PLATONI ATLANTIS   NB! Lehesisestelt linkidelt tagasipöördumiseks kasuta BACK nuppu

Mina olen Erki ja ma olen sellele Atlantise teemalisele leheküljele kokku kogunud n.ö. asjalikumad faktid ja mõtted, mis mulle on tänaseks teada selle kadunud tsivilisatsiooni ja maa kohta. Kuna igasugused äärmuslikke teooriaid ja -fakte on leitud-loodud väga palju, siis ruumi ja mõistuse selgena hoidmise huvides olen ma loobunud neid siin esitamast. Samas olen ma lisanud minupoolseid kommentaare ning endapoolse Atlantise hüpoteesi, kasutades selleks nii ajaloolisi, geoloogilisi kui ka muudelt teadusaladelt kogutud materjale.
Kui mul tekib elus võimalus saada suurem hunnik raha, siis ei investeeri ma seda kinnisvarasse ega väärtpaberitesse. Vaid need vahendid võimaldaksid mul organiseerida ühe eluunistuse materialiseerumise: Hankida varustus ning suunata Atlantise otsimise ekspeditsioon lääne poole Heraklese sambaid. Kui mulle selleks ajaks on tekkinud piisavalt mõttekaaslasi, siis avastavad eestlased maailma jaoks ühe unustatud ime...

Kirjatüübi järgi jaguneb veeb:

*minupoolsed kommentaarid ja arutlused
*kroonikate ja ajalooliste ürikute otsesed tsitaadid
*tänapäevaste raamatute tsitaadid

Ülesehituse järgi jaguneb veeb:

Minupoolne kommentaar teemale - Atlantise tähtsus

Kirjalikud allikad ja nendega seotud arutlused, kommentaarid:

Platoni "Timaios"

Minupoolne kommentaar teemale - "Timaios"

Platoni "Kritias"

Kommentaar teemal: "Kuivõrd me võime usaldada Soloni-Platoni jutustust Atlantisest?"

"Diodoros Siculus "Ajalooline raamatukogu"

Tsitaadid Atlantisest

Atlantise olemasolu toetavad faktid

Atlantisega seotud uurimused ja ekspeditsioonid

Teooriad ja hüpoteesid

Kasutatud materjalid, kirjandus jne.
 

 MINUPOOLNE KOMMENTAAR TEEMALE - ATLANTISE TÄHTSUS

  On ülimalt kummaline, et erinevate riikide valitsused, inimesed ja eriti teadlased suhtuvad antud teemasse tänapäeval nõnda ükskõikselt... Maailm pakatab igasugustest uurimisasutustest ja õpetlastest, kes iga päev nagu tegeleksid millegi tähtsaga... Kuid kas saab olla midagi intrigeerivamat, tähtsamat ja põhjapanevamat, kui Atlantise küsimuse lahendamine? Sest kui Platoni jutustus Atlantisest osutuks tõeks, tähendakse see valdava osa inimkonna ajaloo ümberhindamist... Võib olla ongi see üks põhjustest, miks ortodoksed teadlased ei soovi antud teemaga tegeleda- on ju nii hea oleskleda mõnusas äraolemises ja pidevalt korrutada, et inimkonna ajaloos pole suuri vastamata küsimusi ning et üldjoontes on meie areng teada...
Minu enda jaoks loodud tähtsuseskaalal on inimkonna kõige suuremaks sündmuseks kontakti loomine teiste mõtlevate ja loovate olenditega kosmosest. Tähtsuselt teisel kohal on aga Atlantise küsimuse lahendamine.
  Milles siis seisneb minu arvates Atlantise küsimuse tähtsus...- Näiteks lükkab Atlantise olemasolu tõestamine inimkonna kõige varasema pronksiaja 3. aastatuhandelt e.m.a. vähemalt 10.-ndale aastatuhandele e.m.a. Samuti saab selgeks, et ratast ei leiutanud mitte sumerlased 4. aastatuhandel e.m.a., vaid et kaarikutega sõitsid inimesed juba vähemalt 11 tuhat aastat tagasi. Samades tohututes mastaapides lükkuvad ajas tagasi ka inimkonna laevaehituse-, hobusekasvatuse- jms. tähtsad oskused. Saab selgeks, et inimkonna kultuuriline tuumik ei elanud 11. tuhat aastat tagasi mitte koobastes, vaid ehitas juba suurepäraseid linnu ning lõi imetlusväärseid arhitektuuri- ja ehitusväärtusi. Lükkub ümber arusaam, et 11 tuhat aastat tagasi ei osanud inimkonna kõige arenum osa muud teha, kui väikeste rühmadena mööda maailma ringi uidata ning nomaadlikku elu elada. Kõige selle asemel kerkib meie silmade ette pilt juba 11. tuhat aastat tagasi õitsenud kõrgeltarenenud tsivilisatsioonidest oma linnade, kultuuride, konkureerivate riikide, sidemete ja teadmistega. Kahtlemata ma ei väida, et kiviajal puudusid kiviaja inimesed ja et ajaloolaste ning arheoloogide kiviaja leiud midagi ei tähenda. Kaugeltki mitte... Tollal, nagu ka tänapäeva maailmaski, eksisteerisid ühes ja samas ajas erinevate kultuuri-, majandusliku- ja tehnilise arenguga inimkooslused. Kusjuures vahe erinevate inimkoosluste  arengus pidi suhtelise isoleerituse tõttu olema suhteliselt suurem kui tänapäeval. Pangem siinjuures ülimalt tähele Egiptuse preestri juttu (loodus)katastroofide ja nende läbi tekkivast taandarengu mõjust inimkoosluste arengule. Need aspektid - tundub mulle - on tänapäeva teadus jätnud piisava tähelepanuta. Seetõttu ei osata võib olla ka päris õieti interpreteerida inimkonna ajalugu. Atlantise jutustustest selgub, et ka Ameerika mandril pidi osa inimkooslusi  juba 11 tuhat aastat tagasi tundma hobuste kasvatamist ja ka ratast... Ometi ei leia nendest teadmistest Ameerika põlisrahvaste nooremas ajaloos mingeid märke. Nii maiad, asteegid kui ka teised tuntumad Ameerika põlisrahvad ehitasid oma suurepärased ehituslikud-arhitektuurilised monumendid vaid inimtööjõudu kasutades.
  Tähendab see, et oskuste kadumisel on inimkonna ajaloos olnud peaaegu sama märkimisväärne roll, kui nende tekkimiselgi... Nüüd, mil meie lähim ajalugu on tänu kirjale ja kirjalike allikate säilimisele teada, võime jälgida erinevate tsivilisatsioonide ja kultuuride imetlusväärset tekkimist ja teed õitsengule...ning sama imetlusväärset langust ja kadumist.
  Tähendab see, et ka meie endi kõrgeltarenenud kogu maailma haarav tsivilisatsioon võib hukkuda mõne meie endi loodud või mõne looduskatastroofi läbi kiiremini, kui me iial oskaksime karta ja arvata? Kas tänapäeva maailm võib hukkuda üheainsa kohutava öö ja päevaga?
  Mis on siis meie tänane ülesanne, prioriteet ja tee?
 Minu meelest tuleks Atlantise küsimuse lahendamiseks kulutada sadu kordi rohkem vahendeid ja aega isegi siis, kui vihjeid Atlantise kunagisele olemasolule oleks meie käsutuses kümneid kordi vähem, kui meil on neid tänasel päeval.
Üks on igal juhul selge: Maailm vajab Atlantise küsimuse lahendamiseks uut Heinrich Schliemanni. Vajab meest, kelles oleks ühendatud nii suurepärane unistaja kui ka suur praktik. Ja ma olen kindel, et Atlantise küsimust ei lahenda kord kõrgesti tunnustatud professorid maailma juhtivatest kõrgkoolidest ega preztiisikatest teadusasutustest, vaid seikejast unistaja, kelle pangakontot iseloomustab pikk arvudejada...
Atlantist on otsitud paljudest kohtadest: Antarktikast, Gröönimaalt, Islandilt, Briti saartelt, Vahemerest jne., jne. Iga riigi patrioot on püüdnud n.ö. kunagist ideaalriiki paigutada enda isamaa pinnale... Kuid kõige selle juures unustatakse tõsiasi, et Platon määrab Atlantise asukoha imetlusväärsuse täpsusega. Samuti kirjeldab ta Atlantist ja elu sellel niivõrd asjalikult, et vägisi tuleb tahtmine tõmmata paralleele Iliase müüdiga...
Ma olen kindel, et millalgi avaneb kellegi ees ka Atlantis... Samamoodi nagu Trooja avanes Schliemanni ees...

