Veel aasta tagasi oli eesti rahvas olnud kindel, et neid kaitseb vene okupantide sissetungi eest Eesti kaitsevägi. Paraku Eesti riigi kõrgema juhtkonna otsusel seda ei tehtud. Kes pidanuks siis kaitsma nüüd eesti rahvast okupantide terrori ja ohu eest?

Aasta tagasi oli loobutud okupantidele vastu hakkamisest põhjendusega - vältida asjatut verevalamist. Kuid oli piisanud vaid üks ainuke aasta stalinliku hirmuvalitsuse all elamisest, et kaotada arreteeritute, mõrvatute ja küüditatude näol tunduvalt rohkem kaasmaalasi, kui olid kaotused Eesti Vabadussõjas. Voolanud oli sama palju verd ja pisaraid, aga võibolla rohkemgi, kui seda oleks juhtunud meie vastuhakkamise korral... Viimaseks piisaks oli olnud 14. juunil 1941 aset leidnud süütute inimeste massiline küüditamine Siberisse.

Voolanud oli palju rahumeelsete ning kaitsetute naiste ja laste verd, mis nüüd karjus tasumise järele, sest abitute ja kaitsetute ning naiste ja laste mõrvamine on mitmekordne mõrv. Kuid veel oli vaenlane võimas ja võis veel palju kurja teha. Ta võis hävitada veel palju eesti rahvast ja selle vara. Seda aga tuli takistada kõigi vahenditega, mis antud olukorras oli võimalik. Kuigi suuri lootusi pandi 22. juunil alanud sõjale, polnud võimalik jääda ootama sõja edasist käiku.

Veel 1940. aastal oli alanud punaarmee koosseisu arvatud eesti väeosadest ohvitseride ja sõdurite põgenemine. Need varjasid end nüüd metsades. Eriti massiliseks kujunes Punaarmeest põgenemine aga pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel. Eriti aga siis, kui Punaarmee koosseisu arvatud eesti üksusi hakati Venemaale viima.

Need punaväest põgenenud ohvitserid ja sõdurid panid aluse metsavendlusele. Nendega liitus hiljem tuhandeid mehi kõigilt elualadelt, kaasa arvatud ka paljud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Otsinud üles Vabadussõja ajal kätte jäänud või siis 1940. aastal Kaitseliidu likvideerimise ajal kõrvale pandud relvad, koonduti nn. "rohelistesse pataljonidesse" ja alustati võitlust Nõukogude võimuorganite, selle korra toetajate ja Punaarmee üksuste vastu. Pärast sõja puhkemist loodeti lähenevate Saksa relvajõudude abile. Vabastatud aladel asuti taastama põhiseaduslikku (esialgu omavalitsusorganite) võimu ning loodi Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioon, mille üksused hiljem Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest osa võtsid.

1941. aasta Suvesõjal, mida sisuliselt võib nimetada rahvaülestõusuks, on nii ühiseid jooni kui ka suuri erinevusi kakskümmend kaks aastat varem toimunud Vabadussõjaga.

1. Vabadussõjas võitles rahvavägi, mis loodi tingimustes, kus vaenlane oli küll maale tunginud ja suure osa Eesti territooriumist vallutanud, kuid vabaks jäänud alal tegutses Eesti valitsus Suvesõja puhkedes oli aga kogu Eestimaa täielikult vaenlasest okupeeritud ja ülestõusu relvajõud loodi võõra võimu tingimustes. Üksikutel metsavendade gruppidel puudus ühtne juhtimine. Loodud võitlusgruppidel oli aga ühine ja kindel siht - vabastada kodumaa võõrvõimust.

2. Vabadussõja ajal jäid Loode-Eesti ja saarestik vaenlasest puutumata ja seal eksisteeris Eesti Vabariik. Suvesõja tulemusel vabanesid Nõukogude okupatsioonist varem Lõuna- ja Edela-Eesti, kus tegutses kuni sakslaste tulekuni kohalike omavalitsuste võim.

3. Vabadussõja ajal puudus Eesti riigil veel rahvusvaheline de jure tunnustus. Suvesõja ajal ei olnud enamus lääneriike meie annekteerimist de jure tunnustanud ja Eesti Vabariik püsis rahvusvahelise õiguse järgi riikliku subjektina.

4. Vabadussõda viidi võidukalt lõpule oma relvajõudude ülemjuhatuse all, saades abi lääneliitlastelt, hõimuvelledelt Soomest aga ka Rootsilt ja Taanilt. Suvesõja algfaasis oli meie toetajaks Soome, kuid peamiseks liitlaseks Saksa relvajõud.

Üks esimesi vastupanusalku moodustati 1940. aasta septembris Narva lähedal Kõrgesool. Salgas oli 50-60 meest. Teine samasugune vastupanuüksus tekkis umbes samal ajal Tartu Tervishoiu Muuseumi juures, kuhu koondus nii üliõpilasi kui ka haritlasi ja noori ohvitsere. Rühma põhitegevuseks oli vastupanusalkade võrgu loomine, et otsustaval hetkel olla valmis astuma võitlusse Eesti Vabariigi taastamise eest. Jägala sõjaväelaagrist põgenes metsa 40 eesti lennuväelast. On teada, et Põhja-Eesti metsades tegutses 1941.aasta suvel umbes 600-700 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit, kes panid aluse relvastatud metsavendlusele ja kellest hiljem moodustati Eesti Omakaitse üksused. Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes.

Põhiliselt koondusid metsavennad väiksematesse üksustesse oma kodude lähedale, et kaitsta neid hävituspataljoni ja punaväelaste rüüstamiste eest. Siit ka nende hilisem nimetus - Omakaitse. Tuleb märkida, et vajaduse korral võisid need väikesed võitlussalgad väga kiiresti koonduda suuremateks üksusteks, mida näitasid kujukalt Liivamäe ja Rannametsa lahingud Pärnumaal ning Ulila, Võrtsjärve-Jõesuu ja Tartu all toimunud lahingud. Eesti-Läti piiril asunud Eesti kordonite piirivalvurid liitusid üksusteks ja abistasid mitmel pool Lõuna- ja Edela-Eestis tegutsenud metsavendade üksusi.

Kui Lõuna-Eestis oli metsavendade tegevus suurte metsade tõttu veidi lihtsam, siis Põhja-Eestis oli see suurte ja lagedate maa-alade ning varjamisvõimaluste vähesuse tõttu komplitseeritum. Ka jäid need piirkonnad pikemaks ajaks Nõukogude terrorireþiimi alla, mistõttu seal tekkisid suured metsavendade laagrid. Nii koondus Kautla rabas asunud laagrisse ligi 2000 meest. Jõhvi lähistel asunud Puruküla laagris oli umbes 500 meest ning Vihula-Kavastu laagris umbes 300 meest, Harjumaal, Varbola kandis ca 500 ning Rapla lähistel umbes 200 meest.

