| Plokkvibu "Primus" | Compound
bow "Primus" |
Midagi huvitavat... | ||
| Rahvavibu | Plokkvibu "Blackman" | Vibude aretusi |
Jutt sellest, kuidas ehitada plokkvibu...vähemalt sellist, mis
varbast kaugemale laseb...Loomulikult see vibu siin ei suuda
võistelda maailma tippudega, kuid mis sellest! Tegemise rõõm
on kõige suurem...
FAKT: Kui kedagi huvitab, siis kõvemad
vibud lasevad rohkem, kui kilomeetri kaugusele ja jahiotsikutega nooled
läbistavad
probleemideta kümme 1 millimeetrist terasplekki...ühesõnaga
VÕIMAS...
|
|
|
|
|
| Üldised
andmed (General data)
|
Max. tõmbejõud (Draw weight):
60 lbs
Tõmbepikkus (Draw lenght): 29" (Brace height): 148 mm (5,8") Telgede vahe (Axle to axle): 1070 mm (42") Mass (Weight): 1,8 kg (4 lbs) (speed-493gr arrow): 77 m/s (257 fps) |
|
 |
| Käepide
(Raiser)
|
Tüüp (Type): Reflex
Materjal (Material):Duralumiinium 6063-T6, leht 15 mm (Al-alloy, sheet 0,59") Pinnakate (Finish): Pulbervärv, Marine
Põsed (Grip): Tamm (Oak)
|
|
 |
| Kaared
(Limbs)
|
Tüüp (Type): Monoliit, sirge
(Solid,
stright)
Pikkus (Lenght): Materjal (Material): Lamineeritud puit, klaaskiud, klaas-süsinikkiu komposiit (laminated glassfiber-wood and glass-, carbonfiber composite ) Pinnakate (Finish):Värv (must)+lakk
Mass (Weight): 500 g (2 tk.)
|
|
 |
| Nukid
(Cams)
|
Laagerdus (Bearing): 625 (poolkinnine)+
defloniga kaetud liugelaager, (625 half-closed+deflon coated bearing) Materjal (Material): Duralumiinium D16,
Pinnakate (Finish):An. oks. -must
Jõu vähenemine (Let-off):
60 %
|
|
 |
| Nöör ja
trossid (String & cables)
|
Nöör (String): Fast Flight
Kaabel (Cable): Teras dia.=1,5 mm (steel) + termokahanev rüüs (thermo shrinking tube)
|
|
 |
| Trossi juhik
(Gable guard)
|
Materjalid (Materials):
Duralumiinium 6063-T6 (Al-alloy) Kalibreeritud roostevaba teras dia.= 8 mm (Stainless steel-calibrated) Kelk (slider): 100 % deflon  |
|
 |
| Nooletugi/
ületõmbe- tugi (Rest/ overdraw)
|
Ületõmme (Overdraw): 50 mm
(2")
Materjalid (Materials):
Lasketsoon (Fire
zone): deflon puksid
 |
|
 |
| Sihik
(Sight)
|
Reguleerimine X-Y (Adjust X-Y):
+/- 10 mm Materjalid (Materials): Duralumiinium
Pinnakate (Finish):Pulbervärv (kollane)
|
|
 |
| Lasersihik
(Laser)
|
Laser (Laser): 680 nm / 1mW
Reguleerimine X-Y (Adjust X-Y): +/- 2 deg Materjal (Material):Duralumiinium 6063-T6, leht 15 mm (Al-alloy, sheet 0,59") Pinnakate (Finish):Pulbervärv (kollane)
 |
|
 |
Loomulikult on vaja teha kõigepealt projekt. See tähendab
seda, milline hakkab käepide välja nägema...