  Kuid aitab targutamisest ja anname sõna kõige tähtsamale Atlantise riigi kunagist olemasolu kinnitavale tunnistajale... Selleks on Platon. Ja tema tunnistuseks on tema jutustustes "Timaios" ja "Kritias" esitatud lõigud Atlantisest.
 Platoni "Timaios" jutustus on dialoogivormis. Sokrates, Hermocrates, Kritias ja Timaios on kogunenud filosoofiliseks väitluseks ja Sokrates tuletab Kritiasele meelde, et too on lubanud neile jutustada loo, mis sobiks esitada "jumalanna pidustustel". Alljärgnevalt esitan Atlantise- teemalise lõigu "Timaiosest":

Solon

PLATONI "TIMAIOS"

  Hermocrates: "Tõesti, Sokrates, nagu Timaios ütles, teeme me kõik võimaliku, ega saa me keelduda ka lubaduse täitmisest. Tõepoolest, eile, lahkudes sellest paigast ja jõudes Kritiase maja külalistekambrisse, arutasime just sedasama küsimust. Siis rääkis Kritias meile loo vanast pärimusest, mida sul oleks parem nüüd Sokratesele korrata, Kritias, et ta võiks aidata meil otsustada, kas see vastab meie eesmärgile."
  Kritias: "Nõus, kui Timaios on rahul."
  Timaios: "Mina olen täiesti nõus."
  Kritias: "Kuula siis, Sokrates, lugu, mis, olgugi kummaline, on siiski täiesti tõsi, nagu Solon, seitsmest targim (Solon kuulus nn. seitsme targa hulka), kord ütles. Ta oli Dorpidase, minu vanavanaisa sugulane ja sõber, nagu ta ise oma poeemides meile ütleb, ja Dorpidas kinnitas mu vanaisale, kes vana mehena kordas seda meile, et Ateena oli vanadel aegadel jõudnud suurte ja imekspandavate vägitegudeni, mis aja möödumisel ja inimpõlvede vaheldumise käigus on unustusse vajunud. Kõige märkimisväärsem neist on see, mis sobib meile jutustamiseks ja tasub samas nii ka meie tänuvõla, ülistades jumalannat tema pidustustel teda austava tänulauluga."
  Sokrates: "Oivaline ettepanek. Kuid mis vägitegu see oli, mida Kritias Soloni allikast kirjeldas ja mis vanal ajal selle linna poolt toime pandi, kuigi ajalugu seda ei märgi?"
  Kritias: "Ma räägin teile vana loo, mille kuulsin ühelt eakalt mehelt, sest Kritias oli tollal ligi üheksakümneaastane, kuna mina olin umbes kümneaastane. See oli juhtumisi apatuuria laste päev (Dionysose auks oktoobrikuus peetud pidustused, mille käigus noored võeti klanni vastu), ja nagu tavaks saanud, nautisid poisid meelelahutusi, kuna isad andsid meile autasusid luule deklameerimise eest. Tsiteeriti palju mitmete autorite luulet, ja kuna Soloni poeesial oli uudsuse voorus, kandsid paljud lapsed ette tema luuletusi. Siis märkis üks meessugulastest (kas sellepärast, et uskus, et see on nii, või tahtis ta Kritiasele heameelt teha), et tema arvates pole Solon  mitte ainult targim meeste seas, vaid ka suurim kõigist poeetidest. Vanal mehel oli selle üle hea meel ja ta ütles naeratades: "Jah, Amynandros, kui ta ei oleks võtnud luulet kui ainult kõrvalist tegevust, vaid oleks sellele tõsiselt pühendunud, ja kui ta oleks lõpetanud jutustuse, mille ta Egiptusest kaasa tõi, ega oleks olnud sunnitud seda kirjutamata jätma murede pärast, mis ta naastes siin eest leidis, siis minu arvamus on, et ei Hesiodos, Homeros ega ükski teine poeet poleks saanud sellise kuulsuse osaliseks kui tema."
  "Mis jutustus see oli, Kritias?" küsis Amynandros.
  "See rääkis võimsast saavutusest," vastas too, " sellisest saavutusest, mis on ära teeninud, et seda kogu maailmas ülistataks, suurest teost, mille meie linn tegelikkuses on korda saatnud, kuid aja ja teo kordasaatjate kadumise tõttu ei ole see lugu jõudnud meie ajani."
  "Räägi meile algusest peale," ütles teine, "see lugu, mille Solon jutustas, ja kuidas ja kust ta seda tegelikult kuulis."
  "Egiptuses," lausus Kritias, "deltas, mille alguses Niiluse jõgi jaguneb, on provints, mida kutsutakse Saisiks, ja selle provintsi tähtsaim linn on samuti Sais, Amasise kuninga sünnikoht. Selle linna asutaja on jumalanna, kelle nimi egiptlaste keeles on Neith, ja Kreekas, nagu egiptlased ütlevad, Athena. Saisi rahvas on suur ateenlaste sõber ja väidab, et nad on meiega teatud sugulussidemetes. Niisiis, kui Solon selles linnas viibis, koheldi teda sealse rahva poolt kõige auväärsemalt, ja kui ta päris kõige õpetatumatelt preestritelt iidsete asjade kohta, leidis ta, et ei tema ega ükski teine kreeklane tea sellistest asjadest midagi. Ja kui tema proovis neid rohkem iidsetest aegadest rääkima panna, kõneles ta neile Kreeka vanimatest legendidest, Phoraoneusist, keda kutsuti esimeseks inimeseks, ja Niobest, Deualioni ja Pyrrha loost, kuidas nemad veeuputuse ajal ellu jäid, ja ta arvas kokku nende järglasi, proovides ajajärke arvestades kokku arvestada aastaid, mis on möödunud ajast, millest ta jutustas. Siis lausus üks preestritest, elatanud mees: "Oh, Solon, Solon, teie, kreeklased, olete vaid lapsed, ja pole ühtki kreeklast, kes oleks vana mees." Ja kui Solon seda kuulis, küsis ta: "Mida te selle all mõtlete?" Ja preeter ütles : "Te kõik olete oma hingelt noored, sest teil ei ole mingeid vanu pärimusi, ühtegi uskumust ega tarkust, mis oleks vanadusest austusväärne. Ja selle põhjuseks on, et palju on olnud inimeste hävimist ja palju saab seda veel olema. Suurimad on toimunud tule ja vee läbi, kuid nende kõrval on väiksemaid. Sest tõesti, teiegi keskel räägitakse lugu, kuidas Phaethon rakendas ette oma isa kaariku, ja kuna ta ei suutnud sõita isa rajal, põletas