Merike Hanni * KOOLIRAHA

Romaan novellides. Kirjastus KRATID. Tallinn 2002. 128 lk.

Romaan KOOLIRAHA on mõtteline järg kollaažromaanile ÜMBERÕPE, mis ilmus 2001.aastal.

KOOLIRAHA on lustakas lugu sellest, kuidas algaja kirjanik kirikus peksa sai. Raamat räägibki neist sündmustest, mis toimusid ÜMBERÕPPE ilmumise tõttu ja selle ümber. Tegu pole küll dokumentaalteosega, aga siiski romaaniga tõsielu ainetel. Ja see tõsielu on küllaldaselt koomiline, mõneti isegi uskumatu. 21.sajandil toimub Tallinna ühes kiriklikus koolis sõda raamatu ja selle autori vastu. Kirikuisad ja isegi Humanitaarinstituudi haridusega koolijuhataja ei suuda leppida tõsiasjaga, et sanitarikooli üks õpilane on teistest erinev, nimelt kirjanik. See tundub uskumatu ja omapärane õpilane tembeldatakse skisofreenikuks. Psühhiaatriaekspert ei kinnita siiski pedagoogide ennatlikku diagnoosi.

Õpilane on aga kirjutanud kooliteemalise romaani, milles üks õpetaja end ära tunneb, ja asi ei või karistamata jääda. Sõda libaskisofreenikuga jätkub, sest keevavereline prototüüp on otsustanud autori maapealt pühkida. Raamatu vastu kogutakse allkirju ja autorit ähvardab koolist väljaviskamine. Autor omakorda lubab kooli kohtusse anda.

See on meie tänane päev. See on kiriku äraspidine tagasitulek eestlaste kultuuriellu, see on moodne kiirkoolitus, kus õpetaja kultuuritase on tihti madalam kui õpilase oma.

Aga see on veel palju muudki.

Eelkõige on see keskea piirile jõudnud haritlase eneseotsing läbi eksimuste, mille eest tuleb alati maksta kooliraha.

Raamatul on humoorikas lastelisa KONNA RAAMAT, kus kirjanduslike huvidega konn KOOLIRAHA lugu omamoodi kirja püüab panna.

Katkend romaanist KOOLIRAHA:

Neil oli kogu aeg raskusi arusaamisega, et õpilane on samasugune inimene nagu nemad. Selline asi ei mahtunud nende pähe. Õpilane pidi selles koolis huvituma vaid siibrist ja piiblist, muu oli liiast. Mul polnud tõesti midagi siibri, saati veel piibli vastu. Religiooniõpetus tegi minu jaoks seda kooli suuremaks, pakkus mulle tõsist huvi. Loomulikult ei saanud minagi piiblist aru, pole ju seni keegi saanud, aga ma võtsin püha teksti ometi tõsisemalt kui nemad. Mõnikord ma tundsin end kui Bileami eesel, aga nemad ei kuulanud mu sõnu. Nad rookisid eesli nahka, et too vait jääks. Kas nad ei mäletanud, et jumal võis ka eesli suu läbi rääkida?

“Ma tahaksin ka normaalne inimene olla,” ütlesin.

“Teie ei ole normaalne,” oli juhataja kindel.

Mõnes mõttes oli tal ju õigus, ükski kirjanik ei ole päris normaalne. Ma ütlesin talle seda, ma ju tunnistan, ma lisasin:

“Kui ma normaalne oleksin, siis ma keedaksin kodus moosi, kes normaalne nii elab…”

Juhataja naeratas isegi, küllap talle meenus, et neid sõnu oli ta juba lugenud. Need olid kunagi Florence’ile kirjutatud. Sõnad kippusid korduma. See on meditsiinilisest küljest natuke haiglane. Aga mõnikord sa kordad meelega, sa rõhutad mõtet. Haige teeb kindlasti sedasama, eks temagi tahab midagi täpsemalt öelda, aga keegi ei kuula teda. See on kohutav tunne, kui sa äkki mõistad, et sind keegi ei kuule.