Omakaitse arhiivimaterjalide põhjal tegutses 1941. aasta suvel Eestis (ilma Järva- ja Harjumaata, kelle kohta andmed puuduvad) umbes 350-380 metsavendade võitlusgruppi, kuhu kuulus 7500-8500 aktiivselt tegutsevat võitlejat.

Nende võitlusgruppide relvastus oli aga üsna tagasihoidlik. Säilinud andmete põhjal oli metsavendade käsutuses umbes 300-350 mitmesugust Kaitseliidu laialisaatmise ajal peidetud vintrelva ja umbes 35000 ühikut laskemoona. Enamuse relvastusest moodustasid jahipüssid. Kuulipildujaid, eriti raskekuulipildujaid oli vaid üksikuid.

Neis tingimustes püüti ise relvi valmistada ning taastati vanu, veel Vabadussõja-aegseid relvi. Neid saadi ka täitevkomiteedest, üle võetud Punaarmee õhuvaatluspostidelt ning lahingutes punaarmeelaste, hävituspataljoni ja miilitsaga. Pärnu- ja Valgamaa metsavennad said vähesel määral relvi ka lätlastelt ning Lätini jõudnud Saksa relvajõududelt. Põhja-Eestis tegutsenud metsavennad said vähesel määral relvi Soomest.

Tööstuslike relvade kõrval olid võitlejate hulgas kõrgelt hinnatud omavalmistatud lõhkekehad. Need tehti vankrite rattapussidest, mis täideti kivide lõhkamiseks kasutatud lõhkeainega ja detoneeriti süütenööri ja süütekapsli abil. Olin mitmel korral selliste lõhkekehade valmistamise juures. Neid kasutati lahingutes hävituspataljoni üksustega Rannametsas Pärnumaal. Nagu lahingutes osalenud hiljem väitsid, olid need tööstuslikult valmistatud käsigranaatidest isegi efektiivsemad.

Suvesõjas osalenud metsavendade üksuste tegevussuunad on ära toodud Virumaa Omakaitse tegevuse ülevaates, kus on öeldud:

"Metsavendade koondamise esialgne eesmärk, kaitsta oma isikut, mõnel juhul ka oma perekonda ja omandit, laienes peagi koos jõudude suurenemisega ning hangitud relvavarustuse täienemisega rohkem üldistele ülesannetele. Kõikjal püüti olevate võimaluste piirides desorganiseerida punavägede rinde tagalat - purustades sideliine, lõhkudes sildu ning tõmmata metsadesse kutsealuseid ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid mehi. Takistati kariloomade ja hobuste rekvireerimis-käskude täitmist ning tungiti kallale teedel liikuvatele punaväe-ja miilitsaüksustele. Takistati maanteedel autoliiklust ja põletati maha üksikud vallamajad."

Üheks võitlusvahendiks oli kuulujuttude levitamine, mis nõukogude informatsiooniallikate kidakeelsuse tõttu jõudsasti rahva suus võimendusid. Kuulujuttude ülesandeks oli näidata metsavendade võitlussalku suurematena ja paremini relvastatutena, kui need tegelikult olid. Selline ülespuhutud info levitamine andis tihtipeale tõhusaid tulemusi.

Kuni Saksa relvajõudude saabumiseni Eestisse pidasid Lõuna- ja Edela-Eesti, see tähendab Järva, Pärnu, Petseri, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnas tegutsenud metsavennad 255 lahingut, põhilised neist toimusid 1.- 8. juulini 1941.

JÄRVAMAAL  tagasi

oma metsade, soode ja rabadega oli metsavendadele eriti soodne. Heade varjamisvõimaluste tõttu äpardus kutsealuste mobilisatsioon Järvamaal täielikult. Siinsetes metsades leidis varju ka teiste maakondade mehi.

Üheks suuremaks metsavendade asukohaks oli Järvamaa edelaosa. Pikmetsa-Põikva ümbrusse oli koondunud üle saja mehe, kes pidasid palju muret tekitanud Türi hävituspataljoniga mitu lahingut. Pikmetsa metsavennad osalesid 6. juulil ka Vändra lahingus, kus kohalikud metsavennad ühe punaväeüksuse rüüsteretki takistada püüdsid. Kuigi metsavennad ülekaalus oleva vaenlase eest lõpuks taanduma pidid, sundis nende tegevus punaväelasi rüüstamist lõpetama.

Järvamaa põhjaosas tekkis suur hulk metsavendade gruppe Tapa ümbruse metsades. Need asusid Ristsaares, Kukepalus, Ohepalus, Vohnjas, Loksal, Lehtses, Surus, Palus, Võhmutas, Annas ja mujal. Palju mehi oli ka Tallinnast, Rakverest ja Tapalt. Suurim neist oli Tapa ümbruse grupp, kus pärast liitumist Suru grupiga oli 212 meest ja kolm naist. Tekkinud rühmitust juhtisid paar end metsas varjanud ohvitseri.

Esimese suurema üritusena ründas Tapa metsavendade 14-meheline 7 püssi ja 7 püstoliga grupp 4. juulil Lehtse õhuvaatlusposti. Kuigi see oli saanud Tapa NKVD-lt abijõude ning oli varustatud kuulipildujate ja automaatpüssidega, võitsid lahingu metsavennad. Vastane jättis maha 8 surnut.

Pärast lahingut jäid metsavennad ööbima Liivandi tallu. Öösel saabus sinna Tapalt umbes 100 punaarmeelast. Talu piirati sisse. Kuna taandumistee oli ära lõigatud, olid metsavennad sunnitud lahingu vastu võtma. Üks metsavend ja talu perenaine said võitluses surma. Vastane kaotas surnutena 17 meest. Kättemaksuks põletasid venelased Liivandi taluhooned ja veel kolm naabertalu maha. Metsavennad jätkasid aktiivset tegutsemist kuni Tapa vabastamiseni.

Linna vabastamise järel marssisid Tapa ümbruse metsavennad 5. augustil sini-must-valge lipu lehvides rivikorras linna. Selles rivis oli 208 meest ja 3 naist.

KAUTLA LAHING  tagasi

Järvamaa ja kogu Põhja-Eesti metsavendi hakkas enda ümber koondama Soomest saabunud, umbes 65 meheline ERNA grupp , mida juhtis kolonel Henn-Ants Kurg. Esimene osa rühmast saabus 10. juulil Eestisse paatidel. Teine osa maandus langevarjuritena. Teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolðevike 8-meheline tribunal, kelle hulgas oli kaks kõrgemat ohvitseri. Et mitte tõmmata kahtlusi kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale maha soome puss. Seda võtet kasutas ERNA grupp ka hiljem, külvates punaste hulgas hirmu "soomlaste" ees.