ära kõik, mis oli maa peal, teda ennast nuheldi väguga ning ta hukkus. See lugu tundub väljamõeldisena, kuid sellega kaasnev tõde on seotud taevas liikuvate kehade kõrvalekalletega, mille tõttu pikkade ajavahemike järel esineb maapealsete asjade hävimist tule läbi. Sel kombel saavad need, kes elavad mägedes ja kõrgetes kohtades või kuivas kergemini hukka kui need, kes elavad jõgede ääes ja mere lähedal. Siis päästab Niilus, mis on meie hoidja, meid sellest hädast, lastes valla oma vood. Kuid kui jumalad saadavad maa peale üleujutuse, puhastades teda vetega, siis säästetakse neid, kes on mägedes- lehmakarjuseid ja lambureid, kuid teie maa elanikud pühitakse jõgede poolt merre. Kuid siin maal ei saja vesi kunagi ülalt põldude peale, vaid toimub vastupidine- kõik tõuseb loomulikul moel altpoolt üles. Seetõttu on siin säilinud legendid vanimad, mida üles tähendatud. Tõsi on see, et kõigis kohtades, kus suur külm või kuum seda ei takista, on alati inimolendeid, kord vähem, kord rohkem. Ja siis, kui Ateenas või Egiptuses või ükskõik, millises muus tuntud kohas on toimunud midagi imestusväärset, tähtsat või mingil muul viisl märkimisväärset, oleme meie selle üles kirjutanud ja säilitanud selle jutustuse iidsetest aegadest peale siin oma templites. Kuid teie ja teiste rahvaste juures on riik alles avastatud, avastatud tähtede kasutamine ja teised tarvilikud asjad, mida linn vajab, ja teatud aastate pärast tormab nagu korduv haigushoog teie peale taevane veevalang, mis jätab teie keskele ainult kirjaoskamatud ja harimatud, nii et, nagu öeldakse, te muutute uuesti sündides jälle nooreks, teadmata millestki, mis iidsetel aegadel meie või teie maal on juhtunud.
  Näiteks need jutud sinu maa rahva põlvkondadest, Solon, mis sa äsja jutustasid, on vaevalt paremad, kui laste muinasjutud. Sest esiteks mäletate teie ainult üht üleujutust, kui ometi enne seda on neid olnud palju; ja te teate, et inimeste ilusaim ja õilsaim rass elas kord teie maal, kuna teie ja kõik praegused linnad põlvnete väga vähesest seemnest, mis järele jäi. Teie ei tea seda, sest ellujäänud elasid ja surid paljude põlvkondade kestel ilma kirjas jälgi jätmata. Sest kunagi ammu, Solon, kaugelt enne suurt hävingut vete läbi, oli linn, mis praegu on ateenlaste oma, kõigist üle nii sõjas kui kõiges muus, ja tema seadused käisid üliväga õiglaselt kõigi kodanike kohta. Selle järgi, mis meieni on jõudnud, öeldakse tema teod ja valitsus olevat olnud õiglaseimad."
  Ja Solon ütles, et seda kuuldes oli tal hea meel, ja ta palus preestrit nii kuidas suutis rääkida talle kõik algusest lõpuni nende muistsete  kodanike kohta.
  Nii ütles preester: "Oo, Solon, ma räägin sellest sulle sinu ja su linna pärast, ja teen seda jumalanna auks, kes oli nii teie kui meie linna omanikuks, hoidjaks ja õpetajaks, sest tema rajas teie linna tuhat aastat varem, saanud teie seemne Maast ja Hephaistosest, ja meie oma hiljem. Ja meie linna rajamise aeg on meie pühades kirjades üles tähendatud, see on kaheksa tuhat aastat tagasi. Kuid mis puutub Ateena kodanikesse üheksa tuhat aastat tagasi, siis räägin ma sinule lühidalt nende seadustest ja õilsamaist tegudest, mis nad on sooritanud. Täpse tõe kõige kohta saame teada õiges järjekorras pärastpoole, uurides ülestähendusi vabal ajal.
  Vaatame helleeni seadusi, võrreldes neid Egiptuse omadega, sest sa leiad siin praegusel ajal palju näiteid seadustest, mis siis teie keskel olemas olid: esiteks preestrite seisuse eraldamine teistest; edasi käsitööliste eraldamine, et iga klass töötaks omaette ega seguneks teistega; lamburite, jahimeeste ja põlluharijate klass on samuti eraldatud; ja ka sõdurite klass, nagu sa kindlasti märganud oled, on kõigist teistest klassidest lahutatud, sest neilt oodatakse sõjakunsti õppimist ja ei midagi muud. Samuti on neil tavaks relvastuda odade ja kilpidega, kusjuures me oleme olnud esimesed inimesed Aasias (Platoni ajal arvestati Egiptust Aasia osana. Tegelikult räägiti kogu Aafrikast vahest kui Aasia osast), kes kannavad relvi, sest see jumalanna õpetas seda meile, nagu ta esmalt teile teie maal õpetas. Mis puutub aga teadmistesse, siis sa näed, kui ettevaatlikud on meie seadused põhiprintsiipides, tegeledes looduse seadustega, kuni jõutakse ennustamise ja meditsiinini, mille eesmärgiks on tervis; teadmistest ammutatakse jumalikku õpetust, õppetunde, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja lisatakse need kõigile ühendatud teadustele. Nii seadis jumalanna teid kohale, kui ta kõigepealt lõi teie rahva, määrates kindlaks paiga, kus te sündisite, sest ta nägi, et selle aastaaegade sarnane loomus kujundaks tema rahva kõige intelligentsemaks. Kuna see jumalanna oli sõja ja teadmiste patroness, valis ta koha, mis annaks tema enda sarnaseid inimesi ja külvas sinna teie rahva seemne. Niimoodi te siis elasite, juhituna sellistest seadustest nagu ma kirjeldasin, ja mis veel parem, ületades kõiki inimesi oma täiuslikkuselt.
  Rohked ja võimsad on teie inimkonnale imetlemiseks loodud linna teod. Ja on üks, mis suuruselt ja õilsuselt ületab kõiki teisi. Sest meie kroonikad räägivad võimsast vaenlasest, kelle teie linn vanal ajal alistas, jõust, mis sai alguse kusagilt Atlandi ookeanis ja mis liikus hoolimatu ülbusega üle kogu Euroopa ja Aasia.