Mis mõtet oleks paraneda, mis tolku terve olla, kui oled nii üksinda maailmas.

“Keegi ei usu teid enam, te olete liiga kaua rääkinud,” ütles juhataja kunagi varem, siis, kui ta oma kabinetis oli, tööl.

“Kui tuleb kolmas kiri, ei võta keegi seda tõsiselt,” ütles ta nüüd.

“Asi ei ole ometi kirjade arvus, asi on nende sisus,” püüdsin seletada. See jutt ei jõudnud juhatajani.

Õpilase kirjal ei olnud sisu.

Meie kohtumine ei võtnud sellist tooni, nagu oleksin tahtnud. Ma olin lootnud, et tema suhtumine asjasse on nüüd kainelt arukam. Ta oli raamatu läbi lugenud, ta teadis üht-teist rohkem. Aga ta ei olnud oma praeguse eluga rahul, see hakkas silma, ja ta ei olnud ka minuga rahul.

“Te näete väga hea välja,” ütles ta etteheitvalt.

Ma kehitasin vabandavalt õlgu, ta jätkas:

“Te saite raamatu, teil on nii palju materjali, millest kirjutada, te saite oma akadeemilise…”

See oli tal õigus küll, ma olin harjunud saama, mida ma tahtsin.

Ma tavaliselt võidan, kirjutasin õpetaja Kirmetile enne, kui akadeemilise pärast sõtta läksin. Jumal küll, selles koolis ei saanud enam üldse muidu ennast väljendada kui sõjaliste terminitega, sellest oli suisa sõjakool saanud!

Ma olin harjunud saama, mida ma tahtsin, ja see tuli ikka sellest, et ma ei tahtnud midagi ülearust, mitte midagi sellist, milleks mul õigust ei oleks olnud. Ma tahtsin neid asju, mis olid niikuinii minule määratud. Seda oli vaja ainult ära tunda.

Ka nemad said seda, mis nendele oli määratud, mida nad ise olid tahtnud, aga nad ei tundnud oma osa ära.

Nemad arvasid, et sündmused on juhatajate seada, nemad seal kirikukoolis ei tahtnud kuidagi uskuda, et kõik on jumala käes.

“Teil oli ju eksperdi hinnang, teil oli igalt poolt järgi küsitud, te ei saanud mõelda…”

“Ekspert ei vastanud mulle,” tõrjus juhataja, “tooge mulle tema käest tõend!”

Tõend majavalitsusest ja kolm päevapilti… me oleme sellest põlvkonnast, see on meil kõigil veres.

Ma arvasin, ma siiski ei too seda tõendit. Ka kaugel majavalitsuse ajal said mõnikord niimoodi, et ei toonud nõutud tõendit, seda sai siis, kui oskasid ise tüütult nõudjalt midagi nõuda, mõnda muud tõendit näiteks. Tsivilisatsioon on mäng. Sa võid ka ise reegleid teha, aga need peavad niimoodi välja nägema, nagu oleksid kuskil kõrgemal pool tehtud. Ma ütlesin tihti asutustes, et minu advokaat soovitab niimoodi… See mõjus. Minu soovitusi ei tahetud kuulda, sest mina polnud advokaat. Aga advokaaditasu arvel ma hoidsin niimoodi raha kokku. Raha polnud mõtet pilduda, seaduse võis ise läbi lugeda.

“Ma ei tahaks teha seda viga, mida teie tegite, ma ei tahaks hakata igasuguseid allkirju koguma ja inimesi mõjutama,” selgitasin, “kui tarvis, siis inimene tunnistab, aga teeb seda kohtus.”

“Keegi ei tule teile tunnistama.”

Ta ei tea sedagi, et tunnistaja tuuakse kohtusse. Kui sa juhataja tahad olla, siis peaks seadust natuke tundma. Tänase seisuga võib sama mõtet täpsemaltki väljendada: ta ei tundnud seadust, sellepärast ta ei olegi enam juhataja. Ei tundnud seadusi ega inimesi.

