Olime spontaanselt ostnud pileteid Interneti kaudu ja läksime üheks päevaks Helsingisse. Selleks pidime kasutama krediitkaarti, kuid hind oli tavalisest veerandi väiksem . Mingit viisat ega muid dokumente vaja ei olnud, piisas isikut tõendavast dokumendist. Buss jõudis D-terminali 20 minutiga ning lugu hakkas pihta... Purjus soomlased õllepakkidega, üks neist komistas eskalaatoris nii, et temale oli kiirabi väljakutsutud. Meie aga saime oma pardakaardid rahulikult kätte ja läksime lähimasse Rimisse endale mahla kaasa ostma, aega kuni laeva väljasõiduni oli piisavalt. Pardal olid ka poed, kuid hinnad on seal laostavad. Laev oli üheksakorruseline. Sinna sisse viib väga pikk koridor, seal oli ka security koos narkokoeraga ja nad nuusutasid kõik reisijad läbi. Selle koridori sissepääs aga sarnaneb kinode sissepääsule ning pardakaardil on triipkood. Reisijaid oli päris palju - umbes 1500 inimest, enamus soomlased, kes veetsid eelõhtu meie odavates (võrreldes soome hindadega) joomisasutustes.
Meie tekipiletid maksid umbes €80 kahe peale kokku. Veel €15 läksid Helsingi ühistranspordi piletite ostmisele. Tallinnas on samad piletid poole odavamad. Aga see kertalippu (ühe korra pilet) kehtib tund aega ning sama piletiga võib minna metroosse, sealt edasi trammi või ka bussi peale. Trolle seal ei näinud. Ühistransport käib sageli, isegi laupäeval. Kuid bussidele on vaja käega märku anda, muidu võivad nad mööda sõita, kui niisama peatuses seisad. Meie kohad olid väga korralikud - suured pehmed tugitoolid, milledest avanes vaade… otse merele muidugi, läbi suurte akende. Mööda eriti keegi ei kõndinud ja tegime mõne pildi laeva sees ja siis ka väljatekil. Äkki ilmus pilvede kardina tagant päike ning lähedal oli näha kahte valgustatud lainerit. Täitsa lõpp… selline tunne oli.
Pardal oli mugav. Pikiõõtsumist on vähem kui ühistranspordis. Oli restoran, baarid, kauplused, kohvik, McDonald'si moodi mänguväljak lastele ning kõik need ruumid on väga mahukad. Selline mulje, et olete mitmekorruselises hüpermarketis. Reis kestis kaks tundi, kõiki ruume uurida me aga ei jõudnud. Vaid Lasse ronis kõrgemale tekile, kus asuvad raadiomastid. Nende lainete vibratsiooni oli kaugelt tunda. Tagasiteel leitsime ka kajutitega teki. Lahe oli veel laeva ninas: näed otse merd ja vaatad ka televiisorit, tugitoolil istudes. Inimesed olid erinevad, mõnikord tundus, et see on hoopis Kurski jaam Moskvas: kummalised tädid pikkades seelikutes, poisid kiirustasid sinna-tänna, odava õlle kullerid istudes põrandal hakasid sööma, kus see on keelatud. Nii et, vabastasime oma koha neiule (vt. pilti) ja läksime laste ruumi. Kohti oli seal piisavalt ning oli ka vaiksem. Toit maksab pardal tavahinnast viis korda rohkem, kuid meil olid võileivad ja mahl kaasas.
Soome sadam nägi merelt vaadates igav välja, sama lugu linna poolt vaadates. Sadama sees on lihtne, kuid mugav fuajee, samapikad koridorid viisid laevast välja, kuid nad olid põrandast laeni klaasiga kaetud, erinevalt D-terminalist (sealse koridori seinad on kaetud plekiga) ja seal oli soe ning meeldiv oli vaadata teisi laevu nende akende kaudu. Laevu saab lähedalt vaadata ainult koridoridest, muud viisi ei ole ja me tegime seal mõned pildid. Saabusime Helsingisse umbes kell neli õhtul, juba oli päris pime. Väljapääsu avanemist oodates vaatsime kõrgtekilt alla sinna, kust autod väljuvad. Neid oli lõputu vool, seal hulgas ka veoautod ja bussid. Länsisatama hoone oli väike ja räpane. Tänav oli üldiselt prahine, suitsupilved ja paks rahvamass. Leidsime oma bussi peatuse. Seda oodates nägime (lõpuks ometi!) korralikke reisijaid pikkades mustades mantlites kohvritega ratastel. Nad vaatasid ringi kurva pilguga. Hiljem nägime neid tellitud bussi sisseastumas. Me liikusime ka edasi oma bussiga ning 10 minuti pärast jõudsime Ruoholahti metroojaama.