Kui egiptuse preestri ja Soloni kahekõne oleks toimunud tänapäeval, kõlaks see faktiliselt järgmiselt:

* Ateena linn koos mõjualustega oli vanadel aegadel jõudnud suurte ja imekspandavate vägitegudeni, mis aja möödumisel ja inimpõlvede vaheldumise käigus on unustusse vajunud.
* Maa peal toimuvad aeg-ajalt suured katastroofid, mis hävitavad tsivilisatsioone ja paiskavad inimesi nende arengus tagasi, nii et tomub n.ö. inimmälu uuenemine.
* Egiptlaste tsivilisatsiooni areng ja n.ö. mälu on tänu maa looduslikele iseärasustele olnud järjepidevam, kui teistel sama regiooni rahvastel.
* Egiptuse linna Sais-i preester rääkis Solon-ile jutustuse Atlantisest. See lugu oli egiptlastel templites üles märgitud, s.t. kirjutatud.
* Egiptuse preestri sõnul oli nende Sais-i linn vastavalt ülestähendustele rajatud kaheksa tuhat aastat tagasi, s.o. u.7500 aastat e.m.a. (Soloni eluaeg u. 640 - u. 560 aastat e.m.a.)
* Egiptuse preestri sõnul rajati muistne Ateena vastavalt ülestähendustele tuhat aastat enne nende Sais-i linna rajamist, s.o. u.8500 aastat e.m.a
* u.8500 aastat e.m.a kehtinud Ateena sedused: seisuste eristamine
* kilbi, oda kasutamine Ateena sõjaväes u.8500 aastat e.m.a
* meditsiini ja loodusteduste uurimine Ateenas u.8500 aastat e.m.a
* Egiptuse kroonikad räägivad võimsast vaenlasest, kelle Ateena linn vanal ajal alistas; jõust, mis sai alguse kusagilt Atlandi ookeanis ja mis liikus hoolimatu ülbusega üle kogu Euroopa ja Aasia.
* Neil päevil sai Atlandi ookeani ületada, kuna selles oli Atlantise saar koos saarestikuga, mida ma edaspidi nimetan suuruse tõttu  Atlantise mandriks, Gibraltari väina suudme ees. (Gibraltari väina kutsusid kreeklased Heraklese sammasteks)
* Atlantise manner oli suurem kui Liibüa ja Aasia kokku (Siin mõtleb Platon muidugi Põhja-Aafrikat ja Väike-Aasiat).
* Atlantise mandri kaudu oli nonde aegade meresõitjatel olemas pääs teistele saartele ja sealtkaudu kogu teispoolsele Ameerika kontinendile, mis näitab, et seda ookeani on õigesti Atlandi ookeaniks nimetatud.
* Atlantise paikkondadele tundus Gibraltari väin ainult lahena, milles oli kitsas sissepääs Vahemerre, kuid teisel pool oli tõeline ookean - Atlandi ookean - , mida ümbritsevat Ameerikat võib täie tõsiduse ja õigusega nimetada mandriks.
* Atlantisel, kasvas kuningate suur ja imekspandav võim, mis valitses mandrit ennast ja paljusid saari ning osa mannermaadest.
* Atlantise mandrist ida poole jäävatel kontinentidel, valitsesid nad Põhja-Aafrikat kuni Egiptuseni ja Euroopat kuni Kesk-Itaaliani. (Tänapäeva Põhja-Aafrika = tollane Liibüa, ja tänapäeva Kesk-Itaalia= tollane Etruuria)
* Nii kogus kõik see jõud ennast kokku ja üritas teie ning meie maad ning kogu merekitsuse taga olevat ala üheainsa löögiga ikestada.
* Siis, Solon, oli suur Ateena linna sära kõigi inimeste silmis, kuulsusrikas oli ta vapruse ja jõu poolest. Sest olles julguselt ja sõjakunstilt üle kõigist maa peal, oli tema vahel helleenide juhtijaks, vahel seisis ta häda sunnil üksi, kui ülejäänud ta maha jätsid.
* Peale seda, kui ta oli olnud kõige suuremas ohus, sai tema sissetungijate üle võidu.
* Rahvaid, kes polnud veel orjastatud, säästis ta orjusest, samas kui ülejäänud, kes me elame Atlandi ookeanist ida pool asuvatel kontinentidel, päästis ta lahkel käel vabaks.
* Kuid hiljem, peale seda, kui olid olnud üliväga suured maavärinad ja üleujutused, tuli hävingu päev ja öö; maa neelas korraga kõik teie sõjamehed, sarnasel viisil vajus ka Atlantise saar mere alla ja kadus.