Valmistamisel ja projekteerimisel peaks arvestada järgmiseid asju:
1) Käepideme gemeetria - REFLEX, DEFLEX jne...(Kaaretaskute nurk
ja käe toetuspinna kaugust nöörist (brace height))
2) Käepide peab olema jäik, kuid samas ka väga kerge
- materjal tuleb valida võimalikult hea (kõige enam on kasutatavad
alumiiniumi sulamid, sobib ka magneesium või alumiiniumvalu...valmistatakse
ka süsinikkiust käepidemeid)
3) Valmistusviisid - käepide töödelda välja
ühest massiivsest toorikust (väga kallis lõbu), kokku
keevitada (siin lehel toodud
näide - sellist meetodit ei ole siiamaani plokkvibu
käepidemete korral laialdaselt kasutatud. See on ca 10 korda odavam
freesimisest), valu (siis tuleb kontrollida valu
kvaliteeti - röntgen ülesõtted. Seda on soovitav teha
ka keevituse
korral, kuid keevitamisel on väiksem võimalus
tühimike tekkeks). Kontroll on vajalik, sest kui käepide vibulaskmise
ajal
pooleks läheb on laskjal "ajud väljas",
kui käepidemaga vastu pead saab.
4) Samas tuleb mõelda ka vibratsiooni vähendamiselem, mille
määrab ära kaarte kinnitustaskute (kaare tasku) ehitus.
5) Ühesõnaga tuleb mõelda absoluutsel kõigele.
Kuidas kinnitada nooletuge, sihikuid, nooli, summuteid, käepideme
"põski" (ing. grip),
pinde tüübile (anodeerimine, värvimine,
teise metalliga katmine)
6) jne. jne.
 |
Hea on kontrollida käepideme tugevust mõnes selleks ettenähtud
programmis. Kõrvalolev pilt näitab pingeid käepidemes.
See on leitud lõplike elementide meetodil (ing. FEA).
Pildilt selgub, et kõige suuremad pinged käepidemes on kinni võtmise koha juures. Kuna pinged jäid antud sulami juures ettenähtud piiridesse, ei tekita see probleemi. Kahjuks ei olnud mul kolmemõõtmelist lõplike elementide
analüüsi programmi.
|
Plokkvibu "Primus" täisvarustuses
(suurendamiseks klõpsa pildil)
|
Joon. 1. Käepideme detailid enne keevitust...(detailide väljalõikamisel
tuleb arvestada vajalike keevitusvarudega)
Materjali osas aitas OÜ
Metagrupp, kes ei pidanud paljuks duralumiiniumi ka meetrikaupa müüa.
Samuti tehti seal ka kõik keeviustööd (Erilised
tänud selle eest Aivar Teskale).
Kui materjal on käes, tuleb mõtlema
hakata, kuidas kõik vajalikud klotsid välja lõigata.
Rauasaega nühkimine
on väga vaevaline. Rikkuritel tasub kasutada
laser-, vesi- või erosioonlõikust.
Joon. 2. Esimene variant käepidemest peale detailid kokkukeevitamist
ja mõnigat töötlemist...
Kindlasti tuleb jälgida, et käepideme keevitused oleks 100
% -liselt läbi keevitatud. Järgnevalt on vaja töödelda
lasketsoon, et saaks juurde keevitada käekaitsme. Kui käepide
on kokku keevitatud ja suuremalt jaolt töödeldud
tuleb hakata mõtlema kaartetaskute tegemisel. Kaaretaskud töödeldakse
vertikaalfreespingis ja ASI ANTS!
(vt. kaarte kinnitus) (Koos kaartetaskutega on keermestatud
ka ava summuti tarvis)
 |
 |
 |
 |
Joon. 3. Käepide*vahetult
enne värvimisse minekut (suurendamiseks klõpsa pilti)
* Käepide paistab piltidel
kõverana - seda põhjustab kaamera lainurkobjektiiv
Kuna fotoanodeerimist meil siin kusagil ei tehta, on soovitav alumiinium
katta tugeva ja kulumiskindla pulbervärviga.
(Pulbervärvimisega teleb Raul Virranen Teaduste
Akadeemia SKB majas....)
Kui käepide värvitud, tasub mõtelda põskede
(ing. grip) valmistamisele. Ohtralt kasutatakse plastikut ja kummi ning
puitu.
Tõsised tegijad valmistavad need aga ühe- või kaheosalisenapähklipuust
. No kus sa seda pähklipuud ikka võtad?
