HOLISTLIK  PARADIGMA

                                       1. Metafüüsika

Metafüüsika on filosoofia osa, mis taotleb selgitada kogu olemise põhialuseid arvestades reaalse kogemuse piire ületavaid probleeme. Igasugune teaduslik käsitluse baseerub postulaatidel, see on eeldustel või väidetel, mida ei ole nende tekkimise ajal võimalik tõestada. Ikka ja jälle osutuvad need eeldused (väited) kas täiesti valedeks või ebatäpseteks ning nad lükatakse hilisemate teooriate poolt ümber. Tegelikkuseks peetav oleneb metafüüsikast, millele teadus tugineb. Inimkonna arenedes on aluseks olnud kolm põhilist metafüüsikat.

1. Materialistlik monism - kõik olemasolev on mateeria.
Universumi põhiolluseks on mateeria - aine ja energia. Tegelikkusest saame teavet materiaalseid objekte ja nähtusi mõõtes. Pole oluline, mis on teadvus, see lähtub mateeriast (ilmselt ajust). Teadvus ilma mateeriata (füüsilise organita) on mõeldamatu ja tema olemusest saame teavet aju uurides.

2. Dualism – olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest.
Universumis on kaks olemuselt erinevat ollust mateeria - aine ja energia - ning teadvus - intellekt-vaim. Mateeriat saab uurida teaduslike instrumentide ja meetoditega; vaimu aga tunnetuse või sisemise subjektiivse vaatluse abil. Nii kujunevad kaks erinevat teadmiste liiki ja arvatavasti on piirkondi, kus need kattuvad (näiteks psüühiliste nähtuste väljad).

3. Transtsendentaalne monism - olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest, kusjuures mateeria lähtub teadvusest. See metafüüsika eeldab, et ülim ollus universumis on teadvus (Vaim, intellekt). Teadvus (Vaim) on primaarne ja mateeria kujuneb mingis mõttes teadvusest. Seega intellekt võib eksisteerida ilma materiaalse kandjata (kehata). Meile tajutava maailma taga on reaalne tegelikkus (vaimne), millega saame ühendust mitte füüsiliste meelte, vaid sügava intuitsiooni abil. Teadvus pole mateeria evolutsiooni lõppprodukt, vaid algus!

Suurem osa meie kultuurist põhineb esimesel mudelil, mille aluseks on mehhanistlik käsitlusviis. Tundub, et tulevik suundub kolmanda mudeli suunas ja see viib holistlikku metafüüsikasse.
 

2. Inimmõtte arengulugu

Materialistliku monismi põhiseisukohtadest järeldub:
    1. Ainuke võimalus teadmisi koguda on teha seda füüsiliste meelte ja empiirilise  teaduse kaudu. Kasutatavad instrumendid võimendavad inimese meeli. 
    2. Kõik kvalitatiivsed omadused on taandatavad kvantitatiivseteks (värv   lainepikkuseks, helikõrgus sageduseks, teadmised bittideks jne). 
    3.Teadus tegeleb objektiivse maailmaga, indiviidi tunnetus on aga subjektiivne,   see on oluline talle, kuid ei muuda seda teaduslikuks. 
    4.Vaba tahte kontseptsioon ei vasta teaduslikule käsitlusele. Teaduslik analüüs  näitab, et tegemist on indiviidile mõjuvate väliste jõudude ja organismi  sisemiste survete ja pingete koosmõjuga. 
    5. See, mida me peame teadvuseks ja tunnetuseks, on aju biokeemilistest ja  elektrilistest protsessidest tulenev nähtus. 
    6. Mälu on kesknärvisüsteemi salvestatud andmete kogum. 
    7. Tuleviku kohta ei ole võimalik muul viisil teavet saada, kui teha prognoose mineviku sündmuste ja teadaolevate põhjuslike seoste baasil. 
    8. Mõistus ei saa otseselt (materiaalselt) mõjutada füüsilist maailma. 
    9. Evolutsioon toimub füüsilistel põhjustel, ei ole võimalik väita, et arengul  oleks mingi eesmärk. 
    10. Individuaalne teadvus ei ela üle oma surma.