“Ma müüsin Kadaka turul võid ja kõrbesin põhja,” tunnistas ta ühel hetkel, “ma ei ole majandusinimene.”

Mina müüsin Leningradi turul kurke ja mina ei kõrbenud põhja, väga hästi müüsin. Ma olin juhatajast vanem, siis müüdi teises kohas ja teisi asju, aga turul müümine pole niivõrd majandus, kuivõrd psühholoogia. On nüüd ja oli ka siis.

Me seisime suure linna turul, noored naised Eestist, iseseisvad, hakkajad, huvitavalt riides, rääkisime võõras keeles, aga klientidele alati nende keeles, pehmelt, mahlaselt.

“Ogurtšiki, estonskie, negorkie, malenkie, možna v banku salitj…”

Me jalutasime turul ja kõikide silmad olid meie peal, mustad mehed kostitasid lõunamaiste puuviljadega, Leningradi pereisad naeratasid häbelikult, tüdrukud Eestist olid alati oodatud.

Sa pead meeldima, see on esmane.

Juhataja ei osanud meeldida. Ta oli tõrjuva olekuga ja ütles liigseid teravusi. Hiljem ma sain aru, et see oli tal ebakindluse varjamiseks, see ongi alati nii. Endas kindel inimene ei ülbitse, ajab rahulikult oma asja.

Kui sa ülbuse taha näed, on seal hoopis teine inimene, aga sind varitseb uus oht. Sa teed talle nüüd liigseid järeleandmisi.

Ma nägin juhatajas seda teist inimest, seda oli päris palju, aga siiski mitte niipalju nagu oleksin oodanud. Humanitaarinstituudilt oodanuks inimesele suuremat mõju. Selle lõpetanu pidanuks tahtma midagi rohkemat kui vaid mugavat äraelamist.

“Te olete mul oma probleemiga nagu ora perses,” ütles ta äkki.

See oli võõrastamapanev, naisterahvalt mitte just igapäevane sõnastus, aga ma usun tõesti, et ilma igasuguste oradeta oleks tema ametitool tema jaoks tunduvalt mugavam olnud.

Aga on siis mugavus tõesti esmane?

“Kas te näete üldse probleemi ja millega see teid segab?” küsin. Ta vaatab ootavalt, ma pean lisama:

“Mille pärast ma selle raamatu kirjutasin teie arvates?”

“Et kirjaneitsi olla.”

“See käib iga raamatuga kaasas, aga kas näete sisulisest küljest mingit mõtet?”

Juhataja kõhkleb vastata ja tahab, et ma ise ütleksin. Ma ütlen.

Ma selgitan:

“Ma tahtsin näidata, et naine võib naistekollektiivis olla erootiline ja sensuaalne ka ilma, et peaks olema lesbi…”

Juhataja ei malda lõpuni kuulata:

”Näidanud seda kustahes mujal, miks meie koolis!”

“Kas see pole teie arvates naise jaoks probleem?”

“Jah, olgu, aga mitte meil.”

“Minu arvates on selline kool ideaalne koht naise probleemide arutamisteks,” püüan jätkata, aga sisuline arutelu ei huvita teda kohe sugugi. Ta on natuke närvilisem kui koolis oli.

Inimestele ei meeldi, kui neid kohtusse hakatakse andma. Eriti ei meeldi niisugused asjad juhatajatele.

***

Kirikukooli õpilase pärispatt:

Kollaažromaan ÜMBERÕPE, kirjastus KRATID, Tallinn 2001. 136 lk.

ÜMBERÕPE on lugu kiriklikku kooli ümberõppele sattunud keskealisest naisest Kirmetist, kes kohtub koolis oma kummalise teisikuga, õpetaja Florence Thaliga.

Õpilane Kirmet kirjutab tasapisi romaani, mida ta on esialgu kavandanud lesbilistel teemadel, aga mis kipub kasvama kooliteemaliseks, sest Kirmetile tundub, et tema õpetaja teda võrgutada püüab. Kirjanduslikust tegevusest kirikukoolis tuleb aga palju pahandust.

