Projektõpe

Projektõppe ja tehnoloogia integreerimine

Projektõppega tutvumiseks kujutame ette ja võrdleme kahte seitsmenda klassi loodusõpetuse tundi. Esimeses tunnis istuvad õpilased vaikselt sirgetes pingiridades ja teevad märkmeid, samal ajal kui õpetaja peab klassi ees tutvustavat loengut füüsika seaduste kohta. Tagasiside toimub õpetajapoolsete õige-vale küsimuste esitamise kaudu. Õpilased on passiivsed, nad istuvad, kuulavad ja saavad õpetajalt informatsiooni.

Teises klassiruumis õpitakse ka füüsika seadusi, aga õpilased on jagatud rühmadesse, kus õppimine toimub koostöös. Õpilaste ülesandeks on ehitada lõbustuspargi karusselli mudel, kus ülemises asendis on sõitjad pea alaspidi. Arutatakse elavalt, millised jõud hoiavad sõitjaid karusselli vagunites ja vaguneid rajal, missugune materjal oleks parim vagunite ehitamiseks ning millised tegurid mõjutavad vagunite kiirust. Õpilased leiavad vastused Interneti materjalidest, millele õpetaja on viidanud. Õpetaja liigub ühe rühma juurest teise juurde, ühinedes rühmas toimuva aruteluga, esitades suunavaid küsimusi, juhendades ja õppides koos õpilastega. Rühmatöös osalevad õpilased on aktiivsed, nad arutlevad, jagavad mõtteid, ideid ja lahendusi, teevad omavahel koostööd ja loovad uusi teadmisi.

Erinevus kahe klassiruumi vahel on muljetavaldav. Esimene näide kirjeldab traditsioonilist õpet. Teine kirjeldatud näide on projektõppe ja tehnoloogia integreerimise kohta tunnis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mis on projektõpe?

Projektõpe erineb traditsioonilisest õpetamisest järgmiste tunnuste poolest:

Traditsiooniline õpetamine

Projektõpe
  • Lühiajaline
  • Pikemaajaline
  • Ühe aine keskne
  • Erinevaid õppeaineid integreeriv
  • Õpetajakeskne
  • Õpilasekeskne

 
  • Seotud eluliste probleemidega

Projektõppe eesmärgiks on mingi elulise teema uurimine sügavuti, mitte ainult õigete vastuste andmine õpetaja poolt esitatud küsimustele, millel on ainult õige või vale vastusevariant. Klassis, kus õpetaja kasutab projektõpet, teevad õpilased kindla aja jooksul rühmades koostööd, et lahendada püstitatud probleem, ja tutvustavad rühmatöö tulemust kas koolis või väljaspool kooli. Projekti tulemuseks võib olla multimeedia esitlus, näitemäng, kirjalik aruanne, kodulehekülg või valminud ese.

Projektõppe eesmärgiks ei ole mitte ainekavas loetletud teadmiste omandamine, vaid nende teadmiste avastamine. See nõuab õppijalt oskust ja julgust küsida küsimusi, leida seoseid ja lahendusi. Projektõppe tunnis on kesksel kohal õpilane kui uute teadmiste avastaja ja looja. Traditsioonilise õppemeetodi kohaselt on tunnis kesksel kohal õpetaja kui teadmiste vahendaja.

Projektõpe on meetod, mis muudab tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb.

Transforming the classroom experience from “teachers telling” to “students doing.”

 

Projektõpe on:

Eluline – projektõpe annab õpilastele kogemuse ja oskuse igapäevaelus ettetulevate keerukate probleemide lahendamiseks. Õpilaste huvi on seda suurem, mida rohkem on ainealased teadmised seotud elus ettetulevate probleemidega.

Väljakutset pakkuv - projektõpe julgustab õpilasi lahendama elulisi ja keerukaid probleeme. Õpilased uurivad, teevad otsuseid, tõlgendavad ja sünteesivad informatsiooni. Näiteks on õpilastel ülesanne luua projektis ideaalkooli mudel koos õppekava, töötajate ametijuhendi ja töölevõtmise tingimustega. Ülesande lahendamine nõuab põhjalikku süvenemist, õpilased saavad palju lisateadmisis.