Selle filosoofia järgi on areng mehhanistlik ja maailma saame tundma õppida vaid seda osadeks jagades ja osi uurides. Nii saame teada kuidas maailma toimib. Kui teadus jõudis veendumusele, et iga tüki eraldi uurimine ei anna piisavaid vastuseid, hakati pöörama tähelepanu nende vahelistele seostele ja tänapäeval on just aktuaalsed interdistsiplinaarsed uurimised. Raskused tekivad siis, kui miski sellesse (mehhanistlikku) mudelisse ei sobi. Siis väidetakse, et see on võimatu, andmed on ebakorrektsed, või pigistatakse silm selle fakti suhtes kinni. Teaduslikum oleks öelda, et mudel on ebatäiuslik ja tuleb otsida teid selle puuduse kõrvaldamiseks.

Huvitav on jälgida füüsikalise maailmapildi arengulugu. Materialistlik monism toetub omaaegsetele füüsikaseadustele. Newtoni mehhaanika kirjeldas edukalt planeetide liikumist, mehhaanilisi masinaid ja laminaarselt (ühtlaselt) voolavaid vedelikke. Sellise liikumise seadusi peeti põhilisteks loodusseadusteks. Newtoni füüsika pani paika absoluutse ja lineaarselt kulgeva aja ning ruumi mõiste ja füüsikaliste nähtuste rangelt põhjusliku iseloomu. Kõik oli objektiivselt kirjeldatav ja igal nähtusel oli oma põhjus. Energia ja aine vahelised mõjutused olid veel tundmata. Kuid Newton täiendas füüsikat nn kaugmõju mõistega luues gravitatsiooniteooria, elektrilistele nähtustele leidis rakenduse Coulomb ja nende matemaatiline kirjeldus pärineb põhiliselt Gaussilt.

19. sajandi algul avastati uusi füüsikalisi nähtusi, mida polnud enam Newtoni füüsika seaduste abil võimalik põhjendada. Elektromagnetiliste nähtuste avastamine viis väljateooria loomiseni. Elektromagnetväli erines oluliselt harjumuspärasest mateeriast (ainest) ja lõi kujutuse mateeria erinevast eksisteerimise vormist. M. Faraday ja C. Maxwell selgitasid, et iga laeng tekitab enda ümber olevas ruumis häire või oleku, mis teisele ligidal asuvale laengule mõjub teatud jõuga. H. Hertz kinnitas seda eksperimentaalselt. Nii sündis kontseptsioon universumist, mis on täis vastastikku toimivaid välju ja jõude. Väljateooria andis idee, seletada ratsionaalsel moel inimeste võimet üksteist eemalt tunnetada ja mõjutada ka muude vahenditega kui kõne, nägemine või mehhaaniline jõud. Võimalik on tunnetada kellegi viibimist toas ilma, et teda nägemata, räägitakse inimeste headest ja halbadest energiatest, üpriski tuntud on kätega ravimine ja telepaatia. Neil juhtudel viidatakse füüsikalistele või bioväljadele.

1905. a avaldas A. Einstein erirelatiivsusteooria, mille põhjal pole ruum kolmemõõtmeline ega aega iseseisev suurus. Mõlemad on omavahel seotud ja moodustavad neljamõõtmelise aegruumi. Ei ole võimalik rääkida ajatust ruumist ja ajast ilma ruumita. Aeg ei ole lineaarselt ühtlaselt kulgev ega absoluutne. Aeg on relatiivne. Kaks vaatlejat, kes liiguvad vaadeldava objekti suhtes erineva kiirusega, näevad selle sündmusi ajaliselt erinevalt. Et aeg pole lineaarne, võib tajutav sündmus olla teise, meie suhtes liikuva vaatleja jaoks toimunud minevikus, meie kogemisega samaaegselt või toimuda alles tulevikus. Seetõttu on reaalsuse käsitlemisel oluline laiendada Newtoni mehhanistlikku mõtlemisviisi piire. Meie personaalne aeg võib kiireneda, aeglustuda või ajataju üldse kaduda. Näiteks ohu olukorras on meil tegemist relatiivse ajatajuga, me kogeme väga pikka ja kohutavat ajavahemikku, enne kui toimub katastroof. Kella järgi kulus selleks vaid mõni sekund. Aeg Newtoni järgi kulges aga muutusteta.