Ühena esimestest varjus Kautla rabadesse 28. juunil Tapa väeosast põgenenud ratsarühm. Neile lisandus peagi eesti väeosadest põgenenud ohvitsere ja sõdureid ning põgenikke Tallinnast, Tartust, Tapalt, Rakverest, Narvast, Paidest ja mujalt. Kuigi Soomest tulnud ERNA grupi peamiseks ülesandeks oli luureandmete kogumine, ei saanud nad jääda pealtvaatjaks punaste terroritegevusele eesti rahva suhtes. 19. juulil ühinesid grupi mere- ja õhudessantrühmad metsavendadega. Samal päeval anti laagris sõdurivanne. Üksuses seati sisse sõjaväeline kord ja siitpeale alustati halastamatut võitlust bolðevismi vastu.

Seda metsavendade üksust, mille suurus ulatus ligi 1500 meheni, varustasid toiduainetega ümberkaudsed talud. Laagri piirkonnas varjasid end ka metsavendade perekonnad. Sinna olid aetud ka ümberkaudsete talude lehmakarjad. Üksuse tegevuspiirkonna raadiuseks oli 25-30 kilomeetrit, kusjuures tegevuspiirkonna keskmeks kujunes Albu-Kõrvenurga, Vanamõisa ja Taga-Võõbu ümbrus.

Metsavendade tegutsemine ja Soome vormi kandvate langevarjurite ilmumine Kautla metsadesse viis punased võimumehed sedavõrd ärevusse, et sellesse piirkonda hakati saatma suuremaid hävituspataljoni ja regulaarväeosade üksusi. 30. ja 31. juulil toimus paar väiksemat kokkupõrget läti hävituspataljoni ja ühe Punaarmee regulaarüksuse vahel.

30. juulil koondasid punavõimud Kautla ümbrusse kaks NKVD pataljoni, ühe hävituspataljoni ning ühe kompanii jagu miilitsaid, kes 31. juuli hommikul alustasid üldist pealetungi. Viimasel hetkel saabus Kautla metsavendadele appi 30-meheline Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa metsavendade salk, mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni.

Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu.

Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda.

1942. aastal avatud mälestusmärk Kautlas

Pärast lahingut siirdusid Kautla laagris olnud metsavennad väiksemates gruppides teistesse ümbruskonna metsadesse ja jätkasid seal võitlust. Kaks laagris olnud rühma jõudsid ohvitseride juhtimisel 4. augustil läbi rindejoone sakslaste poole ja astusid äsja Türil moodustatud eesti vabatahtlike pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan.

Aasta hiljem, 19. juulil 1942, avati Kautlas ERNA salga ja metsavendade ühisel tegutsemispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst:

"Siit tormati lahingutesse bolðevismi vägivalla vastu 19. juulil 1941.a. Grupp "ERNA" ja "Metsavennad".

ERNA grupi võitlustee tähistamiseks korraldatakse alates 1996. aastast igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis on muutunud rahvusvahelisteks.

PÄNUMAAL  tagasi

saavutasid metsavennad oma aktiivse tegevusega märkimisväärseid tulemusi. Neist kujunes välja avalik omakaitse. 3.-8.juulini, veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse, võeti võim üle Abja, Häädemeeste, Laiksaare, Orajõe, Rajangu, Seliste, Soontaga, Tõstamaa ja Vändra vallas ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas. Seega oli Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev teiste maakondade omast. Mujal jäi see sakslaste tulekuni poolillegaalseks. Hiljem jäi sakslaste rinne Pärnumaal pikemaks ajaks peatuma, jagades maakonna kaheks.

Grupp Pärnumaa metsavendi

Esimeseks vallaks Pärnumaal, kus nõukogude võim kukutati, oli Tali. 3.juulil kell 15.30 vallutati kohalik vallamaja ja hoonele heisatud sini-must-valge lipp jäi sinna lehvima 1944.aasta sügiseni, kui Punaarmee Eesti uuesti okupeeris.

Pärnumaa soode ja metsade keskel organiseerus küüditamise järel metsa pagenud meestest üsna tugev jõud. Välissündmuste soodsa arengu tõttu otsustati võim kohalikus vallamajas üle võtta. Täitevkomitee tegelased ja punase riigikorra toetajad arreteeriti. Kuna Pärnust telefoni teel tehtud järelpärimistele ja korraldustele vastati, et valla piirides on kõik rahulik, jäi Talil toimunu mitmeks päevaks teadmata. Soodsa asendi tõttu sai Tali hiljem kohaks, kuhu koondati teistes valdades arreteeritud punategelased.

Peaaegu samaaegselt võeti võim üle ka Saarde vallas, kus umbes 30-40 meheline grupp vallutas vallamaja ja heiskas sellele Eesti lipu. Sama päeva õhtul hõivas umbes 40 metsavenda Tihemetsa vallamaja ja Voltveti raudteejaama. Hilisõhtul toimus sama ka Laiksaare vallas, kus tegutses umbes 30-40-meheline võitlussalk.

3. juulil kell 19 võtsid kohalikud metsavennad võimu üle Kilingi-Nõmmes. Väheste relvadega varustatud grupp vallutas linnavalitsuse, postkontori ja raudteejaama. Seega oli 3.juuli õhtuks võetud võim üle neljas Pärnumaa vallas ja Kilingi-Nõmme linnas. Nõukogude võimust vabastatud alasid kaitsma asunud omakaitselaste arv oli kasvanud ligi 400 meheni.

4. juulil võeti võim üle Abja, Häädemeeste ja Orajõe vallas. Samal päeval toimus Kilingi-Nõmme Liivamäe lahing.

Major Paul Lillelehe (V.R.II/3)

Kuigi võimu ülevõtmist Kilingi-Nõmmes suudeti algul Pärnu punaste võimumeeste eest saladuses hoida, vastates telefoni teel tehtud järelpärimistele, et "kõik on korras", said need olukorrast ikkagi teada ja Kilingi-Nõmmet saadeti tagasi vallutama umbes 150-meheline hästirelvastatud hävituspataljoniüksus. Neile astus vastu umbes 70 mehest koosnev omakaitse võitlusgrupp major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel. Lahing toimus umbes 2 km Kilingi-Nõmmest Pärnu pool Liivamäel. Kaitsjate relvadeks olid põhiliselt jahipüssid ja püstolid. Vintpüsse oli vähe ja needki vanad.

Kell 13.20 lähenesid Pärnu poolt kaks autobussi ja kuus veoautot, mis olid täis hävituspataljoni mehi. Major Lilleleht laskis neil sõita oma üksuse vasakule tiivale ja andis siis käsu avada tuli. Kuigi hävituspataljoni mehed ei pääsenud autobussidest kohe välja ja nende neli kergekuulipildujat jäidki autodesse, oli punaste tulejõud siiski tugevas ülekaalus, kuna nende relvadeks olid vintpüssid ja automaadid. Lahing vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja 17-meheline piirivalvurite rühm Mõisaküla ja Jäärja kordonitest kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljonlased löödi tagasi. Linn oli päästetud.

Eesti piirivalve kapten Villem Raid

Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder. Haavata sai kaheksa meest.