Motiveeriv – projektõppe meetodis väärtustatakse ja tunnustatakse õppija poolt tehtud tööd. Oma õppimise eest vastutamine, võimalus teha valikuid, juhtida ja kontrollida oma tegevust, samuti koostöö klassikaaslastega tõstab õpilaste motivatsiooni. Näiteks peavad õpilased õppima insenertehnika üldmõisteid. Kui nad omandavad need teadmised hambaorkidest silla ehitamise käigus, on nad rohkem motiveeritud tunnis osalema ja oma töö lõpule viima. Matemaatilised ja insenertehnilised teadmised omandatakse huvitava tegevuse käigus.

Õppeaineid integreeriv – projektõppes on probleemi lahendamiseks vaja kasutada teadmisi erinevatest õppeainetest. Peaaegu kõigis projektides on õpilastele antud ülesandes vaja ühendada teadmisi ja oskusi erinevatest õppeainetest. Näiteks kui projektis on vaja kirjutada lasteraamat Jaapanist, on vaja teadmisi geograafiast ja kirjutamis- ning lugemisoskust.

Tõeline – projektõppes saavad õpilased õppida ja oma oskusi demonstreerida nagu täiskasvanud. Näiteks võib õpilase ülesandeks olla oma CV või oma kooli tutvustava reklaamvoldiku koostamine.

Koostöö – projektõpe arendab koostööoskusi nii õpilaste kui ka õpetaja ja õpilaste vahel. Mõnedes projektides hõlmab koostöö ka lapsevanemaid ja kooliväliseid institutsioone (kohalik omavalitsus, meedia jms). Mida laiahaardelisem on koostöö, seda rohkem on võimalik õpilastel omandada erinevaid kogemusi.

Lõbus – õpilased naudivad projektõpet. Õpilased tahavad tulla tundidesse, kus kasutatakse projektõpet.

Projektõppe kasutamine tunnis

Projektõpet on võimalik läbi viia klassis rühmatööna, vahel kogu klassiga või ka üksiku õpilase poolt. Projektõppe eesmärgiks on leida vastused mingi teemaga seonduvatele küsimustele. Küsimusi võivad esitada õpilased, õpetaja või õpetaja ja õpilane koostöös. Kui õpilased saavad projekti ülesande või kirjelduse, peab neil olema teave ja võimalus otsustada, kuidas probleemi lahendada. Tavaliselt antakse projektides õpilastele võimalus valida teadlase, ärimehe, uurija, valitsusametniku või ajaloolise isiku roll. Näiteks võib õpilaste rühma ülesanne olla kuulumine rahvusvahelisse keskkonnaorganisatsiooni, mille ülesanne on teha soovitusi keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Õpetaja ülesandeks on varustada õpilasi vajaliku info ja juhenditega. Õpilaste ülesandeks on võimalike lahenduste leidmine probleemidele, arvestades õpetaja poolt antud tingimusi.

Teadlased Savoie ja Huges kirjeldavad projektõpet järgmiselt:

  1. leia õpilastele sobilik probleem,
  2. seosta probleem õpilaste huvidega ehk õpilaste maailmaga,
  3. seo teema või õppeained (NB! mitte üks õppeaine) antud probleemiga,
  4. anna õpilastele võimalus leida lahendus probleemile ja saada sellest õpikogemus,
  5. julgusta õpilaste koostööd meeskondade moodustamisega,
  6. lase kõigil õpilastel oma töö tulemust tutvustada.

