1950. a. Milanos väljaantud tekstis puudub loogelistes sulgudes märgitud lauseosa. Tõlkes on kasutatud loogelisi sulge viitamaks itaaliakeelsete tekstide omavahelistele erinevustele (edaspidi on eri väljaannetele viitamiseks kasutatud ainult aastaarve; täisviited allikatele sisalduvad 'Saatesõna' kommentaarides) - Märkused siin ja edaspidi tõlkijalt.

Originaalis: Nicolaus Maclavellus ad magnificum Laurentium Medicem. Teos on pühendatud Lorenzo I Tore de'Medici (1449-1492) pojapojale, Lorenzo II de'Medicile, Firenze valitsejale aastail 1513-1519. Suurem poliitiline kaal oli siiski tema onul Giovanni de'Medicil (paavst Leo X 1513-1521). Pühendus on kirjutatud 1516. a., enne 8. oktoobrit.
Käesolev tõlge toob ladinakeelsetena ära vaid üksikud tekstis esinevad tsitaadid ja väljendid; kõik ülejäänud, küllaltki ohtralt esinevad ladinakeelsed sõnad ja väljendid, s.h pealkirjad on vahendatud eestikeelsetena.

St., mineviku ja oleviku väljapaistvate inimeste tegusid ja ettevõtmisi.

1550: tõearmastus, siirus [veritá].

Vt. sõnaseletusi: stato.

1987: coloro che disegnano e' paesi; võib mõista mitmeti: need, kes kujundavad maastikku; need, kes planeerivad maastikku; need, kes kirjeldavad maastikku (näit. maastikujoonistajad, maastikumaalijad); 1987. a. Milano väljaanne lisab selgituse: maamõõtjad.

Machiavelli-aegne "rahvas" moodustas vaid u 5-6% kogu Firenze elanikkonnast; vt. ka sõnaseletusi: populo, popolo.

Vt. sõnaseletusi: fortuna.

1813: puudub; vt. ka sõnaseletusi: principato.

Originaalis: Quot sint genera principatuum et quibus modis acquirantur 'Millised on printsipaatide liigid ja mil viisil neid saavutatakse';
1813: Quante siano le specie dei principati e con quali modi si acquistino;
1950: Di quante ragioni sieno e' principati e in che modo si acquistino.

1987: Tutti gli stati, tutti e'domini che hanno avuto e hanno imperio sopra gli uomini, sono stati e sono o republiche o principati; selle lausega jagab Machiavelli kõik oma kaasajani eksisteerinud riigid valitsemiskorrast lähtuvalt vabariiklikeks ja "ainuvalitsuslikeks"; järgnevatest peatükkidest selgub, et "ainuvalitsuse" ehk printsipaadi alla võib arvata nii monarhia, oligarhia kui türannia.

S.t., nagu seda oli Milano printsipaat (pro hertsogkond) Francesco Sforzale. Sforzad valitsesid Milanos aastail 1450-1535. Francesco Sforza (1401-1466) juhtis kondotjeerina üht oma aja suurematest sõjalistest grupeeringutest; nais viimase Visconti'de soost Milano hertsogi Filippo Maria Visconti teenistuses olles viimase tütre, Bianca Maria. Kui suri viimane Viscontide soost hertsog (1447) ja Milanos kuulutati välja Ambrosia vabariik, läks Francesco Sforza vabariigi vägede eesotsas sõjakäigule Veneetsia vastu. Pärast salajast kokkulepet vaenlastega pööras ta relvad vabariigi vastu, vallutas Milano ja omandas hertsogi tiitli (1450); 1464 vallutas ta Genova, Korsika ja Bari.
Täiesti ehk igas mõttes uueks printsipaadiks oli Milano Francesco Sforzale (II ptk), Rooma Romulusele, Iisrael Moosesele, Pärsia Kyrosele, Ateena Theseusele, Sürakuusa Hieronile (VI ptk) jne.