Tamm on igati sobilik. Põskede projekteerimisel võiks
silmas pidada järgmiseid asju:
a) käepideme
ergonoomilisteks nurkadeks loetakse 20 kraadi otsesuunas ja 15 kraadi külgsuunas,
b) vibratsiooni peab võimalikult
vähe kanduma käepidemelt käele,
c) mugavus
Otsi kusagilt sobivat puitu, joonista klotsile peale ja hakka aga pihta...
Kui keegi viitsib, midagi eriti ilusat teha siis võib tooriku
kokku liimada erinevatest materjalidest...
Näiteks punast puud ja kaske kannatab täitsa kokku panna.....
 |
 |
 |
 |
Soone tegemisel kasuta rauasaagi, vahepeal klohmi peitliga ning vooli noaga. Täpse soone valmistamiseks määri käepidemele huulepuka ning pressi see klots vastu käepidet... |
Peale lihvimist võib katta peitsi ja lakiga.
Liimimiseks kasuta näiteks liimhermeetikut...silikoon on ehk liiga
õrn....
 |
 |
Tammest valmistatud põskede väljavoolimiseks sobib vast
kõige enam lintlihvija...mingi viilimine unustage parem ära...
Kasutatakse põhimõtteliselt kahte tüüpi kaari:
1) monoliitne (ing. solid)
2) poolitatud (ing. split)
Mis on siis omakorda sirged või painutatud. Tööpõhimõttes,
ei ole neil mittemingisugust vahet. Poolitatud kaare korral on
kaare jäikus suurem (neid saab laiaiemalt kinnitada), kui sama
massiga monoliitsel.
Kaare ehitusmaterjalidena kasutatakse puitu, klaas- ja süsinikkiudu.
Head kaared on tehtud ainult süsinik- ja klaaskiust.
Mida pikemad kaared, seda mugavam on sõrmedega lasta (pikkusega
40" ja pikemad), kuid selle tulemusena väheneb noole
algkiirus (füüsikaline pendel- suur pendli pikkus vähendab
võnkesagedust)). Lühemate kaartega plokkvibud (...28,5" kuni
40") on
eelkõige mõeldud päästikuga laskmiseks. Ise
kaari valmistada on ikka paras "porno". Need valmistatakse suhteliselt
kõrgel
temperatuuril ja surve all....jne. Lihtsam on kaared ise disainida
ja lasta valmistada. Sellega tegeleb firma Falco.
Kuna neil oli esimene kord üldse plokkvibu kaari valmistada läks
katsetamistega palju aega....ja üldse kulus neid enne 3 paari
kui viimased lõpuks õiged tulid...sellest ka kaarte kõrge
hind...
Kaarte projekteerimisel peab jälgima, et paindele töötava
koha ristlõikepindala oleks paar korda suurem nn. kahvli
omast, kuhu kinnitatakse nukk. Sataatilise korrmuse korral (vibu vinnastamisel)
ei ole nuki kinnituskohas jõud eriti suured.
Vastupidiselt vinnastamisele on koormused väga suured just sel
hetkel, kui nöör jõuab tagasi oma algasendisse. Siis peab
kahvli tugevus olema väga suur. Kaare purunemist saab vältida
kolmel moel:
a) suurendada kahvli ristlõike pindala
(halb variant-kaare tipu mass suurenb, laskekiirus langeb),
b) kasutadanukkidel
summutid-pidurid (vähe kasutusel...suurendab nuki massi, kuigi pidurdumine
muutub sujuvaks),
c) kaarte summutid (ing. limb saver) -
spetsiaalsest materjalist jublakad (vt.
SIMS VIBRATION LABOROTORY),
e) MITTE KUNAGI
ÄRA TEE TÜHJA LASKU ! (ilma nooleta või liiga kerge
noolega laskmine võib põhjustada kaarte purunemise.
Plokkvibu noole massi reegel:
5-6
grain-i (1 gr = 64,8 mg = 0,0648 g) vibu 1
naela tõmbejõu kohta. (70 naelase vibu korral peab
noole mass olema vähemalt 350 grain'i (22,7
g)).