Teine relatiivsusteooriast tulenev tähtis järeldus on mõistmine, et aine ja energia on vastastikku vahetatavad. Mass pole midagi muud kui üks energia olemise vorm – aeglustunud ja lokaliseerunud energia. 1920-ndatel aastatel siirdus füüsika aatomisisesesse maailma, mis oli täis ootamatusi ja paradokse. Võib korraldada katse, mis tõestab, et valgus on osake ja niisama edukalt saab teostada katse, mis tõestab, et valgus on laine. Seega tuleb valguse kirjeldamiseks kasutada nii osakese kui laine kontseptsiooni. Sellist dualismi nimetatakse füüsikas komplementaarsuseks. Max Planck leidis, et soojusenergia ei eraldu pidevalt, vaid teatud energiapakettide kaupa, mida ta nimetas kvantideks. A. Einstein näitas, et mistahes elektromagnetiline kiirgus võib ilmneda mitte ainult lainetena, vaid ka kvantidena. Neid energia (näit valguse) kvante (footoneid) peetakse reaalseteks osakesteks.

Kui Newtoni füüsika leidis maailma koosnevat algosakestest, siis teadmiste laienedes tuli sellisest käsitlusest loobuda. Füüsikud avastasid jätkuvalt uusi elementaarosakesi. Avastati, et mateeria on täiesti transformeeritav – kõik osakesed on muudetavad teisteks, nad on saadavad energiast ja muudetavad teisteks osakesteks. Aatomisisesel tasemel pole aineosakesed enam kindlalt määratud kohas ja nad võivad haihtuda energiaks. Seetõttu võib öelda, et sellist asja kui ASI pole olemas. Need mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed.

Teadus on jõudnud arusaamisele, et tahkete kehade ja loodusseaduste maailm on nüüd muutunud lainetaoliste ja omavaheliste seoste ning energeetiliste mustrite maailmaks. Sellised mõisted nagu elementaarosake, materiaalne substants või eraldi objekt on kaotanud oma endise tähenduse. Kogu Universum osutub seotuks energiamustrite dünaamilisse võrku. Seega aeg – ruum – energia on üks suur süsteem. Universum on defineeritav kui dünaamiline lahutamatu tervik, mis sisaldab endas alati ka vaatlejat. Seega pole ka inimene tervikust eraldatud osa, vaid see Tervik. Ükski nähtus ei ole iseseisev protsess, vaid kuulub tervikusse.

Füüsik J. S. Bell avaldas 1964.a matemaatilise tõestuskäigu (belli teoreem), et aatomisisesed osakesed on omavahel seotud mingil viisil, mis on ajast ja ruumist väljaspool, nii et kõik, mis juhtub ühele osakesele, mõjutab ka teisi. See muutus on hetkeline, selle ülekandeks ei kulu mingit aega – põhjus ja tagajärg on samaaegsed. Siin on tegemist nähtusega, mis ei allu põhjuslikkuse mõistele relatiivsusteooria mõttes (see väidab, et looduses on valguse kiirus suurim).