Hispaania kuningas Fernando V (Aragoni ja Sitsiilia kuningas Fernando II ning Napoli kuningas Fernando III nime all) Katoliiklane (1452-1516) hõivas prantslaste kaasabil Napoli kuningriigi (Granada kokkulepe, 1500), misjärel pööras relvad liitlaste vastu ja ühendas valduse Hispaaniaga (1504). Fernando II-st on pikemalt juttu XXI ptk-s. Kuigi Fernando II võis "peaaegu et uueks valitsejaks nimetada" (XXI ptk), oli Hispaania kuningriik (vt. sõnaseletusi: regno) talle pärilikuks; Napoli kuningriigi lisandumisel muutus printsipaat segatuks.

Vt. sõnaseletusi: virtù.

Originaalis: De principatibus hereditariis 'Pärilikest printsipaatidest'. Päriliku printsipaadi puhul saab valitseja ameti, võimu ja territooriumi, mida valitseda pärimisõiguse [iure hereditario] alusel, s.t seaduslikul ehk "loomulikul" teel. Allpool nimetab Machiavelli sellist valitsejat loomulikuks (ehk loomupäraseks või seaduslikuks) [el principe naturale]. Pärilikuks printsipaadiks oli näiteks Ferrara [hertsogkond] Ferrara hertsogile (II ptk), Prantsuse kuningriik [regno] Prantsuse kuningale, Rooma keisririik [imperio] Marcusele ja Commodusele (XIX ptk), Pärsia kuningriik Dareiosele (IV ptk).

II ptk. 1. lauset trakteeritakse tavaliselt kui viidet teosele Discorsi sopra la Prima Deca di Tito Livio (Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist), mille I raamatu kirjutamise Machiavelli suure tõenäosusega katkestas (1513. a.), et kirjutada valmis suurem osa käesolevast traktaadist.

S.t., järgides I ptk esitatud printsipaatide klassifikatsiooni.

Sõna-sõnalt: kuidas eelnimetatud printsipaate saaks (1813: saab) valitseda ja säilitada [come questi principati si possino governare e mantenere].

D'Ested valitsesid Ferrarat alates 1208. aastast. Ercole I d'Este (1471-1505) kandis sõjas Veneetsiaga (1482-1484) territoriaalseid kaotusi. Alfonso I d'Este (1505-1534) võitles Itaalia sõdades aastatel 1510-1512 Prantsusmaa poolel Julius II organiseeritud Püha Liiga vastu ja kaotas lühikeseks ajaks oma hertsogkonna.

1950: 84-ndal.

1950: 10-ndal.

1950: uus lõik: "Ning...".

Et üks transformatsioon sisaldab endas alati eelduse järgmise ettevalmistamiseks, siis on just valitseva dünastia võimuloleku kestvus ja järjepidevus teguriteks, tänu millele alamad unustavad kord juba toimunud muudatuse, s.o valitseja ja valitsemiskorra muutmise. Uuendus [innovazione] - valitseja vägivaldne väljavahetus; transformatsioon [transformazione] tähistab Machiavellil tavaliselt valitseja ja/või valitsuse vägivaldset muutmist või katset selleks.

Originaalis: De principatibus mixtis 'Segatud heterogeensetest printsipaatidest'. Näiteks Prantsuse kuningriik [regno] oli Prantsuse kuningale põliseks printsipaadiks, mingi uue printsipaadi lisandumisel muutus see segatuks; teatud soodustegurite mõjul muutus lisandunud uus printsipaat vana printsipaadiga üheks tervikuks ning Prantsuse kuningriik muutus Prantsuse kuningale taas põliseks printsipaadiks.

1950: märgitud lauseosa on sulgudes.

1550: 'sest inimesed on';
1950: 'need on, et inimesed on' (joonealuses märkuses on selgitus: võimu ebakindlust esilekutsuvad tegurid on tingitud sellest, et inimesed on...)

