OTSUSTAV 1944

"Õigel teel kogu eesti rahva olemise kaitsel on need eesti

Saatuslik 1944

1944 aasta tõi sõja taas Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Igivana Narva-Peipsi piirivöönd, mis näinud juba nii paljusid venelaste sissetunge, muutus Punaarmee vallutussõja tulemusel jälle raskete kaitselahingute tandriks. Pikk ja närve kulutav maadlemine saksa okupatsioonivõimudega kõigi eesti väeosade koondamiseks kodumaa piiride kaitsele kandis 1944. aasta algul vilja. Natsionalistlik Saksamaa juhtkond pidi lõpuks olude sunnil loobuma oma senisest eesti rahva ja tema sõjaväe lahutamise printsiibist ja valdav osa eesti üksustest võis lõpuks asuda Eesti piiride kaitsele.

Meie vastas oli lääneliitlaste ülirohke relvaabiga toetatud venelaste hiigelarmee. Selle vastas olnud eesti üksused olid suures enamuses puudulikult relvastatud ja arvuliselt kümneid kordi väiksemad vaenlasest. Saksa väeosad, mis koos eestlastega meie idapiiril võitlesid ja mille abile võisime loota, näitasid üles sõjatüdimust ja kannatasid samamoodi puuduliku relvastuse, laskemoona vähesuse ja trantsportvahendite puuduse all.

Ometi suudeti aasta algul Punaarmee sissetung peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet oma kodumaa kaitsmisel. 1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks. 1944. aastal toimunud Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südametunnistusel.

Sakslaste suur taandumine  tagasi

1943. aasta hilissuvel andis Saksa väegrupi NORD ülem 18. armee juhtkonnale korralduse valmistada tagalas ette uued positsioonid, et alustada taganemist Leningradi alt. Selleks valiti Narva jõe läänekallas ja eelpositsiooniks Luuga jõgi. Kindlustustöid Narva jõe läänekaldal alustati 1943. aasta septembris ja sama aasta lõpuks olid need valmis.

Selleks ajaks oli kõigile saksa rinnetele jäänud väga vähe sõdureid. Kui pealetungi ajal ei andnud see eriti tunda, siis kaitsesõjaks jäi jõudu väheseks. Seda puudujääki püüti tasa teha osavate manöövritega, paisates lennukitel diviise ühest rindelõigust teise. Niisuguste manöövritega saavutati, et ohtlikes lõikudes oli alati vajalikul arvul mehi vaenlase rünnakute tagasilöömiseks.

Kuid 1943. aasta lõpu eel hakkas Saksa relvajõude tugevasti kimbutama bensiini puudus ja manööverdamise võimalused vähenesid. Rinnete vastupanuvõime vähenes ja üha sagedamini murdis vaenlane neist läbi.

N. Liidu sõjalist võimsust oli aga hakanud mõjutama uus tegur - Ameerika abi. Selle tulemusel kasvas oluliselt Punaarmee võitlusvõime. Ainuüksi USA-st saadud alumiinium võimaldas venelastel toota nüüd kaks korda rohkem lennukeid, kui seda suudeti oma alumiiniumist. Ameerikast saadud 420 000 autot ja muud veokit võimaldasid kiiresti paisata vägesid ühest rindelõigust teise ja neid pealöögi suundadel kiiresti konsentreeruda.

1943. aasta jaanuari alul koondas Punaarmee juhtkond Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale ühe miljoni 241 tuhandest mehest koosneva hiigelarmee, olles tohutus ülekaalus seal olnud saksa väegrupist "Nord". Punaarmee ülekaal elavjõus oli nüüd 1,7 kordne. Relvastuses oli venelaste ülekaal aga veelgi suurem, omades suurtükke - 2 korda, tanke - 3,8 korda ning lennukeid - 4,1 korda rohkem, kui sakslastel.

Jaanuari algul 1944, kui sakslastele said teada Punaarmee valmistumisest rünnakuks Leningradi rindel, toodi 18. armee käsutusse Saksa III SS-soomuskorpus, mille koosseisu oli seni kuulunud ka 20. Eesti diviis.

14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Ägedais lahinguis raiuti Saksa diviisid tükkideks ja kuna 18. armeel oli järel jäänud väga vähe varusid, otsustati ägeda vastupanu käigus alustada taandumist.

Sooden
Major Georg Sooden
Rebane
Major Alfons Rebane

Taandumisel Novgorodi-Luuga suunas pälvisid erilist kiitust major A. Rebase ja major G. Soodeni juhitud Idapataljonid nr. 658. ja 659. Neis lahingutes langes 660-nda pataljoni ülem major H. Ellram. Need väikesed eesti üksused panid kõikjal, kus nad kaitsele asusid, vapralt vastu ja vaenlasel ei õnnestunud kordagi nende positsioonidest läbi murda. Eriti paistis taandumislahingutes silma major Alfons Rebase pataljon, kelle edukas tegevus päästis saksa väed Novgorodi piiramisrõngast välja. Sangarliku võitluse eest autasustati pataljoniülemat Alfons Rebast esimese eestlasena raudristi Rüütliristiga.

 

Ohtlik olukord Narva rindel  tagasi

Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2. veebruarini. Need polnud enam diviisid ega rügemendid, vaid vormitu inimmass. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Ohvitserid, kes jõudsid Narva ilma meesteta, anti sõjakohtu alla. Teised viidi ümber- formeerimiseks Saksamaale.

Olukord Narva rindel oli äärmiselt ohtlik. Punaväed olid jõudnud Narva jõe joonele ja selle mitmes kohas ületanud, moodustades jõe läänekaldal, Riigiküla all ning Vaasa-Vepsküla-Siiversi juures ülimalt ohtlikud sillapead. Eesti seisis täiesti kaitsetult punaste laviini ees. Selles olukorras otsustas Saksa väejuhatus Eesti maha jätta ja Düna jõe taha taanduda.

Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.

Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:

"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.

Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.

1944. aasta mobilisatsioon  tagasi

Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli esialgu kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumisele sai otsustavaks asjaolu, millise seisukoha võtab selles suhtes rahvuslik vastupanuliikumine ning rahva hulgas kõrget autoriteeti omav Eesti Vabariigi seaduslik peaminister, nüüd põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid täitnud professor Jüri Uluots.

1944. aasta veebruari alul kutsus Jüri Uluots kokku suurema koosoleku, millest võtsid osa mitmed vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondadae esindajad. Otsus ei tulnud kergelt. Mitmed nooremad tegelased suhtusid sakslastesse ja nende toetamisse küllalt suure umbusuga. Kuid lõplik otsus oli üsnagi üksmeelne - seoses mobilisatsiooniga rahvuslike organisatsioonide ja erakondade poolt pöördumist rahva poole ei tehta. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni toetamiseks.

Teatavasti on Genfi 1949. a. IV konventsiooni ("Tsiviilisikute kaitsmisest sõja ajal") alusel keelatud okupatsioonivõimudel sundida okupeeritud maa kodanikke teenima oma relvajõududes. Samuti on keelatud igasugune propaganda kodanike vabatahtliku värbamise eesmärgil. Kuid tookord oli tegemist oma territooriumi ja rahva kaitsmisega ning N. Liidu poolt Eesti vastu suunstud agressiooni tõrjumisega, milleks poliitiliste erakondade ja organisatsioonide toetusel kutsus eesti rahvast üles Eesti Vabariigi seaduslik esindaja kes, seoses president K. Pätsi küüditamisega, oli nüüd Vabariigi presidendi kohustes.

Uluots
Jüri Uluots

Vastupanuliikumiste gruppide ning poliitiliste erakondadae esindajate poolt vastu võetud otsuse põhjal pöördus professor Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Esinemine toimus intervjuu vormis, kus küsitlejaks oli saate toimetaja Jaan Kitzberg. Selle üleskutsega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude Venemaa agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust.

Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, omas prof. J. Uluotsa üleskutse otsustavt tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.

Üldmobilisatsiooni toetasid ka paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Selle edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.

Toimunud mobilisatsiooni kohta kirjutas EVR liige Alfred Maurer 1951. aastal ajalehes "Vaba Eesti":

"...Meie arvasime, et peame katsuma, maksku mis maksab, ära hoida meie maa teistkordne vallutamine nõukogude Venemaa poolt, sest see viinuks surmaohtu meie rahva. Meie arvasime, et kui suudame ära hoida meie maa okupeerimise Venemaa poolt kuni Saksamaa kapituleerumiseni, siis meil võib tekkida - olgugi väga väike - võimalus sellest pääsemiseks. Kuid selleks oli meil vaja kogu rahva koondatud jõudu ja relvade alla seadmist..."

Üldmobilisatsioon kuulutati välja 1. veebruaril 1944. Sellega kutsuti sõjaväkke 1904 - 1923 aastatel sündinud mehed, seega 20 aastakäiku. Neile lisandusid veel varem mobiliseeritud. Omakaitsesse kutsuti 22 aastakäiku üle neljakümne aasta vanuseid mehi.

Järgnevatel päevadel mehi lausa voolas kokku ja vastuvõtukomisjonid töötasid nii päeval kui ka öösel. Arstlikku komisjoni läksid vaid vähesed, kes seda soovisid. Mehi tuli rühmadena oma allohvitseri või lipniku juhtimisel ja nende ainsaks sooviks oli ühte jääda. See oli Eesti Vabariigi mobilisatsioon, kus mehi kutsus oma kodumaa piire kaitsma presidendi kohustes olev peaminister.

Otsekohe andis kolonel Soodla korralduse - formeerida mobiliseeritud meestest kiiresti kolm pataljoni: esimene pataljon Viljandis - ülem kapten K. Purre, teine pataljon Tartus - ülem kapten J. Jürgen ja kolmas pataljon Pärnus - ülem kapten M. Mölder. Formeeritud pataljonid toodi Tallinna, kus need nimetati ümber rügemendiks "Tallinn". Rügemendi ülemaks määrati Eesti Vabadussõjast osa võtnud major Rubach. Meestele jagati välja saksa püssid ja riidevarustus ning sõidutati kiiresti veoautodel rindele. Rügement jõudis sinna viimasel hetkel ja kuigi oli viletsalt relvastatud ning ilma väljaõppeta, suudeti koos teiste väeosadega riivistada rindesse tekkinud auk.

Samal ajal paisati, osaliselt isegi lennukitega, Auvere ruumi saksa eliitdiviis Feldherrnhalle ning Vaivara ümbrusse 11. Ida-Preisi diviis. Ka paanikasse sattunud saksa väeosad said osaliselt tagasi oma võitlusvõime ja pöördusid rindele tagasi. Rügement "Tallinn" eksisteeris vaid kolm päeva ja liideti seejärel üksikpataljonidena Narva rindele saabunud teiste eesti üksuste koosseisu.

Kõpp
EELK piiskop Dr. Johan Kõpp

Samal ajal toimus Jaani kirikus kõigi usundite esindajate osavõtul jumalateenistus. Esimesena pärast avakoraali kõnelenud EELK piiskop dr. Johan Kõpp palus oma pikemas sõnavõtus õnnistust eesti rahvale ja meie sini-must-valge võitluslipule. Eesti apostliku õigeusu kiriku nimel õnnistas meie rahvuslippu ja rahvast metropoliit Aleksander. Rooma-Katoliku apostlik administraator Werling õnnistas ja pühitses paavst Pius XII nimel meie rahvuslippu ja oma vabaduse eest võitlevat eesti rahvast. Kõnelesid veel Eesti Vabakirikute Liidu esindaja, õpetaja Kuum ja Advendistide usuühingu Liidu vaimulik Ed. Mägi.

Üldmobilisatsioon tõi kokku ligi 50 tuhat meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobiliseerituid väeosadeks formeerida. Tuletagem meelde, et seni olid sakslased keelanud eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe vastuvõtmisega. Kõik ülejäänud mehed arvati Omakaitse koosseisu.

Kindralinspektuuris töötati välja mobiliseeritutest moodustatav sõjaväe organisatsioon. Selles nähti ette kaks piirikaitse diviisi, igas diviisis kolm jalaväe- ja üks suurtükiväe rügement, side-, pioneer-, ning teised eriväeosad. Diviiside täienduseks oli ette nähtud üks tagavararügement.

Saksa väejuhatus seda organisatsiooni ei kinnitanud. Sellest tõmmati maha diviiside juhatused, suurtükiväe rügemendid ja kõik eriväeosad. Lubati formeerida vaid kuus jalaväerügementi ja üks pioneerpataljon. 10 tuhat mobiliseeritud meest määrati Eesti 20-diviisi täienduseks.

Moodustatud piirikaitse Piirikaitse rügemendid saadeti rindele ja anti saksa diviiside käsutusse. Seoses nende allutamisega sakslastele kerkis kohe üles terve rida arusaamatusi ja pahandusi, ning kindralinspektor kindral J. Soodla tõstatas taas üles kahe piirikaitse diviisi loomise küsimuse. Seda mõtet toetas kõigiti Eesti Omavalitsus ja Põhjarinde ülemjuhataja feldmarssal W. Model.

Model
Generalfeldmarssal Valter Model

Feldmarssal Model oli üks kuulsamaid, andekamaid ja energilisemaid saksa väejuhte, keda saadeti sinna, kus olukord oli kriitiline. 1944. aasta alul saadeti ta piiramatu võimuga Põhjarindele, et likvideerida seal jaanuaris-veebruaris tekkinud katastroofiline olukord. Model hindas kõrgelt eesti väeosade tähtsust Põhjarinde kaitsel ja toetas kõigiti eestlaste kavatsusi. Ta külastas ka eesti piirikaitse rügemente ja leidis nende lahingulise väljaõppe, eriti aga laskeasjanduses olevat eeskujuliku. Ta suhtus eestlastesse ja eesti väeülemate soovidesse suure arusaamise ja vastutulelikkusega.

Kuid Eesti piirikaitse diviiside moodustamine jäi venima diviisiülema kandidaatide leidmise ja diviisi juhatuste moodustamise taha ja aprillis 1944 saadeti eestlastesse sõbralikult suhtunud feldmarssal Model mujale ja tema asemele määrati kindrakolonel Lindemann, kellel oli eesti piirikaitse rügementide suhtes teine seisukoht. Ta pidas rangelt parteijoont ja ajas asju eesti väeosade suhtes nii, nagu seda soovis saksa Relva-SS juhtkond.