Projektõppe päritolu

Projektide kasutamine õpetuse osana ei ole uus idee. Küll aga on uus projektõppe teooria. Projektõpe ei ole pelgalt üks võimalik meetod, vaid terviklik ja oluline osa õpiprotsessis. Õpetajad puutuvad järjest rohkem kokku õpilastega, kellel on erinevad õpistiilid, erinevad eelteadmised ja erinev võimekus. Projektõpe annab võimaluse edu saavutamiseks ja arenguks kõigile õpilastele. Projektõppe juured ulatuvad konstruktivismi ja põhinevad selliste psühholoogide ning õpetajate, nagu Lev Võgotski, Jerome Bruner, Jean Piaget ja John Dewey töödel. Konstruktivistlik õppimine tähendab õpilaste aktiivset osalemist probleemide lahendamisel ning kriitilist mõtlemist õpitegevuses, mis on õpilaste jaoks asjakohane ja põnev. Õpilased kontrollivad oma õpitegevust ja konstrueerivad ise oma teadmised vastavalt nende kasutuses olevatele allikatele ning kogemusele.

Dewey rõhutas selle teooria juures kogemuse tähtsust. Ta usub, et õpilased õpivad mõtlema ja arutlema vaid oma kogemusest tulenevate reaalsete probleemide üle mõeldes ja arutledes. Tänu sellele võimaldab projektõpe muuta koolitunni õpilasekeskseks. Teisisõnu õpilane õpib probleemide üle arutledes ja neid lahendada püüdes. Projekti tähtsus on kogemuse saamine protsessist, mitte ainult lõpptulemus.

Probleemõpe ja projektõpe

Projektõppele väga sarnane meetod on probleemõpe, mis arenes 70-ndate aastate algul meditsiinikoolides. Kanada McMasteri Ülikooli meditsiinikooli professor Howard Barrows arvas, et Dewey teooriat võiks proovida meditsiinitudengite peal, kes olid tüdinenud traditsioonilistest loengutest. Barrows töötas välja hulga probleeme, mis olid keerulisemad kui tavaõppes käsitletud haigusjuhtumid. Ta nõudis üliõpilastelt erandjuhtumite uurimist, sobivate küsimuste esitamist ja neile vastuste leidmist. Näiteks andis ta oma tudengitele meditsiinilise juhtumi kirjelduse ja palus neil uurida haiguse võimalikke arenguid ning analüüsida, milline võimalus oleks parim patsiendile ja tema perele.

Professor Barrows töötas välja viis probleemõppe meetodi tunnust, mis olid peaaegu identsed projektõppe meetodi tunnustega:

Õpetaja roll projektõppes

Projektõppes on õpetaja roll suuresti erinev sellest, millega enamik õpetajad on harjunud. Traditsioonilise õppe puhul on õpetaja see, kes valdab kogu teadmist, mida ta õpilastele edastab. Projektõppe puhul ei juhi õpetaja enam mõtlemist. Selle asemel on õpetaja vahendaja, treener, juhendaja ja õpipartner. Projektõppes on õpetaja ülesandeks õpivõimaluste loomine, ligipääsu tagamine informatsioonile ja õpilaste juhendamine. Lisaks sellele peab õpetaja looma õpikeskkonna, mis edendab koostöös õppimist.

Projektõpe ja õppeainete integratsioon

Projektõpe pakub palju võimalusi õppeainete integreerimiseks. Õpilased kasutavad ja integreerivad erinevate õppeainete teadmisi elulise projektülesande lahendamise käigus. Enamik elulisi probleeme on juba oma olemuselt seotud mitmete erinevate valdkondadega ja nende lahendamine eeldab erinevate teadmiste integreerimist. Näiteks on ühes projektis õpilaste ülesandeks planeerida hoone, projekteerida selle konstruktsioon, uurida hoone mõju ümbritsevale keskkonnale, dokumenteerida ehitust ja  koostada ehituse eelarve. Selle projekti käigus läheb õpilastel vaja teadmisi õigekeelest, matemaatikast, ehitusest, majandusest, joonestamisest ja bioloogiast. Integreeritud õpikogemus arendab omakorda õpilaste sõnavara, teaduslikku ja matemaatilist mõtlemist ning lihvib kirjutamisoskust. Lugemis- ja kirjutamisoskus on vajalik kõikides projektides. Loetud teksti mõistmine on vajalik, et probleeme uurida, projektide lõpetamine eeldab tööde korrektset vormistamist. Olenevalt teemast saab matemaatilisi ja loodusteaduslikke probleeme kergesti siduda ühiskonnaõpetuse projektidega.