Joon. 4. Kaare ristlõikepindala.
NB! Nukkide kinnitused kaartele on üsna täpsust
nõudvad. Nuki telje väära asendi korral võib nöör
või kaabel nukilt maha joosta.
(korra juhtus endalgi nii, et trossid jooksid
nukkidelt maha...hea, et tervis alles jäi)
Ilma spetsiaalse vibu pressita on trosside ja
nööri peale panek ja maha võtmine ELUOHTLIK!
Ise kasutan vinnastamiseks kahte põrkmehhanismiga
koormavööd (testitud 650 kg-ga). Aga ikkagi tuleb olla väga
ettevaatlik,
sest lahti lennanud kaare ots võib vabalt
kolju purustada...
Kaared on 17,7" ehk 450 mm pikad...see pikkus annab sõrmedega lasava mugavuse. Kaared on värvitud spetsiaalsete värvidega... |
Kahvel. Lõhe kaare tippu tuleb teha väga sujuv, et vältida kontsentratsiooni... |
See on kül jama kvaliteediga pilt aga väikese ülevaate kaare profiilist saab ikkagi... |
Kaarte kinnitusega tuleb küllalki palju vaeva näha.
Kuna peamiseks vibratsiooni allikaks on kaared tuleb kasutusele võtta
meetmed, mis väldivad vibratsiooni üle kandumist käepidemele...
Kasutatakse kõikvõimalikke meetodeid...vähendatakse
kaare ja käepideme kokkupuute pindala, kaare kinnituskruvile
liidetakse summutid....viimaseks sõnaks on aga õõnsad
kaaretaskud, mis on täidetud peene liivaga...
Üritasin küll summutina kasutada kummist lehtmaterjali, aga
see "voolas" kaare ja käepideme vahelt välja...kuna surve on
väga suur.
Katsetamise käigus selgus, et paks reliin (põrandakatte
materjal) sobib suurepäraselt.
Kinnituspoldiks on soovitav valida kõrgtugevast materjalist kinnitusvahend
(tugevusega 12,9...nõrgemaid ei riski panna).
Jälgida tuleb, et kinnituspolt ja kaar ei puutuks kokku, vaid
oleksid ühendatud ainult läbi summutusmaterjalide.
 Muttriks on käepidemesse
pressitud silindriline keermestatud julla (kollane peaks paistma) |
Siin pildil on näha kaaretasku tugipinnad (ühel taskul kokku 6 pinda, 2 kummalgi küljel ja kaks kaaretasku otsal) |
 Summutusmaterjalid
jäävad kaare-käepideme ja kaare-seibi vahele... |
NB! Kaar peab täiesti kindalt istuma käepideme kaaretaskus-lõtkud ei ole soovitatavad...
Kaartega võib juhtuda ka nii...
Nukkidega on küllatki palju pusimist...lähtusin sellest, et
kui juba plokkvibu teha, siis valmistada talle ka
"agressiivsed" nukid - nende nukkide abil on võimalik salvestada
kaartesse võimalikult palju energiat...vt. joon. 4.
Nukke on palju erinevaid tüüpe. Peamisteks on vast tavalised
2 nukiga vibu puhul ekstsentrikud, keskmised ja
agressiivsed nukid. Otselaskesüsteemile on lisandunud ka dubleeritud
radadega nukid.
Uuem sõna ja ka enam levinud on ühe nukiga vibud. Nende
peamine eelis on isehäälestumine (kaablite venimise
korral ei muutu lasketäpsus). Neid ühe nukiga varaiante kümmekond.
Joon. 5. Plokkvibu tõmbejõu karakteristikud erinevate
nukkide korral...