Rupert Sheldrake pakub välja hüpoteesi, et kõiki süsteeme juhivad mitte ainult tuntud energiad ja materiaalsed faktorid vaid ka nähtamatud organiseerivad väljad - nn kausaalsed väljad. Nad on nagu maatriks vormile ja käitumisele. Nad pole energiaväljad tavalises mõttes, sest nende mõju levib üle aja ja ruumi barjääridest. Nad mõjuvad hetkeliselt ning kaugele sama tugevasti kui lähedale. Selle hüpoteesi järgi, kui isendite hulgast üks liige õpib uut moodi käituma, muutub kausaalne väli kõigi isendite jaoks mõjutab nende käitumist. Sheldrike nimetab seda nähtamatut maatriksit morfoloogiliseks väljaks. Selle välja toime haarab ka kaugmõju nii ajas kui ruumis. Seega toimunud sündmused võivad mõjutada teisi sündmusi mujal ja teisel ajal. Selle näiteks on Lyall Watsoni poolt kirjeldatud nn sajanda ahvi printsiip. Watson väidab, et kui grupp ahve oli omandanud mingi uue käitumise, siis äkki teised ahvid teistel saartel ilma mingi tavalise kommunikatsiooni võimaluseta omandasi ka selle käitumise.

Dr David Bohm märgib, et samad asjad esinevad ka kvantfüüsikas - ühtki välja ei saa rakendada üksikule osale, see mõju avaldub alati tervikule. Ta väidab samuti, et kujutlus Universumi juhtivaist ajatuist seadustest näib mitte paika pidavat, sest ka aeg ise on väljakujunenud paratamatus.

Kokkuvõttes võib öelda, et mateeria fundamentaalseid osakesi ei ole olemas; pigem on olemas Universum kui lahutamatu tervik - tohutu omavahel põimunud vastastikuste seoste võrgustik - holograafiline süsteem.

Tänapäeva teadus liigub transtsendentaalse monismi suunas, mis baseerub holograafilisel (holistlikul) paradigmal. See eeldab teadvuse mõiste avardamist ja sensitiivsuse tunnustamist.
 

3. Holograafia

Holistliku paradigmaga tutvumiseks tuletame meelde holograafia füüsikalise sisu. Termin tuli ilmselt kasutusele 1947. aastal kui Dennis Gabor koostas võrrandid, mis andsid teoreetilise võimaluse kolmemõõtmeliseks fotograafiaks, mida ta nimetas holograafiaks. Esimene laseri abiga pildistatud hologramm valmis 1965. aastal. 1969. aastal pakkus ajupsühholoog dr Karl Pribram Stanfordi Ülikoolist välja idee, et hologrammi saab kasutada kui aju mudelit. 1971. aastal füüsik dr David Bohm (töötas koos A. Einsteiniga) väitis, et Universumi ehitus on holograafiline. Seejärel dr Pribram esitas hüpoteesi, et inimaju toimib kui hologramm, mis salvestab ja loeb teavet mingist holograafilisest universumist. 1971. a sai Dennis Gabor Nobeli preemia holograafia leiutamise eest.

Holistliku käsitlusviisi mõistmiseks meenutame kuidas valmib hologramm. (V.t Kaido Reivelt i joonis järgmisel lehel). Holografeerimisel säritavad ülipeeneteralist fotoplaati kaks ühest ja samast laserkiirtekimbust kujunenud koherentset valguslainet – üks neist peegeldub objektilt ja teine suunatakse poolpeeglist läbi otse fotoplaadile (tugikimp). Holografeeritavalt esemelt peegelduv valgus kannab informatsiooni eseme kuju ja välispinna omaduste kohta. See, nn esemekimp, kohtub siis tugikimbuga ja liitudes moodustavad nad ruumis seisulaine. Nende interferentsi tõttu säritub plaat tugevamini nendel mikroaladel, kus mõlemad lained on pärifaasis ning tekib üksiklainetest tugevam liitlaine. Ilmutatud plaadil – hologrammil – ilmneb seetõttu interferentsimuster, mis väliselt ei meenuta objekti, kuid sisaldab kodeeritult kogu informatsiooni mõlema valguslaine frondikuju, amplituudi- ja faasijaotuse, mõnd tüüpi hologrammil ka lainepikkuse ja polarisatsiooni kohta. Hologrammilt kujutise nähtavaks tegemiseks (heiastamiseks) valgustatakse hologrammi samasuguse tugikimbuga, kui holografeerimise ajal, mis interferentsimustril difrageerudes muundub esemelaine täpseks koopiaks. Erinevalt fotost on holgraafiline kujutis ruumiline, seda saab vaadelda mitmest küljest ning näha esiplaanil olevate esemete taha. Selliselt saadud hologramme nimetatakse läbilaske-hologrammideks. Nad on vaadeldavad vaid laserivalguses ning holografeeritav ese paikneb alati hologrammiplaadi taga.