PLATONI "KRITIAS"

  ...Üheksa tuhat aastat enne Soloni aega ehk umbes aastal 9600 e.m.a. puhkenud Heraklese sammaste taga ja neist väljaspool asuvate rahvaste vahel sõda. Athena asus idapoolsete rahvaste etteotsa, Atlantise saare kuningad juhtisid lääne rahvaid. Atlantis oli saar, mis oli suurem kui Aasia (Väike Aasia) ja Liibüa (Põhja-Aafrika) kokku, kuid see vajus maavärisemise tõttu merre ja selle asukohta märgib nüüd ohtlik vesiliiv, mis muudab selle regiooni mereteed laevasõiduks kõlbmatuks.
  Sel varajasel ajajärgul omas Ateena ulatuslikke territooriume, tema maad olid viljakad ja elanikke palju. Mis puutub Atlantisesse, siis seletab Kritias oma kuulajatele, et ta peab nende kangelaste nimed kreeka keelde tõlkima. Solon, kes oli kirjutanud värssides jutustuse nende ajaloost, leidid, et Saisi preestrid olid nende nimedele juba egiptuse kuju andnud. Nii võttis tema endale sama vabaduse, kuid pidas meeles nende nimede tähenduse. Tema esiisa omanduses oli olnud jutustus neist asjadest kirjaliku kujul, kuid tema, Kritias, pidi lootma oma mälule faktide osas, mida ta oli lapsepõlves kuulnud ja mis olid jäänud sügavale ta mällu.
  Jumalad jagasid maa osadeks, väikesteks ja suurteks, ja Poseidonile ehk Neptunusele, merejumalale, määrati Atlantis, kus ta sigitas sureliku naisega lapsed. Keset saart, mis ei olnud ranniku lähedal mägine, oli tasasandik, millele, nagu räägitakse, ei olevat olnud võrdset ilu ja viljakuse poolest.  Umbes kuue miili kaugusel sellest tasandikust seisis madal mägi, kus elas autohtoon ehk päriselanik nimega Evenor, kellel oli oma naise Leucippega tütar, keda kutsuti Cleitoks. Pärast tema vanemate surma nais selle tüdruku Poseidon, kes ümbritses mäe vallide ja kraavidega. Valle oli kaks, lisaks kolm kraavi, mis olid täidetud mereveega, tehtud üksteisest võrdsele kaugusele ning muutsid mäele ligipääsu võimatuks. Meresõidukunsti tol ajal ei tuntud. Veel juhtis Poseidon saarele kaks merehoovust - ühe sooja, teise külma -, mis aitasid pinnase viljakaks muutmisele väga palju kaasa.

  Siin lõpeb Platoni jutustus. Usutakse, et surm segas selle lõpetamist.

  Enne, kui me saame edasi minna, on vaja võtta põhjaliku vaatluse alla meie käsutuses olevate Soloni-Platoni pärimuste allikad, samuti neis leiduvate faktide tõenäosus.
  Platon on oma teostes ülimalt selgesõnaline. Juba "Timaioses" rõhutab ta mitmes lõigus oma jutustuse ajaloolist tõepära. See on, nagu ta ütleb, "kummaline, kuid ometi tõsi". Solon kavatses selle tõesti võtta eepose teemaks, Kritiasel olid selle loo poisieas kuuldud seigad elavalt meeles ja need olid "kustumatult jäädvustunud" tema mällu nagu "sissepõletatud pildid" kahhelkividel. Sokrates pannakse "Timaioses" ütlema: Asjaolu, et see ei ole mingi väljamõeldis, vaid tegelik ajalugu, on muidugi väga hea." "Kritiases" paneb Platon Kritiase veel ütlema, et tema vanavanaisal oli olnud kirjalik jutustus Atlantise kohta. Sel korral hooitses Platon rohkem kui tavaliselt oma jutustuse ajaloolisuse rõhutamise eest.
  Soloni Egiptuse külastamise fakt tundub samuti olevat kaheldamatu. Plutarchos kinnitab oma "Soloni elus" (pt. 26) ning "Isises ja Osirises" (De Iside et Osiride; pt.10), et Solon külastas Egiptust ja rääkis Saisis preester Sonchisega. See oli sama preestri nimi, kes Aleksandria Clemensi (Kreeka kirikutegelane ja kirjanik, u. 150-215) järgi pühendas Pythagorase egiptlaste teadustesse. Proklos ütleb oma "Timaiose"-teemalises arutluses, et ka Platon külastas Egiptust ja vestles Saisis preester Pateneitiga, Heliopolises preester Ochapiga ja Sebetynnytuses preester Ethimoniga. Ta märgib, et kahtlemata on Pateneit see preester, kellele "Timaioses" vihjati.
  "Kritiases" väidetakse, et Solon oli kirjutanud Atlantisest suure eepilise poeemi ja et tema selleteemalised märkmed olid pärandamise teel jõudnud noorema Kritiase kätte. Tema oli saanud need oma vanaisalt, Kritiaselt, Dropidase pojalt. See teine Kritias oli aga Proklose poolt koostatud sugupuu järgi Platoni ema nõbu. Ast ja Kleine avaldavad oma Platoni tööde arvustustes arvamust, et just Platon tõi esimesena Egiptusest kaasa Atlantise pärimuse. Plutarchos toetab kindlasõnaliselt Platoni väidet, et Solon kavatses Atlantisest poeemi kirjutada, kuid olid sunnitud oma kavatsusest kõrge ea tõttu loobuma. "Timaioses" väljendab Platon ilukõneliselt oma  kahetsust selle üle, et ta oma plaani ellu ei viinud. Martin avaldab oma "Arutluses Atlantisest" (Dissertation sur l´Atlantide) leheküljel 323 kaalutletud arvamuse, et Platon, teades sugulust Soloniga, oli kohusetundlikult üritanud oma veresugulase kavatsusi ellu viia, olles sel eesmärgil kasutanud oma jutustuse aluspõhjana temani jõudnud pärimuslikku materjali.
  Cranton, kes suri kolmkümmend viis aastat pärast Platonit, olles üks tema parimaid kommenteerijaid, väidab, et tema ajal olid Egiptuse preestrid näidanud kreeklastele mingeid sambaid või piilareid, mille peale nende kinnitusetel oli kirjutatud Atlantise ajalugu. On muidugi hästi teada, et Sais, kus Solon kuulis lugu Atlantisest, oli Kreekaga tihedalt seotud linn. See oli tõeline kreeka kultuuri keskus. Selle suurima õitsengu periood jääb aastate 697 ja 524 e.m.a. vahele, ja üks selle valitsejatest, Psammetichos, hoidis ennast troonil Kreeka palgasõdurite abiga. Ta andis oma poegadele kreeka hariduse ja õhutas kreeklasi oma pealinnas käima. Saisi ja Ateena vahelist läbikäimist soodustas eriti see, et neis linnades kummardati sama jumalust, Neith-Ateenat, ja siit on tulnud ka arvamus, et Cecrops Saislane oli asutanud Ateenasse koloonia. Tundus, et Saisi preestrid taotlesid innukalt ateenlaste poolehoidu, kui otsisid Atika ja Egiptuse ühiskondliku korra vahel ühiseid jooni. Saisis oli ateenlastele määratud eraldi kvartal. Helleeni element oli Saisis nii tugev, et muutus küsitavaks, kas saislased olid koloniseerinud Atika või ateenlased Saisi.
  Sellistel asjaoludel olid Saisi preestrid, kes rääkisid Solonile loo Atlantisest, seda kindlasti levitanud ka paljudele teistele kreeklastele, kellega nad pidevalt läbi käisid. Et meil ei ole ühtki teist kindlat tõendit nende sellisest käitumisest, ei tundu üllatav, kui võtame arvesse nendega kontaktis olnud helleenide ärile orienteeritud põhitegevuse. Kuid kui Platoni jutustus ei oleks olnud Solonilt päranduseks saadud ja selle Egiptuse varianti poleks olnud Saisis levinud, siis oleks leidunud tuhandeid kreeklasi, kes oleksid seda eitama hakanud. Kui me tuletame meelde äärmist huvi, mida Platoni jutustus antiikmaailmas esile kutsus, siis on täiesti selga, et selline vastuseis oleks varem või hiljem jõudnud ka Ateenasse.