Eesti piirikaitse rügemendid  tagasi

Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Kõik rügemendid olid enam-vähem ühesuguselt varustatud ja relvastatud. Koosseisuna oli rügemendi suuruseks ette nähtud 3500 meest, kuid varustuse nappuse tõttu olid need sageli väiksemad. Meeste relvadeks olid põhiliselt vene, prantsuse, hollandi ja itaalia püssid. Hiljem vahetati need osaliselt välja saksa püssidega. Sageli muretsesid sõjamehed endale ise relvi, korjates neid taganevate sakslaste järel või isegi ostes neid sakslastelt. Kuulipildujad olid Maxim, Colt ja vanad prantsuse omad. Miinipildujad saksa ja tðehhi omad. Puudus oli raskerelvadest. Suur puudus oli samuti laskemoonast ja käsigranaatidest. Voorina kasuatati põhiliselt rekvireeritud hoburakendeid. Mingit väljaõpet mehed ei saanud ja tingituna rindeolukorrast, paisati rügemendid käigult lahingusse.

Tamm
Major Jaan Tamm

1. piirikaitse rügement - formeeriti Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas. Rügemendi ülemaks oli major Jaan Tamm. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelmaa, 2. pataljoni ülemaks kapten Eduard Ausmees ja 3. pataljoni ülemaks kapten Raimond Hindpere. Rügemendi relvastus oli erakordselt kirev ja koosnes põhiliselt trofeerelvades, mis vähendas oluliselt rügemendi löögijõudu. Märtsi algul asus rügement rannakaitsele Kolpina saarel ja Võõpsu piirkonnas. Rügemendi edasist sõjateed tähistavad sellised paigad nagu Värska, Laossina, Kolpino saar, Listovka, Võõpsu, Kavastu ja Luunja. Kõigis neis paigus peeti raskeid lahinguid. Suurima ohvrite arvuga lahing peeti 17. sept. 1944 Emajõe kaldal. Selles lahingus ellujäänuil sai enamusel osaks piinarikas vangipõlv Siberi mõõtmatuil lagendikel...

Vermet
Kolonel Juhan Vermet

2. piirikaitse rügement - formeeriti Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Juhan Vermet. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten M. Niinepuu, 2. pataljoni ülemaks major Sillaotas ja 3. pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa. Rügement relvastati trofeerelvadega, mistõttu oli suuri raskusi laskemoona saamisega. Käsirelvadeks olid hollandi ja prantsuse püssid, mis hiljem asendati sakslaste poolt Virumaa metsadesse maha jäetud saksa relvadega. Rasked lahingud meie maa idapiiril ei võimaldanud isegi formeerimist lõpetada ja veebruari teisel poolel saadeti rügement Peipsi järve äärde rannakaitsele. Ränkrasket verehinda maksis rügement Krivasoo lahingus, kaitstes seal rasketes tingimustes meie kodumaa idapiiri, loovutamata jalatäit maad meie põhivaenlasele. Seal peetud lahingutes kaotas rügement üle kolmandiku (960) oma võitlejaist surnute ja haavatutena. Septembris sattus rügement punaarmee piiramisrõngasse, kus vaid vähestel õnnestus välja pääseda.

Rügemendi ülem kolonel Vermet langes peale Eestist taandumist punatšehhide kätte, kes ta poolsurnuks peksid. Tal õnnestus raskelt haigena prantslaste juurde pääseda, kuid viimased andsid ta 1945. aasta suvel N. Liidule välja ja saadeti Siberisse.

Kaerma
Kolonelleitnant Mart Kaerma

3. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Haapsalus. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant M. Kaerma. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major J. Purga, 2. pataljoni ülemaks kapten E. Kõlu ja 3. pataljoni ülemaks kapten V. Veelma (hiljem kapten Juhani). Rügemendi koosseisu kuulusid veel suurtükiväepatarei, rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii. Ka 3. piirikaitse rügemendile anti alul välja trofeerelvad, mis hiljem asendati saksa relvadega. Miiniheitjad olid saksa uuemat tüüpi. Rindel olles varustati rügement saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr). Hiljem sai rügement ka kümme veo- ja kuus sõiduautot. Rügement allutati 207. Julgestusdiviisile ja asus Peipsi ranna kaitsele Pala piirkonnas. Sealt viidi rügement Mustvee lähistele ja aprillis 1944 Tudulinna - Lohusuu rajooni, kus ta pidas lahinguid üle Peipsi tulnud punastega. Mais viidi rügement Permisküla-Vasknarva vahelisele alale, kuhu ta jäi kuni taandumisteni. 18. septembril alanud taandumisel ei jõudnud rügement punavägede haardest enam välja.

Kolonelleitnant Kaerma jõudis siiski oma koduni välja, mis asus Rapla maakonnas Raiküla jaama lähedal. Tema naasmisest koju teadsid ainult abikaasa ja vend. Ligi neli pikka aastat varjas ta end, nägemata kordagi oma tütart. 1948. aastal toimunud sagedaste haarangute ajal sai kolonelile selgeks, et tema tabamisel represseeritakse kogu tema perekond. Ta tegi ennastsalgava otsuse - et tema pere jääks vabadusse, peab ta surema. See sündis tsüaankaaliumi ampulli abil.

Abikaasa ja vend matsid kolonel M. Kaerma öösel oma kodutalu mulda kartulikuhja alla, kuna ka tema surnukeha võinuks saada NKVD agentidele asitõendiks elavate vastu.

Pedak
Major V. Pedak

4. piirikaitse rügement - formeeriti Võrus ja Petseris. Rügemendi ülemaks oli major V. Pedak (VR-II/3). Täielikumad andmed üksuse kooseisu kohta puuduvad, kuna pole õnnestunud leida ühtegi ohvitseri selle rügemendi juhtkonnast. Rügement suunati Mustvee - Varnja piirkonda rannakaitsele, kust viidi hiljem Pihkva ja Narva rindele. Taandumisel Puhatu soo platsdarmilt 1944. aasta septembris jäi rügement rasket võitlust pidades täielikult punavägede haardesse. Piiramisrõngast pääsesid välja vaid üksikud.

Rügemendi ülemal major Pedakul õnnestus siiski pääseda ja ta tegutses metsavennana Põhja Tartumaal. 1948. aastal reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega. Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas.

Raudmäe
Kolonelleitnant J. Raudmäe

5. piirikaitse rügement - formeeriti Viru, Järva ja Viljandimaal. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant J. Raudmäe (VR.II/3). Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major Boris Leeman (hiljem leitnant Vallner, 2. pataljoni ülemaks kapten Made (hiljem kapten Jakustant ja 3. pataljoni ülemaks kapten Hertvig Reinvalla (hiljem leitnant A. Tannia. Patarei ülemaks oli kapten Määr. Rügement asus Peipsi rannakaitsele Mustveest kuni Varjani. Augustis võttis vastmoodustatud Omakaitse lahingurügement kolonel Kivi juhtimisel 5. rügemendi positsioonid üle ja rügemendi pataljonid asusid Emajõe põhjakaldal Kavastu piirkonnas kindlustustöid tegema, ning Lohkva-Luunja lõigus Tartusse tungivaid punaüksusi tõkestama. 17. septembril murdsid punaarmee üksused rügemendi mõlemal tiival olnud üksustest läbi ja rügement jäi piiramisrõngast välja murdes uusti punavägede haardesse.

Lilleleht
Kolonelleitnant P. Lilleleht

6. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant P. Lilleleht (VR.II/3). Rügement saadeti algul Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele. Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minema. Olikorra päästis 1o. kompanii ülem kapten Siitam, kes oli oma meestes kindel ja alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes neile kogu rügement. Paar nädalat hiljem viidi 6. rügement Narva rindele, Permisküla alla. Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. juulil vallutasid punaüksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.

27. juuli hommikul avasid venelased tugeva ettevalmistustule rügemendi kolmanda patarei lõiku, kus ka umbes kompanii suurusel punaste üksusel õnnestus üle Narva jõe tulla ja valgusid pataljoni selja taha. Juhtus aga nii, et kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et punaste üksus nende selja taga juhivad suurtükituld punaste rakettidega – kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise punaste suurtükituld juhtima, lastes vaenlase üksuse suunas üles punaseid rakette, alustades samal ajal oma kompaniiga rünnakut punaüksuse vastu. Venelased sattusid paanikasse ja kandes omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagasi Peipsile pääseda.

6. piirikaitse rügement jäi oma positsioonidele kuni venelaste läbimurdeni Tartu rindel. Taandumisel ei pääsenud rügement enam Alutaguse metsadest välja, jäi punavägede haardesse ja hajus gruppidena metsadesse laiali.

Tomander
Kolonelleitnant August Tomander
Vask
Major A. Vask

Tagavararügement asus Viljandis ja Põltsamaal. Selle ülemaks oli algul kolonelleitnant A. Tomander (VR II/3), hiljem major A. Vask (VR.II/2). Rügemendi juures korraldati täiendus- kursusi allohvitseridele ja teiste eriala meestele ning õpetati tundma uusi relvi. Rügement saatis täiendusi rindel viibivatele piirikaitse rügementidele. 21. septembril alustas tagavara- rügement Viljandist taandumist ja läks Riiast laeva- dega Saksamaale.

Diviisi  vappEriotstarbeline 300. jalaväediviis formeeriti Eestis 18. mail 1944. Diviisi tugevuseks oli 10628 meest, sealhulgas mõned saksa üksused kokku umbes 500 mehega. Diviisi koosseisu kuulusid:

- 2., 3., 4. ja 6. piirikaitse rügement – kokku 6017 meest;
- 1. Eesti Politseirügemendi 286., 287. ja 292. rindepataljon;
- Pataljon "Narwa" tankitõrjekompanii [Tuntud ka Fišeri pataljoni nimetuse all, mis    kasvas välja Idapataljonide tagavarapatljonist];
- Saksa 1018. kahurväerügemendi II/84. ja 683. suurtükidivisjon;
- Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon; [formeeriti Saksa 13 lennudiviisi    tagavarapataljoni ohvitseride baasil. Mehitatud oli valdavalt eestlastega];
- Saksa 13. Pioneerpataljon;
- Saksa 285. tankikompanii;
- Eesti trahvikompanii;
- Saksa suurtükiväe alarmkompanii;
- Scheeri allüksus;

Diviisi juhtkond koosnes Leningradi alt taandunud Saksa 13. lennuväediviisi ohvitseridest. Diviisi ülemaks oli Esimese maailmasõja kogemustega, juba eakas kindral Paul Höfer. Viimane oli rahulik mees ja eestlaste suhtes sõbralik ning mõistev.

Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks brigaadiks, mis kandsid nimetust Põhja- ja Lõunabrigaad. Põhjabrigaadi kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Kopp). Lõunabrigaadi kuulusid 3. ja 6. piirikaitse rügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaerma, hiljem kolonel Mattuschekk.

* * *

Hiljem on nõukogude sõjaajaloolased kirjutanud, et eestlaste mobilisatsioon ajas nurja Punaarmee juhtkonna kavandatud Eesti "vabastamise" saksa okupantidest. Eestlaste mobiliseerumine ei meeldinud ka Inglismaale, kes toetas N. Liitu. (vaata lisa).

Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude taasokupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel eesti ohvitserid, kes olid võidenud Eesti Vabadussõjas ja kelle hulgas oli palju Vabadussõja võitlejaid ja Eesti Vabariigi kõrgeima autasu - Vabadusristi kandjaid.

Tuuling"
Kolonel J. Tuuling
Vent
Kolonelleitnant Paul Vent

Vahepeal oli Neveli rindel asunud 3. SS-brigaad ümber nimetatud 20. Eesti SS-diviisiks ja toodud Narva rindele. Diviisi koosseisus olnud esimene ja teine rügement nimetati ümber vastavalt 45. rügemendiks (ülem major Harald Riipalu) ja 46. rügemendiks (ülem kolonel J. Tuuling). Nüüd said 45. ja 46. rügement mobiliseeritutest endale juurde veel ka kolmandad pataljonid. Ka formeeriti mobilisat- siooniga võetud meestest diviisile juurde veel kolmas - 47. rügement (ülem kolonelleitnant P. Vent). Rügemen- tide koosseisu kuulusid veel ka staabi-, side-, kahurväe-, pioneeri- ja soomustõrje kompaniid. Kokku oli diviisi koosseisus, kuhu kuulus ka üks suurtükiväerügement, umbes 11000 meest. Veebruari keskel asus diviis Narva jõe joonele. Peale selle formeeriti veel 20. diviisi tagavararügement Kloogal ning väli- reservpataljon Kehras.

Mobiliseeritutest said täiendust ka politseipataljonid. Kuid ikka jäi mehi üle. Tuhanded mobiliseeritud ootasid tegevusetult ja relvadeta, olles koondatud mitmele poole kooli- ja seltsimajadesse. Mõnes kohas polnud korraldatud isegi toitlustamist ja mehed käisid ise kodudest toitu toomas. Kuude kaupa tegevuseta olemine põhjustas võitlusmoraali languse ja nende kasutamine rügementide täiendusena muutus küsitavaks. Lõpuks liideti nad tagavararügemendiga, mille koosseis ulatus nüüd ligi 10000 meheni.

Kuigi oli ka üksikuid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, näitab eestlaste käitumine neil päevil veekord, et eesti meeste soov ja tahe kodumaad kaitsta oli suur, kuigi organiseerimatuse tõttu olnuks neil meestel üsna lihtne tagasi koju minna.

Kui piirikaitse rügementides olid kasutusel trofeerelvad, siis Omakaitses oli olukord veelgi halvem. Siin olid mehed varustatud kõigi kättejuhtuvaga, alates jahipüssidest ning lõpetades endavalmistatud relvadega. Nii näiteks oli Pärnu Omakaitse rügemendis 1200 mehe peale vaid 600 vintpüssi, ülejäänutel olid jahipüssid või omavalmistatud relvad. Loomulikult tekitas meeste hulgas selline olukord suurt pahameelt sakslaste vastu, kes kartsid eestlastele relvi anda.

Eestlaste abiga suudeti veebruari algul Punaarmee pealetung seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust pikki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea (vaata skeemi).

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja mehitatud.

10. veebruariks 1944 oli Narva alla koondatud umbes 100 000 meest , 1500 kahurit ja miinipildujat, 100 tanki ja rindesuurtükki ning umbes 400 lennukit. Armeegrupi "Nord" sõduritel oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud taanduda Narva alt.