 

 

Holograafilised teabemahutid on väga infomahukad - 10⁷ - 10⁸ bit/cm². Tähelepanuväärne on see, et hologrammi iga punkti säritab igast objekti punktist lähtuv valgus, mistõttu hologrammi tükeldamisel (teatud määrani) säilib igal osal tervikpilt, kuigi veidi ähmasemana. Muutes salvestamislaine langemisnurka või lainepikkust, saab ühte ja samasse salvestisse jäädvustada palju hologramme ja neid ka eraldi heiastada.

Seega võib öelda, et hologrammi kuitahes väikeses osas on salvestatud info kogu terviku kohta.
 

4. Holograafiline paradigma

Holograafilisest mudelist lähtumine on uudne suhtumine maailma ja paljudele teadlastest on see vastuvõtmatu. Lähtudes holograafiaalastest töödest on esitatud holistilise metafüüsika alustõed - seitse teesi (A. Brennan, Valgus Kätes).

 
Kõik ainelised objektid koosnevad peenematel tasanditel üha väiksematest, liikuvamatest ja ebapüsivamatest (muutuvatest) osakestest, mis osutuvad kas energialaineks või energiaosakeseks (kvandiks). Nii on sõltuvalt protsessist elektron kas osake või energialaine (elektromagentväli), valgus kas footon või energia. Ilmselt on olemas ka peenemaid struktuure, mis tänapäeva füüsikaliste mõistete alla ei mahu (näit kausaalsed väljad). Sageli kasutatakse sel juhul terminit peenenergia (näit mõtteenergia, tundeenergia jms). Mõningates õpetustes kasutatakse peenstruktuuride kirjeldamiseks mõistet ühendväli, mis on mittemateriaalne (s.t ei koosne energiast ega kvantidest) ja kujutab endast nii materiaalse kui vaimse maailma ühist alust. Ta on igavene ja temast saavad alguse kõik ülejäänud tasemed ja struktuuriüksused. Teadus otsib kõikehõlmavat struktuuri (reduktsionismi õpetus). Väidetakse, et ühendvälja omadustest tulenevad kõik loodusseadused, ning siin asub ka info kõikide universumis toimuvate sündmuste kohta (holograafiliselt, mittemateriaalselt). Maailm kujutab endast energiate ja olemuste organiseeruvat süsteemi, mis genereerib iseennast.

Seega füüsikaliselt on kõik olemasolev käsitletav kui energia (kaasaarvatud mittemateriaalne peenenergia). Aeg - ruum - energia on üks süsteem. Esoteerilistes õpetustes väidetakse, et objekt ja subjekt on üks - eluta ja elus aine koosnevad samasugustest (peen)energia liikidest. Teiste sõnadega, me oleme osake suurest energiaväljast. Energiatel on erinevad vormid ja võnkesagedused. Mõte, intellekt on suhteliselt “peen”, “kerge” energiavorm ja muutub seetõttu kiiresti ja kergesti. Vaimse energia liikidena võiks nimetada armastust, kiindumust, lugupidamist, sõprust jms. Aine on küllaltki tihe ja püsiv ja seepärast toimuvad siin muutused aeglasemalt.