  Peale Platoni jutustustes "Timaios" ja "Kritias" esitatud lõikude Atlantisest, leiame võib olla Atlantise jälgi veel ka mõnedest noorematest kirjalikest allikatest (Kuigi tegemist võib olla ka mõnede teiste riikide ja rahvaste kirjeldustega, millel pole Platoni Atlantisega suurt seost). Asjalikumaks neist võib pidada Diodoros Siculus -e (Diodoros Sitsiiliast tõlk. -Ajaloolane, kes elas Julius Caesari ja Augustuse ajal) "Ajaloolist raamatukogu" ("Ajalooline raamatukogu").
  Tema "Ajalooline raamatukogu" kujutab endast tema kaasaegse maailma üldist ajalugu varasemaist aegadest kuni Caesari Gallia vallutamiseni. Kuigi Diodoros oli peamiselt teiste materjali koguja, oli ta ka ise suur reisimees, kes oma töö jaoks materjali kogudes käis risti-põiki läbi suure osa Euroopast ja Aasiast. Käsitledes oma kolmanda raamatu neljandas peatükis Ida-Atlandi regiooni geograafiat, väidab Diodoros, et Aafrika amatsoonid on palju iidsemad ja kuulsamad kui Pontose (vanaaja maakond Väike-Aasia kirdeosas, Musta mere rannikul) amatsoonid Väike-Aasias. Kuid nemad ei olnud ainuke sõjakate naiste hõim, kes Aafrika pinnal elutses, sest gorgoonid olid julguse ja vapruse poolest peaaegu sama kuulsad. Amatsoonid elutsesid Hespeeria-nimelisel saarel (Hesperiidia ehk Hesperose, Ehatähe, Atlase poja saar, kus kasvasid kuulsad kuldõunad ja -apelsinid, mida valvas lohe), mis asus läänes, Tritoniidideks nimetatud raba lähedal. Seda raba nimetati niimoodi, kuna sellest voolas läbi Tritoni jõgi. Selle mädasoo piirid ulatusid Etioopiasse, Atlase mäe alla, mis omakorda küündis ookeanini. (Ma järgin siin Diodorose eeskuju ja kasutan järgnevalt olevikuvormi.)

DIODOROS SICULUS "AJALOOLINE RAAMATUKOGU"

 Hespeeria saar, ütleb ta, on väga suur, seal on külluses igat liiki viljapuid, veise-, lamba- ja kitsekarju. Teravili on selle elanikele aga tundmatu. Amatsoonid, aetuna sõjakast ahnusest, on alla heitnud kõik selle saare linnad, välja arvatud üks, mida kutsutakse Menaks, mida peeti pühaks ja mida praegu asustavad etiooplased. Neid kutsutakse ihtüofaagideks ehk kalasööjateks. Seda linna kõrvetab tihti purskav tuli, mis murrab välja maa seest, ja linn on rikas hinnaliste kivide poolest.
  Olles alistanud palju naabruses olevaid aafrika ja numiidia hõime, rajasid amatsoonid Tritoni sohu suure linna, mida nad selle kuju järgi kutsusid Chersonesuseks ehk Poolsaare linnaks. Kuid jäämata oma vallutustega rahule, tungisid nad Atlase mäe riiki, rikkale maale, mis oli täis suuri linnu ja mille ookeaniga piirnevatelt aladelt olid pärit jumalad. Juhituna Merinast, oma kuningannast, tormas atlantiidide maale sõjavägi, mis koosnes 30 000 jalamehest ja 2000 ratsurist, kes olid riietatud maonahkadesse ja relvastatud mõõkade, odade ja vibudega, mille kasutamises nad olid kõige kogenumad. Vägi lõi põgenema need, kes elasid Cercenese linnas. Nad jälitasid neid nii lähedalt ,et sisenesid linna otse nende kannul ja võtsid selle tormijooksuga, raiudes mehed surnuks ja viies naised-lapsed vangidena ära. Teised Atlantise kogukonnad alistusid paanilises hirmus jalamaid, mille järel Merina sõlmis nendega liidu, ehitas Cercensese kohale uue linna, nimetas selle omaenda nimega ja asustas vangide ja teiste atlantlastega.
  Atlantlased, kes nähtavasti põhjusega selle sõdur-kuninganna ees hirmu tundsid, külvasid ta üle rikkalike kingituste ja auavaldustega, ja tundub, et selline kohtlemine võitis ta südame. Pisut hiljem, kui atlantlasi ründasid gorgoonid, tungis Merina atlantlaste palvel gorgoonide maale, tappis neid suurel hulgal ja võttis 3000 vangi. Ülejäänud põgenesid metsa, mida Merina üritas põlema panna, kuid kuna see inimsõbralik kavatsus nurjus, põõrdus ta tagasi oma maale.
  Nii amatsoonid ki gorgoonid alistati hiljem Perseuse ja Heraklese poolt. "Samuti teatatakse, et maavärina läbi avanes ookeani poole viiv lõhe ja neelas kogu Tritoni mädasoo." Ometi laiendas Merina valitsemisajal enda võimupiire Väike-Aasias ja Vahemere saarteni ja sõlmis liidu Horose, Egiptuse kuningaga.
  Diodoros jätkab, jutustades üksikasjalikumalt atlantlastest ja muinsloolistest väidetest jumalatest põlvnemise kohta, mis, nagu ta ütleb ei erine palju Kreeka muinaslugudest.
  Atlantlased, räägib ta, elasid rikkal maal, mida piiras ookean, ja olid silmapaistvad oma külalislahkuse poolest. Nad hooplesid, et jumalad olid sündinud nende seast, ja ütlesid, et kõige kuulsam kreeka poeet kinnitab seda väidet, kui paneb Hera lausuma:

