsioone, võttes sealt parima ning arvestades moejoont, saame rikkaliku pitsiliste koekirjade kollektsiooni, mis pakub valikuvõimalusi kõigile.

Silmuskudumist tunti Itaalias XIII sajandil, mujal Lääne-Euroopas XVI sajandil. Eestis pärinevad esimesed teadaolevad talurahvale kuulunud kootud esemed XVII sajandist.

Varrastel pidi oskama kududa iga maanaine. Tütarlapsed õppisid juba kümnenda eluaasta paiku. Aegade vältel on rahvakunstis välja kujunenud traditsioonilised võtted ja tehnikad, mis on kandunud põlvest põlve edasi. Traditsioonid on olnud peaaegu ainukeseks kunstimeisterlikkuse kooliks, mis on andnud valmistatud esemetele väljendusjõu ja määranud nende omapära. Leppe- ehk tingmärke vanaaegsed kudujad ei tundnud. Koekirjad olid neil peas, koemustrid aga koondatud kitsale tööproovile. Viimaseid võis olla mitu. Neid laenati naabritele, kes pidid tasuks ühe mustri-osa juurde kuduma. Uut kookirja õpiti proovilapilt kudumise ja harutamise teel. Leppemärke hakkas Haapsalus mustrite ülesmärkimisel esmakordselt kasutama kuulus kuduja I. Valdmann, kes lõi palju huvitavaid koekirju, sealhulgas tolle aja ilusama, nn.printskirja.Esimesed  koemustrid kandsid erilisi nimetusi, mis olid rahvapärased ja võetud igapäevasest elust või ümbritsevast loodusest. Seda kinnitavad ka koemustrite nimetused, nagu hargnevat puuoksa kujutav hagakiri, hagakiri ühe joonega, hagakiri kähe joonega , tapeedikiri , lehekiri , präänikukiri , liblikakiri, maikellukesekiri, käpakiri, mustikakiri. 

Millal kooti esimene haapsalu rätik? Kir jalikud ülestähendused selle kohta puuduvad. Kohapeal aga on naljatamisi arvatud, et küllap kandis pitsrätikut juba Haapsalu valge daam. Koekirjaliste rätikute valmistamise traditsiooni algust võib siduda Haapsalu väljakujunemisega kuurortlinnaks esimese mudaravila avamise aegu. Suvitajate rohkus lõi soodsa pinna kohaliku käsitöö arenemisele, eriti koekirjaliste rätikule valmistamisele, sest suvitajad pidasid rätikutest lugu ning ostsid neid suurel hulgal. Nii olid haapsalu rätikud tuntud mitte üksnes kodumaal, vaid ka välismaal. Teise mudaravila avamine tõmbas endale eriti Vene tsaaririigi ülikute tähelepanu. Tsaar koos lähemate perekonnaliikmetega veetis korduvalt suvepuhkust Haapsalus. Sellest perioodist pärineb ka jutt Vene tsaarinnale kingitud imeõhukesest ja peenest rätikust, mis oli üle antud pähklikoores. Seejuures olevat olnud rätik nii suur, et kingituse saaja selle endale ümber võis võtta.

Rätikute kudumise kõrgpunktiks oli XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus. Müügiks kooti  ühe talvega 70—80 rätikut peres. Ühe suure rätiku kudumiseks kulus nädal. Olevat ka naisi, kes koovad rätiku valmis ühe päevaga.

Kehtestatud tollitariifid raskendasid kudumiseks vajaliku toormaterjali sissetoomist välismaalt. Suur puudus kvaliteetsest peen villasest lõngast jättis sallikudumise tagaplaanile. Elatise hankimiseks hakkasid paljud rätikukukudujad pitsilisi naistepluuse, džempreid ja kampsuneid valmistama. See töö levis ka teistesse Eesti piirkondadesse.