|
Kitsarööpmeline rong Astroloogiapäevade
kroonika 60ndate aastate rongimälestusi
|
SALADUSED Mu ema ei tegelenud parapsühholoogiaga, kuid tal oli kummalisi sündmusi palju. Ta nägi ette ja mõnel korral läbi. Mitte muidugi alati. Nii ei tahtnud ta ühte füüsiliselt tervet kolleegi ühte reisinimekirja kirjutada, sest ta arutles eneselegi ootamatult, et too mees sureb ju ära. Ent ärasuremiseks tal mingit põhjust polnud teada. Üsna varsti too mees ka suri. Ka heitis ta kunagi ühele kristlasele petmist ette, kuigi mingit näilist alust selleks polnud. Kuid see osutus kummatigi tõeks. Ema rääkis majadest, kus kummitab. Eks need ole tänapäeval ka teada: Rataskaevu tn., Rutu tn., Lühikesel jalal jne. Kord oli ta ühes kummitusmajas, kus asus üks kontor, öösel valves.. Kuulanud selgesti masinakirjaklõbinat, sai ta rõõmsaks, et ta pole majas üksi. Kuid kirjutusmasina häält oli kostnud toast, mis osutus tühjaks ja pimedaks. Ema sõnul olid seda maja, Rutu tn., kartnud isegi kommunistid ja ateistid, kes ei tohiks sääraseid asju tunnistada. Kord hakkasid mu ema vanemad igavese elu üle arutlema. Isa oli lausunud: "Kui igavene elu on olemas, siis panen ma kella seisma."Varsti suri ta ära ja lesk oli selle loo juba unustanud. See ei olnud ka mu vanaema lemmikteema. Siis juhtus, et ta jäi hommikul magama ning jäi tööle hiljaks. Kell oli korrast ära. Ma ei mäleta, kas sel hommikul juhtus selles vabrikus, kus ta töötas, õnnetus või mitte, vist ikka oli, ma täpselt ei tea, kuid see selleks.Viinud kella kellassepa juurde, jäi vana kellatark päris mõttesse. Ta ütles, et see kellaosa, mis võib murduda kaheks või äärmisel juhul kolmeks, on seekord täitsa puru. Sellist asja polevat ta eluski veel näinud. Kord olid mu ema kasuvanemad tujust ära. Kasuisa oli veidi vintis ja neil olid ka mingid rahamured. Kasuisa ema oli veid aega tagasi surnud. Järsku ilmus nende tuppa ühe naise kuju, mida nähes kasuisa hüüatas: "Ema..!" Ja selle peale oli ta kohe kaine. Selle elamuse peale tekkis mingi rahu-lahendus. Kui minu isa oli surnud, nägi meie kõrvalpuumajas elav vene rahvusest naabrinaine, läbi akna, et minu isa seisab raamaturiiuli suunas ja naeratab. Ta kutsus oma mehe vaatama. Mees oli ütelnud, et see on loll naiste loba. Tema tütar nägi ka minu isa seal seismas. Sel päeval mõtles minu ema väga palju oma lahkunud mehe peale ja kodune õhkkond oli kerge. Kummituste kohta mind skeptikute jutud ei huvita, muidugi nad ei kuule midagi, sest nad on endale programmi peale pannud. Nende maagia on materialism. Kui mu ema vend hukkus merel, nägi mu ema samal ööl, kuidas tema vend Otto talle lehvitas. Surmasid on ette näinud paljud. Minu kunagise ämma ema palus Jumalat, et temalt see võime ära võtaks. Ja see juhtuski. Surnud annavad märku aknale koputamisega. Nii juhtus ka mu õe esimese varalahkunud mehega, kes koputas surnuna aga oma õe aknale. Kui mu õde helistas, et surmateadet õelda, vastas lahkunu õde Thea:"Ma juba tean. Ta ütles seda ainult selle koputamise põhjal. Thea ise aga selliste asjade vastu pole muidu nähtavat huvi tundnud. Kummitajad olevat lahkunud hinged, kes ei saa rahu, neil oleks justkui siin maailmas midagi pooleli. Kummitaja võib olla ka elav hing, kui ta on öösel astraalis. Kummitaja võib olla ka kliinilises surmas. Mul on palju tuttavaid, kes on korduvalt kehast väljas käinud ja ennast kõrvalt jälginud. Ka on mitmed olnud teises ilmas. Nende kirjeldused on suuresti sarnased. Prangli saar olevat oma kummitamise poolest kuulus. Perioodil, kus ei elanud saarel ühtegi klaverit või orelit mängivat isikut, oli kirikus alailma orelimängu kuuldud. Ise ma viibisin seal kunagi ühe usugrupiga, osalesin puhkpilliorkestris, kooris jm.moel.Olime ühes küünis, kus peeti niiöelda koduses vormis jumlarteeniustust. Öösel. Ja korraga me kuulsime meeletut pauku vastu küüni seina, nagu oleks sinna mingi suur kivi visatud. Kuid ühtegi kivi seal pärast näha ei olnud. Ka muud jälge. Ka