Narva suunas arendasid pealetungi Nõukogude armee 47., 2. ja 8. armee. Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vasa-Vepsküla-Siivertsi joonel õnnestus venelastel üle Narva jõe tungida ja moodustada seal sillapead. Narva-Jõesuust paisati nad küll tagasi, kuid Riigiküla ja Vepsküla-Siivertsi all jäid sillapead püsima. Samal ajal tungis Punaarmee suurte jõududega üle Narva jõe ka Krivasoo kohal ning lõi sillapea Vääskas.

Riigi ja Vepsküla sillapea likvideerimine  tagasi

14. kuni 23. veebruarini toimusid Narva all pidevad kokkupõrked mõlema vaenupoole vahel, mis ei toonud edu kummalegi poolele. Punaarmee väejuhatus oli nõudnud Narva vallutamist 17. veebruariks, mis aga ei õnnestunud. 24. veebruaril - Eesti Vabariigi aastapäeval - likvideerisid Eesti 20. diviisi 46. rügemendi 1. pataljon major Mere ja 2. pataljon kolonel Tuulingu juhtimisel venelaste sillapea Riigikülas. Pärast seda oli Narva rindel väike hingetõmbepaus.

29. veebruaril algas Vasa-Siivetsi-Vepsküla sillapea vallutamine. Rünnakut juhatas 45. rügemendi ülem kolonelleitnanat Vent. Selles osalesid Nordland diviisi rünnakrühm, üks Danmark diviisi pataljon, ning Eesti 20. diviisi 45. ja 46. rügemendi pataljonid.

Nugiseks
Allohvitser Harald Nugiseks

Esimene rünnak ei toonud edu. Teine rünnak algas 1. märtsi varahommikul, pärast veerand tundi kestnud suurtükituld. Major Riipalu rügemendi 1. pataljon pidi vallutama Vasa küla. Tiivalt arendas pealetungi major Mere pataljon, kuid selle edasiliikumine takerdus, kuna kõik ohvitserid olid saanud haavata. Juhtimise võttis üle allohvitser Harald Nugiseks, kelle ettevõtmisel õnnestus vaenlase vastupanu murda ning ühineda Vasa külas major Riipalu pataljoniga. Vasa sillapea hävitamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi teise eestlasena Raudristi rüütliristi.

Nordland diviisi üksustel õnnestus 2. märtsil vallutada Siivertsi surnuaed ja selle ning Narva garnisoni surnuaia vaheline ala. Kuid veel jäi vaenlase kätte küllalt suur lõik, mis võimaldas takistamatult üle jõe lisajõude tuua.

3. märtsi õhtuks jõuti ägedaid lahinguid pidades Narva jõeni. Sellega poolitati venelaste sillapea ja võeti ära lisajõudude toomise võimalus. 5. märtsil vallutati Vepsküla sillapea, mis lõplikult likvideeriti aga 6. märtsi keskööks.

Veebruari lõpus sai punaarmee juhtkonnale selgeks, et käigult Narvat vallutada ei õnnestu. 1. märtsil alustasid punaväed suurt pealetungi Krivasoo rindel, mis algul oli edukas. Kuid Mustjõe - Puki joonel pandi nende pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi.

6. märtsil pommitasid venelased Narvat, mida toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes selle iidse Hansalinna rusuhunnikuks. Enne seda, 27. veebruaril, evakueeriti Narva elanikud linnast.

11. märtsil alustasid venelased suurpealetungi. Järgnevatel päevadel kandus võitlus Auvere tugialale ja 17. märtsil Vaivara - Sinimägede piirkonda. 19. märtsil hõivasid punaväed Sooküla, Huntaugu ja Tagapera. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool, kuid mille tulemuseks olid vaid suured laibavallid Narva jõe idakaldal.

Vaatamata tohututele jõududele - 270 000 - 300 000 punaarmeelast 80 000 saksa poolel võidelnu vastu - olid punaarmee üksused Narva all verest tühjaks jooksnud. Aprilli lõpuks vaibusid ka vastaspoole rünnakud. Kumbki pool polnud enam võimeline aktiivselt sõdima ja Narva rindejoonele saabus mõneks ajaks vaikus.

Lahingud Meerpalus  tagasi

Veebruari keskel kerkis Eesti kohale uus oht. 12. veebruaril tungisid üle Lämmijärve kaks venelaste polku ja hõivasid Piirisaare, luues seal Tartut ähvardava sillapea.

Lõuna-Eesti kaitse korraldamine oli pandud Saksa 207. julgestusdiviisi peale, mille ülemaks oli kindralmajor Hoffmann. Peipsi läänekalda kaitseks oli moodustatud tugipunktid Võõpsus, Mehikoormas ja Meerpalus. Mehikoormas oli moodustatud võitlusgrupp oberst Callschi juhtimisel, kelle käsutuses olid kaks õhutõrjepatareid, mis olid paigutatud eelpoolmainitud tugipunktidesse, 33. politseipataljoni teine kompanii kapten A. Nordmaa juhtimisel ja üks eesti pioneerpataljon leitnant A. Pesti juhtimisel. Peale nende oli seal veel üks omakaitse kompanii. Mehikoorma vastas - üle järve, oli võitlusgrupil väike sillapea, kus asus 94. julgestusrügemendi üks pataljon.

11. veebruaril saabus Neveli alt Tartu jaama 20. Eesti SS-diviisi 45. rügement. Selle 1. pataljon kapten H. Riipalu juhtimisel sai ülesande jääda esialgu Lõuna-Eesti julgestusdiviisi alluvusse ja liikuda Võnnu suunas. Kohale jõudes tuli aga uus käsk - liikuda edasi Mehikoormasse. Kohale jõudes saatis Riipalu sillapea kaitsjatele appi oma patljoni kaks kompaniid. Üks kompanii koos tanki- ja õhutõrjemeestega jäid kaitsma Mehikoorma - Jõepera rannajoont. Neljas kompanii jäi reservi.

Ööl vastu 14. veebruari ründasid mitme tunni vältel sillapead vaenlase jalaväe ahelikud. Selle rünnak löödi tagasi. Järgnesid veel mitu rünnakud, kuid kõik vastase katsed järveni välja jõuda löödi tagasi. Sama päeva hommikul teatati Riipalule, et Piirisaarelt tulnud punaarmee üksused on vallutanud Meerpalu ja Pedaspää. Seda lõiku kaitsnud Saksa õhutõrjeüksus oli maha jätnud kaheksa kahurit ja taandunud.

Staapi saabunud Lõuna-Eesti julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hoffmann andis korralduse rannajoont kaitsnud üksustel tagasi tõmbuda ja oodata lisajõudude saabumist. Kapten Riipalu aga avldas arvamust, et ainuõige tegu antud olukorras oleks hoopis rünnata. Riipalu ära kuulanud määras Hoffmann ta Jõeperast kuni Emajõe suudmeni võitlusgrupi ülemaks.

Rünnak Meerpalule oli ette nähtud 15. veebruari hommikul. Kuid vahetult enne rünnaku algust alustasid punaväelased Meerpalust pealetungi lääne suunas. Selle pealetungi lõid oma kergete õhutõrjekahurite tulega tagasi õhukaitseväelased ja pealetungijad hävitati. Samal ajal tuli teade, et Jõeperas maabus umbes pataljoni suurune vastase üksus. Nüüd tuli kaitsjatel võidelda juba kahel rindel.

Samal ajal saabus Pihkvast Räpina-Rasina joonele 11. Ida-Preisi diviis ja selle 44. rügement sai käsu Jõepera - Meerpalu rajooni tunginud punaüksused sealt välja lüüa. Selle rügemendi osad alustasid Jõeperale rünnakut lõunast-põhja suunas ning Riipalu pataljoni üks kompanii põhjast-lõuna suunas. Nii jäi Jõepera vallutanud punaüksus tangide vahele ja hävitati lühikese ajaga.

Meerpalu ja Pedaspää tagasivallutamine algas 16. veebruaril. Inimkaotuste vähendamiseks nõudis Riipalu kindralmajor Hoffmannilt lennuväe toetust. Keskpäeval ründasid Saksa lennukid vastase positsioone Meerpalu all ja pärast seda ründas 21 lennukist koosnev eskadrill sillapeas olnud vaenlast. Õhtul kell 17 oli vastane Meerpalus hävitatud, mõni tund hiljem vallutati ka Pedaspää. Järgmisel päeval vallutas 44. rügemendi üks pataljon tagasi Piirisaare.

17. veebruaril suundusid motoriseeritud õhu- ja tankitõrjeüksused Meerpalust kohe Narva rindele. Riipalu pataljon aga sõitis veoautodel Tartu, kus meestele anti kaks päeva puhkust. Eduka lahingutegevuse eest Meerpalus ülendati Harald Riipalu majoriks. 20. veebruaril alustas pataljon teed Narva võitlustandrile.

Auvere lahing  tagasi

Märtsist kuni juunini püsis Narva rindel suhteline vaikus. Kuid oli aimatav, et siin antakse varsti Eesti sõjateatri peaetendus. Narva jõe joonel olnud kaitseüksuste vastas asus venelaste 2. löögiarmee. Jõe keskjooksu ületanud vastase 8. armee moodustas Krivasoo sillapea, mis ähvardas läbi murda mereni ja jätta kotti Narva all võitlevad üksused. Luurelt saadi andmed, et venelased on Krivasoo sillapea täienduseks toonud juurde veel kaks rünnakdiviisi ja hulgaliselt soomusmasinaid.

Samal ajal toimus Euroopas terve rida ärevaid sündmusi, mis Eesti jaoks ennustasid punavägede taassissetungi. 6. juunil maandusid lääneliitlased Normandias ja sakslaste Atlandi vall lakkas olemast. Hitlerile tehti Rastenburgis atentaadi katse, mis tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Soome rindel vallutas Punaarmee Viiburi ja soomlased alustasid N. Liiduga rahuläbirääkimisi. Idarinne oli jõudnud Läti ja Leedu territooriumile, ähvardades Eestis asunud Saksa väeosad kotti jätta. See kõik tähendas Eestile katastroofi, andes samas aga eesti sõjameestele erilist jõudu verivaenlasele vastu astumiseks.

Saksa väejuhatus otsustas lühendada Narva rinnet ja taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mis sai kattenimeks Tannebergi liin. Eesti sõjameestele valmistas Narva loovutamine vaenlasele mitterahulolu, kuid ilmselt oli see vältimatu. Algas väeosade kiire ümberpaigutamine. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narva" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2000 meest.

Vastane oli sillapeasse koondanud umbes 130 000 meest ning tohutul hulgal tanke, suurtükke ja lennukeid. Iga Riipalu pataljoni võitleja vastas oli 46 punaarmeelast. 23. juulil teatas rügement diviisile ja korpusele oma valmisolekust. "Las tulevad kuradid, kui tahavad! Saab antud nii et tolmab," teatas rügemendiülemale üks tema jaoülematest. Lahingu eelõhtul sai major Riipalu SS-soomuskorpuse ülemalt järgmise sisuga kirja:

Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel seisab ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordselt ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus: see on kõigile selge ütlematagi. Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsutatavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks.

Et ma selleks ülesandeks 45. rügemendi ja pataljon "Narva" kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitluses võite loota minu kõigele võimalikule abile ja nõule.

45. rügemendi ja pataljon "Narva" sõdurid! Võibolla homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu. Võibolla homme lähevad paljudes eesti kodudes käed kokku risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole.

Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!
Steiner
korpuse ülem

24. juuli hommikul kell viis algas Auvere lahing venelaste ülivõimsa kahuritule löögiga. Kolm tundi väldanud sadade suurtükkide ja miinipildujate hävitav tuli oli suunatud rügemendi kahele pataljonile ja pataljon "Narva" vasakule tiivale, ulatudes isegi kuni rügemendi varuüksusteni. Kell 8.oo katkes kahurite tuli ja rügemendi kohale ilmusid kümned vaenlase lennukid, heites alla pomme ja tulistades pardarelvadest. Kogu rindelõigus tulid rünnakule venelaste tankid ja jalavägi. Pataljon "Narva" rindelõigu vasakul tiival õnnestus vaenlasel sisse murda. Rügemendi esimese pataljoni lõigus tungisid paarikümmend tanki koos arvuka jalaväega peaaegu kuni pataljoni komandopunktini. Ka teise pataljoni lõigus oli kahes kohas toimunud sissemurre, mis peatati kompaniide varujoonel.

Kella kümne ajal tuli lahingutegevuses pööre. Rünnakule läks pataljon "Narva", mis arenes edukalt. Paigale jäänud üksuste visa vastupanu ei võimaldanud vaenlasel rünnakut edasi arendada ja rügement asus koordineeritud vasturünnakule, mida toetasid tankid ja süürtükivägi. Lõunaks oli kogu rindelõik vaenlasest puhastatud ja endine positsioon taastatud.

Võitlus oli olnud vihane - seda näitasid vaenlase kaotused. Lisaks lugematu arvu langenuile kaotas vastane selles lahingus seitseteist tanki ja tulistati all kaheksa lennukit. Kuid ka 45. rügemendil oli paljude langenute näol kaotusi. Samuti hävis mitu tanki

Hoolimata hommikupoolsetest suurtest kaotustest ja ebaõnnestumisest, jätkasid vaenlase jalavägi ja soomusüksused rünnakuid veel terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele, mis aga kõik ägedate vasturünnakutega tagasi löödi. Enamus vastastest hävitati. Vastane ründas nii suurte jõududega, et esimese pataljoni ülem kapten Maitla teatas rügemendiülem Riipalule: " Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik, kui palju meie neid ka hävitame. Palun saada tankid platsi!"

Sel päeval läksid "Panterid" veel mitmel korral rünnakule. Neid toetasid "tankirusikate" ja "ahjutorudega" relvastatud tankihävitajad ning suurtükivägi. "Panter" tankid oma tugeva relvastuse ja soomusega tegutsesid vaenlase sissemurdekohtadel kartmatult. Kõik rünnakud löödi tagasi ja esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

Kogu järgnev öö oli erakordselt vaikne. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi ega ühtegi meetrit tervet kaitskraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Nende teadete dešifreerimisel tuli teatavaks üsnagi rängad arvud.

Hommikuse turmtule ajal oli välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku, ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest.