Tagasi Pärnu pagenud hävituspataljonlased aga teatasid, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas saksa langevarjurite ja metsavendade tugevad jõud. Ärahirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel otsustati kiiresti asuda linna piirile kaitsekindlustusi rajama. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga. Kilingi-Nõmme suunas aga tankiüksus, mis pidi tegema kaugluuret.

5.juuli keskpäeval saabus Kilingi-Nõmme umbes kümmekond tanki ja koos nendega tulnud punaväeüksus alustas linnas verepulma. Omakaitselased, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma Talile. Punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas ka Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti ja mõrvasid haavatu haigla lähedal põllul. Major Lillelehel õnnestus sel ajal haiglast põgeneda. Läbiotsimistel leidsid punaväelased veel lahingus võidelnud Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni ning saatsid nad Pärnu, kus nad veel samal õhtul mõrvati. Edasi panid punaväelased süütepudelite ja leekkuulidega põlema Kiriku tänava majad ja Saarde segatööstuse hooned. Maha põletati ka palju Laada, Turu ja Pärnu tänava elamuid ja hooneid. Linn oli peaaegu tühi, kuna selle elanikud olid põgenenud metsa varjule.

Talile koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten V.Raid, kes otsustas teha luureretke Lätti. Saanud seal kontakti Läti kaitseliitlastega, saadi teada, et ka Lätis on mitmel pool võim nõukogudelt üle võetud ning Lemsalu (Limbaþi) ümbrus ja sellest lääne poole jäävad alad on lätlaste kontrolli all. Lätlastelt saadi 27 vintpüssi, 2 kergekuulipildujat, paar täpsuspüssi, 7 kasti padruneid, käsigranaate ja vähemal määral muud sõjavarustust. Lätis kohtas kapten Raid ka üht sakslaste luuregruppi, kelle juhiks oli Tartust pärit Valter Daugull. Tema abiga saadi raadioühendus Riias asunud Saksa armee staabiga, kellele teatati Lõuna-Eesti vabastamisest punareþiimi alt ja siin valitsevast olukorrast. Kapten Raidi palvele saata meie omakaitsele relvi vastati aga eitavalt. Relvi lubati juhul, kui Eestist neile auto Riiga järele saadetakse. Tagasiteel võttis kapten Raid kaasa ka Daugulli luuregrupi ja tõi selle Eestisse. 6.juuli õhtul saatis Raid lipnik Ecbaumi ühe sõiduauto ja suure veoautoga Riiga sakslastelt relvi tooma.

Võimu ülevõtmisel Pärnumaa valdades vangistati ühtekokku ligi 70 punategelast ja nõukogude võimu toetajat. Kriitilisel hetkel, kui Punaarmee tankid Kilingi-Nõmme tagasi vallutasid, kerkis küsimus, mida teha vangidega, kui omakaitselased on sunnitud metsadesse laiali hajuma.

Piirivalvekapten Villem Raid kirjutab oma mälestustes:

"Endastmõistetavalt oli vihane kättemaksumeeleolu üldine. Kõik kinnipeetavad on süüdi kõige raskemates kuritegudes eesti rahva vastu ja paljude üksikisikute vastu isiklikult ning olnud kaastegevad suurel küüditamisel, üksikutel arreteerimistel, mõrvamistel ja piinamistel - toonitasid metsavennad. Neid ei või ometi vabaks lasta, nagu seda said minu poolt arreteeritud mõned punased Mõisakülas.

Ma ei tahtnudki nendele väidetele vastu vaielda. Kuid ma toonitasin, et ilma kohtu otsuseta ei tohi ühtegi kinnipeetavat hukata. Ma määrasin kinnipeetavate süü arutamiseks ja nende üle kohtumõistmiseks välikohtu kolmest ohvitserist, nii nagu seda oli ette nähtud Eesti Vabariigi seadustes. Metsavendade üldjuhina tundsin ennast suveräänsena meie valduses olevas piirkonnas ja lugesin ennast selleks õigustatud olevat. Hiljem kinnitasin ma selle kohtu otsuse. Olgu siinjuures märgitud, et mitte kõik kinnipeetavad polnud kohtu poolt süüdi leitud olevat nii ränkade kuritegude eest, mis välikohtu karmi süüdimõistmist oleks ära teeninud. See näitab, et kohus oma ülesannet väga tõsiselt võttis ja süüdistustes ette toodud faktide põhjal oma südametunnistuse järgi otsuse langetas. Selle kohtu protokollid säilivad Eestis."

Andmed nende protokollide leidmisest puuduvad ja nüüd, pool sajandit hiljem, on raske hinnata, kas välikohtu otsus kõigi arreteeritute mahalaskmiseks oli põhjendatud. Vähemalt ühel juhul on teada, et maha lasti ka endine Häädemeeste skautide juht, kellele pandi süüks, et ta oli olnud nõukogude võimu ajal valla raamatukoguhoidja

4. juuli hommikul kuulis üks Sigaste raudteejaama töötaja raudtee sideliinil pealt telefonikõnet, kus üks Orajõe valla punane funktsionäär palus Pärnust kiiresti abiväge "natsionalistide" ülestõusu maha surumiseks.

Orajõe abimetsaülema Karl Ollino, metsnik Vellmaa, kohaliku kaitseliidu kompaniiülema leitnant Toominga ja teiste kaitseliitlaste juhtimisel asuti punaste poolt oodatavale abile kiiresti vastupanu organiseerima. Ollinod abistasid endised kohaliku Kaitseliidu juhid. Sobiv koht vastupanuks leiti olevat Rannametsa liivaluidete vahel, umbes 500 meetrit Timmkanalist Pärnu poole, kus ühele poole jäi lage Tolkuse raba ja teisele poole mereni ulatuvad lagedad põllud. Luiteharjadelt oli luidete vahel looklev Pärnu-Ikla maantee hästi jälgitav.

5.juuli hommikuks oli Rannametsa kogunenud umbes 50-60 meest, kes võtsid luidetel positsioonid sisse. Enamusel olid relvadeks jahipüssid. Kuid oli ka endise Kaitseliidu vintpüsse ja paar kuulipildujat.

Esimene kokkupõrge vaenlasega toimus 6.juuli varahommikul. Pärnu poolt lähenes punaarmeelastega täidetud veoauto, mille pihta avati luidetelt püssituli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest, kaks sai haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses põgenema. Nagu vangi võetud meeste jutust selgus, oli neid saadetud postkontoreid, maanteesildu ja vallamaju hävitama. Teejuhiks oli neil kaasas keegi kohalik, kes lahingus raskelt haavata sai. Saagiks saadi püsse, lõhkeainet, laskemoona ja üks veoauto. Kaitsjate poolel kaotusi ei olnud.