Katkend kollaažromaanist ÜMBERÕPE:

Me olime kokku leppinud, et mõned asjad jäävad ainult meie teada. Mõningaid sõnu me lihtsalt ei võtnud kasutusele. Oli asju, mida Florence kartis, oli neidki, mida mina ei tahtnud avalikustada. Me olime üks ja pidime koos tegutsema, me olime ju Siiami kaksikud, kes olid küll lahti lõigatud, aga seetõttu veel hullemas olukorras. Eks katsu kontrollida, mida teine pool teeb, kui tal on võimalus omapäi tegutseda. Head sellest ei tule. Niikaua kui ma kohal olin, võisin olla tema pärast muretu, ma suutsin teda hoida. Nüüd olin ma kaugemale läinud ja ta oli kaotanud pea.

Florence oli tulnud klassi ülierutatult ja öelnud, et tema enam ei suuda, tema avalikustab kogu asja.

”Kirmet palus minu sõprust, aga mina ütlesin – ei.” Need sõnad säilitati kollektiivses mälus minu jaoks adekvaatselt.

Siis oli olnud suur vaikus, milles Florence kobamisi edasi oli püüdnud minna. Ja ta oli rääkinud kõike seda, mida te juba olete lugenud, mida teiegi juba nüüd teate, aga ta rääkis muidugi niimoodi nagu tema seda oli näinud, tema ei osanud teiste silmade läbi vaadata. Kui ma rolle jagasin, jäi Florence’ile maisem pool, niimoodi tulid kõik lood paremini välja. Üheski romaanis pole tavaliselt kahte luuletajat tarvis, ühestki saab küll, seegi võiks vahel olemata olla.

Ma jälgisin, kas ta tõesti räägib kõik välja, aga päris nii ei läinud. Mis vähegi võimalik, selle jättis ta ikka ütlemata, enda kohta, ma mõtlen.

Ja õige asi minuga ei olevat, ma kas pruugin salaja alkoholi või olen kogunisti narkomaan, sest minu hääl olevat telefonis viimati väga jubedalt kõlanud ja miks ma valin tema numbri ja hingan telefoni ja ei räägi.

Tema enam ei suuda, kui mina ära ei lähe, siis läheb tema.

Aga need sõnad, mida ta nii kaua pidi ootama ja mis ma talle lõpuks jõuluööl ära ütlesin, need sõnad oli ta ka müüki pannud ja seda ei saanud ma küll kuidagi heaks kiita.

Ma armastasin teda tõesti nagu hull, sellepärast ma sealt metsatalust välja rabelesingi. Muidu mulle meeldib maal olla, igati rahulikum ja parem, täiesti inimlik, aga ma ju pidin tulema, kui pool minust oli siin. Ma tahtsin vähemalt näha, kuidas ta hommikul klassi tuleb, kuulda ta omapärase tämbriga häält, jälgida, kuidas ta sõrmed markeriga mängisid, kõik need nüansid olid meil läbi õpitud, kõik oli teada, ma lugesin ta instinktiivseid soove nagu raamatust. See oli üks janu kahe peale, see oli hullumeelsus.

Aga oli ometi sõnatu kokkulepe, et me ei räägi sellest. Sõnad võisid kõik ära rikkuda.

Ta ütles, ma olevat skisofreenik.

Jõuluööl ma helistasin automaadist. Ta ei võtnud toru, teda polevat olnud kodus. Ma lugesin talle automaatvastajasse selle osa oma tekstist, mis oli möödapääsmatu. Ta oli hakanud liiga palju vigu tegema, mul oli temast väga kahju. Ma ütlesin, et ma armastan teda.

***

Autorist:

Merike Hanni…

…on õppinud paljudes heades koolides, sealhulgas kahes Eesti suuremas kõrgkoolis, töötanud paljudes ametites, tegelenud kultuuri- ja sotsiaaltööga, kasvatanud lapsi ja kirjutanud kolm raamatut: lühiproosa kogumiku TORI HOBUNE, kollaažromaani ÜMBERÕPE, romaani novellides KOOLIRAHA.