(must joon graafikul on agressiivse nuki regressioonijoon ja
üleval on regressioonivõrrand (6. astme polünoom))
Asi käib nimelt nii...Mida suurem on graafiku alune pindala, seda
rohkem salvestatakse potensiaalset energiat
kaartesse (Ep=F*h, kus F on tõmbejõud [N] ja h on tõmme
[m]). Kui on olemas regressioonivõrrand funktsiooni
kohta (Excel leiab selle täiesti vabalt) võib seda funktsiooni
integreerida (see peab olma vähemalt 6 või 7 -nda
astme polünoom, et saada piisavat täpsust). Aga kui integreerida
ei viitsi saab täiesti normaalse tulemuse ka lõikude
pindalade leidmise ja summeerimise tulemusena.
Kui nüüd nool lahti lasta, muutub potensiaalne energia kineetiliseks. 
,
kus m on noole
mass [kg], v on noole algkiirus [m/s]. Tegelikult on see energia või
noole lennukiirus 15...30 % väiksem (see
osa energiast muundub, müraks, hõõrdumiseks,
õhu takistuse ületamiseks, vibratsiooniks jne.). Noole pöörlemise
korral tuleb pöörlemise kineetiline energia liita kulgliikumise
omale (vaadake mõnda teoreetilise mehaanika õpikut).
Agressiivsete nukkide korral suureneb käepidemes vibratsioon ja
ettelöök. Märki laskmisel kasutatakse rohkem
"pehmeid" (ing. soft) nukke, mis on väga sujuvad ja nende tõmbe
graafik sarnaneb joon. 5. sinise joonega.
Agressiivsetega sobib rohkem harrastada 3D vibulaskmist või
hoopis jahil käia (Eestis ei ole veel lubatud ???).
Teine väga oluline suurus on hoidmisjõud. See on protsentuaalne
väärtus, kui palju jääb alles maksimaalsest
tõmbejõust täieliku väljatõmbe korral.
Jahivibudel on see tavaliselt 70-80 % (sellepärast nii suur protsent,
kina tuleb
kaua puu otsas kükitada ja jahilooma kirbul hoida enne kui lasta
saab) jõu vähendamisega nukke, st., et 70
naelase vibu korral jääb hoidmisjõuks 21-14 naela.
Need, kes niisama märki lasevad (eriti 3D vibulaskmine) kasutavad
kusagil 60 % jõu vähendamist (ing. lett-off). Selle protsendi
määrab ära nukkide geomeetria.
Nukkide valmistamiseks kasutatakse üldiselt 6061-T6 alumiiniumi
sulamit. Sellist siin naljalt välja ei korja ja võtsin
vana vene materiali D16. See on 6063 ja 6061 vahepealne. Üldiselt
peab nuki materjal olema väga tugev ja kõva,
siis saab nad teha võimalikult kerged (nuki suur mass...vähendab
märgatavalt noole lennukiirust).
Telgedena on kasutatud kalibreeritud 5 mm roostevaba ümarterast.
Kui nukkide geomeetria on välja mõeldud (paras mässamine
ja katsetamine) lõika nad Al- plaadist välja (kasutasin
5 mm lehtmaterjali), puuri, viili, keermesta lihvi ja ongi asi nagu
valmis (tööstuslikult valmistatakse nukid töötluskeskuse
ühes tükis). Laagrute pesad on hõõritsetud.
Nukk on soovitav anodeerida, sest värv lisab liigset massi.
(Anodeerimist teostab Teaduste Akadeemia SKB
majas Galvaanika osakond... 25 EEK-i (1.05.2001) eest ei tasu ise mässatagi)
Kui kõik need jublakad kokku panna ja kinnitada kaartele peab
nukk pöörlema täiest vabalt.
Nukid ja kruvid on kindluse mõttes veel kokku liimitud, et vibratsioon
neid ära ei lammutaks.
Teljesuunaline lõtk peab olema minimaalne (vt. joon. 6).
Ülemine nukk kokkupandult (paremalt) |
Ülemine nukk kokkupandult (vasakult) |
Nuki laagerdus... (telg, fiksaatorseibid, kuullaager, liugelaager) |
Nuki laagerdus...kokkupandult |
Lihtsalt niisama pilt... |
Siin peaks saama ettekujutuse nukkide soonte kujude kohta... |
Ülemine nukk koos teljega (vasakult) |
Ülemine nukk koos teljega (paremalt) |
Nukid on varustatud summutussüsteemiga, mis vähendab märgatavalt müra ning kaarte ülekoormust.