7. juulil tegi Häädemeeste lähistel hädamaandumise üks Pärnu lennuvälja kohal pihta saanud sakslaste pommitaja. Üks selle lendureist oli hilisema kindralkomissar Litzmanni vennapoeg. Kohalike omakaitselaste abiga saadeti lennuki meeskond Riia poole teele, kus Saksa üksused tol hetkel puhkepeatust tegid. Lendureil paluti Saksa väejuhatusele teatada, et Lõuna-Eesti on nõukogude võimu alt vabastatud ja täielikult eestlaste kontrolli all, kuid vajatakse kiiresti relvaabi. Saksa lendurid jätsid kaitsjatele maha kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.

Sama päeva hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline hävituspataljoni üksus. Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma Vladimir Tamm Soometsast.

7.juuli pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Nägin neid Jaagupi külas, kus nad puhkepeatuse tegid. Suure veoauto kast oli vintpüsside ja granaatidega relvastatud mehi täis. Autokabiini katusele oli paigaldatud kergekuulipilduja. Lätlased Rannametsa lahingutest osa ei võtnud, vaid lahkusid järgmise päeva hommikul, kui rinnet ähvardas vaenlase läbimurre. Nad kutsusid eestlasi Eesti-Läti piirile, et seal koos vaenlasele vastu panna.

Uuesti ründas vaenlane Rannametsas omakaitselasi 8.juuli varahommikul, olles öösel täiendavaid jõude ja kaks kergetanki juurde toonud. Vastase poolel oli nüüd 350-400 meest, kaitsjate poolel aga umbes 60 vintpüsside ja nelja kergekuulipildujaga relvastatud meest.

Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetasid kohale toodud tanketid, olid kaitsjad sunnitud taanduma teisele poole Timmkanalit. Sillalt olid katteplangud juba varem pealt võetud, mistõttu venelaste tanketid ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles ja omakaitselased võtsid siin uuesti positsioonid sisse. Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten Raid, kellel oli kaasas kümme piirivalvurit. Riiast jõudis relvakoormaga kohale ka lipnik Eckbaum, kelle kolmetonnine veoauto oli täis sakslastelt saadud vintpüsse, laskemoona ja käsigranaate. Koormas olid ka mõned kuulipildujad. Kapten Raidi korraldusel jagati osa relvi kohe välja ja need sai umbes 20-meheline seni relvadeta olnud meestegrupp.

Timmkanali joonel hävituspataljonlastest ja Punaarmee regulaarüksuse soldatitest koosneva üksuse pealetung peatati ja osa neist lahkus lahinguväljalt ning pöördus tagasi Pärnu poole. Üks tankettidest koos grupi hävituspataljonlastega suundus aga Timmkanali paremkaldal asunud Rannametsa külla ja hakkas seal elamuid ja teisi taluhooneid põletama.

Sel traagilisel juulihommikul põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 18 talumajapidamise hooned, Rannametsa koolimaja, Võiste kiriku, aga samuti mitu Võiste külas olnud elamut ja majandushoonet.

Saksa mootorratturite eelsalk jõudis Rannametsa 8. juuli pärastlõunal. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole, ja need liiguvad hooneid põletades Võiste suunas, taastasid sakslased külaelanike abiga kiiresti Timmkanali sillakatte ja asusid põletajaid jälitama. Võistes kohtusid need Rannametsa küla põletanud tanketiga ja lasksid selle mootorratta haagises olnud kergekahurist põlema.

Samal ajal saabus mootorratastel Võiste külla teine sakslaste eelsalk, mis oli eraldunud Kilingi-Nõmmest Pärnu suunas liikunud üksusest. Siin kohtusid need Rannametsas lahingut pidanud Pärnu hävituspataljoniga, asudes põgenevaid hävituspataljonlasi jälitama. Viimased püüdsid Võistest mõni kilomeeter Pärnu pool Tahkuranna kiriku juures sakslastele vastupanu organiseerida. Toimus lühike lahing, mille käigus sai enamus hävituspataljoni mehi surma. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja anti eesti omakaitselastele üle. Vangid saadeti taludesse appi heina tegema.

Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

8. juulil toimunud Rannametsa ja Tahkuranna lahingutes kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Kaheksa punaväelast langes vangi. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada, kuna need jõudsid 8.juuli varahommikul autodel oma surnud ja haavatud Pärnu toimetada. Kohalikest omakaitselastest said surma kaks ja haavata kolm meest.

Rannametsa luidetel koos ümberkaudsete valdade meestega vastupanu organiseerinud Orajõe abimetsaülem Karl Ollino (U) kirjutas mulle Torontost:

"Meie selja taga olid suured külad ja asulad ning neid oli vaja kaitsta. /.../ Rahvas uskus meisse ja mõistis, et vaenlasele vastu astudes päästame me siinsed rannakülad ja tuhandete inimeste kodud mahapõletamise ohust. (v.t.kaart )

Neil päevil toimusid lahingud Pärnumaal veel mitmes kohas. 4.juulil pidas 18-meheline Sauga metsavendade üksus Mona talu juures maha lahingu punaväelaste ja miilitsatega. Seliste mehed ründasid 5.juulil Pootsis asunud punamadruste valveposti, kust saadi relvi ja võeti kaks vangi. Samal päeval toimus veel teinegi kokkupõrge Pärnu hävituspataljoni ja miilitsatega.

Ööl vastu 6. juulit toimus lahing Tõstamaa alevikus, kus 20-meheline metsavendade salk astus vastu Pärnu hävituspataljoni üksusele ja koos sellega sinna tulnud punaväe soomusmasinale. Relvastatud kokkupõrkeid ja lahinguid metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel toimusid neil päevil veel mujalgi.

Raskem oli olukord Põhja-Pärnumaal, kuna saksa relvajõudude edasitung pärast Pärnusse jõudmist takerdus. Kuid sealgi toimusid mitmed väljaastumised. Suurim neist oli 11.juulil Tori-Jõesuus, kus kohalikud mehed otsustasid vastu astuda Vihtrast Jõesuu suunas liikuvale punaväeüksusele, mis rüüstas külasid. Ümberhaaramise ohu tõttu oldi aga sunnitud taanduma Navesti jõe taha, kus seejärel kaitsele asuti. Punaväelased avasid kuulipildujatest ja kahuritest ägeda tule, kuid omakaitselased suutsid abi saabumiseni vastu panna. Kohale saabunud Pärnu Omakaitse ja Tootsi briketivabriku omakaitselaste abiga suudeti ligi 300-meheline punaväe regulaarüksus taanduma sundida. Viimane kaotas langenutena 15 meest. Kaitsjatest langes üks ja haavata sai kaks meest.

Pärnumaa Omakaitse maleva arhiivist leitud andmetel langes ajavahemikul 3.juulist - 8. augustini Pärnumaal peetud lahingutes kokku 185 võitlejat.

TARTUMAAL  tagasi

tekkisid esimesed metsavendade grupid pärast 14. juuni küüditamist. Neile hakkas lisajõudu saabuma pärast sõja puhkemist. Esimene lahing toimus 1. juulil 1941, kui umbes 200 punaväelasest ja hävituspataljonlasest koosnev hästirelvastatud üksus ründas Võrtsjärve ja Valguta küla vahel metsas 8 mehest koosnevat metsavendade gruppi. Taganemisvõimaluse väljaselgitamiseks saadeti kaks meest luurele. Enne nende naasmist, piirasid ründajad metsavennad, kes võitlesid viimase padrunini, ümber.