Projektõppe eelised ja puudused

Projektõppe kasutamine tundides on kasulik mitmest aspektist lähtuvalt. Nagu varemgi mainitud, on projektõpe õpilastele motiveeriv. Kui õpilastele antakse võimalus oma õpitegevust juhtida, väärtustavad nad õppimist enam. Kuna õpilane uurib probleemi sügavuti, saab ta teadmisi suuremas ulatuses. Õpilased omandavad ka väärtuslikke uurimis- ja vaatlemisoskusi, mida nad traditsioonilises tunnis ei õpi.

Uurimused on tõestanud, et projektõppes osalenud õpilastel on paremini arenenud kõrgema mõtlemistasandi oskused. Ka suudavad nad omandatud teadmisi üle kanda erinevasse konteksti, sest neile on õpetatud informatsiooni leidmist ja analüüsimist, mitte faktide päheõppimist.

Projektõpe julgustab iseseisvaid probleemide lahendajaid. See meetod õpetab õpilasi tegema omavahelist koostööd, õpetab kuulama ja suhtlema. Projektõpe aitab arendada õpilaste suhtlemisoskusi. Õpilased õpivad, kuidas mõelda.

Projektõppe puhul on palju eeliseid, aga on ka probleeme. Projektõppe ettevalmistamine ja läbiviimine on väga ajamahukas. Paljudel õpetajatel võib tekkida mure õppekava läbimise pärast, sest projektõpe ei tee seda traditsioonilisel viisil. Samas on siiski leitud, et meditsiinitudengite tulemused, kes kasutasid projektõpet, olid niisama head või isegi paremad, kui nendel tudengitel, keda õpetati traditsiooniliste meetoditega.

Samuti on probleemiks õpilased, kes on aastaid õppinud traditsioonilises koolitunnis ja puutuvad esimest korda kokku projektõppega. Neil puudub projektõppe kogemus ja nad ei ole harjunud ise oma teadmisi looma ja selle kaudu õppima. Ka paljud õpetajad on harjunud vaid traditsiooniliste õpetamismeetoditega ning seetõttu on neil raske hakata kasutama projektõppe meetodit ja uusi võtteid. Järelikult vajavad õpetajad täienduskoolitust, et hakata kasutama projektõpet.

Mäletate neid kahte seitsmenda klassi loodusõpetuse tundi, millest eespool juttu oli? Kujutlege ette nende klasside õpilaste tulevikku. Kumma klassi õpilased võiksid tulevikus ilma teha füüsikas? Millise klassi õpilased võivad selgitada mehhaanika seadusi ka pärast kontrolltöö tegemist? Millise klass õpilased omandasid enam teadmisi, õppisid rohkem?

Õpetajad küsivad tihti: “Kuidas ma saan õpetada oma õpilasi kriitiliselt mõtlema?” Õpilased küsivad: “Miks ma pean seda õppima?” Projektõpe on vastus mõlemale küsimusele.

Tehnoloogia ja projektõpe

Tehnoloogia võib mängida olulist osa igas tunnis, kuid temast tulenev kasu võib mitmekordistuda projektipõhise õppimise korral.

Tehnoloogia abil saab parandada õpetamise ja õppimise kvaliteeti

Tehnoloogia (arvutid, teised digitaalseaded, tarkvara ja võrk) mõjutab õpetamist mitmel moel, kuid kõige olulisem on tehnoloogiat kasutada, lähtudes õpitulemustest, õpitegevustest ning hinnangute andmisest ja hindamisest.

Need eelised on aga suhtelised. Tehnoloogiat võib kasutada ka ebaefektiivselt või see võib olla takistuseks. Tehnoloogia ei ole hariduse kvaliteedi parandamise seisukohalt mitte kõige tähtsam komponent. Tehnoloogia kasutamise efektiivsus sõltub sellest, kuidas õpetaja suudab seda siduda õpitulemuste, õpitegevuste ja õpiprotsessi hindamisega. (Conley, 1993).

