Kuhu rajada maajakasekultuur?
Maarjakasekultuuri sobilikemateks aladeks on parasniisked, keskmise viljakusega või viljakad põllumaad reljeefi kõrgematel osadel. Ajutiselt või alaliselt liigniisked või soostunud alad pole maarjakase kasvuks sobilikud. Muldadest on sobivamad värsked saviliiv- ja liivsavimullad. Kehvematel ning niisketel kasvukohtadel puude kasv tavaliselt aeglustub ja suureneb vastuvõtlikkus haigustele-kahjuritele.
Peab aga kohe möönma, et viljakatel kasvukohtadel on taimede kasv küll hea, aga kui ei suudeta tagada kultuuri piisavat igaaastast hooldust (eelkõige esimesel ja teisel kasvuaastal), kultuur hukkub. Maarjakase kasvatamiseks ei ole aga eriti sobivad tasased raske lõimisega või soostunud ja turvastunud maa-alad, kus põhjavesi on maapinnale liiga lähedal (Hagqvist, 1995).
Tähelepanu tuleb pöörata ka võimalikule ulukikahjustuse ohule. Metsseakahjustuse vältimiseks ei tohiks kultuure rajada endistele kartulimaadele või kohtadesse kus need loomad sageli liiguvad. Samuti ei ole kultiveerimiseks sobivad kõrvalised veekoguäärsed alad, mis on aldid põdra-, vesiroti- ja koprakahjustusele. Võimaluse korral võiks kultuuri tarastada. Paraku on aga rajatud kultuuri piiramine niisuguse taraga, mis välistab ulukite juurdepääsu kasvavatele puudele, küllalt kulukas ning seepärast tuleks kultuur rajada sellise arvestusega, et ulukid võivad teatud osa puudes hävitada, kuid lõppraiesse jääb sellest hoolimata küllaldane puude hulk.
Kuidas valmistada istutuseks ette maapind?
Enne taimede istutamist kultuuri tuleks maapind ülepinnaliselt harida. Soovitav oleks istutusele eelneval kasvuperioodil läbi viia ka keemiline umbrohutõrje, mis tunduvalt vähendab esimeste aastate kultuurihooldustöid. Soovitada võiks üldhävitava toimega pikaealiste umbrohtude tõrjeks mõeldud herbitsiide (näit. Roundup’i, mille toimeaineks on glüfosaat). Roundup ja teised analoogsed preparaadid on süsteemsed herbitsiidid, mis mõjuvad ainult taimedele roheliste lehtede ja varte kaudu. Toime on neil parim kui umbrohi on heas kasvujõus, orasheinal peab olema vähemalt 3–4 rohelist lehte. Mitmeaastasi umbrohtusid tuleks pritsida aga enne õitsemist.
Milline on parim istutustihedus?
Viljakatel põllumaadel peaks istutama hektarile 1600...2500 seemnetekkelist taime. Optimaalseks istutustiheduseks tuleks aga lugeda istutust seaduga 2,5 x 2,0 m; s.o. 2000 taime/ha Selline taimede hulk kindlustab maarjakase tunnustega puude küllaldase hulga kultuuris kuni lõppraieni. Samas peab silmas pidama, et suurem tihedus aeglustab näsustumist ja suurendab tüvekujuliste maarjakaskede osakaalu põõsakujuliste suhtes. Suurem puude kasvuruum ent kiirendab puidu näsustumise tekkimist ning vähendab puukujuliste maarjakaskede suhtelist hulka kultuuris.
Meristeem- või 2-aastaseid sorteeritud seemnetaimi kasutades oleks optimaalne istutustihedus maarjakaasiku rajamisel u. 1000…1600 taime/ha ehk siis istutus seaduga 3,0 x 3,3 kuni 2,5 x 2,5 m. Üheaastaseid seemnetaimi võiks hektarile istutada mitte vähem kui 2000 s.o. seaduga 2,5 x 2,0 m. Selline taimede hulk kindlustab maarjakase tunnustega puude küllaldase hulga kultuuris kuni lõppraieni. Prognoositava ulukikahjustusega aladel kus kultuurid jäävad tarastamata võiks istutustihedust suurendada või hilisema hooldamise käigus asendada väljalangenud ja kahjustatud taimed uutega. Kalleid meristeemtaimi võib istutada ka segus seemnetaimedega nii, et meristeemtaimi oleks ca 25%, s.t. 400…500 tk/ha (Sibul, 2000).
Millal ja kuidas maarjakasetaime istutada?