2. Maailma tunnetamisel on põhiline osa teadvusel

Tegelikkus on oma olemuselt energeetiline - meie meeled saavad informatsiooni tegelikkuselt energiate (valgus, heli, jõud, temperatuur jms) vahendusel. Me ei näe tegelikult mingit objekti, vaid silmapõhjale tekkinud energeetilist kujutist. Seda võib võrrelda holgraafilise pildiga (ruumilise illusiooniga). Seega meie jaoks on tegelikkus kolmemõõtmeline objekti holograafiline kujutis ajus. See kujutis on sisuliselt energia, mis sisaldab infot objektist, mitte aga reaalne objekt ise. Aju interpreteerib (tõlgendab) seda infot vastavalt varem salvestatud teabele (kogemusele) ja meie huvidele.

Võime öelda, et aju, kasutades viit meelt, korjab ümbritsevast energiaväljast infot, mis hetkel tähelepanu alla jääb ja muundab selle illusoorseks (kujutletavaks) objektiks. Meie peame seda tegelikkuseks, reaalne objekt, mida tajume, on hoopis teine tegelikkus. Seega, me elame illusoorses maailmas.

Teiste sõndega:

Energeetilisest aspektist lähtudes on tegelikkus energia, mis loob meie teadvuses holograafilise illusiooni, vastavalt oma varasematele kogemustele ja huvidele.

Holistlik käsitlusviis väidab, et vaatleja on autor, vaatlus iseloomustab pigem vaatlejat kui objekti.
 

3. Kõik on seotud kõigega.

Universum on energiate tasandil lahutamatu tervik, omavahel põimunud energeetiliste seoste võrgustik. Need seosed ei sõltu ruumilisest kaugusest ega ajast - s.t sündmus, mis kusagil toimub, mõjutab hetkeliselt (valguse kiirusest rääkimata) kõike muud. Siit järeldub - kuna ajalist nihet ei ole, siis põhjus ja tagajärg toimuvad samaaegselt. Seostatuse kirjeldamiseks ainelises maailmas sobib suurepäraselt kaoseteooria ühe looja Edward Lorenzi kuulus liblikaefekt - täna Pekingis liblika poolt tehtud tiivalöök võib põhjustada järgmisel kuul tormi New York´is.
 

4. Igas osas on tervik

See järeldus tuleneb otseselt hologrammist - ükskõik kui peeneks osaks me hologrammi jagame säilib seal tervikkujutis. Nii on näiteks meie igas keharakus täiskomplekt geene, mis sisaldavad infot inimese kohta tervikuna. Tänapäeva meditsiin suudab diagnoosida erinevate elundite seisundit nii käelabalt, jalatallalt, silma vikerkestalt, kõrvalestalt, keelelt.
 

5. Aeg on holograafiline

Kõik on kõikjal ja alati. Iga hetk on tervik - selles sisaldub kogu minevik ja tulevik, see on tunnetatav ja ligipääs teistesse hetketesse on võimalik. Kvantfüüsikas on lepitud nähtustega, kus info kandub hetkeliselt ühelt elementaarosakeselt teisele, sensitiivid võivad väidetavasti jälgida nii mineviku kui tulevikusündmusi, me võime hetkeliselt suunata oma mõtteenergia kõige kaugemale tähele või minevikusündmustele. Peenenergiate tasandil ei eksisteeri aega ega ruumi, kõik on siin ja praegu.
 

6. Tervik on rohkem kui osade summa

Kui hakkame hologrammile sellest varem eemaldatud osi tagasi ühendama, muutub objekti kujutis järjest selgemaks.  See tees on tuntud juba sünergeetikast, nii on riik enam kui inimeste mehhaaniline summa, koostöös      sünnib sünergia - lisaväärtus, vesinik ja hapnik annavad liitudes vee, ehitusmaterjalide kogum on hoone, teadmiste   kogum teooria. Ka kõige lihtsam tervik on erinevuste ühtsus, süsteem kus valitseb korrastatuse printsiip. See määrab   tema elementide vahelised seosed ja suhted. Kui need on vastandlikud, tekib konflikt, mis areneb kaoseks. Kaos on  korrastatuse "mask", millest ikka ja jälle luuakse uus korrastatud ühtsus.