polnud kosta ühtegi inimhäält. Mind on huvitanud paikade minevik, ja kohale keskendudes, eriti paigas olles, võib vana aja meeleolu tagasi tulla. See võib olla ka ohtlik, sest minevikus olnud on hirme, õudusid. Tulles eelmise teema juurde tagasi, siis kummitaja võib olla meie arvates tavaline vastutulija, ent ometigi vaim. Et ingleid peetakse tavaliselt inimeseks, on näiteks piibli järgi üldteada. Kord tuli minu õde, kes on eluaeg tõõtanud loomaaias, koju ja teatas, et tiiger oli ühel mehel käe otsast ära hammustanud. Mind täitis mingi energia ja ma laususin spontaanselt:"See mees oli neetud!" mille peale mu õde väga pahandas. Hiljem tuli välja, et too mees oli murdvaras ja peale haiglasolemist oli tema järgmiseks peatuspaigaks vangla. Trellide taga olevat ta hüüdnimeks olnud "Tiigrikutsu." Liikudes seitsmekümnendail aastail kristlikes ringkondades, peeti seal imetegu täiesti loomulikuks nähtuseks. Eriti muidugi nelipühilaste süsteemis, mis oli meil ametlikult keelustatud, see toimis Evangeeliumi Kristlasteja Baptistide sildi all. See on küll intiimne püha asi, ent see on ju teada, et kristlased rääkisid palvekoosolekutel võõraid keeli, mille tähendust nad ei teadnud. See fenomen esineb ka piiblis. Olen selle sees olnud, ka mul on see võime olnud. Mõnikord oli keegi teine, kes tõlkis selle sõnumi ära. Mis selle mõte on? on saladus, sellest saab aru ikkagi kristlane, kes selle sees on. Haigete tervendamisi peeti vajalikuks ning loomulikuks. Kui seda oli vähe, süüdistati ennast ja oma uskumatust. Kuigi tervendamisi oli palju, on alati olnud mingi protsent inimesi, kes ei saa ka kõige võimasmatel koosolemistel terveks. Olen korduvalt kuulnud mõtet, et ega ka Kristus kõiki terveks ei teinud, ta ei läinudki igaühe juurde. Kuigi kõik terveks ei saanud, oli tollane kiriklik arusaam niisugune, et kõik võiksid terveks saada. Esines ka juhtumeid, kus oluliselt haigenagi omati tervendavat väge.. Ise ma nii ei arva, sest haige võib ju mitte soovida terveneda, ja paljud võivad ju elada ka haigust soosival moel. Minu arvates on huvitavaimad imed just need, kui inimesed satuvad mõnda teise aega või kaugemasse paika. Ka on hästi huvitavad minevikurännakud, kust võib saada põnevat infot. Mõned on sattunud paraleelmaailma. Põnevaks pean ma ka juhtumeid, kus päevavalegele on ilmunud mõni ei teagi kustkohast pärit olev persoon, kel on vanaaegsed riided, kes räägib ei tea mis keelt, kes tahab mingisuguste tundmatute rahatähtede eest midagi turult osta.. Mitmed parakogemusi läbielanud persoonid ei ole oma elamuste pärast vaimustatud. Teised jälle salgavad maha. Näiteks prestiizi pärast. Peetakse ju piltide nägemist või häälte kuulmist vaimuhaiguseks. Kui see kõik hakkab elu väga, võib olla siis... Iga ühe puhul pole see ohtlik, on ju heliloojaidki, kes suisa kuulevad muusikat, mida nad oskavad ka kirja panna ja hiljem täiendada, orkestreerida. Mis loomingu hetkel toimib, on niikuinii müstika. Mõned kirjanikud tajuvad, et neile dikteeritakse midagi. Aeg ajalt on kuulda prohvetitest. Sageli unustatakse tõik, et igaüks, kes ennast prohvetiks nimetab, ei pea veel see olema. Esineb ju ka mõiste "valeprohvet." Kõige tähtsaimaks Eestimaa prohvetiks on peetud Karl Reitsi. Teda nimetatakse ka turuprohvetiks. Enne sõda ta liikus turul, mis asus nüüdse Estonia teatri lähedal.. Tema põhiliseks sõnumiks oli: "Häda tuleb! Armuaeg on lõppenud." Ta pidas silmas Eesti vabariigi paratamatut lõppu, mis võis olla riiklikul tasandil juba määratud. Erinevalt tänapäevastest prohvetiks nimetatutega, oli Karl Reits inimesena tagasihoidlik ..Öelnud oma sõnumi ära, elas ta tagadihoidliku kodanikuna edasi. Aga prohvet või sensitiiv võib inimesena jätta veidriku mulje küll. Sellest kõneleb ka piibel. Mõnikord annab saatus kellelegi millegi muu arvelt midagi rohkemat. Erakordsete võimete omanik võib olla tavaloogikast vabam kui teised, mistõttu ei jäta ta alati kõige "soliidsemat" muljet. Andres
|