2. juulil võtsid metsavennad üle Ahja vallamaja ja postkontori hooned ning heiskasid neile Eesti lipu. 3.juulil vallutasid metsavennad Jõgeva ja Kallaste linna ning Laeva, Ahja, Vaimastvere, Laiuse, Kuremaa, Pala ja Sadala vallamaja. 4. juulil võeti võim üle Meeksi ja Võnnu vallamajas ning vallutati mitu punavägede õhuvaatlusposti. Kuid siis saabus Võndu üks Punaarmee regulaarväeosa, ning 5. juulil veel 100-meheline hävituspataljoni üksus. Toimunud haarangul metsavendi mitte leides, lahkusid need Võnnust. 7. juulil saabus sinna umbes 30-meheline hävituspataljoni salk, keda ründasid metsavennad. Neile tuli appi 6 meest Ibastest, kes tõid kaasa laskemoona. Ühisel jõul löödi hävituspataljonlased põgenema. Saagiks saadi veoauto, autobuss, kaks kuulipildujat ja muid relvi. Vastane jättis maha 9 langenut, kelle hulgas oli ka üks lätlasest Riia prokurör.

Meeksi vallamaja vallutanud metsavennad pidasid lahingu Mehikoorma lähistel maale tulnud venelaste dessandiga. 9. juulil Tartu poolt tulnud 9-mehelise punaväelaste grupiga peetud lahingus said kaks venelast surma, ülejäänud 7 soldatit andsid end vangi. 12. juulil tegid venelased veel kord katset üle järve tulla, kuid löödi Meeksi metsavendade poolt tagasi.

Elva ja Otepää ümbruses toimus metsavendade koondumine juba juuli esimestel päevadel. 3. juulil võtsid kohalikud metsavennad võimu üle Rannu ja Puhja vallamajas ning asusid seal korraldama kohalikku võimu.

Palupera jaama oli 5. juuli hommikuks kokku käsutatud palju ümbruskonna hobu- ja mootorveokeid. Tartust saabus sinna umbes 50 ratsamiilitsat. Oodati Valga poolt tulevat hävituspataljoni rongi, mille saabudes pidi algama ümbruskonna külade röövimine ja põletamine. Teel Paluperra oli hävituspataljon juba põlema pannud Sangaste ja Puka jaamahooned.

Kohalikud metsavennad otsustasid selle rongi koos hävituspataljoni meestega enne Paluperra jõudmist kraavi lasta. Selleks kasutati sakslaste lennukipommi, mis kivilõhkamise lõhkeaine abil nüüd raudteetammil lõhkema pandi. Tulemuseks oli ligi 5 meetri sügavune ja 7-meetrise läbimõõduga kraater, kuhu Valga poolt tulev rong suure kiirusega sisse tormas. Katastroofis sai surma umbes sada hävituspataljoni meest. Kavandatud külade põletamine jäi ära ja ratsamiilitsad läksid Tartu tagasi. Hiljem metsavendade tabamiseks korraldatud haarangud ei andnud aga tulemusi.

8. juulil toimus lahing Ulila ümbruse metsavendade ja Ulila elektrijaama õhku laskma tulnud hävituspataljoniga. Appi tulid Puhja, Rannu ja Elva metsavennad. Elektrijaama ümber korraldati kaitse ja otsiti läbi hooned, kuhu osa vabriku õhkulaskjaid oli end peitnud. Tulevahetuses said surma kaks juudi rahvusest hävituspataljonlast, kuna ülejäänud sulgesid end hoone keldrisse, kust nad veega välja aeti. Vabriku masinaruumist leiti ligi 1000 kg sinna paigutatud lõhkeainet.

Järgmisel hommikul saabus Tartust kolmel veoautol Ulilasse punaväelastest, hävituspataljonlastest ja läti miilitsatest koosnev üksus, kes pidi elektrivabriku tagasi vallutama. Ründajaid tabas enne Ulilat metsavendade kogupauk. Jättes maha 6 surnut ja ühe veoauto, tõmbusid ründajad tagasi, kuid kordasid paar tundi hiljem uuesti rünnakut. Ägedas tulevahetuses kaotasid ründajad veel 18 meest ja põgenesid lõpuks Tartu suunas. Neil vastas olnud Puhja, Elva, Rannu, Rõngu ja Tähtvere meeste hulgas kaotusi ei olnud.

9. juulil võtsid kohapealse võimu üle Nõo metsavennad, sundides neid takistama saadetud punaarmeelased lahinguga põgenema. Järgmisel hommikul saabus Tartust 50 hävituspataljonlast, kes tahtsid Tähtvere maanteesilda õhku lasta. Neile asusid vastu Nõo metsavennad. Pärast kaks tundi kestnud lahingut vastane põgenes. Veidi hiljem ründas hävituspataljon uuesti, kuid oli ka sel korral sunnitud taanduma.

Tartumaa metsavennad

Tartu linna põrandaalustel gruppidel oli sõja puhkemise järel loodud side Rõngu, Elva, Kambja, Rannu, Puurmanni, Haaslava, Vara ja teiste valdade metsavendadega. 9. juulil lasksid punased õhku Tartu kivisilla, mis oli metsavendadele väljaastumise signaaliks. Tartu hakkas kihama ja paljudele majadele lõuna pool Emajõge heisati sini-must-valged lipud. Valdadest hakkas linna saabuma metsavendade gruppe. 12 juulil, kui Tartusse jõudsid Saksa relvajõudude esimesed üksused, oli Emajõe lõunakalda linnaosa eestlaste oma jõududega punavõimust vabastatud. Tartusse oli koondunud 600-meheline 4 kompaniist koosnev metsavendade pataljon, kes koos sakslastega jätkas võitlust maa vabastamiseks punavõimust.

Teine koht, kuhu Lõuna-Eesti metsavendi rohkem koondus, oli Võrtsjärve Jõesuu ümbrus. Suuremad lahingud peeti seal üle Emajõe tagasi valgunud punaväelastega 13.-22. juulini. Jõesuu silla juures oli üle Emajõe tulnud umbes 600-meheline Punaarmeeüksus, kellele astus vastu umbes 60 metsavenda, kes lõid vaenlase üle jõe tagasi. Vastane kaotas lahingus 25 meest langenute ja uppunutena. Kaitsjatest langes kaks ja sai haavata üks mees. Saagiks saadi rohkesti relvi ja laskemoona.

Selle lahingu järel loodi Emajõe Rannu-poolsele kaldale kaitsejoon ja võeti valve alla Jõesuu sild. 15. juulil ründas metsavendi umbes 600 punaväelast. Kaitsjaid oli nüüd juba umbes 250-300 meest ja viis tundi kestnud lahingu järel löödi vaenlane suurte kaotustega tagasi. Järgnesid veel mitu rünnakut, kus vaenlane püüdis ligi 1200-mehelise üksusega metsavendade rindest läbi murda, kuid löödi iga kord tagasi.