      Struktuuride korrastatust iseloomustab ka fraktaalsus, mis tähendab seda, et 
      süsteem on sisemiselt sarnane - sarnased struktuurielemendid korduvad 
      sõltumata sellest kui väikesteks osakesteks me kujundi jaotame. Teiste
      sõnadega, igasuguse suurenduse korral me näeme samasuguseid kujundeid.
      Fraktaalsust on täheldatud nii rannajoone -  kui puulehtede kujus, pilvedes, 
      mägede struktuuris, merihobuse saba kuju säilib sarnasena ka 
      miljonikordsel suurendusel, kosmoses ja atomaarstes struktuurides esineb 
      planetaarne süsteem jne, jne. Looduses on fraktaalsus üldlevinud fenomen.
 
 

     7.  Teadvus loob tegelikkuse ja oma kogemuse tegelikkusest.

     See põhineb aju holograafilisel mudelil. Aju töötleb holograafiliselt 
    salvestatud andmeid vastavalt sellele, milleks  neid kavatsetakse kasutada - 
    vastavalt ootustele ja eesmärkidele, võttes seejuures arvesse senised kogemused.
    Seega  igal indiviidil on oma subjektiivne ettekujutus tegelikkusest - teiste 
    sõnadega, subjekti teadvus loob tema tegelikkuse. Teistpidi võttes väljaspool 
    meid asuv (reaalne) tegelikkus on loodud teadvuse poolt - enne, kui   hakkame 
    ehitama maja, loome selle oma mõttes. Öeldakse, et iga asi luuakse kaks korda - 
    algul teadvuses (vaimus)  ja seejärel mateerias.
 

    Küsimus on nüüd selles, millisel tasandil toimub loomine - jumaliku olemuse (kosmilise intellekti) tasandil või isiku tasandil. Kuna kolmas tees väidab, et kõik on seotud kõigega, siis järeldub, et oleme mingil määral osalised igas loomingus. Inimesed elavad teatud keskkonnas ja kultuuris (aeg-ruumis), mistõttu   meil kõigil on palju ühiseid probleeme, tingimusi ja mõtlemisviise. Ühe inimese  tegevus on seega alati seotud (sõltuvuses) teiste inimeste,  ajastute ja kultuuriga (haridus, religioon, tavad, harjumused, tehnoloogia, kunst,massikommunikatsioon, tervishoid,  julgeolek, riietus jne, jne). Teadvus ei lähtu ainult materiaalse maailma kogemustest ja seaduspärasustest vaid on   tunnetuse  (tundeenergia)  kaudu ühenduses ka vaimse (mittemateriaalsete peenenergiate) maailmaga. Sealt  saame  oma inspiratsiooni, ettenägemisvõime, raviomadused ja arvukalt muid  ekstrasensoorseid võimed ning oleme   ühenduses teiste inimeste energiaväljadega.

  Holistilises käsitluses on vaimsetel energiatel (peenenergiatel) kindlad
  seaduspärasused. Mõned näited.
 

               Külgetõmbe seadus. 
               Energia tõmbab enda poole sama sagedusega sarnast liiki energiat. Selle 
               seaduse alusel samasugused mõtted ja tunded tõmbuvad üksteise poole. 
               Sarnaste mõtete ja hoiakutega inimesed sobivad  omavahel suurepäraselt, 
               teisitimõtlejaid aga taunitakse.

 
Vormi järgnevus mõttele.
Mõte või idee eelneb alati asja või nähtuse ilmnemisele. Mõte sünnitab maja projekti, ehitaja loob selle järgi hoone. Kui pidevalt mõtled haigusele jääd haigeks. Kui oled kindel oma võimetele, tuled ülesandega paremini toime.

Peegeldumise seadus.
Mida külvad, seda lõikad - kõik, mida me kõiksusesse saadame, tuleb meile sealt tagasi. See tähendab, et see, millest me mõtleme, mida usume, mida oma sisemas ootame ja elavalt kujutleme, tuleb lõpuks meie ellu. Head soovid teistele loovad ka meile soodsaid olukordi. Samuti peegelduvad meile tagasi halvad mõtted ja teod, tuues kaasa samalaadseid pahandusi ja meelitades ligi pahatahtlike inimesi.