Enne reisi vaatasin Internetist, kuidas saab Helsingis ringi liikuda, kuid esimese pliin oli just metroos. Me läksime sinna hirmuga sõidupiletide osas. Lasse langes stuuporisse, aga soome keelest saab ta aru ja oleks võinud ise teed küsida. Aga varsti mõistsin, et inimesed sisenevad otse metrosse samade piletitega, nagu need, mis bussis ostsime. Ühesõnaga, sissepääs on vaba, kuid €56 on trahv piletita sõidu eest. Piletid oli meil käes, kuid jäid kontrollimata. Vaid kaks valvurit olid hoones end radiaatori ääres soojendamas. Seda, kuidas jaam välja näeb, nägime juba varem Interneti fotodel, rõõmustasime, et näeme seda päriselt. Aga siis selgus, et Linnamäki on hoopis trammi peatus. Ühesõnaga, jöudsime kohale tund aega hiljem kui oli planeeritud, kuid see-eest vaatsime linna maapinna peal. Metroos me sedasi ei saaks. Tegelikult meeldib mulle trammiga uutes kohtades sõita, selle seest on avaneb ümbrusele selge vaade ja liinid on parajalt pikad.
Helsingi metroo kujundus sarnaneb nõukogude toidupoe tagaruumile (tundus, et kohe kohe hakab lõhnama sibulate või hapukapsa järele): glasuuritud plaadid seintel ja põrandal, seinad eskalaatorite tunnelis säilisid koopa sarnastena, kuid on valgeks värvitud ja nendele on kinnitatud reklaami plaadid. Alla viivad mitu lühikest eskalaatorit. Inimesi peaaegu ei olnudki ei metroos ega tänavatel, üldiselt oli ümberringi vaikne. Linn ei ole nii pompoosne nagu näiteks Tallinna kesklinn. Tagasihoidlik, kuid kõrge Nokia hoone ja muu sellised. Nägime Ooperiteatri maja - tüüpiline skandinaavia stiilis ehitis, kuid see on laiendatud mitme erineva juurdeehitisega ja selle valget fassaadi on hästi näha. Üldiselt oli linnas vaikne ja rahulik. Niisiis jõudsime Kulttuuritalo’sse - meie reisi sihtmärgini (vt pilti). Imelik, aga nii väjas kui ka sees ei olnud mingi reklaami. Kontserdi toimumisest saime aru ainult prahti nähes, mis oli maja ukse ette loobitud. Selge pilt, suur rahvahulk käis siin mööda. Alguseni oli veel viis minutit, kuid garderoobis polnud kedagi ning oli kuulda hääli saalist. Seal sees oli aga hullumaja: kooliõpilased kisasid kogu kontserdi vältel, ka laulude esitamise ajal. Torm nagu kooli vahetunnil ja detsibelle oli veelgi rohkem. Mul ei ole piisavalt sõnu, et kirjeldada seda suurepärast kontserti. YouTube'is on mõned kvaliteetsed videod, milledest saab tunda rõõmsat ja positiivset meeleolu, mis valitses publikumi seas ja laval. Kogu programmi teadsin peast ning püüdsin saada naudingut selle elavast esitusest. Kuid publikumi karjumise pärast see oli keeruline. Siis me läksime koridori ning jätkuvalt kuulsime ja vaatasime juba sealt. Üllatav, müra saalist oli summutatud, aga muusikat oli väga hästi kuulda. Valvurid tõid meile isegi toolid, see oli väga lahke neist. Pärast Fairytale’i läksid mõned vaatajad esimesele korrusele, et seista järjekorras autogrammi järgi. Seal oli kõik organiseeritud ja soovitajd oli "miljon". Me saime aru, et ootamine on meie jaoks mõttetu ja veelgi enam aeg surus peale, sest pidime jõudma viimasele laevale, mis viib koju. Ma pöördusin peavalvuri poole ja palusin edastada meie kingituse Alexandri kätte. Heli taipas kiiresti, veel ta seletas meile, kuidas sõita Kuttuuritalo’st sadamasse. Ma ei tea miks, kuid kõik klappis oivaliselt. Ma pean ütlema, et soomlased pole üldse nii aeglased nagu räägitakse, vähemalt mitte tööl. Paljudel äritunne kipub emotsioonidest üle olema. Selle kohta on hea film “Tikkude järel”.
Epiloog. Meil polnud plaanis sinna kontserdile minna. Ausalt öeldes, eelistan plaate kuulata ning esinemist vaadata ilma rahvamassis trügimiseta. Kuid Lassele meeldis ja me mõlemad meenutame seda reisi nüüd rõõmuga. Seda enam, kaks päeva hiljem sain kinnituse, et kingitus jõudis kohale. Ja veel: Alex tuleb ikkagi Eestisse. Nii ta mulle ise ütles.
Tallinn, detsember 2009