Prantsuse kuningas Louis XII (1498-1515) vallutas Milano hertsogkonna esimest korda 1499. a.

Francesco Sforza noorem poeg Ludovico il Moro (1452-1510) valitses Milanos alates 1480. a regendina, 1495. a-st hertsogina. Teda peeti prantslaste 1494. a sõjakäigu põhjustajaks, sest ta kutsus Itaaliasse Charles VIII. Kaotas Milano esimest korda 1499. a sept. Louis XII-le. Naases üürikeseks ajaks võimule 1500. a veebr.-märtsis, misjärel šveitsi palgasõdurid võtsid ta vangi ja andsid välja prantslastele.

Teist korda tuli Prantsusmaal Milanost loobuda pärast kaotust Ravenna lahingus Püha Liiga vägedele (1512).

1550: vaadata.

1550: osutada abinõudele.

Burgundia ühendati Prantsusmaaga 1477., Bretagne 1491., Gascogne 1453. ja Normandia 1204. a.

Võib mõista nii tähenduses: vallutaja usaldusisik, kui vallutaja isiklikult [la persona di chi acquista].

"Türklaseks" nimetab Machiavelli Türgi sultanit, Kreeka all mõtleb Machiavelli siinkohal kogu Balkani poolsaart; sultan Mehmed II Suur lõpetas edukalt poolteist sajandit kestnud võitluse Bütsantsiga ja kuulutas pealinnaks Konstantinoopoli (1453).

1550., 1950.: 'võtmeiks' [chiavi].

1905: valitseja.

1550: et nendega ei juhtuks samuti, nagu paljaksröövitutega.

Vaadeldaval ajajärgul oli sõjaväe üheks tähtsamaks liikumapanevaks jõuks hobune, kes tahtis iga päev süüa.

1550: mitte vähem.

Esimeses ja Teises Rooma-Makedoonia sõjas (vastavalt 215-205 aa. ja 200-197 a. eKr.) tuginesid roomlased Aitoolia liidule, Ahhaia liit toetas Philippos V-t (Titus Livius XXVI, 24).

Kirjeldatud sündmused leidsid aset ajavahemikus 192-189 eKr. (Titus Livius XXXVII).

Aitoolia liit toetas II Makedoonia sõja ajal roomlasi Philippos V vastu, kuid ei saanud roomlastelt abi eest mingit hüvitust; seejärel toetas Aitoolia liit Antiochos III-t ja soodustas tema sissetungi Kreekasse (192 eKr). Pärast Antiochos V lüüasaamist (189 eKr) roomlastelt, ei saanud viimastelt abi eest hüvitust Philippos V ja Ahhaia liit.

Makedoonia kuningas Philippos V (238-179 eKr) sai Kynoskephelai lahingus lüüa Titus Quinctus Flaminuselt ning kaotas ülemvõimu Kreekas.

Antiochos III Suur (242-187 eKr), Süüria kuningas Seleukiidide dünastiast. Tungis 192 eKr Aitoolia liidu toetusel Kreekasse, kuid sai roomlastelt Termopüülide ja Magnesia lahingus (vastavalt 191 ja 190 eKr) hävitavalt lüüa ning pidi loobuma taotlustest aladele Taurose mägedest lääne pool.

Võimalik viide "tarkadele meestele" [uomini savi] - nii nimetati Firenzes mõnikord teatavat osa võimul oleva grupi liikmetest.