Ühtsuse seadus.
Energiate maailmas valitseb vastastikune sõltuvus, vastastikune läbimine ja ristumine. Erinevad energiavormid mõjutavad üksteist, põimuvad läbi, loovad uusi struktuure ja liikumissundi. Ei ole võimalik luua ühtegi mõtte- või tundeenergia vormi, mis mõjutaks ainult ainult ühte kindlat objekti või subjekti. Mõju haarab kogu energiavälja, mõjutades ruumi ja aja igat punkti.

Allumine - loodusseaduste kehtivuse paratamatus.
Fundamentaalsed loodusseadused on üldkehtivad. Kui üksikule subjektile tundub olevat võimalik ignoreerida loodussseadusi, siis tähendab see vaid vastava energiavälja struktuuri muutust ja arengu suundumist teistsugusele stsenaariumile, kuid ikkagi vastavalt loodusseadustele. Inimene ei ole iialgi rikkunud, ega saa rikkuda loodusseadusi, ega looduslikku tasakaalu. Me võime valida inimkonda hukutava stsenaariumi ja isegi see viib meid pidulikult lõpule kõikide loodusseaduste järgi.


Info ja sündmuste hetkelist kulgemist aeg-ruumis on meie neljamõõtmelises maailmas ratsionaalselt võimatu mõista. Kuid teatud ettekujutuse võiks anda ehk järgmine näide.

Võrdleme Maal elamist reisijaga, kes sõidab rongiga läbi aja ja ruumi, näiteks Tartust Tallinnasse. Ta elab reaalse maailma teatud taustsüsteemis ja tema jaoks eksisteerib Tartu näiteks kell 8, Jõgeva kell 9, Tapa kell 10 ja Tallinn kell 11. Tema arusaamisel aeg on lineaarne ja need linnad eksisteerivad vaid teatud ajahetketel, mil ta neid läbib. Vaatleja teises taustsüsteemis, kes asuks niivõrd kõrgel, et tema pilk suudab haarata vahemaa Tartus Tallinnani tuvastab, et kõik nimetatud linnad eksisteerivad maailmas samaaegselt. Ta võib hetkeliselt pöörata oma pilgu nii Tartule, kui Tallinnale - reisija minevikule ja tulevikule. Kui näiteks kell 9 püstitakse Tartus ja Tallinnas mingi ausammas, siis reisija, kes viibib Tapal (s. o kell 10), Tartu ausammast ei näe, see oleks nagu minevikusündmus - sündmus, mis toimus ajas ja ruumis, mille ta läbis minevikus. Tallinna ausammas muutub tema jaoks reaalseks aga alles tulevikus - kell 11. Kõrgel asuva vaatleja jaoks eksisteerivad kell 10 mõlemad sambad vaatlushetkel, s.t olevikus.

Niisiis, ühes taustsüsteemis võivad teatud sündmused olla juba ammu toimunud, kuid me näeme neid alles täna, või vastupidi, meie taustsüsteemis toimunud sündmused võivad olla teise süsteemi jaoks kauge tulevik.

Probleemid muutuvad aga loogiliselt seletamatuks, kui läheme kvantfüüsikasse või vaatleme mittemateriaalse info tasandit, kus väidetavasti puudub aeg ja ruum ning valguse kiirus ei ole piiriks. Kus info kandub hetkeliselt meie mõistes kuitahes kaugele. Füüsikud ütlevad, et paljusid elementaarosakeste maailmas kehtivaid seadusi ei ole võimalik seletada, nendega tuleb lihtsalt harjuda. Sellisteks näideteks on kaugel asuva inimese energeetilise seisundi määramine foto või paberile joonistatud kuju järgi, mineviku selgeltnägemine (näit regressioon hüpnoosis), prohvetlus jms. Teadusel on selles valdkonnas ees suured avastamisvõimalused.