Riipalu
Major Harald Riipalu

Auvere rindelõik oli Narva rinde "võti". Kui major H. Riipalu ei oleks seal vastu pidanud ja punaarmee diviisid murdnud läbi Auvere-Mummussaare joonele, poleks Narva jõe rindejoonelt pääsenud ükski mees. Sinimägede positsioon oleks jäänud mehitamata ja Eesti oleks juba juulis punaarmee poolt vallutatud. Auvere lahingus üles näidatud vapruse ja rügemendi eduka tegutsemise eest ülendati major Harald Riipalu kolonelleitnadiks (obersturmbannführer) ja vääristati kolmanda eestlasena raudristi rüütliristiga.

Vaenlase kasutada olid täpsed andmed

Rügemendi esimese patljoni komandopunkti juures allalastud vaenlase lennukist leiti selle lenduri juurest kaart, millele oli sinise värviga juuni lõpu seisuga peale kantud kogu Narva rinde täpne positsioon. Kaardil oli ka punaarmee kartograafia osakonna märkus, et pealetrükk on tehtud 17. juulil. Teine samasugune kaart saadi Auvere jaama juures alla kukkunud lennukist ja kolmas ühes purustatud tankis olnud polkovniku kaarditaskust.

Kõik Eesti Diviisi üksuste ja ka piirikaitserügementide asukohad olid kaartil märgitud suure täpsusega, samal ajal kui "Nordland" ja teiste välismaiste diviiside asukohad olid kaartidele kantud üsna puudulikult. Samuti olid siniste ringidega kaartil märgitud kõik muud sõjalise tähtsuga objektid, nagu: sillad, uued teed, laskemoona- ja bensiinilaod, välihaiglad jne.

Kuidas sattusid need andmed venelaste kätte? On andmeid, et keegi kindralinspektuuri meestest oli need andmed toimetanud Soome, Eesti saadik Varmale, kes - näidates oma "head tahet", toimetas need kiires korras inglaste kätte. Viimased aga saatsid need kohe oma tublile liitlasele - punaarmeele.

Lahingud Sinimägedes  tagasi

Lahinguid Sinimägedes võime nimetada rahvaste lahinguks, kus ühelpool oli oma ideaalidega Lääs, teisal aga Ida despootia järglaste sõdalased. Paraku on nüüd püütud ajalugu jalgadelt pea peale keerata, kuna üks osa Läänest oli liidus Ida despootia järglastega. Kuid ega Lääne liidusolek nendega ei tee sissetungijatest veel ingleid, ega võta nende vastu võidelnutelt ära kodumaa kaitsja rolli. Kui Hitleri vastu võitlejatel oli nende kaaslaseks Püha Õigus, siis samasugust Püha Õigust omasid eestlased, soomlased, lätlased, leedulased ja kõik need, kes võitlesid Stalini vallutajate vastu, kes püüdsid vallutada nende kodumaad.

Sinimäed ja selle ümbrus on olnud lahingutandriks juba kauges minevikus. Siin on sajandeid puutunud kokku Lääs ja Ida. Põhjasõja ajal said Sinimäed lähtekohaks Karl XII rünnakutele Peeter I vastu. Esimeses Vabadussõjas olid need arvestatavaks sõjatandriks Narva vabastamisel. Küllap sai neis lahinguis oma nime ka nüüd tuntud Grenaderimägi.

Nüüd seisid siin Fedjuninski ja Starikovi diviiside vastas Felix Steineri 3. soomuskorpuse väeosad, millede kooseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest rootslastest, soomlastest, hollandlastest ja belglastest koosnevad väeosad.

Pärast punaväe hävitavat lüüasaamist kevadtalvistes lahingutes Narva jõel saabus mõneks kuuks Eesti piiridel vaikus. Sel ajal viis Saksa väejuhatus siit vägesid teisale, kusjuures Eesti väeosad moodustasid üha olulisema osa kodumaa kaitsel. Juuniks 1944 jäi Narva rindele viis Saksa diviisi, neist kaks eesti oma. Jätkuvalt oli siin 20. Eesti relvagrenaderide diviis, mis nüüd koosnes kolmest rügemendist (47. rügement loodi idapataljonidest) füsiljeepatal-jonina lülitati diviisi pataljon "Narva". Uuena loodi 300. eridiviis. Selle koosseisu arvati 2. piirikaitserügement, mis pidevalt oli viibinud Narva rindel, Peipsi kaldalt toodi ära 3. ja Velikaja äärest 4. ja 6. piirikaitserügement. 1. ja 5. rügement jäid vastavalt Pihkva ja Peipsi järve kaldale ja allutati koos 94. julgestusrügemendiga saksa 207. julgestusdiviisile. Seni oli sellele peale saksa rügemendi allunud vaid Tartu Omakaitse lahingpataljon. Seoses ümberkorraldusega nimetati 207. julgestusdiviis ümber jalaväediviisiks.

Narva rindel oli veel SS-diviis Nordland ja saksa jalaväediviisid nr 61 ja 227 ning SS-brigaad "Nederland", samuti Eesti politseipataljonid nr 42, 288, 292, 275 ning Sihveri pataljon - kokku ca 27 000 meest. Venelastel oli Narva väegrupi vastas kaks armeed, kokku 205 000 meest. Nende ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheteistkordne ja soomusväes kolmekordne. Oli selge, et rinde äärmiselt ebasoodne kulgemine ja vastase suur ülekaal tegid suurema rünnaku tõrjumise võimatuks, mistõttu valmistuti aegsasti taandumiseks lühemale kaitseliinile Sinimägedes. Venelaste plaaniks oli seda takistada. Nende kava nägi ette lööki Auvere platsdarmilt 8. armeega põhja ja 2. löögiarmeega ristuvat hoopi idast läände, et piirata sisse ja hävitada kogu operatiivgrupp "Narva".

26. juuli õhtuks olid väed Tannebergi liinil paigutatud järgmisel: rannikul asus Alfons Rebase 46. pataljon. Edasi Sinimägede suunas - maanteest kuni Lastekodumäeni "Nederlandi" pioneerpataljon, jalaväerügemendi 2. pataljon ning Saksa 23. SS-rügement. Lastekodumäel asus flaami SS-brigaad "Langemarck". 20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaitsta oli ka Grenaderimägi ja Sinimägede nimetu kõrgustik 69,9. Osa eesti üksusi oli jäetud reservi.
Lahing
Granaadiheitja meeskond lahingus

See, mis toimus Sinimägedes 27. juuli varahommikust kuni 4. augustini, oli tõeline põrgu. Lahinguis osalenute sõnul on seda raske kirjeldada. Lahingud kestsid ööd kui päevad, kus rünnak järgnes rünnakule. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu ümbrust kattis plahvatustes tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Kogu venelaste löögi teravik oli suunatud neile kolmele mäele. Kuid kõik sellel perioodil toimunud punaväelaste rünnakud löödi tagasi.

Ainuüksi esimesel lahingupäeva jooksul sadas Sinimägede kaitsjatele kaela umbes 3000 tonni mürske. Üksnes Sirgala tugipunkti hävitamiseks kulus vaenlasel 200 000 mürsku ja miini.

Liiva jooksid ka kõik venelaste tankirünnakud. Väeosades kasutusele võetud tankirusikad kutsusid meestes esile jahimehehasardi ja eestlaste positsioonide ette kuhjusid suured vene tankide kalmistud. Eriti vapralt võitles ja suure tunnustuse osaliseks sai NARVA pataljon. Selle pataljoni rünnakuhoog oli sedavõrd suur, et tungiti kiiluna vaenlase positsioonidesse, ja kõik vastase katsed seda kiilu hävitada jäid tagajärjetuiks. Pataljoni vastu saadeti ahelikkudena punaväeüksused suurte loosungitega, kuhu oli kirjutatud "Stalini suure asja ja vaba nõukogude Eesti eest!" Kõik need hävitati vihale aetud eesti sõjameeste poolt ja nende positsioonide ette jäid loogudena lamama punaväelaste ahelikud.

27. juulil algas venelaste marulise kahuritulega. Kell 10 algas rünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosade vahel ja venelased vallutasid Lastekodu mäe. Lahingus sai surma Nordlandi diviisi ülem Fritz von Scholz, kes oli eestlastele truu ja mõistev sõber. Major Soodeni pataljon sai käsu asuda rünnakule Lastekodumäe vastu. Vasturünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja "stalini oreli" tule alla, mille tagajärjel kaotas mõnekümne minutiga veerandi oma koosseisust. Vaenlane avas rünnakule minejate pihta ägeda vastutule. Õhust heitsid pomme ja tulistasid lennukid. Meie meeste rünnakule järgnes venelaste vasturünnak. Algas käsitsivõitlus. Major Soodeni pataljoni 150 mehelistes kompaniides oli igaühes järele jäänud 20-30 meest. 12 miinipildujast oli järel vaid kaks. Öösel anti major Soodenile uus käsk rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Selles rünnakus langes mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem ja Alfons Rebase parim sõber Georg Sooden.

28. juulil jätkus võitlus raugemata hooga. Hommikul alustas rünnakut rügement "Norge", et vabastada Lastekodumäel surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement jõudis peaaegu mäeni, kuid siis varises. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlaste, norralaste, taanlaste, flaamide ja sakslastega, et üheskoos vastu pidada.

29. juuli hommik algas vastase massiivse kahuritulega. Vaenlane tuli rünnakule kahe diviisiga. Neid toetasid rasketankid "Jossif Stalin". Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste rünnaküksused piirasid mäe sisse. Grenaderimäele heisati punalipp. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba...
Maitla
Kapten Paul Maitla

Saksa 3. tankikorpuse ülema Felix Steineri käsutuses oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli täis võitlusvaimu. See oli 45. rügemendi kapten Paul Maitla pataljon. Ja talle anti käsk - vallutada Grenaderimägi tagasi!

Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunki ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnalausumata tuli üle paarikümne haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Seda, mis toimus edasi, pole võimalik sõnades edasi anda. Grenaderimägi muutus Põrguhauamäeks. Selles lahingus ilmutas eesti sõdur suurimat mehisust, olles lahingueesmärgi nimel valmis andma oma elu. Enne mäele jõudmist kõlas võimas hurraa hüüe, mis viis venelased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. 30. juulil ründasid punaüksused taas Grenaderimägi, kuid Maitla pataljon pidas vastu.
Ruus
Vanemleitnant Ando Ruus
Rist kullas
Saksa rist kullas

Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

10. augustiks venelaste rünnakud vaibusid. Sinimäed jäid murdmatuks. Tannebergi liini rünnanud üksteist nõukogude diviisi ja kaks brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga kaotas Punaarmee 160-170 tuhat meest. Neis lahinguis sai vaenlane kõige tugevamalt tunda eesti meeste relvade raskust. Siin näidati sissetungijale, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane ja kui kallist hinda tuleb maksta selle maa vallutajal iga jalatäie eest.

Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

Lahingud Lõuna Eestis  tagasi

Pärast Punaarmee rünnakuid Sinimägedes võttis siinne rinne tavalise positsioonisõja ilme. Saksa 3. SS-soomuskorpuse juhtkond, olles veendunud, et vaenlane ei suuda siinset rinnet läbi murda, saatis Nordlandi soomusüksuse ja Strachwizi tankiüksuse Sinimägede alt Lätti Tukkumi rindele.

Nagu hiljem selgus, tõmbas Leningradi rinde juhatus 4. augustil Sinimägede rindelt välja 2. löögiarmee ja viis selle üle Pihkva Tartut vallutama. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid ja seetõttu jäi siin ründaja surve ka väiksemaks. Ilmselt tuli nõukogude väejuhatuse peakorter järeldusele, et Sinimägede rinnet ei suudeta läbi murda ja tehti otsus Eesti vallutamiseks lõunast, st. üle Võru-Tartu Tallinna suunas, kuna Valga suunal liikunud 3. Balti rinde rünnakud olid olnud edukad ja tee Tartu vallutamiseks oli avatud.

Pärast Nõukogude 2. löögiarmee saabumist Lõuna-Eesti rindele alustasid 3. Balti rinde väeosad Tartu vallutamise operatsiooni rööbiti pealetungiga Valga-Riia suunas. Nõukogude allikaist on selgunud, et nende peakorteri plaanis oli Narva rindel asunud eesti ja saksa väeosade likvideerimine löögiga üle Tartu nende selja taha. Selle plaani teostamiseks saatis 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesandeks oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 8. armeega. Samuti nähti ette murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas. Selle plaani teostamist alustati 10. augustil 1944. 11. augustil vallutas nõukogude 2. löögiarmee Petseri. 13. augustil vallutas 1. löögiarmee Võru ja liikus edasi Tartu maantee suunas.

Saksa 207. Julgestusdiviis, kes seni oli olnud selle rindelõigu tagalakaitsel ja kellele allusid kõik Lõuna-Eestis asunud komandantuurid ja Omakaitse, osutus ühtäkki eelpostil olevaks. Selle diviisi ülem kindralmajor Schwerin oli sattunud olukorda, kus pidi juhtima kogu rinde tegevust. Teiseks võimukandjaks sellel rindelõigul oli Tartu Omakaitse maleva ülem kolonel Jaanson.

Venelaste pealetungi algul puudusid 207. Julgestusdiviisil täielikult andmed ründajate jõududest ja kavadest. Alles 13. augustil jõuti Omakaitse luure abiga selgusele, et punaväed liiguvad mitmes kolonnis lõunast Tartu suunas. Nende vastas oli ainult nõrgalt relvastatud 1. piirikaitserügement ja üks sakslaste pataljon. Nähtavasti ei pidanud saksa väejuhatus tarvilikuks saata lõuna poole Emajõge ühtki paremini relvastatud väeüksust, mis oleks aidanud piirikaitserügemendil ja Omakaitse üksustel Punaarmee edasitungi tõkestada. Näib, et Lõuna-Eesti loovutamine oli sakslastel siis juba otsustatud.

16. augustil, kui vaenlane tegi kahe diviisiga dessandi Mehikoorma piirkonda, sai armeegrupi Narva juhtkonnale selgeks, et Narva rinnet ähvardab kottijäämise oht. Kuna seal toimus vaid positsioonisõda, otsustas saksa 3. SS-soomuskorpuse ülem saata Tartu rindele kindral Wagneri, kes võttis 207. Julgestusdiviisi ülemalt rindejuhataja kohustused üle. Sakslased tõid kiiruga kohale krahv von Strachwitzi soomusgrupi. 16. augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.