Tehnoloogia mõju õpilaste õpitulemustele on suurim, kui suudetakse täpselt määratleda, mida konkreetselt õpetati, ja hinnatakse oodatava õpitulemuse saavutamist. Nendel juhtudel, kus on analüüsitud ja hinnatud konkreetsete õpitulemuste saavutamist, on tehnoloogiat kasutanud õpilaste tulemused 60% võrra paremad õpilastest, kes samade õpitulemuste saavutamisel tehnoloogiat ei kasutanud. Pakutakse, et õpiprogrammide kasutegur õpitulemuste saavutamisel võib olla 25-35%.

Kvantitatiivsed uurimused haridustehnoloogia tõhususe kohta moodustavad vaid ühe väikese osa haridustehnoloogiaalasest kirjandusest. Suur osa materjalidest on näited tehnoloogia eduka kasutamise kohta õppetundides. Nende näidete põhjal on väga raske hinnata konkreetselt tehnoloogia tõhusust, küll aga on need heaks näiteks selle kohta, kuidas tehnoloogiat võimalikult hästi ja kasulikult õppetöös rakendada. Hindamine on keeruline seetõttu, et õpitulemused, õpitegevused ja saavutatud tulemuste hindamine moodustavad ühtse terviku. Õppeprotsessis tuleb omavahel tervikuks siduda õppekava nõudmised, läbiviidud õpitegevused ja õpitulemuste hindamine. Tehnoloogia efektiivne kasutamine hariduses ei tähenda mitte ainult õpilaste õpitulemuste mõõtmist, vaid puudutab õppetöö planeerimist ja on tõsiseks väljakutseks õpetajatele ja haridusametnikele. Infotehnoloogia pädevuste sõnastamise üks eesmärke on, et õpetaja lähtuks nendest tehnoloogia integreerimisel aine õpetamisse.

Tehnoloogia panus projektõppes

Tänu tehnoloogiale on õpilastel projekti käigus ligipääs suurele hulgale informatsioonile. Tehnoloogia võimaldab suurte andmehulkade kogumist, analüüsimist, edastamist ja esitamist visuaalselt. See annab võimaluse kasutada tehnoloogiat andmete kogumiseks, mis on vajalik mingi probleemi lahendamiseks. Tehnoloogia võimaldab ligipääsu sellisele infole, mida traditsioonilised allikad, nagu raamatud, ajakirjad ja dokumendid, ei paku. Informatsiooni hulk Internetis ei ole võrreldav näiteks kooli raamatukogus oleva info hulgaga. See on ülemaailmne informatsiooniallikas, mis on oluline kõigile uurijaile.

Väga tõhus on tehnoloogia kasutamine andmete organiseerimiseks ja analüüsimiseks. Kogudes andmeid andmebaasidesse ja tabelitesse, saab neid vastavalt vajadusele töödelda. Ka vajalike veebilehekülgede aadresside salvestamine või dokumentide salvestamine elektrooniliselt lihtsustab meie igapäevast tööd nende uuendamisel ja sorteerimisel.

Tehnoloogia kasutamine andmete leidmisel ja edastamisel on konkurentsitult efektiivseim. Slaidiesitluse või veebilehekülje koostamine on väga hea võimalus õpilastele näidata, kuidas leiti lahendus probleemile ja kuidas õpiti. Olenevalt vastusest, saab kvantitatiivseid tulemusi illustreerida graafikute ja diagrammidega. Videoklipid ja hüperlingid illustreerivad esitlust. Tänapäevaseid esitlusi ei saa seetõttu võrrelda paberkandjal tehtud kokkuvõtetega.