Atlasel oli ka seitse tütart, keda nende isa järgi kutsuti atlantiidideks. Nende nimed olid: Maia, Elektra, Taygeta, Asterope, Alküoone ja Celaone (siin on ainult kuus nime). Nende järeltulijad olid mitmete rahvaste, nii barbarite kui ka kreeklaste esivanemateks. Atlantiididest sai Plejaadide tähtkuju (meil tuntud rohkem Sõelana) ja neid austati kui jumalannasid. Ka nümfe kutsuti tavaliselt atlantiidideks, sest "nümf on üldine väljend, mida sellel maal kasutatakse kõigi naiste kohta".
  Saturn, Atlase vend, oli labane ja ahne. Abiellunud oma õe Rheaga, sigitas ta Jupiteri, keda ei tohi segi ajada taevajumal Jupiteri, Coeluse vennaga. See Jupiter kas sai oma isa järel atlantlaste kuningaks või tõrjus ta troonilt. Saturn, nagu räägitakse, astus oma poja vastu titaanide abiga sõtta, kuid Jupiter sai temast lahingus võitu ja vallutas kogu maailma. "See on kogu jutustus kõigist jumalatest, keda antlantlased on maininud ja üles tähendanud."
  Oma neljanda raamatu (Diodorose "Ajalooline raamatukogu" koosnes neljakümnest raamatust, neist on säilinud I - V ja XI kuni XX raamat) teises peatükis pöördub Diodoros tagasi Atlase ja hesperiidide päritolu juurde. Tema sõnul elasid maal, mida kutsuti Hesperiseks, kaks kuulsat venda, Hesperos ja Atlas. Neil oli kari erakordselt ilusaid lambaid, kes olid punakat ja kuldset värvi, millisel põhjusel luuletajad räägivad neist kui "kuldsetest õuntest". (Melo tähendab kreeka keeles nii lammast kui õuna)
  Hesperis, Hesperose tütar, abiellus oma venna Atlasega ja paaril oli seitse tütart, atlantiidi, keda nende ema järgi kutsuti ka hesperiidideks. Busiris, Egiptuse kuningas, armus neitsitesse ja saatis hulga mereröövleid neid röövima, kuid Herakles tabas piraadid noored naised, kelle ta nende isale Atlasele tagasi andis. Tänutäheks tutvustas Atlas Heraklesele astroloogiakunsti, õpetas teda kasutama taevaskeha, mistõttu kreeklased mõtlesid välja muinasjutu, mille järgi Herakles oli teatud ajaks vabastanud Atlase tema koormast - maailma õlul kandmisest.
  Teisal, oma viienda raamatu neljandas peatükis, kinnitab Diodoros teatud määral Platoni avaldust, mis puutub Kreeka poolsaare  mingi osa merrevajumisse. Ta teatab, et Helleni rannik Rhodose ja Kosi saare vastas oli seitsmenda põlvkonna ajastul toimunud Deukalioni (Prometheuse poeg Deukalion ja tema naine Pyrrha pääsesid kreeka müüdi järgi ainsatena Zeusi saadetud veeuputusest) üleujutusest niivõrd kahjustatud, et see oli "rõhuva ja koleda õnnetuse all, sest maa puuviljad olid mädanenud ja kaua aega rikutud olnud, näljahäda valitses, ja õhu riknemise läbi tühjendasid katk ja taudid asulad ja linnad inimestest, hävitades need".

  Diodoros väidab veel oma viiendas raamatus, et teatud Atlandi saar avastati mingite foiniikia meresõitjate poolt, keda Aafrika läänerannikut pidi purjetades ägedad tuuled üle ookeani ajasid. Nad tõid kaasa sellise jutustuse saare varadest ja ilust, et türreenid, kes olid saavutanud võimu mere üle, kavandasid uue maa koloniseerimiseks ekspeditsiooni, kuid neid takistas kartaagolaste vastuseis. Diodoros ei maini selle saare nime ja tema jutustus erineb Platoni omast, kuna sellest räägitakse saarest kui veel olemasolevast. Pausanias (kreeka kirjanik) jutustab, et kaarialane Euphemus oli talle rääkinud reisist, mille kestel tuuled olid kandnud ta ulgumerele, "kus inimesed enam ei purjeta, kui ta jõudis kõrbesaartele, mida asustasid sabadega metsinimesed, keda meremehed on varemalt kohanud Satyrsi-nimelistel saartel ja Satüriidide saartel" ja keda mõned peavad ahvideks: Võib-olla oli kogu see lugu välja mõeldud tõsimeelse rännumehe petmiseks.

  *Strabon (sünd. 54 e.m.a.) mainib oma seitsmendas raamatus Theopompusele jaApollodorusele toetudes sama legendi, milles saart kutsuti Meropiseks ja selle rahvast meroopideks. Samuti märgib ta oma seitsmendas raamatus, et Poseidonius (kreeka filosoof, 135-51 e.Kr.) ütleb, et kuna maa oli tõusmisel teadupärast muutunud, ei tohi Platoni jutustust pidada väljamõeldiseks ja selline kontinent nagu Atlantis võib väga hästi olla kunagi olemas olnud ja siis kadunud. See lõik on järgmine:"Posidodonius kirjutab oma teoses õigesti, et maa vahel tõuseb ja teeb läbi langemisprotsessi, muutudes maavärinate ja muude sarnaste jõudude toimel, milliseid ma olen ülalpool kõik üles lugenud. Ja ta teeb hästi, mainides sel kohal Platoni avaldust, et on võimalik, et lugu Atlantisest pole väljamõeldis. Mis puutub Atlantisesse, siis jutustab Platon, et Solon olevat peale egiptuse preestri küsitlemist teatanud, et Atlantis - saar, mis polnud suuruselt mõnest mandrist sugugi väiksem, oli tõepoolest kunagi olemas, kuid kadus siis; ja Poseidonius arvab, et parem on võtta seda küsimust nii, kui öelda Atlantise kohta: "Saare väljamõtleja pani selle ka kaduma, just nagu Poeet tegi ahhaialaste müüriga.""