Koos kindral Wagneriga sõitsid Narva rindelt Lõuna-Eestisse kolm võitlusgruppi: kolmest pataljonist koosnev kolonelleitnant Paul Venti võitlusgrupp, kus pataljonide ülemaiks olid major F. Kurg, kapten P. Maitla ja kapten H. Rannik; major A. Rebase võitlusgrupi üks pataljon, mille ülemaks oli kapten Sepa ja obersturmbannführer L. Degrelle'i umbes 300 noorest vallooni vabatahtlikest koosnev pataljon Wallonia. Siin olid ees juba 1. piirikaitserügement ning 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni, 94. rügemendi üks pataljon ja mõned Omakaitseüksused.

Narva alt saabunud tugevdus pani mõneks päevaks venelaste edasitungi seisma. Siis aga sai 67. armee juurde uusi jõude. Armee tankide ja liikursuurtükkide arv ulatus nüüd 300-ni ja maaväge toetavate lennukite arv 650-ni. Tartu lõiku toodi kolm värsket diviisi. 23. augustil läks 67. armee Tartust läänes pealetungile kaheksa diviisiga 11. Saksa jalaväediviisi vastu ja murdis järgmisel päeval sellest oma ülekaaluka soomusväe toetusel läbi.

Kindral Wagneri kavas oli Punaarmee üksusi Tartu-eelsetel positsioonidel võimalikult kauem kinni pidada, et rajada Tartu lõunaservale, umbes 6-8 km linnast, kindlustatud joon. See pidi kaarekujuliselt toetuma oma parema tiivaga Emajõele ja vasakuga Aardla järvele. Kindlustusjoone rajamisel kavatseti kasutada tsiviilisikute abi.

Kõik need abinõud võeti ette aga liiga hilja. 19. augustil murdsid Punaarmee üksused Ahja jõel olnud kaitsest läbi ja liikusid mööda Räpina ja Haaslava maanteed mööda Emajõe suunas. Ahja jõel kaitsel olnud üksused taganesid üle Emajõe, selle põhjakaldale. Elvas asunud üksused tõmbusid 22. augustil Nõosse ja asusid seal kaitsele. 23. augustil ründasid venelased Nõo kaitseliini. Tekkinud segaduses taganes osa kaitsjaid Tartu suunas. Haardesse jäänud kolonel Venti võitlusgrupp ja valloonide pataljon murdsid sama päeva õhtul piiramisrõngast välja ja asusid 24. augustil Tähtvere rajoonis uuele positsioonile.

23. augustil tulid venelaste tankid ootamatult üle Kärevere silla, kus saksa pioneerid olid tegemas ettevalmistusi silla õhkimiseks, oodates selleks käsku kindral Wagnerilt. Silla juures kaitsel olnud Läänemaa Omakaitse lahingpataljon ei olnud tankitõrje relvi ja vene tankide ootamatu ilmumine viis mehed segadusse ning nad taganesid Kärevere metsa. Venelaste tankikiil tungis edasi ja 24. augustil jõuti Nõela külla. Veel tegid valloonid katset venelased tagasi lüüa, kuid viimaste vasturünnak surus nad tagasi Kärknasse.

Tartu suunal rünnakule asunud Vene 67. armeele vastupanu osutamiseks otsustas Saksa rindejuhatus paisata sellele vastu kuulsa tankikindrali Strachwitzi soomusgrupi, mis kiiresti Lätist Elvasse toodi. Soomusgruppi kuulus umbes 60 tanki, sama palju liikursuurtükke ning soomukitel kaks rügementi jalaväge. 23. augustil tabas aga väeosa ebaõnn. Palupera jaama juures sai kindral Strachwitz autoõnnetuses raskelt vigastada ja hukkus operatiivosakonna ülem. Ometi läksid sakslased 24. augusti hommikul Uuta küla juurest rünnakule. See, ligi kilomeetri laiune tankikiil oberst Schmittgeni juhtimisel liikus mööda Elva-Tamsa teed Pangodi suunas, kuid venelased olid saanud vangi langenud saksalastelt kavandatavast tankirünnakust teada ja ründajaid ootasid ees suured tankitõrje üksused. Tamsa lahingus sakslaste soomusgrupi rünnak peatati ja see kandis suuri kaotusi.

25. augustil algas Punaarmee rünnak Tartule, tungides linna Viljandi, Riia ja Võru maantee kaudu. Keskpäevaks olid nad juba Toomemäel ja Jaa-ma platsil. Linnas toimusid ägedad tänavalahingud. Linna kaitsnud võitlusgruppidel kadus ühtne juhtimine ja taganemisel linnast jäid sillad Emajõel õhkimata. Venelased tulid kiiresti üle sildade ja moodustasid sillapea, mis hõlmas kogu põhja pool Emajõge asunud linnaosa. 26. augustil vallutasid Punaarmee üksused Maramaa ning liikusid edasi Vasula suunas, mille vallutasid järgmisel päeval.

OMAKAITSE LAHINGPATALJONID  tagasi

Vastavalt Omakaitse peavalitsuse korraldusele moodustati 1944. aasta algul igas Omakaitsemalevas üks lahingpataljon, mis koosnes neljast kompaniist. Iga pataljoni suuruseks oli ca 1000 meest. Meeste vanus ulatus 16-70 aastani.

Leisk
Major A. Leisk

Augusti algul, kui Punaarmee alustas uuesti pealetungi, said need pataljonid käsu rindele minekuks. Omakaitselased olid relvastatud ligi kümmet sorti vintpüssidega ning paari Vabadussõjaaegse kuulipildujaga. Enamus neist relvadest oleksid võinud vabalt muuseumieksponaatideks olla. Suur puudus oli ka laskemoonast. Mehed olid oma riietes. Ohvitserid kandsid eesti sõjaväe vormi. Pataljonide voorid olid moodustatud omakaitselaste poolt kaasa toodud hobustest ja vankritest. Võru maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli major A. Leisk (VR-II/3.), saadeti Peipsi äärde, kus ta vahetas välja 4. piirikaitserügemendi, mis läks Narva rindele.

Tartu maleva lahingpataljoni koosseisus oli 1300 meest ja selle ülemaks oli major Kitsapea. Pataljoni iga kompanii juures oli naisomakaitse rühm. Kokku oli pataljonis 650 naist. Tartu ja Võru lahingpataljonidest moodustati Tartumaa Omakaitse Lahingrügement, mille ülemaks oli kolonel Kivi. Rügement rakendati Peipsi järve ääres rannakaitsele.

Järva maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli leitnant Puupill, rakendati Võrtsjärve läänekalda kaitsele.

Sakalamaa malevas formeeriti kaks lahingpataljoni. 1. pataljoni ülemaks oli kapten Pork ja see asus rindele Õisu-Pedja jõesuudme vahel. 2. pataljon asus Võrtsjärve läänekaldal rannavalvele. Kaks Sakalamaa lahingupataljoni ja Järva lahingpataljon moodustasid kokku Sakalamaa lahingrügemendi, mille ülemaks oli kapten Tiivel.

Saal
Kolonel E. Saal

Pärnu lahingrügemendis, mille ülemaks oli kolonel E. Saal (VR-I/3.), oli kaks pataljoni. Rügement teostas Võrtsjärve lõunakaldal rannakaitset. Lääne ja Harju malevate lahingupataljonidest moodustati Lääne-Harju lahingrügement, mille ülemaks oli kapten Saidra. Rügement asus kaitsele Emajõe äärde Kärevere piirkonda.

Kahjuks võeti kõik need abinõud ette liiga hilja. 19. augustil murdsid punaväed Ahja jõel asunud kaitsest läbi ja liikusid edasi Emajõe suunas. Ahja jõe joonel kaitsel olnud üksused tõmbusid Emajõe põhjakaldale.

 

 

JR-200 SAABUB EESTISSE  tagasi

1944. aasta augusti alul koostasid eesti saadik Soomes Aleksander Warma ja kapten Karl Talpak esildise Soome valitsusele, kus paluti astuda samme eesti väeosa JR-200 tagasipöördumiseks kodumaale. Esildis lõppes palvega:

"Lõpuks oleks soovitav, et Soome Valitsus sõbralikult avaldaks mõju selles suunas, et Saksa valitsus ja sõjaväeline juhtimine usaldaks eesti rahva tingimusteta kaitsetahet idast tuleva hädaohu vastu ja lubaksid eestlastel koondada kõik olemasolevad jõud sellesse võitlusse ja varustaksid need jõud kõigi nüüdisaegsete relvadega."

Paraku jäi see aga kõik ainult lootuseks. Teate, et rügemendil lubatakse Eestisse tagasi pöörduda, said võitlejad teada 12. augustil. Relvi soomlased eestlastele aga kaasa ei andnud. Ka jäid selgusetuks tagasipöördumise tingimused. Teati vaid seda, et sakslased kindlustavad tagasipöördujaile isikupuutumatuse, välja arvatud kapten Karl Talpak ja veel mõned saksa-vastase vastupanuliikumise aktivistid. Eestisse tagasi pöördus 1628 Jalaväe-rügemndi-200 meest. Soome jäi 163 meest.

19. augusti varahommikul laaditi rügement saksa laevale "Wartheland" ja kell 10.40 jõudis JR-200 Paldiski sadamasse. Neile olid vastu tulnud kolonelleitnant A. Luts ja kapten J. Holberg, kes esindasid Rahvuskomiteed ja olid väga pettunud, et rügement oli saabunud Eestisse ilma relvadeta.
JR-200
Soomepoiste rügement JR-200 saabub Eestisse

Õhtul asusid soomepoisid Paldiski raudteejaamast Tallina poole teele. Igas jaamas, kus rong peatus, võtsid rügementi vastu suured rahvahulgad lillede, toidukorvide ja orkestriga. Nõmme raudteejaamas kohtas rügementi ka prof. J. Uluotsa saadik, kes palus rügemendi esindajail Nõmmel asunud Uluotsa külastada. Pisarateni liigutatud Uluots tervitas väeosa esindajaid ja palus oma tervitused rügemendile edasi anda.

Nõmmelt marssis rügement Männiku laagrisse. Seal võeti meestelt ära soome vorm ja anti selga saksa oma. Rügemendi esimene pataljon paisati otsekohe Tartu rindele tõkestama Emajõe läbimurret. Rügementi teine pataljon viidi aga sakslaste korraldusel Kehra laagrisse "ümberõppele".

Lahingud Laeva-Voldi tandril   tagasi

25. augustil jätkus venelaste edasitung Tartust lääne pool. Degrelle'i valloonid taandusid ränkraskes tõrjelahingus Kärknast Voldile. Viis Vene diviisi olid siin juba valgunud üle Suure-Emajõe. Linnast idas suutis major A. Rebane seevastu venelaste ületulekukatsed tõrjuda. Jättes maha 500 langenut, põgenesid venelased Emajõe taha, kusjuures üks 45. rügemendi kompanii lõi ajuti isegi vastaskaldal sillapea.

Venelaste kiilumine operatiivgrupi Narva tagalasse 30 km sügavuselt Kärevere-Laeva ja Kärkna-Voldi suundadel oli väljakannatamatu ja nii kavandas Saksa väejuhatus siin ulatuslikuma vastulöögi. Selleks toodi Tartu alla 87. jalaväediviisi kaks rügementi ning samal õhtul üle Pärnu 563. jalaväediviis. Leedust toodi kodumaale 37. ja 38. Eesti politseipataljon. Kõige ohtlikumale suunale Voldi alla suunati algul 20. Eesti diviisi 46. rügemendi vastmoodustatud uus pataljon (endine Soome 200. rügemendi I pataljon) SS-Hauptsturmführer Voldemar Pärlini juhatusel. 27. augustil saabus pataljon Tabiverre ja allutati 87. jalaväediviisi ülemale kindralmajor vabahärra Mauritz von Strachwitzile (mitte segi ajada tankikindraliga). 28. augustil paisati pataljon vasturünnakule. Kallaletungi lähe oli Joora talu juures. Kell 11.00 algas lennuväe rünnak ja selle kattel tõusis tormijooksule 11. kompanii SS-Ostuf Vaas'i juhatusel. Raevukas lähivõitluses vallutati Pupastvere küla kella poole kahe ajal päeval. 29. augustil jätkus rünnak. Püsti, automaatidest tulistades ründasid meie soomepoisid vaimustuse ja hoolimatusega, kuigi venelaste ülekaal oli lausa uskumatu. Õhtuks vallutati Õvi II ja 30. augustil "Tiigrite" ning lennuväe mõjusal toetusel Õvi I. Seega oli venelaste rünnakukiil Emajõeni kaheks löödud. Üks Vene diviis oli täielikult hävitatud - lahinguväljale jäi maha 3000 punaväelase laipa. Saagiks saadi mitu suurtükipatareid ja ohtralt muid relvi ning varustust. Meie kaotus piirdus 34 langenu ja 136 haavatuga. Selle sangariteo eest autasustati korraga 44 pataljoni võitlejat II-klassi Raudristiga. Saksalaste väitel oli see esimene kord, kus ühes pataljonis korraga nii palju võitlejaid autasustati.

Laeva all andis vastulöögi 29. augustil 37. ja 38. politseipataljon viimase ülema major Julius Ellandi üldjuhtimisel. 38. pataljoni 2. kompanii vallutas üllatuslöögiga Kärevere mõisa, hävitades ja paisates laiali siin paiknenud 300-mehelise Vene üksuse. Saagiks saadi neli tanki, suurtükke ja miinipildujaid. Kompanii kaotus oli tühine (kaks haavatut). 37. pataljon kolonelleitnant Martin Bergmann'i juhatusel vallutas üllatuslöögiga Kärevere silla ja tungis üle Emajõe. Kotti jäi 282. Vene diviis, üks tankibrigaad ja kaks rünnaksuurtükkide polku, mis hävisid katseis üle jõe pääseda. Kärevere sild lasti õhku ja seega oli rinne siin julgestatud.

Sakslaste taandumisplaan "Aster"   tagasi

Ettepaneku kogu armeegrupi Nord tagasitõmbamiseks Daugava jõe taha oli kindral W. Model teinud Hitlerile juba 12. augustil 1944. Kuid Hitler oli olnud selle ettepaneku vastu. Lisaks poliitilistele kaalutlustele seoses Soomega, oli Hitler oma keeldumist põhjendanud veel raskustega mereväe juhtimisel. Kontrolli kaotamisega Soome lahel, pääsenuks Nõukogude merevägi Balti merre, mis oleks raskendanud laevaühendust Rootsi ja Soome sadamatega, mille kaudu toimus saksa väeüksuste varustamine Soomes.