Joon.6. Kaarele kinnitatud nukk (alumine). Teljesuunaline laagerdus
on soovitav valmistada
teras- ja pronksseibidest.
Kaabli materjaliks on 1,5 mm terastross. Tänapäeval
kasutatakse küll kõikvõimalikke sünteetilisi materjale,
kuid
nendega on alati paras jama. Kaabel venib ja
nukkide ajastus läheb valeks, ning nool lendab märklaua asemel
kuhugi metsa.
Terastrossi on kaetud termokahaneva rüüsiga,
mis väldib nukipindade ja kelgu (ing. slider) kulumist.
Kaablid pevad olema täpselt ühepikkused.
Terastrossiga on ainult üks jama. Trossil olev plastikkate ei
pea agressiivse nuki geomaatriale vastu. Trossid on mõeldud
ikkagi rohkem ekstsentrikute (ümmarguste nukkide) jaoks. Kaablid
võib valmistada Fast Flightist. Kaabel koosneb 16-st
kiust ning kaablil peaks olema sees vähemalt 5 keerdu. Keskpunutise
ja nukkide punutis on soovitav valmistada spetsiaalsest
Fast Flight-i punutise materjalist (nailon ei pea vastu).
 |
 |
 |
 tehtud press... |
Nööri materjal on Fast Flight'i...kuna
Dacron on ajast ja arust ning paremad materjalid nagu 450 Plus on hirmus
kallid.
Nöör valmistati ka firmas Falco.
Nooletugesid on põhimõtteliselt kahte liiki:
1) sõrmedega laskmiseks,
2) päästikuga laskmiseks (sellest
tulebki edaspidiselt juttu).
Nooletoe konstrueerimisel on silmaspeetud kõige enam reguleerimisvõimalusi.
Kuid peamine tingimus on, et nooletugi
peab avaldama noole lennukiirusele minimaalset mõju. Samas on
nooletugi ühendatud ületõmbe võimalusega (ületõmme
võimaldab kasutada lühemaid (kergemaid) nooli, mis suurendab
laskekaugust ja tasandab lasketrajektoori. Reeglina
kõik korrigeeritavad nooletoed on väga kallid. Muudetavad
suurused on:
a) noole asukoht X- teljel
b) noole asukoht Y- teljel (noole kõrgus
lasketsoonis)
c) tugede asukohtade muutmine (2 kulg-
ja 2 pöördliikumist, et saavutada minimaalne hõõrdumine
noole ja toe vahel)
Toe valmistamiseks on kõikvõimalike materjale. Näiteks
toe vardad on tehtud 2 millimeetrisest kudumisvardast.
Kõige suurem probleem tekib vast fluoroplasti (puhas deflon)
leidmisega. Toe vardad on kaetud deflonhülssidega.
Hülsid on viiliga valmis nikerdatud tavalise elektridrelli ostas.
Nooletugi enne koostamist... |
...kokku pandult... |
...vibule kinnitatult... |
Nooletugi on ühendatud lasersihiku kinnitusklambriga. Ületõmmet on lihtne seadistada kahe kruvi kergel lahtikeeramisel... |
Kaablihoidja valmistamiseks on vaja head roostevaba kalibreeritud ümarmaterjali
ja klots fluoroplasti
(defloni) kelgu ehitamiseks. Juhik tuleb hoolega siledaks nühkida,
et seal ei oleks mittemingisuguseid metalli
laaste. Lõpliku pinnaviimistlusvahendina kasutasin vesiliivapaberit
nr. 1000.
Kelgu valmistamiseks on vajalik teravate puuride komplekt, terav nuga
ja hõõrits vastavalt juhiku läbimõõdule
(nt. nr. 8). Kelgu jätsin suhteliselt pika, et selle kinnitiilumispht
oleks minimaalne (kui seda probleemi ei ilmne
võib tulevikus massi vähendamiseks lühemaks lõigata).
