Machiavellide [mak`javellide] suguvõsa hõbedasel vapil oleva sinist värvi risti igasse otsa on löödud nael; chiavello tähendab itaalia keeles "naela" ja malchiavello (resp. machiavello) "kurja naela", s.t naela, mis suudab enda eest seista. Varasematel aegadel on Niccolò Machiavelli nimel olnud mitmeid kujusid: Malclavellus või Maclavellus, Macchiavelli. Autori teoste keelustamisega katoliku kiriku poolt tekkis olukord, kus tema nime ei võinud mainida ja kasutusele võeti pseudonüümid, näiteks "Firenze sekretär".

Asson, E. Üldine ajalugu. Uus ja kõige uuem aeg. Tartu, 1933. Lk. 20-21.
Vt. ka.: Tomson, T. Makjavelli contra Machiavelli. Kleio. 3, 4. Lk. 13-16, 10-14.

Vt. näit. Ady, C. M. Morals and Manners of the Quatrocento. Annual Italian lecture of the British Academy. London, 1942. P. 5.

Vt. näit. A. Д. Ролова. Конец эпохии Возрождения в Италии: Специфика экономики и общества в XVI веке. Рига, 1987.

Machiavelli-aegses kirjanduses nimetati neid nobiilideks, rikasteks, tarkadeks meesteks jne (nobili, ricchi, uomini savi; case, grandi, principali). Tõlkes esinevad nobiilid ja targad mehed osutavad just sellele grupile.

Kirjanduses nimetati neid üldsuseks, kodanikeks, hulgaks (universale, populo, moltitudine, populari, mercatanti). Tõlkes esinev kodanikud viitab just sellele grupile.
Et Firenze täieõiguslik kodanikkond (3000 kuni 3200 inimest), Suur Nõukogu, moodustas linnvabariigi elanikkonnast (50 kuni 70 tuhat inimest) vaid umbes 6 %, siis on käesolevas tõlkes eiratud Il Principe inglise, vene jt tõlgetes järgitud traditsiooni nimetada rahvaks 6 % elanikkonnast. Sel juhul oleks XVI sajandi alul Firenzes elanud kuus korda vähem "rahvast" kui Roomas prostituute, keda Pascale Villari andmeil oli 18 000.

Vt. näit. Gilbert, A. H. Machiavelli's Prince & its Forerunners. Durham, 1938.

Välistatud ei ole ka varasem teenistus mõnel madalamal ametikohal.

Vt. Machiavelli, Niccolò. The first decennale. A facsimile of the first edition of February, 1506. The Harvard University Press, Camb. Mass., 1969.

Machiavelli, Niccolò. I Discorsi sopra la I Deca di Tito Livio. Firenze: Giunta, 1531.

Machiavelli, Niccolò. L'Arte della Guerra. In: Machiavelli, Niccolò. Il Principe. Dell'Arte della Guerra ed altri Scritti politici. Milano: Societa editrice Sozogno, 1905.

Machiavelli, Niccolò. Istorie fiorentine. In: Machiavelli, Niccolò. Opere. Vol. 7. Milano: Feltrinelli, 1965.

De Principatibus (lad. k.), s.t printsipaatidest, erineva võimutäiuse astmega (ainu)valitsejate võimust, ametist, sellise valitsemise all olevaist riikidest. Machiavelli kasutab sõna printsipaat (it. k principato: mineviku kesksõna verbist principare, 'olema principe ehk valitseja') üldistavamas tähenduses kui ehk tänapäeval sellega harjunud ollakse. Printsipaat üldnimena tähistab Machiavellil suvalise valitseja (pro principe) ametit, võimu, sellega kaasnevat väärikust, territooriumi, mille üle valitseja oma võimu teostab, võimuloleku aega jne. Kuningriik, paavstiriik, keisririik või hertsogiriik on printsipaadi alaliikideks, kus principe'ks ehk valitsejaks on vastavalt kuningas, paavst, keiser või hertsog. Ülekantud tähenduses võiks sõna mõista ka kui riigijuhtimise, riigivalitsemise kunst. Kahjuks puudub sõnal adekvaatne vaste eesti keeles ja seetõttu on il principato tõlkesse vahendatud (ainu)valitseja võimu, ametina. Vt. ka sõnaseletusi: principato. Il Principe tuleneb ladinakeelsest sõnast princeps (primus 'esimene' ja capio 'pea') ning tähendab esimest võrdsete seas, linnvabariigi valitsejat, riigijuhti. Et XVI sajandi alguses oli riigi ja õiguse alane terminoloogia veel välja kujunemata ja suhteliselt piiratud, siis ei jäänud Machiavellil muud üle kui kasutada erinevatesse formatsioonidesse kuuluvate erineva võimutäiuse astmega riigijuhtide kohta üldnimetajat Il Principe. Eelöeldu valguses pole pealkirja vahendamine Vürstina (Printsina, Monarhina) adekvaatne. Tundub, et käesoleval sajandil toimuv pealkirja järk–järguline transformeerumine "Vürstist" (pro "Printsist") "Valitsejaks" kajastab ühtaegu ka konkreetse sootsiumi kultuuritaseme tõusu. Näiteks vene keelde vahendati pealkirja 1869 a.: Монархь (Il Principe), 1910 a.: Князь (Il Principe), ning alates 1934. a on kinnistunud: Государь; 1930. aastate lõpul muutus "Vürst" "Valitsejaks" ka eestikeelses kirjasõnas (Richard Kleisi toimetatud entsüklopeediates).

Vt. Hale, J. R. Renaissance Europe 1480-1520. London, 1971. P. 111.

Vt. näit.: Chaplin, J. P. Dictionary of Psychology. New York, 1978. P. 296.

Umbes: 'Nii suurele nimele ei saa olla võrdväärseid kiidusõnu'.

Vt. Russel, B. История Западной философии. М., 1959. С. 523.

Machiavelli, Niccolo. Il principe, ed. by L. Arthur Burd; with an introduction by Lord Acton. Oxford: The Clarendon Press, 1891.

Machiavelli, Niccolo. Tutte le opere di Nicolo Machiavelli cittadino et secretario fiorentino divise in V. parti, et di nuovo con somma accuratezza ristampate. [S.l.: s.n.], 1550.

Machiavelli, Niccolò. Il Principe. Dell'Arte della Guerra ed altri Scritti politici. Milano, 1905.

Machiavelli, Niccolò. Il principe. Milano: Rizzoli, 1950 (tugineb "Classici Rizzoli" sarjas 1939. a. Milanos avaldatud Antonio Panella toimetatud tekstile).

Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Epoca!, 1987.

Tulenevalt käesoleva tõlke aluseks olnud omavahel erinevate itaaliakeelsete versioonide paljususest ja tõlke esmaeesmärgist - vahendada eesti keelde Machiavelli traktaat Il Principe - ei pruugi tõlkele lisatud Il Principe itaaliakeelne versioon eestikeelse tekstiga mõningate üksikute sõnade osas alati täielikult kattuda (see eeldanuks eestikeelse versiooni algkeelde "tagasitõlkimist" ja elektroonilisel kujul sisestamist). Olulisematele erinevustele on viidatud kommentaarides.