Projektõppe kohandatud näiteks võiks olla WebQuest’i portaal (http://webquest.org/), mille arendasid välja 1995. aastal Bernie Dodge ja Tom Macrh San Diego Riiklikust Ülikoolist. See on veebipõhiste projektide portaal. WebQuesti õppematerjalid on suunatud probleemide uurimisele, kus osa või kogu vajalik informatsioon leitakse Internetist. Lisaks kasutatakse videokonverentse. (Dodge, 2005). WebQuest’i projektid võivad olla lühema- või pikemaajalised, kestes paarist tunnist paari kuuni või kauemgi. WebQuest sarnaneb projektõppele. Sissejuhatuses esitatakse töö stsenaarium ja püstitatakse probleem. Ülesanne peab olema õpilastele huvitav aga mitte liiga keeruline. Püstitatud probleemi lahendamine või vastuste leidmine eeldab kõrgema mõtlemistasandi oskuste (analüüs, süntees, hindamine) kasutamist. Õpilastele antakse vajalik taustinformatsioon ja lähtepunkt, kust alustada infootsinguid. Info paikneb üldjuhul Internetis, kuid ei välistata ka traditsioonilisi allikaid. WebQuest’i materjalid erinevad projektõppest tööprotsessi ja juhendamise poolest. WebQuest’i tööjuhendid annavad õpilasele selgema struktuuri kui klassikaline projektõppe mudel. Sageli juhitakse õpilane ühe või mitme kogemuse läbi nn ainuõige vastuse või vastusteni. Nimetatud mudel on arenenud projektõppe mudelist ja on suurepärane õpilaskeskse õppe näide, kus õpilasel on võimalus uurida probleemi ja püüda leida sellele lahendus. WebQuest’i juhendid võivad olla heaks alguseks projektõppe meetodiga tutvumisel.

Milline võiks välja näha üks õpiprojekt, millesse on integreeritud tehnoloogia kasutamine?

Esiteks sõnastatakse probleem:

Linna servas voolav oja oli mitme viimase põlvkonna inimeste jaoks armastatud ujumise ja puhkamise koht. Viimasel ajal on aga ojast leitud palju surnud kalu ja seetõttu on hakanud inimesed kartma, et ujumine ojas võib olla ohtlik nende lastele.

Mis põhjustab ojas kalade surma?

Sellisel probleemil võib olla palju erinevaid vastuseid. Otsides vastust nimetatud probleemile, võiksid lapsed teha väljasõidu oja juurde ja võimalusel pildistada digifotokaameraga oja ning selle ümbrust, et illustreerida oma projekti. Õpilased võivad võtta ojast veeproove. Nad võivad kasutada traditsioonilisi vee testimisvahendeid, kuid kui neil on võimalus kasutada tehnoloogilisi vahendeid, siis saavad nad koguda andmeid kiiremini ja usaldusväärsemalt. Välitingimustes kasutatavate testimisvahenditega võetakse proove, mida võrreldakse värvikaardiga. See meetod pole aga eriti täpne. Täpsemaid andmeid saab koguda Vernier uurimissondiga, mida saab ühitada kalkulaatoril töötava laboriga, kus määratakse veeproovi temperatuur, happelisus, lahustunud hapniku hulk jne.

Tegevusplaani, mida ja kuidas antud probleemi lahendamisel peaks tegema, koostavad õpilased ise. Tegevusplaani koostamine õpilaste endi poolt on projektõppes õpiprotsessi  üks osa. Kui plaan on ellu viidud, tuleb hakata kogutud andmeid analüüsima. Teadlased kasutavad andmete analüüsimiseks arvuteid. Ka õpilased saavad andmete analüüsimisel kasutada erinevaid arvutiprogramme. Tabelid, diagrammid ja graafikud, mis illustreerivad andmete analüüsi, on üldjuhul loodavad samade programmide abil. Graafiliste kujutiste importimine aruandesse või töö tulemusi tutvustavasse esitlusse on väga lihtne. Õpilaste töörühm võib avastada, et kalade surma põhjustab liiga madal hapniku kontsentratsioon vees, mida omakorda põhjustab liiga kõrge veetemperatuur. Veetemperatuuri tõstab aga ülesvoolu ehitatud vabrik. Või on veetemperatuur liiga kõrge kaladele endile. Veeproove analüüsides võib selguda, et vee happelisus on kas liialt madal või kõrge selle kalaliigi jaoks ja see omakorda võib olla tingitud oja keemilisest reostusest. Kui vastus probleemile on leitud, peavad õpilased esitama oma uurimistulemused. Selleks võivad nad koostada esitluse PowerPoint’is ja kanda selle ette kas koolis, linnavalitsuses või ka sõprusklassi õpilastele teistes maades. Nad võivad võtta ühendust vabriku juhtkonnaga, et kontrollida oma tulemusi ja mõelda olukorra parandamise peale. Projekti tulemuste tutvustamiseks võib luua ka Interneti kodulehekülje, mis tutvustab projekti tegevusi ja õpilaste koostööd probleemi lahendamisel. Ja lõpuks oleks tore, kui inimesed saaksid jälle ojas ujumas käia.