Kelk peab juhikul libisema täiesti vabalt.
Selline see deflon julla ongi |
 |
 |
Sihiku kohta ei oska muud tarka öelda, kui seda, et sihik peab
olema lihtsalt reguleeritav...
Sihtimisnõelad peavad olema hästi nähtavad (need on
tehtud haaknõeltest ja värvitud punaseks).
 |
 |
Sihtimistäpsuse suurendamiseks on sihikule lisatud osa tavalisest
vesiloodist, millest on abi vibu korrektsesse asendise sättimisel.
Sihtimisnõelad on sätitud kaugustele 10, 30, 40 ja 50 meetrit.
Kasutatakse selleks, et sooritada lasku lõdvestunult (ei ole
vaja kramplikult vibu kätte pigistada).
Väldib ka vibu käesthüppamist kaarte ettelöögi
korral. Kui soovite võite sellise vidina endale 20$
spetsiaalsest poest osta...aga milleks? Selle valmistamiseks ei kulu
tundigi.
Vajalikud materjalid ja vahendid: natuke klaaspaela (kotirihm, 3-14
EEK/m), takjapaela ("Velcro",
ca 6 EEK/0,1 m), tükk nahka (kusagilt ikka leiab), metall- või
palstikaas, niiti ja õmblusmasin.
Teisi õpetussõnu nagu ei oskagi öelda....käele
on mugavam kui jätta naha tagumine pool välja...
Naha õmblus jätta ka keset klaaspaela, siis ei õmblus
sooni ....
 |
 |
Ling kinnitatakse tavaliselt summuti ja käepideme vahele.
9.2. LASERSIHIK
Hämaras ja pimedas laskmist hõlbustab lasersihik. Samuti
on see hea enesekontrolli vahend (käte värin on liikuvalt
valguslaigult
kohe näha). Väga hea on kasutada rohelise
lainepikkusega laserviipa, aga selle puudumisel käib punane ka
väga hästi.
Laserviipa on turul ja poodides täiesti vabalt saada.
Laseri kinnitamisek käepidemel on vaja teha spetsiaalne rakis,
mis on nii vertikaal- kui horisontaalsihis reguleeritav.
Laser sisselülitamiseks on palju mooduseid. Võib teha nii
kontaktivaba, tõmbele reageeriva lülituse või lihtsa
mehaanilise lüliti.
 |
 |
 nupu ümbertegemiseks... |
Katsetus... |
Plokkvibu juures on tähtsaks parameetriks kaartesse salvestatava
jõu suurus ehk potensiaalne energia.
See väljendub tõmbekarakteristiku aluse pindala suuruses
(joon. 6). Graafik ise võetakse üles dünamomeetri
ja joonlaua abil ning "Excel"-isse kantud andmete põhjal on
saadud järgmine graafik (joon. 6. punane).
"Excel" ise koostab antud graafikule regressioonijoone ja -valemi.
Joon. 6. Plokkvibu "Primus" tõmbekarakteristik
Intergreerime seda regressioonivõrrandit ning saame tõmbe
jooksul kaartesse salvestatava potensiaalse eneria:
Siit saab arvutada noole algkiiruse, kui on teada noole mass -m. Samas
tuleks seda teoreetilist suurust lähendada
praktilisele ning selleks on potsensiaalne energia korrutatud läbi
oletatava kasuteguriga. Seega saame noole algkiiruseks:
Teades noole algkiirus saab teada ka noole maksimaalse lennukauguse
(õhu takistust ei ole arvestatud):
Tegelik tulemus: noole mass=32 g, mõõdetud
noole algkiirus=77 m/s ...järelikult vibu kasutegur=0,72
See ei olegi esimese vibu kohta paha tulemus,
sest keskmise vibu kasutegur jääb kuhugi 0,7 ja 0,75 vahele.
Järelejäänud 0,28 (16,8 naela
vibu tõmbejõust) läheb vibratsiooniks, müraks,
hõõrdumiseks (soojuseks).