15. augustil 1944 palus armeegrupi Nord ülem kindral Friessner Hitlerilt luba oma väegrupi tõmbamiseks Riia-Dünaburgi joonele. Selle tulemuseks oli kindrali tagandamine Hitleri poolt. Uueks armeegrupi ülemaks määrati kindralfedmarssal F. Schörner.

Uuesti hakati ettevalmistusi saksa väeosade äraviimiseks Narva rindelt tegema 12. septembril. Armeegrupi Nord juhtkond asus kokkuleppel maavägede kindralstaabiga ette valmitama taandumisplaani "Königsberg", mis nägi ette Saksa üksuste väljaviimise Eestist. Hitlerit sellest plaanist ei informeeritud ja ametlikult oli tegemist vaid "õppustega". Hiljem sai sama plaan koodnimetuseks "Aster". See plaan nägi ette saksa väeosade järk-järgulise taandumise Eestist läbi Pärnu-Viljandi "koridori" Riia suunas. Vastavalt plaanile alustas armeegrupp Nord vaikselt juba 14. septembril oma raskeüksuste väljaviimist Eestist.

14. septembril 1944 algas Väike-Emajõel Punaarmee pealetung. 3. Balti rindele oli antud ülesandeks vallutada Valga ja anda seejärel löök mereni, et ära lõigata sakslaste Narva grupeeringu taandumistee. Vaatamata visale vastupanule oli selge, et sakslasi ootab Eestis ees tõsine katastroof. Saksa luure oli teadlik Punaarmee ettevalmistustest suurrünnakuks ka Tartu rindel ja 15. septembri hommikul kandis armeegrupi Nord juhataja kindralfeldmarssal F. Schörner maavägede kindralstaabi ülemale kindral Guderi-anile ette, et Punaarmee alanud pealetungi tõttu on sakslaste kaitse segamini löödud. Schörner teatas:

"Ma palun tungivalt, et kõrgem ülemjuhatus annaks veel täna käsu plaani "Aster" täitmiseks. /.../ Nüüd on viimane moment, et üldse ära minna. Kui venelased asuvad Tartu rindel pealetungile, on oht, et meid ümber piirataks."

Alles siis, kui armeegrupil Nord jäi Saksamaaga ühenduse pidamiseks kitsas koridor Riia taga ja seegi vaid maanteed kaudu, kuna raudteeühendus seoses Jelgava (Miitavi) langemisega venelaste kätte oli juba ära lõigatud, nõustus Hitler väegrupi tagasitõmbamisega. Kuid seda tingimusel, et Tallinna ümbrusse luuakse sillapea, mille abil oleks võimalik takistada Nõukogude sõjalaevastiku pääsemist Balti merre. Selle kohta on kindral Steiner oma mälestustes kirjutanud:

"Septembri algul kutsuti mind peakorterisse. /.../ Hitler ütles mulle: "Nüüd olen ma otsustanud Eesti maha jätta, kuid ma ei saa kaotada kontrolli Balti mere üle. Muidu ei saa me Rootsist rauamaaki. Seepärast olen ma sunnitud looma Tallinna kohal sillapea."

Sõitsin viivitamatult Eestisse tagasi ja korraldasin 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja eesti vabatahtlike diviisi osalise motoriseerimise./.../ Informeerisin armeegrupi Nord juhtkonda minu poolt vastu võetud abinõudest ja oma kõnelusest Hitleriga. Mulle jäi veel kibe kohustus - kõigi sõjaliste kaalutluste kiuste- teatada eelseisvast taganemisest eesti rahvale. Raadio teel kutsuti minu staapi Eesti vabatahtlike kindral-inspektor, kindralmajor J. Soodla ja Eesti Omakaitse inspektor kolonel Sinka. Kui olin neile teatanud Eesti loovutamisest, ütles kolonel Sinka: " Kas teate kindral, mis te meile teinud olete. Te olete eesti rahvale teinud surmaotsuse!"

"Niikaua, kui elab intelligents, ei sure rahvas", oli minu murelik vastus. "Sõitke kohe Tallinna tagasi, pange intelligents sadamas laevadele. Koguge kokku eesti noorus ja viige nad julgesse kohta. Viige kõik, kes seda soovivad mööda mereäärset teed lõunasse. Teil on veel ainult mõned päevad aega, pärast seda on juba hilja..."

Steineri mälestustest ei selgu, millised väeosad määras Hitler Tallinna sillapeasse jääma. Kuid edasised sündmused näitasid, et sinna olid arvatud kõik eesti väeosad 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülema kindral Augs-bergeri juhtimisel, kes oli samuti võtnud osa Hitleri juures toimunud nõupidamisest.

16. septembril toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, kus Hitler andis kohe nõupidamise alguses loa plaan "Aster" ellu viia. Kaks päeva hiljem, 17. septembril, murdis Punaarmee Emajõe rindel läbi ja sellest tingituna loobus Hitler Tallinna sillapea mõttest. Samal päeval kutsuti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem F. Augsberger Hitleri peakorterisse ja sealt tagasi tuli ta korraldusega evakueerida võimalikult rohkem elavkoosseisust Saksamaale.

Esimeses järjekorras pidi Eestist välja viidama raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist pidid katma eesti üksused, kes pidid taanduma Lagedi-Viljandi-Pärnu joonele ja asuma seal kaitsele. Eesti väeosade edasisest saatusest plaani koostajad ei hoolinud ja see oli paljuski üles ehitud eestlaste hukkumisele. Eesti väeosi saksa väeosade taandumisest ei informeeritud ja neile antud instruktsioonidest nähtub, nagu oleksid sakslased soovinud end rohkem kaitsta eestlaste, kui pealetungiva Punaarmee eest. Kategooriliselt oli keelatud eesti väeosadele raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse jätmine. Armeegrupi Nord päevikus on sellest kirjutatud järgmist:

“Sõduritel 20. SS-jalaväediviisis ja piirikaitserügementides ei ole vajalikku vastupanu tahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. SS-tankikorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht eesti "metsavendade" näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia need saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes."

Saksa võimude käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei suutnud mitte midagi taibata eestlaste taotlustest. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid nad eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvuspüüdlused. Meie iseseisvusliikumine oli neile arusaamatu ja seda võeti eestlaste veidrusena. Eestlaste saatuse suhtes olid sakslased täiesti ükskõiksed. Neid huvitas ainult oma naha päästmine. Ja nii seisidki saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi - reedetuna ja mahajäetuna.

Miks Saksa võimud ei tulnud vastu eestlaste soovidele, selgub ka ühe Eestis asunud saksa luureohvitseri 29. juulil 1944 Berliini saadetud ettekandest, kus viimane teatab:

“Minu arvates on olukord praegu järgmine: Eestlased suhtuvad vaenulikult niihästi sakslastesse kui ka venelastesse. Vaid see, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelast tagasi tõrjuma, on teinud võimalikuks praeguse koostöö. Kui aga mõni kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. See on ka põhjuseks, miks saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi eesti ohvitseridest juhtkonnaga, kuigi seda oli eestlastele lubatud. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide.”

Viimane vastupanu  tagasi

17. septembril alanud Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel oli suunatud 1. piirikaitserügemendi, 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljoni ja kolonel Paul Venti võitlusgrupi positsioonide pihta. Vaenlase kahurite turmtuli hävitas mitte ainult kaitsjate kaevikud, vaid ka neis olnud mehed. Kolmes kohas, kus vastane alustas Emajõe ületamist, ei jäänud seal kaitsel olnud kompaniidest peaaegu kedagi järele ja jõe ületamine toimus karistamatult.

1. piirikaitserügemendi umbes 2000 mehest pääses vaenlase üksuste haardest välja vaid umbes paarsada, kes nüüd asusid Koosa teedesõlme kaitsele ja tegid seda edukalt. Punaarmee tankide survel taganeti siit Alatskivi piirkonda, kus taas kaitsele asuti, võideldes pealetungiva vastasega pimeduse saabumiseni, olles seejärel sunnitud taanduma.

Luunjas üle Emajõe tulnud Punaarmee üksustel oli vastas 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljon, kes oli vaenlase suurtükitules kaotanud palju mehi ja punased võisid takistamatult liikuda edasi Pilka suunas, kus võitles JR-200 pataljon.

Pataljoniülema sõnade järgi võitles see "kui madu sipelgapesas", andes hoope paremale ja vasemale. 18. septembri öösel tuli käsk liikuda Kudina piirkonda, kus taas kaitsele asuti. Pataljonis oli võitlusvõimelisi mehi järele jäänud vaid 130 ringis.

Kolonel P. Venti võitlusgruppi, kes kaitses Narva maantee suunda Vahi ja Taidla vahel, ründas Nõukogude 108. korpus. Venti kolm kokkukuivanud pataljoni panid sangarlikult vastu, pidades kohati käsitsivõitlusi, kuid olid lõpuks sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase ees taanduma. Kolonel Paul Vent ise jäi oma komandopunktis punaste kätte.
Lahing
5. piirikaitse rügemendi võitlejad lahingus

Major A. Rebase võitlusgrupile ja 5. piirikaitse- rügemendile, mis asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi ühe pataljoni vahel, ei pööranud jõe ületanud venelaste väeosad mingit tähelepanu, vaid tormasid neist mööda põhja poole, ilmse eesmärgiga nad sisse piirata. Need üksused ei saanud kannatada ka venelaste suurtükitulest. Raadioside puudumise tõttu polnud 5. piirikaitserügemendi ülemal selget ülevaadet olukorrast. Nii jäid A. Rebase võitlusgrupp ja 5. piirikaitserügement esialgu paigale ja alustasid taandumist alles siis, kui olid jäänud kaugele vaenlase tagalasse. Major A. Rebase võitlusgrupp liikus Vara ja Maarja Magdaleena suunas, jõudis 18. septembri hommikuks Vara piirkonda ja oli sama päeva õhtuks vaenlase haardest väljas. 5. piirikaitserügement alustas taandumist Vesneri suunas, kuid ei suutnud enam vaenlase haardest välja pääseda.

Saksa väejuhatusel oli kavas taanduda kaarliikumisega ümber Võrtsjärve. Taandumislahinguid pidasid Saksa 207. ja 87. diviis. 207.diviisi käsutuses, kes pidas lahinguid Peipsi järve - Vara-Roela-Rakke joonel, oli kolonel Kivi Omakaitserügement, Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon ja umbes 200 meest 1. piirikaitserügemendist. Taandunud Piibe-Edru-Salla joonele, võttis taandumislahingute juhtimise üle 20. Eesti relvagrenaderide diviis. Saksa 87. diviis, kes pidas taandumislahinguid Võrtsjärve põhjakaldal, koosnes kahest väikesest rügemendist, kuhu kuulusid ka Soomepoiste pataljon ja 37. ning 38. politseipataljon.

Ehkki vaenlane oli tugevas ülekaalus, osutasid taanduvad väeosad neile ägedat vastupanu, minnes kohati isegi vasturünnakule. Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon, kes oli varustatud vanade püsside ja kuulipildujatega, osutas punasele Eesti Korpusele selle liikumisteel ägedat vastupanu. Tema vasakpoolne naaber - Võrumaa Omakaitse lahingpataljon lõi vaatamata oma puudulikule relvastusele mitmel korral tagasi vaenlase tanki- ja jalaväerünnakud. Kuid peagi olid pataljonid laskemoona puudumise tõttu sunnitud taanduma. 20. septembril jõuti Paide. Kirnas kutsus Tartumaa Omakaitse pataljoniülem kompaniiülemad enda juurde ja teatas neile:

"Mul ei ole sidet rügemendiga ega teiste ülematega. Ma näen kõigest, et mäng on läbi. Ma loen enda ja teie kohustused lõppenuks ning tänan teid kohustundliku tegevuse eest. Igaüks on vaba ja teenigu kodumaad oma äranägemise järgi. Ma palun teid seda oma meestele edasi öelda!"

Ööl vastu 18. septembrit liikus soomepoiste pataljon uue rügemendi koosseisus Maarja-Magdaleenast põhja poole ja asus kaitsele Kudina piirkonnas. Seal sooritas ta sama päeva õhtupoolikul eduka vasturünnaku vaenlasele, kes püüdis tema positsioone haarata. Järgmisel ööl taanduti oma väeosa koosseisus Jõgevale, kus asuti kaitsele Pedja jõe joonele. Seal lõi pataljon ründava vaenlase korduvalt tagasi. 20.septembri öösel taanduti juba uutele positsioonidele Aidu piirkonnas.

Lõunarinde liikumisega kaugele põhja ja läände sattusid Narva rindel asuvad väeosad äärmiselt kriitilisse olukorda. Neid võis päästa ainult kiirendatud taganemine, kuid saksa väejuhatus, olles nähtavasti segaduses venelaste ootamatust läbimurdest Emajõe rindel, jättis kehtima kõik varem antud korraldused aeglaseks taandumiseks Tallinna sillapeasse. Sellest tingituna alustasid Narva rindel võidelnud väeosad taandumist liiga hilja ja jäid pealetungiva vaenlase haardesse.

Narva rindel olnud 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement said käsu taandumiseks 17. septembril kella 16-18 vahel. Nad pidid liikuma Tallinn-Viljandi- Pärnu joonele. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi osad ja pataljon Narva pidid alustama taandumist 19. septembril kell 6. Kõik väeosad pidid liikuma üle Tudulinna ja kasutama taandumisel ainukest Avinurme-Rakke maanteed. Juba Tudulinnas algas väeosade kuhjumine. Teedel aga olid suured ummistused ja segadused. Et kiiremini edasi liikuda, hakati väeosades üleliigset varustust vooridelt maha jätma. Vabanenud veokitele aga paigutati haiged ja hõõrdunud jalgadega mehed.

20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem, saanud teada tekkinud katastroofilisest olukorrast Emajõe rindel, andis 18. septembri hommikul Rakkes olles diviisi sandarmeeriale korralduse pidada kinni kõik veoautod, laadida neilt varustus maha ja saata tühjad autod Avinurme-Tudulinna teed mööda tagasi, et võtta peale teel ettejuhtuvad lahingüksused ja tuua need Rakkesse. Siin tahtis ta need paigutada taanduvate vägede vasaku tiiva kaitseks. Kokku saadi umbes 90 veoautot, mis kohe Avinurme-Tudulinna poole teele saadeti.