See oli õpiprojekti lihtsustatud kirjeldus. Ka selles stsenaariumis võimaldas tehnoloogia efektiivsemat andmete kogumist ja analüüsi ning atraktiivsemat tulemuste esitamist kui traditsioonilised vahendid. Mitmeid projektitegevusi oleks saanud läbi viia  ilma tehnoloogiat kasutamata, aga see ei oleks näidanud, kuidas probleeme lahendatakse tänapäeva maailmas. Tehnoloogia on tänapäeva maailma lahutamatu osa ja kui me seda ei tunnista ning õpilased sellest ilma jätame, piirame me nende hariduse võimalusi.

Projektõppe hindamine

Hindamine on õpiprotsessi tähtis komponent. Projektõpe on õpilasekeskne meetod, mille edukuse jaoks on oluline nii protsessihindamine kui ka arvestuslik hindamine. Projektõppe puhul hinnatakse sageli projekti tulemust. Kuid ka õppimise protsess ise pakub võimalusi hindamiseks, mida ei tohiks kasutamata jätta.

Hinnanguid võib projektõppe puhul anda mitmel erineval moel. Protsessi ja tegevuste hindamine sobivad projektõppe orienteeritusega tegevustele. Projektõppes on tähtis roll nn hinnangutabelitel, mis fikseerivad oodatavad õpitulemused nii õpetaja kui õpilase jaoks. Tehnoloogia aitab muuta hindamise projektõppes efektiivsemaks ja loomingulisemaks.

Hindamine on süsteemne andmete kogumise protsess, mis aitab teha otsuseid õpilase hariduse omandamise edukuse kohta. Tõestust õpilase õpiedukuse kohta võib koguda mitmel viisil, kuid üldiselt kasutatakse kolme meetodit: küsimist, jälgimist ja sooritatud tööde hindamist. Saadud tulemusi võrreldakse kehtestatud standarditega. On kaks tunnustatud hindamisviisi: protsessihindamine, mille eesmärgiks on anda õpilasele tagasisidet, mis aitab tal õppimist parandada, ja arvestuslik hindamine, mis annab hinnangu saavutatule.

Nii riiklikud kui kohalikud õpitulemused kirjeldavad neid teadmisi või oskusi, mida õpilased peaksid teadma või teha oskama. Protsessihindamine ja arvestuslik hindamine mõõdavad, kas õpilase on nõutavad õpitulemused, oskused ja suhtumised omandanud. Õppetunni planeerimisel peab õpetaja need teadmised ja oskused kindlaks määrama ning hindamise käigus kontrollima nende täitmist.

Kõige enam kasutatav hindamisvahend projektõppes on hinnangutabel. Hinnangutabelis on kirjas põhimõtted ja reeglid, mille põhjal õpetaja otsustab õpilase töö tulemuslikkuse ja edukuse üle. Hinnangutabeli aitavad saada õpilasel, õpetajal, lapsevanemal ja kõikidel teistel paremat ettekujutust projekti eesmärkidest. Hinnangutabel võimaldab täpset tagasisidet õpetajale ja efektiivsemat enesehindamist õpilasele. Hinnangutabeleid võib kasutada projektide, esitluste, konverentside, vaatluste ja esseede hindamiseks.

Hinnangutabelid luuakse üldjuhul projekti planeerimise käigus õpetaja ja õpilaste koostöös. Hinnangute koostamisel tuleb läbida mitu etappi:

Sageli osalevad õpilased hinnangute väljatöötamisel, need arutatakse ühiselt läbi enne projekti algust. Sellisel juhul saavad õpetajad kasutada hinnanguid tagasisideks ja õpilased nendest juhinduda, et end ise hinnata.