  *Pomponius Mela (sünd. 80) kinnitas oma esimeses raamatus selgesõnaliselt Atlantise saare olemasolu, kuid tema paigutas selle lõunapoolsesse parasvöötmesse.

  *Theopompos Chioselt, kreeka ajaloolane neljandast sajandist e.m.a., kelle töödest pole säilinud ainsatki peale nende, mis esinevad Aelianuse, kolmanda sajandi materjalide koguja Varja Historia´s, vihjab Atlantise alade kirjeldusele, nagu see anti saatür Silenose, Dionysose kaaslase poolt Früügia kuningale Midasele, kes võttis ta kinni, kui too oli purjus, ja sai tema huultelt kuulda palju iidseid tarkusi. "Silenos," ütleb Theopompus, "rääkis Midasele teatud saartest, mida nimetatakse Euroopaks, Aasiaks ja Liibüaks, mida ümbritseb ja haarab maailmameri. Sellest maailmast väljaspool on kontinent ehk kuiva maa kogum, mis on suuruselt lõpmatu ja mõõtmatu, see toidab ning säilitab oma haljendavate aasade ja karjamaade jõul palju suuri ning võimsaid elajaid. Inimesed, kes selles piirkonnas elavad, on enam kui kaks korda tavalise inimese pikkused, ka ei ole nende eluea kestus sama mis meil."

  *Jutustuses suurest Saturnia mandrist Plutarchosele omistatud dialoogis "Näost, mis ilmub kuukerale", mis on trükitud koos tema "Moraalidega", öeldakse, et "Ookeani rüpes asub üks saar, Ogygia, umbes viie päeva purjetamistee kaugusel Britanniast läänes, ja enne seda on veel kolm saart võrdsel kaugusel üksteisest ja ka sellest, mis jääb loodesse, kuhu päike suvel loojub. Barbarid usuvad, et ühel nendest hoitakse Saturni Zeusi poolt vangis." Kõrval asuvat merd tunti kui Saturnia merd, ja manner, mis seda suurt merd ringikujuliselt ümbritses, oli Ogygiast umbes viie tuhande staadioni (u.1000 km kaugusel, sest 1staadion=160-210 m) kaugusel, kuid teistest saartest mitte nii kaugel. Sellel mandril asuv Kaspia mere suurune org oli asustatud kreeklastega, kes kord kolmekümne aasta jooksul saatsid teatud hulga inimesi endi seast vangistatud Saturni teenima. Üks neist külastas suurt saart, nagu nad Euroopat nimetasid, ja temalt sai jutustaja teada palju kummalisi asju, eriti hinge surmajärgse oleku kohta.

  *Proklos teatab, et kirjanik Marcellus, kellest midagi muud teada ei ole, räägib oma "Etioopia ajaloos" kümnest saarest, mis asuvad Atlandi ookeanis Euroopa lähedal. Ta ütleb, et nende saarte elanike seas on säilinud mälestus palju suuremast saarest Atlandil, Atlantisest, mis oli kaua aega selle ookeani teisi saari oma ülemvõimu all hoidnud. Nendest saartest oli seitse tema sõnul pühendatud Proserpinale (Rooma mütoloogia manalajumalanna), ülejäänud kolmest oli üks pühendatud Plutosele, teine Ammonile ja kolmas, tuhat staadionit pikk (u. 200 km), Poseidonile.

  * Arnobius, ristiusu apologeet Siccast, Aafrikast, kelle tegevusaeg langeb neljandasse sajandisse m.a.j., ütleb oma esimeses raamatus: "...otsige läbi ajaloo ülestähendused, mis on kirja pandud erinevates keeltes, ja te leiate, et kõiki maid on laastatud ja nende elanikke riisutud. Kõiki viljaliike on võtnud ja neelanud rändrohutirtsud ja hiired; vaadake läbi omaenda ajalooraamatud ja te saate teada, kui tihti külastasid need nuhtlused endisi aegu ja kui tihti lõppes see viletsuse ja vaesusega. Võimsatest maavärinatest raputatud suured linnad varisevad põrmuks. Mis! Kas möödunud ajad ei tunnista, et olid linnad, mille neelasid koos nende elanikega hiigelsuured maalõhed? Või kas nad nautisid selliste hädadeta elu?
  Millal hävitati inimsugu üleujutuste läbi? Kas ei olnud see enne meid? Millal süüdati maailm, nii et sellest jäid järele vaid söed ja tuhk? Kas ei olnud see enne meid? Millal kisti suurimad linnad merevoogudesse? Kas ei olnud see enne meid? Millal olid metselajatega peetud sõjad ja lõvidega võideldud lahingud? Kas ei olnud see enne meid? Millal tõid mürgised maod tervetele kogukondadele hävingut? Kas polnud see enne meid? Niisiis, olgu te kui tahes harjunud panema meie süüks sagedaste sõdade põhjustamist, linnade laastamist, germaanlaste ja sküütide sissetungi, lubage mul teie loal öelda - oma innukuses meid (kristlasi) laimates ei mõista te öeldu tegelikku olemust.
  Kas meie põhjustasime selle, et kümme tuhat aastat tagasi, nagu Platon räägib, tungis määratu arv mehi välja Neptunuse Atlantiseks kutsutud saarelt ja hävitas täielikult arvutul hulgal hõime?"

 Ainus Poseidoni poja nimi, mis õnnekombel on meieni jõudnud oma atlantisekeelsel kujul, on Gadir, "kelle osaks oli saare äärmine ala Heraklese sammaste lähedal, mis on sellest ajast kandnud Gadirici nime." See vastab Cadizi vanale nimele Hispaanias, mis omakorda eeldab Hispaania ja Atlantise rannikute lähedust.

  Väidet "seniajani on ookean läbipääsmatu ja -uurimatu, kuna see on blokeeritud väga madalatest leetseljakutest, mille saar põhja vajudes tekitas," on paljude antiikaja kirjanike poolt ohtralt proovile pandud. Scylax Caryandast, kes kirjutas oma teosed enne Aleksander Suurt ja oli ligikaudu Platoni kaasaegne, väidab oma "Periploses", et Cerne, saar Aafrika Atlandi-poolse ranniku ääres, "on kaheteistkümne päeva purjetamistee kaugusel Heraklese sammastest, kus ümbrus ei ole laevatatav madalike, muda ja mererohu pärast... Mererohi on palmijämedune ja otsast nii terav, et torkab".
  Kui Himilco lahkus Hannost (Himilco ja Hanno - Kartaago meresõitjad) umbes 500 aasta (e.m.a.) paiku reisi käigus
 

järgneb...