Vahepeal muutus aga Jõgeva suunas taganevate vooride ja suurtükiväeosade olukord kriitiliseks ja sinna oli kiiresti vaja välja panna tiibkaitse. Kuna kohapeal selliseid üksusi ei olnud, andis 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem 19. septembri varahommikul korralduse, hakata vooridelt mehi maha võtma, jättes igale veokile ainult ühe mehe. Nii saadi kokku umbes 300 meest. Need anti kolonelleitnant Riipalu käsutusse, kes nendega Eru-Salla joonel Vägeva-Rakke teed kaitsma asus.

Eelpool mainitud 90 veoauto sõit Tudulinna suunas võttis palju aega, kuna vastassuunas liikusid voorid ja suurtükiväeosad, mistõttu teed olid sageli ummistunud. Avinurme-Tudulinna vahel kohtas autokolonn saksa 111. rügementi, kes seal autodele laaditi ja seejärel alustati tagasisõitu Rakke suunas. Vahepeal oli aga üks Eesti Laskurkorpuse eelsalk jõudnud Kõveriku kohal maantee oma valdusse võtta ja autode pihta avati tuli, mille tulemusel 111. rügement enamuse oma meestest kaotas.

Selle kohta kirjutas Eesti Laskurkorpuse ajaleht "Võitlustee":

"19.septembri õhtul, kella 24.00 paiku avastati Avinurme poolt Kõverikule lähenev vaenlase autokolonn, millel oli umbes pataljon jalaväge /.../ Rubljovi üksus, kes asus siin kaitsel, avas läheda maa pealt kolonni pihta tule, tekitades talle suuri kaotusi elavjõus."

Seega oli abijõudude kiire kohaletoomine nurjunud. 19. septembri keskpäeval lendas 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse Berliini. Arvatavasti kutsuti ta sinna selleks, et talle teatada Tallinna sillapea loomise käsu annulleerimisest. Kuid on võimalik, et ta lendas Berliini omal algatusel, et teatada olukorrast Narva rindel, kuhu kõik eesti lahingüksused sisse jäid, nii et Tallinna sillapea moodustamiseks polnudki tegelikult enam mehi.

Vaenlase eelsalk hõivas Avinurme teedesõlme 20. septembril umbes kella 4 paiku hommikul. 3. piirikaitserügement kolonelleitnant M. Kaerma juhtimisel, kes oli alustanud umbes keskööl liikumist Tudulinnast Avinurme suunas, sattus vaenlase kaitsele ja oli sunnitud lahingupositsioonid sisse võtma. Lahing algas umbes kella seitsme paiku hommikul ja kestis 13-ni. Kuna rügemendil ei õnnestunud Avinurme juures läbi murda, valgusid mehed Avinurmest põhja pool olevatesse metsadesse laiali. Osa neist sattus vaenlase kätte vangi.

2. piirikaitserügement jõudis Tudulinna 20. septembril umbes kella 6 paiku hommikul. Siin sai rügement käsu liikuda üle Oonurme Tudu-Viru-Roela peale. Porkuni juures aga piiras vaenlane rügemendi ümber ja võttis vangi.

Sinimägede rindel "Mayeri" võitlusgrupi koosseisu kuulunud 46. rügemendi I pataljon kapten P. Lehola juhtimisel sai 18. septembril käsu, alustada rännakut üle Jõhvi-Tudulinna Avinurme, kus ta pidi saama uue korralduse. Jõudnud 20. septembril Tudulinna, kus olid juba ees kaks politseipataljoni ja pataljon Narva, selgus, et vaenlane on tee Avinurme ära lõiganud, ja nad hakkasid liikuma Oonurme suunas. Kuid piiramisrõngast nad enam välja ei pääsenud.

Seega jäi vaenlase haardesse 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon, 46. rügemendi I pataljon, pataljon Narva, Sihveri pataljon, 2., 3., 4., ja 6. piirikaitserügement ning 288. ja 292. politseipataljon - ühtekokku vähemalt 12 tuhat meest.

Ülalmainitud väeosade jäämisel vaenlase haardesse aitasid kaasa ka sakslased, kes liikudes eesti üksustest eespool purustasid enda järel kõik maanteesillad, takistades seega eesti väeosade taandumist, jättes need sihilikult katma oma väeosade taandumist.

Narva rindelt taandunud väeüksuste jõudmisega Rakke piirkonda jätkus taandumine koos Emajõe rindelt taganenud väeosadega. Major A. Rebane kattis taandumist Piibe rajoonis ja kolonel H. Riipalu Erdu-Salla joonel, kus neil tuli korduvalt vaenlase rünnakuid tagasi lüüa. 87. diviisi koosseisu kuulunud soomepoiste pataljon asus kaitsel Aidu piirkonnas ning 37. ja 38. politseipataljon Puurmani rajoonis Pedja jõel. 21. septembril taandusid need pataljonid Põltsamaa jõe joonele, kus soomepoiste pataljon asus Põltsamaa linna kaitsele. 21. septembri õhtul saabus käsk positsioonid maha jätta. Rekvireerides teeäärsetest taludest hoburakendeid ja vähendades varustust, liikusid pataljonide osad Viljandi suunas. Meestele oli antud valida: kas tulla kaasa, või jääda maha. Jõudnud aga Viljandi lähistele selgus, et ollakse sügavas kotis. Avatud oli veel vaid Mõisaküla suund. Nüüd algas kihutamine Lätimaa poole.

21. septembril alustas Viljandist taandumist piirikaitse tagavararügement ning 22. septembril Võrtsjärve rannavalves olnud Omakaitse pataljonid. Siin jäid taandumiskäsu mittesaamise tõttu vaenlase kätte Sakalamaa I lahingpataljoni 1. ja 2. kompanii.

23. septembril jõudis Nõukogude 2. löögiarmee Pärnu-Halliste-Viljandi joonele. 24. septembril püsis veel Väike-Emajõe rinne ja taganevad järelväed hoidsid Pärnu–Kilingi–Nõmme-Mõisaküla joonel lahti Pärnu–Hei-naste-Riia maanteed.

Samal ajal Narva-Tallinna maanteel taanduvaid väeosi peaaegu polnud. SS diviisid Nordland ja Nederland viidi rindelt minema raudteega ja viimaseks raudteel taandujaks oli 286. politseipataljon, mis oli olnud piirikaitserügementide varus Kuremäel.

Kehras asunud 20. Eesti relvagrenaderide diviisi väljaõppe pataljon, mille koosseisus oli umbes 2000 meest, asus 19. septembril Uusküla-Saha-Lagedi jaama joonel kaitsele. 21. septembri hommikul aga teatas pataljoniülem, et Eesti jäetakse ilma vastupanu osutamata maha ja pataljonile on antud käsk Eestist lahkuda. Lahkumine oli vabatahtlik. On teada, et osa sellest pataljonist asus Raasiku jaama juures kaitsele, kuid vastase tugeva tankirünnaku järel lahing kaotati.

Lahing Avinurmes   tagasi

11. septembri hommikul arutati Hitleri peakorteris armeegrupi Nord ülema, generaloberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse armeegrupid Nord ja Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätimaale. Nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kapten Harald Rii-palu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.

Kui alguses koosnesid taanduvate väeosade autokolonnid ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid nendega ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.

Keskpäevaks jõudis üks 20. diviisi taanduv voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.

Samal ajal oli Kõverikule jõudnud venelaste 921. polgu 1. pataljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast teeotsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.

Lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120-140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. Esimene masin sai vaenlase kahurist otsetabamuse, millel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Umbes kümmekond neist langes põgenemisel. Autod tulistati venelaste liikurkahurite poolt puruks.

Avinurme-Mustvee teel liikunud eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.

Toimunud lahingust võttis vastase poolel osa 27. polgu ülema polkovnik Trankmanni poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.

Eesti väeosadest osalesid selles lahingus 3. ja 6. piirikaitse rügementide üksused ja 288. ja 292. politseipataljonide osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. diviisi 130. rügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja saksa üksused olid relvastatud põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. „Tankirusikaid” oli ainult 20. diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.

Viimane eesti üksuste vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksuste võitlejad lahingu piirkonnast.

Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.
Tahvel
Mälestustahvel Avinurme kirikus

Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus enam mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamus polnud teadvusel.

Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk N. Vanaselja: „Kiriku juurest ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”

Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…

Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Trankmanni polgu võitlejad taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja hobuseid.

Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:

„Olin ühe voorivankri tagumisel otsal. Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone 1), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.

Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”

Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Trankmanni käsul Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud eesti sõdurid.

Kuidas aga kirjeldasid kogu Avinurmes toimunut Punaarmee kõrged ohvitserid. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:

„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki ja miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”

Eesti Laskurkorpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memoaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnud.

Kõige tagasihoidlikum on oma hinnangutega olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.

Massimõrv Kadrina teeristil  tagasi

Vaid mõned tunnid peale Avinurmes toimunud veretööd toimus samasugune massimõrv Kadrinas. Kolmel eesti sõduritega autol, kus oli peal umbes 50-60 meest, oli õnnestunud Rakvere lähistel Punaarmee eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et jätkata sealt liikumist Tamsalu-Porkuni suunas. Teel olles aga eksisid nad tee valikul ja kaotasid õige tee leidmisega aega. Rakvere-Tapa-Viitna teeristil põrkus autokolonn kokku Rakvere poolt tulnud Punaarmee tankikolonniga, mis avas autode pihta tule, mida toetasid tankidelt maha hüpanud automaaturid. Eestlastel olid kaasas küll mõned „tankirusikad”, kuid äkki laustule alla sattudes ja tankide poolt rammitud autodelt maha hüpates ei jõutud neid kasutada.

Esimene auto lömastati tankiroomikute alla ja sellel olnud sõduritest ei pääsenud keegi. Tagumistelt autodelt õnnestus vähestel küll maha hüpata, kuid enamus neist hukkusid automaaturite tule läbi. Sellel kohal kulges kivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid ainult need, kellel õnnestus kivimüüri taha varjuda.

Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres olnud langenute laibad ja veel elavad haavatud tassiti punaväelaste poolt keset munakividest sillutisega teele ja tankikolonni liikuma hakates lömastati kõik tankiroomikute alla.

Tamsalu kohalik elanik Elmar Tamm on neist sündmustest rääkinud nii: „Olime oma perega Kihleveres sõjapaos ja otsustasime sel päeval minna emaga Kadrinasse vaatama, mis on saanud meie kodust. Lahing teeristil oli siis juba lõppenud, kuid õhus oli veel teravat püssirohu vingu ja mingit iiveldama panevat haisu. Seal avanes meile pilt, mis oli minu elu jooksul kõige jubedam.

Viitna teel, surnuaia väravast kuni „Paruni” poeni, oli üks inimliha, luude ja sõjaväemundri jäänuste mass. Paljudel vormiräbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipu värvides märke.

1944. aasta sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Kohutavalt võigas hais levi üle kogu alevi. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud, kuna Punaarmee pilusilmsed sõdurid valvasid seda teede ristmikku, ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.”

2000 aasta 17. septembril avati Kadrinas Viitna-Rakvere teeristil, bussipeatuse lähedal mälestuskivi 1944. aasta 20 septembril seal hukkunud Eesti vabadusvõitlejatele, kes sellel teelõigul Punaarmee tankiroomikute all metsikult lömastati. Paraku pole seal tapetud sõdurite arvu ega nende nimesid õnnestunud tänaseni kindlaks teha.

Porkuni lahing   tagasi

Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.

21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.

Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.

Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna ja isa poja vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid tugevasti relvastatud raskerelvadega.

Selles kättemaksu ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…

On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste vastuseisu tõttu välistatud.

Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.

Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:

„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis asub Väike-Maarja muuseumis.”

Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el neist olid eesti nimed.

Pataljon "Narva" viimased päevad   tagasi

Porkuni lahing kujunes traagiliseks lõpuks Idarindel kuulsust võitnud pataljonile Narva. Pataljon, kuhu kuulus umbes 800 meest, pidas pataljoniülema kapten Ando Ruusi juhtimisel tõrjelahinguid Krivasoos. 17. septembril sai pataljon taganemiskäsu, mille järel rügemendi staap sõitis ära ja pataljon jäeti taganemisteed kaitsma. 18. septembri hommikul jõudis pataljon Kuremäele, kus asuti koos ühe 20. Eesti relvagrenaderide diviisi pataljoniga rinnet hoidma. Sama päeva õhtul toimus tulevahetus ühe venelaste eelsalgaga, mis aga tagasi löödi.

Siis toodi 20. diviisi staabist uus käsk: alustada taganemist. Samuti anti korraldus lasta õhku Kuremäel asunud suured laskemoonalaod. Pataljoniülem Ando Ruus jättis aga viimase korralduse täitmata, kuna hiigelplahvatus oleks purustanud nii kloostri kui ümberkaudsed majad.

Edasi liiguti jalgsi ja moonavoori hobustel. Öösel läbiti Iisaku. Kuid siis selgus, et Rannapungerja sild on õhku lastud. Nüüd suunas pataljoniülem kolonni läbi metsa Tudulinna, kuhu see jõudis 19. septembri pärastlõunal. Tudulinnas asuti kaitsepositsioonile ja loodi ühendus diviisi staabiga. Saanud vaevalt tunnikese hinge tõmmata, kui valve avastas, et Avinurme teed mööda läheneb Punaarmee tankikolonn. Kiiresti asuti liikuma Tudu suunas, jättes taanduvat kolonni katma tankitõrje ja liikursuurtükid. Läbides öösel Tudu, kohtuti seal taanduvate Saksa üksustega.

20. septembril varahommikul jõuti Viru-Roelasse. Seal oli ees juba Avinurmest taandunud 6. piirikaitse rügement, kellel oli raskerelvadest alles veel üks suurtükk. Kapten Ando Ruus suunas sealt kõik taanduvad väeosad Viru-Jaagupisse.

Mehed olid surmani väsinud. Mitu päeva järjest rännakul olles, tühi kõht ja magamatus tegid oma töö. Mehed vajusid kokku ja üksuste read hakkasid hõrenema. Taanduvate üksuste liikumissuund oli läände ning sihtkohaks Pärnu ja läänerannik.