Parim aeg taimede istutamiseks on kevad. Kevadisel taimede kultuuri istutamisel peab aga ruttama, sest kask puhkeb küllalt varakult ja kiirelt. Maarjakase taimi oleks optimaalne istutada pungade paisumise ajal, umbes nädal või kaks enne pungade puhkemist. Ka pungade puhkemisel võib istutamistöid veel jätkata, kuid mida kaugemale puu kevadine areng kulgeb, seda ebakindlamaks muutuvad istutamistööde tulemused. Istutamisaega saab kevadel paari nädala võrra pikendada, kui varakevadel aegsasti enne pungade puhkemist taimed taimlast välja kaevata ning hoida neid mõnes jahedas varjulises kohas niiskesse mulda sissekaevatuna, kust neid saab vajaduse korral kiiresti kultuuri istutamiseks võtta. Kasvu pidurdamiseks võib sissekaevatud taimedele panna peale ka lund, kuuseoksi või muud õhusoojust isoleerivat materjali.
Kaheaastaste paljasjuursete maarjakase taimede kõige sobilikum istutusviis on kiilistutus, sest istutatavate seemikute juurestik on küllalt väike ja vähehargnev ning mahub suhteliselt hästi kitsasse kiilulõhesse. Olenevalt mulla kõvadusest võib kiilistutusel kasutada erineva raskusega istutuskiilu või kiillabidat. Kiilistutamisel on sobilik töötada kahekesi – üks töötab kiiluga, valmistades istutuslõhesid ja vajutades neid kinni, teine aga kannab taimi, paneb taimi istutuslõhesse ja hoiab taime õiges sügavuses ning tasandab jalaga mulla istutatud taime ümbruses.
Istutuskiil lüüakse (jalatoega kiil surutakse) maasse umbes 20 cm sügavusele ja kiiluvart enda poole tõmmates tekitatakse 10…15 cm pealtlaiusega lõhe. Istutatav taim pannakse sügavale istutuslõhesse, seejärel tõstetakse juuri sirgeks raputades ülespoole, nii et taime juurekael jääks 1cm sügavusele. Istutuskiil vajutatakse ca 5 cm kaugusel teist korda maasse, lükatakse vähemalt istutuslõhe sügavuseni ning siis surutakse kõigepealt kinni taimejuurte alaosa, tõmmates killu vart esmalt enda poole. Kiilu kolmas ja neljas kord maasse vajutades surutakse kõik lõhed kinni.
Neid operatsioone tuleb sooritada võimalikult hoolikalt. Kui istutuskiilu ei suruta teist korda esialgsesse sügavusse või surutakse istutuslõhe ainult ülevalt kinni, siis jääb istutuslõhe alaossa tühimik, mis võib põhjustada kogu taime alumise osa narmasjuurte kuivamise. Kui istutuskiil kohtab maapinnas mingit takistust (kive), tuleb istutuskohta muuta, mitte aga toppida taime väikesesse madalasse istutuslõhesse. Selliselt kägarasse, juuretipud ülespoole istutatud taimed jäävad kasvus kängu ja võivad aastate pärast hukkuda. Ka tuleb taim korralikult kinni kiiluda. Seda kuidas juurestik on mullaga kaetud, saab lihtsalt kontrollida. Selleks võetakse pärast istutamist sõrmedega taime ladvast kinni. Kui taim on mullast kergesti väljatõmmatav, tähendab see seda, et seemiku juured on halvasti kinni vajutatud. Vastupidi, kui taime on raske välja tõmmata, näitab see, et istutamine on toimunud õigesti (Laas, Nurk, 1999).
Taimede istutamisel ja transpordil peab jälgima, et taimede juured oleksid niisked ja otsese päikesekiirguse eest kaitstud. Kevadel piisab selge ja päikesepaistelise ilmaga seemikute paariminutilisest katmataolekust väikeste õrnade narmasjuurte kuivamiseks ja taimede hukkumiseks või istutatud taimede kiratsemiseks pärast istutust. Peab meeles pidama, et istutustööde käigus ebateadlikult või hooletult hoitud (kuivanud juurtega) taimi ei suudeta ükskõik kui täpse istutamistööga viia kasvamiseni.
Kuuma päikesepaistelise ilmaga keskpäevatundidel ei ole soovitav paljasjuurseid taimi üldse istutada. Parem on alustada varahommikul ja jätkata õhtupoolikul või teha seda pilves ja sombuse ilmaga.
Enne istutuskohta vedamist oleks soovitav taimed 50…100 kaupa kimpudesse siduda, sest lahtiselt lähevad need segamini ning hiljem on raske aru saada, kus on latv või juured. Kimbus ei kuiva taimede juured ka nii kiiresti kui lahtiselt. Taimede transpordil võiks taimed paigutada korvidesse, kastidesse või kilekottidesse ja koos viimastega istutuskohal maha tõsta. Sealjuures peab teadma, et kilekott ei kaitse kaua taimi kuivamise eest, see on vaid ajutine kaitse transpordil, seepärast tuleb taimed peale transporti kilekotist välja võtta ja panna niiskesse mulda.
© Ivar Sibul