Põhja-Tartumaal, kus punareþiim kauem kestis, kandis metsavendade tegevus rohkem varjamise iseloomi. Sõja puhkemise järel olid küüditamise ja arreteerimiste kartuses metsa põgenenud meestest tekkinud metsavendade grupid Siimustes, Vaimastveres, Laiusel, Saare vallas ja mujal. Metsavennad pidasid mitmeid lahinguid Punaarmee ja hävituspataljoni üksustega, hoides ära elanike vara rekvireerimise ja hävitamise. Tugevad metsavendade üksused tekkisid Jõgeva ümbruses. Peipsi-äärsetes valdades tegutses aktiivselt Alatskivi metsavendade salk.

Teisteski Tartumaa valdades toimus neil päevil sündmusi, mis moodustasid metsavendade tegevuse ühtse ahela ja kinnitasid veenvalt eestlaste vabadusiha ning armastust oma kodumaa vastu.

VALGAMAAL  tagasi

tekkisid metsavendade salgad end arreteerimiste eest varjanud meestest juba 13.-14. juuni paiku. Sõja puhkedes nende tegevus aktiviseerus. Otsiti üles peidetud relvad, väiksemad grupid liitusid. 4. juulil tehti esimesed katsed nõukogudelt võim üle võtta

Sel päeval suurenes oluliselt ka metsa põgenenute arv. Nimelt pidi jaotatud mobilisatsioonikäskude põhjal kokku tulema 710 kutsealust, kuid tuli vaid 192. Kõik ülejäänud põgenesid metsa ja liitusid seal metsavendadega. Kuid ka kogunemispunkti tulnud kutsealused eesotsas kooliõpilastega põgenesid 4. juulil metsa, võttes kaasa neile välja antud püssid ja 120 padrunit. See sai võimalikuks paanika tõttu, mille põhjustas Valga linna pommitamine saksa lennukitelt. Kuna pommid tabasid läbi linna taanduvaid Punaarmee väeosi, tekitas see kommunistides üldise peataoleku, mille kasutasid ära kokku tulnud kutsealused.

Valgamaa metsavennad

5. juulil heiskasid Valga linna hõivanud metsavennad teater "Säde" katusele Eesti lipu, mille paar tundi hiljem tõid alla Tõlliste hävituspataljoni laagrist kohale toodud võitlejad. Linnas kestis tulevahetus kogu päeva. Samal päeval väljus Valgast rong hävituspataljon- lastega, kes lasksid õhku Väike-Emajõe raudteesilla ja panid põlema Sangaste, Keeni ning Puka jaamahooned ja Tõlliste postkontori. Palupera lähistel lasksid metsavennad ühe saksa lõhkemata lennukipommiga rongi rööbastelt maha.

5. juuli õhtul ilmus Uniküla asundusse läti miilitsate jõuk. Neile astus vastu 12-meheline metsavendade üksus. Tulevahetuses pääses vaid üks miilis põgenema, ülejäänud said kõik surma. Põgenenu alarmeeris Marimõisas asunud hävituspataljonlasi ja 60-meheline rühm asus metsavendi jälitama. Kuna viimaseid ei tabatud, põletati maha Uniküla mõisa hooned.

7. juulil toimusid mitmel pool tulevahetused metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. Sel päeval heisati Eesti lipud Tõrva raekoja torni, Tsirguliina tuletõrjehoonele, Paju lahingu monumendile ning Tellingimäe triangulatsioonitorni.

8. juuli hommikul saabus Kaagjärvest Valka umbes 30 metsavenda, kes heiskasid teatrile "Säde" taas Eesti lipu. Varsti saabus linna veel teine suurem grupp metsavendi ja kahest grupist moodustati esimene omakaitseüksus. Sama päeva õhtupoolikul saabusid Valka sakslased.

Maakonnas tegutsenud metsavendade gruppidest moodustati nüüd ühtne Omakaitse üksus, kes jätkas koos sakslastega võitlust Eesti vabastamiseks punavõimust.

VILJANDIMAAL  tagasi

metsavendade tegevus oma maa vabastamisel punase reþiimi alt kujunes ohvriterikkamaks kui mujal. Põhjuseks oli nende ründetegevuse suur aktiivsus ja neile vastu tegutsenud Viljandi hävituspataljoni suurus ning hea relvastus. Põhja-Viljandimaa metsavennad pidid rinde peatuma jäämise tõttu Kesk-Viljandimaal kauem pidama ägedaid lahinguid vaenlasega.

Üks esimesi kokkupõrkeid hävituspataljoniga toimus 1. juulil Taevere vallas, kus umbes 200-meheline hävituspataljoni üksus piiras ümber 30-40 mehest koosneva Taevere ja Vastsemõisa metsavendade grupi. Tundes hästi maastikku, õnnestus metsavendadel kahelt poolt ründava vaenlase ahelike vahelt välja lipsata. Võõral metsamaastikul orienteerumise kaotanud hävituspataljoni mehed kandsid aga raskeid kaotusi, viies kaasa kolm veoautotäit surnuid ja haavatuid. Metsavendadest sai surma üks ja vangi langes viis meest, kes kõik mõrvati.

4. juulil võttis Kõpu metsades ja soodes varjunud 50-meheline metsavendade salk võimu üle Kõpu vallamajas ja alustasid sinna toodud raadioaparaatide tagastamist rahvale. Kõpu Punaarmee õhuvaatluspostile anti telefoni teel käsk relvadeta välja maanteele tulla. Varsti kostis postilt tulistamist ja hiljem selgus, et ohvitser oli oma alluva ja seejärel enda maha lasknud. Pisut hiljem ründas metsavendi kohale rutanud hävituspataljoni üksus, kelle kuulipildujatulele ei suudetud vastu panna ja taanduti. Lahingus sai surma üks ja langes vangi kaks meest, kelle hävituspataljon samas maha laskis.

Samal päeval vallutas grupp metsavendi Rimmu vallamaja ja võttis valve alla Uue-Kariste postkontori ning telefonikeskjaama. Mõni tund hiljem ligines vallamajale kolmel veoautol 80-meheline ülitugevalt relvastatud hävituspataljoni üksus. Pärast ligi tund aega kestnud lahingut lõppes vallamaja kaitsnud metsavendadel laskemoon ja nad olid sunnitud taanduma. Ka Paistu vallamaja üle võtnud Loodi ümbruse metsavendi tabas sama saatus.