21. septembri varahommikul läbiti Viru-Jaagupi ja võeti suund Porkuni peale. Kogu taanduva kolonni peale oli raskerelvadest alles veel vaid üks suurtükk. Porkuni ja Loksa vahel toimus kokkupõrge punaväe tankidega, kus „tankirusikatega” hävitati kaks tanki.

Liikudes edasi Loksa küla suunas, kohtuti ootamatult Punaarmee jalaväeüksusega. Mõlemad pooled olid kindlustamata positsioonidel, kus kaitset pakkusid vaid põldudevahelised metsatukad. Vastane avas tule kuulipildujatest ja kahuritest. Lahing oli äärmiselt äge. Lahingu käigus selgus, et vastas on punaväkke mobiliseeritud eestlased.

Pataljon Narva mehed hoidsid kokku. Tajudes ohtu, et pataljon võib jääda punaväelaste piiramisrõngasse, andis pataljoniülem Ando Ruus käsu: taganeda paremale ja kaugeneda lahingumöllust. Keskööks jõuti Ambla lähistel olnud turbarappa, kuhu jäädi puhkama. Pataljonist oli järel veel vaid umbes 300 - 400 meest. 22. septembri hommikul avastati, et pataljon on Punaarmee piiramisrõngas. Nagu selgus, olid punaväe luurajad neid kogu aeg jälitanud. Ümber piiratud pataljoni meeste juurde tulid läbirääkimisi pidama laskurkorpuse esindajad, kes nõudsid pataljoni kapituleerumist ja relvade loovutamist.

Vastu panna oli mõttetu. Pataljoniülem kamandas mehed rivisse ja mehed panid oma relvad hakki. Kapten Ruus andis oma püstolile suud ja viskas selle siis teiste juurde.

Nagu pataljon Narva mehed on hiljem väitnud, suhtusid laskurkorpuse eestlastest sõjamehed vangi võetud eesti sõduritesse suhteliselt heatahtlikult. Mehi lohutati, et ega nendega midagi hullu ei juhtu. Vangi andmine olevat vaid vormitäide ja varsti lastavat kõik vabaks. Päriti kodukandi uudiste järele. Vangi võetute ümber polnud ka eriti tugevat valvet, mistõttu umbes paarkümmend meest pääses põgenema. Eestlastest vangid viidi rivikorras Ambla koolimajja, kus NKVD erikomando need oma „hoole alla” võttis. Viimased kohtlesid vangi langenud eestlasi kui suuri kurjategijaid. Amblast viidi vangid Tallinna ja sealt läbi Leningradi vanglate Valgemere äärde.

1946. aastal pääsesid mehed sõjavangist koju, kuid paljud neist saadeti hiljem sõjatribunali poolt 15 kuni 25eks aastaks sunnitöölaagritesse. Pataljoniülem Ando Ruus mõisteti sõjatribunali poolt surma, mis 1945. aastal täide viidi.

VAENLANE TEISELPOOL RINDEJOONT  tagasi

Eesti väeosadel tuli pidevalt võidelda kümneid kordi ülekaalus oleva vaenlasega. Nii olid Emajõe suurrünnakuks vene poolele koondatud jõud kohutavas ülekaalus. Seal oli Punaarmee ülekaal elavjõus 4,8-kordne, soomusüksuste osas 12-kordne, automaatrelvades 11-kordne, miinipildujates 18-kordne ja kahurite osas 5-kordne. Pealetungi korral oli vastase ülekaal elavjõus isegi kuni kümnekordne. Iga eesti rügemendi vastas oli punavägede korpus ja pataljoni vastas polk. Laskemoona oli neil samuti külluses, kuna sakslaste poolel oli selle kasutamine piiratud. Õhus oli aga vaenlasel ülekaal absoluutne.

Mis puutub Eesti Laskurkorpusesse, siis pärast Velikije-Luki lahinguid, kui ligi polgu jagu eestlasi sakslaste poole üle jooksis (enamus ületulnuist teenis hiljem eesti väeosades) ja korpus koos langenutega ca 60% koosseisust kaotas, toodi see võitluse lõpujärgus, kui ülejooksmisel enam mingit mõtet polnud, taas rindele. Vahepeal oli meestele tehtud põhjalik ideoloogiline töötlus, rõhutades eestlaste saksavaenulikkust ning rääkides hirmu- ja õuduselugusid sakslaste vägivallategudest Eestis. Seni olid lahingutes osalenud ainult Laskurkorpuse tanki- ja suurtükiüksused. Viimasele neist kuulub ka Narva linna hävitamise "au".

Kui rääkida Eesti Laskurkorpusest, siis seda pole ideoloogiliselt võimalik käsitleda ühtse väeosana, kuna selles esines mitmeid, üksteisest tugevasti erinevaid suundi. Moblisatsiooniga Venemaale viidud ja tööpataljonidesse saadetud eestlastele sai punaväkke teenima saatmine pääsemiseks näljasurmast. Paljud korpuslased ei sallinud ei venelasi ega sakslasi, sõdurina aga olid nad sunnitud täitma käsku. Mõnedes ringkondades räägiti varjatult isegi Eesti iseseisvuse taastamisest.

Kuid küllaltki suur osa Eesti Laskurkorpuses teeninud eestlastest olid omaks võtnud nõukogude võimu. Üldjoontes usuti müüti nn. "pühast Isamaasõjast fašistlike röövvallutajate vastu". Kommunismi ideed omaks võtnud eesti soost ohvitserid täitis täpselt ja korralikult kõik Punaarmee juhtkonna antud ülesanded ning purustasid halastamatult mitmes Eesti pinnal peetud lahingus sini-must-valge lipu all Eesti taasokupeerimise vastu võidelnud suguvendade üksused. Eesti Laskurkorpus oli tões ja vaimus nõukogude ideoloogilisi suundi teeniv üksus, mis võitles Eesti iseseisvusliikumise vastu ja nõukogude võimu taastamise eest Eestis.

Rindejoone erineval poolel võidelnud eestlaste erinevatest ideoloogilistest suundumustest räägivad selget keelt ka järgmised faktid.

1944. aastal oli Eesti Laskurkorpuses umbes 20 tuhat meest, kelledest 81% olid eestlased. Seisuga 1. jaanuar 1944 oli korpuse koosseisust 1928 meest NLKP liikmed . 1. juunil 1944 oli NLKP liikmeid juba 3619 ja aasta lõpuks 5254 meest, ehk ca 25% Eesti Laskurkorpuse isikkoosseisust (P.Larin: "Eesti Laskurkorpus Suures Isamaasõjas").

1941. aastal Eestis toimunud nõukogude mobilisatsiooni ajal olid kõik mobiliseeritud faktiliselt Eesti Vabariigi kodanikud. Kuna Eesti Vabariigis oli kommunistliku partei tegevus keelatud, siis võib Eestile vaenuliku riigi kasuks tegutsevasse parteisse astumist käsitleda kui riigireetmist.

Siinjuures võib näitena tuua soomlaste käitumist kommunistidest reeturitega Soome Vabadussõja ajal. Seoses soome kommunistide vaenlase kasuks tegutsemisega anti Soome Vabadussõja ajal kohtu alla 75 575 kommunisti, kellest mõisteti surma 8380. Seevastu käitusid Eesti võimud Vabadussõja ajal vaenlase kasuks tegutsenud kommunistidega üsnagi leebelt. Kohtu alla anti 562 inimest, neist mõisteti surma 214, kellest vaid 108 hukati. Vangi mõisteti 147 ja õigeks mõisteti 201 inimest.

Mis aga puutub sakslaste natsiideoloogia toetamisse, nagu on püütud eesti sõjameestele süüks panna, siis pole teada mitte ühtegi juhust, et koos sakslastega kommunismi vastu võidelnud eestlastest oleks keegi natsipartei liikmeks astunud. Eesti ja saksa sõduril oli küll ühine vaenlane, kuid nende võitluseesmärgid olid kardinaalselt erinevad. Eesti sõjamees võitles selle nimel, et hoida ära Eesti taasokupeerimine punaarmee poolt ja uskus, et lääneriikide abiga taastatakse Eesti iseseisvus.

Põgenikud
Rajvas põgenes Punaarmee eest

Neist, kes võitlesid koos sakslastega ühise vaenlase vastu, olid ligi pooled vabatahtlikud. Nõukogude poolel võitles vabatahtlikena hävituspataljonides vaid käputäis kommuniste ja kommunistlikke noori, kelle 1940-41. aastal toime pandud hävitus- ja hirmuteod olid rahval veel värskelt meeles, mistõttu 1944. aastal suhtuti Eesti taasokupeerimisse Punaarmee poolt suure hirmu ja kartusega. Kümned ja kümned tuhanded inimesed põgenesid paaniliselt kaugemale läheneva rinde eest, jättes maha oma kodud ja varandused. Punaüksuste lilledega vastuvõtust, nagu seda hiljem kirjeldasid nõukogude oraatorid, polnud juttugi. Eesti Laskurkorpuses võidelnud mehi võtsid lilledega vastu vaid nende lähedased omaksed ja nõukogude võimule kaasajooksjad, mitte aga juubeldavad rahvamassid.

Nii on üks Eesti Laskurkorpuse võitleja kirjeldanud oma päevikus Eestisse tagasijõudmist järgmiselt:

15. september 1944.
Viibime teist päeva Ahja jõe kaldal, mõni kilomeeter Ahja vallamajast. See on ajutine lähtealus. Meie kahurvägi juba läks "kusagile". Päris mõnus on olla selle teadmisega, et oled jälle Eestimaal. Väga harva on näha aga eesti rahvast. Inimesed on umbusklikud, arad, tagsihoidlikud. Kuna oleme eestlased ja kõneleme maakeeles, siis vähemalt vaenulikud meile ei olda, kuid ikkagi hirmul, sest meie kannul tuleb paratamatult punane terrorilaine, mida juba tunti. Kõike seda, mida kirjutavad punased propagandistid ja millest rääkisid hiljem ajakirjandus ja mõningad "teosed", ei märganud meie küll mitte kusagil. Seda, et meile oleksid "delegatsioonid" lillede, kingituste ja soola-leivaga vastu tulnud, või seda, et oleksime kuulnud rõõmuhõiskeid "vabastajaile", seda polnud."

Eesti taasokupeerimise vastu võidelnud sõjamehed olid sunnitud 1944. aastal küll kümneid kordi ülekaalus oleva totalitaarriigi armee eest taanduma, kuid kas neid võib seepärast kaotajaiks lugeda? Relva jõul allutatud rahvast saab alistunuks lugeda siis, kui see rahvas on suudetud panna oma võitluse eesmärgist loobuma. Punaarmee vallutas küll Eesti territooriumi ja pani siin lääneliilaste vaikival nõusolekul taas maksma nõukogude režiimi, kuid ei suutnud ka ligi pool sajandit valitsenud totalitaarvõimu tingimustes sundida eesti rahvast loobuma soovist olla iseseisev ja sõltumatu.

Punaarmee terroriteod  tagasi

Kui 1944. aastal kümned tuhanded eesti mehed relva järele haarasid ja ruttasid Eestit taasokupeerida tahtva punaarmee sissetungi tõkestama, oli rahva usk Eesti vabanemisse, oma riigi taastamisse ja sellest tulenev soov oma riigi piiri punaarmee sissetungi vastu kaitsta suurem, kui reaalsed tingimused seda võimaldasid. Eesti ohvitseriskond ja poliitikud lootused olid pandud 1918. aasta kordumisele.

Kuid oli veel üks tegur, mis ajendas eesti sõjameest oma elu hinnaga võitlema Eesti piiri taha jõdnud vaenalase vastu. See oli soov kaitsta oma rahvast nende veriste kuritegude eest, mis kaasnesid Punaarmee sissetungiga. Arvukad punaväealste poolt toime pandud metsikused ja süütute tsiviilisikute tapmised põhjustasid neil päevil rindelähedastes külades suurt hirmu. Sageli leiti küladest, kuhu olid tunginud rindest läbi tulnud punaste salgad, metsikult mõrvatud naisi ja lapsi. Ühe suurima massimõrva panid punased toime Piirisaarel, kui nad valmistusid seal rünnakuks Pedaspää ja Meerapalu vastu.

Tsiviilelanike metsikutest tapmisest räägivad sajad tõestatud faktid. 17. veebruari 1944 hävitati Meriküla nõlva all punaarmee mereväe 507 meheline eridessantüksus, kes sama päeva hommikul olid üheksal laeval asunud Tütarsaarelt teele Eesti ranniku poole, et luua seal sillapea ja valmistada ette Tütarsaarele koondatud peajõudude maaletulek. Vaatamata halvale nähtavusele, õnnestus rannavalvel helgiheitjate abil rannale kähenevad laevad avastada ja nende pihta avati õhutõrjekahuritest tuli. Punaväelased hüppasid laevadelt vette ja liikusid ranna suunas. Rannakaitsele ruttasid appi eesti omakaiste, politsei ja ühe Eesti diviisi üksuse võitlejad ja punased suruti Meriküla nõlva alla, kus nad osutasid terve päeva meeleheitlikku vastupanu. Õhtuks kogu dessant hävitati ja lahingväljalt korjati üles vaid seitse ellujäänud haavatut.

Haavatute hulgas olid ka kaks vene ohvitseri - major Pavel Sankov ja leitnant Vassili Dolgihh. Nende ülekuulamisel tunnistasid nii ohvitserid kui teised haavatud, et Meriküla maandamisoperatsiooni korraldajaks ja juhatajaks oli punalaevastiku kontraadmiral Zukov. Päev enne dessandi väljumist oli kontraadmiral kutsunud kokku kõik dessantüksusesse kuuluvad ohvitserid ning politruki ja instrueerinud neid nende ülesannetes. Samas oli ta andnud järgmise käsu:

"Eestlased on meile vaenulik rahvas. Seepärast tuleb maabumisel kõik tsiviilisikud armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla. Hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole."

Punasõdureile olevat selline käsk olnud vastumeelne. Kuid dessandi juudist politruk nõudnud kategooriliselt, et tegemata vahet, kas on tegemist lapse või vanuriga, tulevad kõik eestlased tappa...

Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvirid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma.

See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus [Lest we forget! A Pictorial Summary of Communism in Action. Commitee on UN-American Activities. House of Representatives. Washington 1960. Lhk. 9-16] Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.

Metsikutest küüditatude kallal räägib 1941. a. sügisel, peale punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud.

Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviiliskuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagsituleku vastu võitles.

Vaino Kallas