Valmis proovimiseks... |
Proovitõmme... |
Projekteermiseks ja vibu valmistamiseks kulunud aeg: ~ 11 kuud
11. TÄHELEPANEKUID JA TÄIENDUSI
11.1
Nähtus: Kaare kahvli vahele tekkisid
pikipraod
Põhjus: Katsetamise käigus
tekkinud "tühi lask" või mittesümmeetriline pingutus
Parandus: Kinnitada
kaartele tugiseibid või valmistada kaarte kahvli osa ristkiulise
tehnoloogiaga
 |
 |
11.2
Nähtus: Murdus ära nööri
kinnitus nukkidel
Põhjus: Aladimensioneeritud kinnituskruvi
ja vale muttri materjali valik
Parandus: Kasutada
jämedamat kruvi, muuta muttri geomeetriat ja kasutada tugevamat sulamit
 |
11.3
Nähtus: Positsioneerimissule
"vigastus"
Põhjus: Sõrmedega laskmine
põhjustab positsioneermissule paiskumist vastu nooletuge
Parandus: Laskmisel
kasutada päästikut
11.4
Nähtus: Kaablite
plastikkatte kiire kulumine
Põhjus: Agressiivsete nukkide geomeetria
põhjustab liiga suure surve
Parandus: Kasutada
Fast Flight'ist valmistatud kaableid
Metsas on kole jama ronida kui nooled ripuvad
puusal nooletupes. Need jäävad alalõpmata
igale poole ette ja kõigele lisaks kolisevad
nad üksteise vastu (NB! Jahilkäijad!). Need võib kinnitada
vibu käepideme külge.
Ainult üks puudus sellel siiski on: vibu
läheb raskemaks ja nõuab tasakaalustamist. Pildil olevale noolehoidjasse
mahub 5 Alumiiniumnoolt
(Easton- Ggamegetter I) ja 4 süsinikkiudnoolt
(Beman-Hunter 360).
No millest siis teha lihtsat ja odavat noolehoidjat ? Visklesin sama
probleemiga kuni leidsin ehituspoest
sommide tehtud kummisarnasest materjalist pahtlilabida (plastmassi
vahelt võib vibratsiooniga nool alla libiseda)...
Pahtlilabida lõikasin parajateks tükkideks
ja alumiiniumnoolest tehtud puuriga sai avad sisse puuritud. Kummist riba
sai pressitud
alumiiniumist ukseliistu vahele. Enne seda, tuli
see aga kruvida plastikust klotsi külge.
13. MÜRA VÄHENDAMINE (eriti tulevastele jahimeestele....lootuses, et vibujaht tulevikus legaliseeritakse)
Vibu on masin, mille kasutegusr on küllaltki
kõrge ca 0,8. Energiat kaob hõõrdumisel, vibratsioonil.
Hõõrdumisest eriti lahti ei saa...selle
vähendamiseks kasutatakse kuullaagreid, teflonist nukkide katteid
jne.
Vibratsiooni saab aga vähendada kõikvõimalike
summutite abil. Alloleval pildil on vibu kaartele liimitud SIM'si NAVCOM-ist
summutid.
Laskmisel on vahe märgatav. Terava "plaksu"
asemel käib ainult "plöts".
Vibu nööril on kaks summutit, mis vähendavad
nööri võnkumist (kaob ära selline "dzinn..." heli).
Head summutamist !
Plokkvibu "Blackman" lehel on väike abisõna stabilisaatori
valmistamise kohta. Stabilisaatorit laskmisel tsekka siit:...suurendamiseks
kliki pilti
 |
 |
 |
 |
Kõigele lisaks võid vaadata kuidas selle vibuga lastakse...
Kauguslaskmise noolte ehitamine...
|
|
|
 |
 |
 |
|
Tükk lehtkarbonit... |
...ribadeks käritstud... |
...liimitud, valmis lihvitud... | ...suled külge, sabad ka... | ...lastud 144m/s |
...spetsiaalne kauguslaskmise noolealus...
 |
 |
VIBUFÄNNID, KIRJUTAGE !
Meila, saad teada rohkem....leintz@hot.ee