4. juulil ründasid Põltsamaa ümbruse metsavennad mitmel korral Põltsamaa linnas asunud Punaarmee ja hävituspataljoni üksusi. Päeva jooksul toimus mitu lahingut. Lustiverest appi rutanud metsavendade abiga vallutati linna täitevkomitee ja Põltsamaa vallamaja. Ööhämaruses saabus vastasele kaks autotäit hävituspataljonlasi ja punaväelasi kuulipildujatega appi. Metsavennad olid oma puuduliku relvastuse tõttu sunnitud taanduma. Toimunud lahingus kaotas vaenlane umbes 40 meest langenutena ja 27 haavatutena. Metsavendadel oli 3 langenut ja 8 haavatut. Ka Mustla linnas võimu üle võtnud metsavennad olid sunnitud hiljem linna saabunud tugevasti relvastatud punaväelaste eest taanduma.

Edukalt tegutsesid Viljandimaal Vastsemõisa valla metsavennad, kes 6. juulil võtsid vallas võimu üle, saades vallamajast hulganisti relvi ja lõhkeainet. Punaarmee üksuste liikumise takistamiseks purustati mitu suuremat maanteesilda. Sildade juurde jäeti varitsussalgad, kes avasid purustatud silla juures peatunud punaväelaste pihta tule. Viimased, põgenenud tagasi Viljandi suunas, hävitati piiri ületanud sakslaste poolt.

6. juulil võtsid vallamajas võimu üle Imavere vallas tegutsenud, umbes 30-meheline metsavendade grupp. Neid püüdsid ümber haarata kohale saabunud umbes 125 hävituspataljonlast. Kattes oma taandumist püssitulega, tõmbusid metsavennad tagasi metsa.

Üheks suuremaks endid varjavate inimeste koondumiskohaks oli Umbusi raba, kuhu oli kogunenud umbes paarsada inimest. Laagris valitses sõjaväeline distsipliin. Mehed olid relvastatud jahipüsside ja vene vintpüssidega ning paari kuulipildujaga. Toiduainetega varustamine oli pandud ümbruskonna talude peale. Sageli toimusid kokkupõrked taanduvate punaväelastega. Need püüdsid end sellest kohast eemale hoida, kuna punaväelaste hulgas oli levinud kuuldus, et Umbusi rabas varjab ent 4000 "eesti bandiiti". Viljandimaa meeste aktiivsusest räägib ka lahingutes langenud metsavendade suur arv, keda tiivustas võitlusse soov, vabastada kodumaa punaste reþiimist.

VÕRUMAAL  tagasi

tekkisid esimesed metsavendade salgad veel enne 14. juuni küüditamist. Lepistu vallas oli üks väiksem metsavendade grupp juba 1940. aasta lõpust ja kasvas üha. Pärast sõja puhkemist asus grupp aktiivselt tegutsema. Grupi juht käis Lätis, kus ta sealtselt omakaitselt relvi sai.

12. juunil põgenes Antslast metsa salk mehi, keda selleks päevaks oli kutsutud Tartu GPU-sse. 26. juunil põgenes Võru Taara kasarmuist metsa 12-meheline ajateenijate grupp. Olles relvastatud vintpüsside ja ühe kergekuulipildujaga, liikus see grupp Võrust Antsla suunas, luues kontakte teiste metsavendadega. Antslast liikus grupp edasi Valgamaale.

5. juulil võttis paar relvastatud metsavenda võimu üle Antsla vallas. Sundides täitevkomitee tegelasi vallamajast lahkuma, võtsid metsavennad neilt kirjalikud lubadused, et nad loobuvad eesti rahvale kahjulikust tegevusest ja kohustuvad jääma oma kodudesse. Vallamajale heisati Eesti lipp. Kuid julgestatuna hiljem sinna tulnud miilitsatest, ei pidanud punafunktsionäärid oma lubadust ja asusid taas võimutsema.

Esimene kokkupõrge Võrumaa metsavendade ja hävituspataljoni vahel toimus 7. juulil Lahedal, kuhu oli saabunud Võrust umbes 40 hävituspataljonlast. Neile astus vastu 12 mehest koosnev metsavendade grupp. Toimunud lahingus said kaks meest haavata. Üks haavatutest langes hävituspataljoni kätte ja tema laip leiti hiljem Võru vangla kuuri põranda alt. Hävituspataljon kaotas neli meest surnutena ja üks sai haavata.

Rõuges ründas 14 metsavenda taanduvat punaväejagu, et relvi saada. Jaoülem surmati ja 10 soldatit andsid end vangi. Saagiks saadi 11 vintpüssi, nende hulgas kaks poolautomaati.

8. juulil ründas 14-meheline Vastseliina metsavendade grupp, mis oli loodud kohaliku, eestimeelse valla täitevkomitee esimehe teadmisel, sealset vallamaja, kus asus 6 hävituspataljonlast, kellel peale vintpüsside olid veel automaadid ja granaadid. Metsavendadel oli 11 püssi, mis kohalik täitevkomitee sekretär neile vallamajast oli muretsenud. Vallamaja vallutati 4-tunnise lahinguga.

Samal päeval võeti vallamajad üle veel Missos ja Ruusamäel. Misso vallamaja kaitses Punaarmee valveüksus. Neid ründas ühe veltveebli juhtimisel endistest Misso kordoni piirivalvuritest koosnev rünnakrühm. Ka Ruusamäel vallamajas võtsid võimu üle Eesti lõunapiiril tegutsenud piirivalvurid. Vallamaja vallutati ja sellele heisati Eesti lipp.

8. juulil toimus metsavendade ja hävituspataljoni vahel lahing Mõnistes. Siinsed valla täitevkomitee tegelased olid sõitnud Mõnistest Varstu hävituspataljoniga nõu pidama. Sel ajal võttis 32 mehest koosnev metsavendade grupp ühe vanemseersandi juhtimisel üle täitevkomitee, raudteejaama ja raudteesilla. Et takistada täitevkomitee tegelaste tagasitulekut ja kaitsta end kallaletungide eest, tehti kasutuskõlbmatuiks kõik ümberkaudsed sillad. Rahvale jagati vallamajast tagasi sinna toodud raadioaparaadid.

Nüüd kutsusid Varstu täitevkomiteelased Võrust abi ja ööl vastu 8. juulit jõudis Mõnistesse üks 60-meheline hävituspataljoni üksus, mis oli relvastatud raske- ja kergekuulipildujate, automaatide ning vintpüssidega. Kaks tundi kestnud lahingu järel põgenes vastane Võrru tagasi. Lätti jõudnud Saksa relvajõudude Hoppa asula komandant, saanud teada Mõnistes toimunud lahingust, saatis metsavendadele 28 vintpüssi.

Samal päeval ründasid Räpina valla metsavennad Rahumäe lähedal 10-mehelist Punaarmee gruppi. Kolm punaarmeelast sai surma ja seitse võeti vangi. Saagiks saadi väga vajalikke relvi.

Kuigi Võrumaa metsavendade tegevus polnud nii laiaulatuslik, kui mõnes teises maakonnas, põhjustas nende tegevus Võru hävituspataljoni kiire ja paanilise põgenemise, mistõttu jäid ära suuremad hävitustööd Võru linnas ja maakonnas.

Edasi