Charles VIII, Prantsusmaa kuningas (1483-1498), oli sõjakäigul Itaalias 1494. a septembrist kuni 1495. a oktoobrini. Vallutas 1494. a. Napoli kuningriigi; 1495. a tõrjus prantsuse-vastane koalitsioon Mantova markii Francesco Gonzaga juhtimisel ta maalt välja; pärast Fornovo lahingut Taro jõel Parma lähistel (1495. a suvel) naases Charles VIII läbi Piemonte Prantsusmaale, kus suri uue sõjakäigu ettevalmistamisel 1498. a suvel.
Louis XII, Charles VIII järglane Prantsusmaa troonil, oli Itaalia sõjakäikudel eelkäijast mõneti ettenägelikum, toetudes Firenzele ja Borgiade perekonnale. Louis XII diplomaatiliseks seljataguseks sissetungil Itaaliasse oli neli lepingut: Etaples'i leping (1402. a. lepingu uuendamine) mille järgi Inglismaa lahkus 1495. a Veneetsia, Saksamaa, Kirikuriigi ja Inglismaa vahel sõlmitud Prantsusmaa-vastasest liigast; Granada kokkulepe; Blois kokkulepe Veneetsiaga (1499. a. aprillis), mille järgi Veneetsia pidi saama Cremona ja Ghiaradadda (territoorium Adda jõe ääres); leping paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia), mille järgi Louis kohustus andma sõjalist abi tema pojale, Cesare Borgiale, Romagna vallutamiseks. Louis XII domineeris Itaalia poliitikas kuni 1512. a-ni, mil ta sai hävitavalt lüüa Püha Liiga vägedelt.

1550: tulekut või otsust.

Vastavalt: "Genova alistus": valitsema hakkas prantsuse kuberner; "firenzelastest said kuninga sõbrad": abi eest Pisa vallutamisel lubasid nad aidata prantslasi Lombardias ja Napoli kuningriigis; "Mantova markii": Francesco Gonzaga (1466-1519); "Ferrara hertsog": Ercole I d'Este (1471-1505); "Bentivogli": Giovanni Bentivoglio (1443-1508), Bologna valitseja; "Forli emand": Caterina Sforza Riario (1463-1509), Imola ja Forlg valitsejanna; "Faenza sinjoor": Astorre Manfreddi (1488-1502); "Pesaro sinjoor": Giovanni Sforza (1466-1510); "Rimino sinjoor": Pandolfo Malatesta (1475-1534); "Camerino sinjoor": Giulio Cesare da Varano; "Piombino sinjoor": Iacopo IV d'Appiano - kõik need väikevalitsejad kas tapeti või kukutati võimult Cesare Borgia poolt 1500-1502 aa.

1950: ühe.

Louis XII Itaaliasse saabumise põhjuseks 1502. a. juulis polnud siiski mitte niivõrd paavst Aleksander VI poja Cesare Borgia ähvardused Toscana aadressil kui vajadus valmistuda sõjakäiguks hispaanlaste vastu.

Granada kokkuleppega (1500 a. nov.) sai Hispaania kuningas Fernando II Katoliiklane riigi lõunaosa ja Louis XII Napoli kuninga tiitli koos riigi põhjaosaga.

Federico I di Aragona (Napoli kuningas 1496-1501).

Võib ka: vallutamis-, saavutamissoovi [desiderare di acquistare].

St., tugevdas Kirikut.

Louis XII astus 1508. a. Cambrais liigasse ja aitas kaasa veneetslaste purustamisele Agnadello lahingus (1509. a. mai).

St., Roueni piiskopi kardinaliks nimetamise eest (1498 a sept.). Louis XII lahutas end Charles VIII õest ja nais tema lese; loa lahutuseks andis kuningale üle Cesare Borgia (1498. a. okt.). Rouen'i kardinali Georges d'Ambois'ga vestles Machiavelli oma esimese diplomaatilise missiooni käigus Prantsuse õukonda (1500, juuli-november).

Originaalis: Cur Darii regnum quod Alexander occupaverat a successoribus suis post Alexandri mortem non defecit 'Miks ei jäänud Aleksandri järglased pärast Aleksandri surma ilma Aleksandri vallutatud Dareiose kuningriigist'. Käesolevas peatükis käsitleb Machiavelli endist Dareiose kuningriiki ja vaatleb põhjusi, miks Aleksandri järglastel olnuks just seda valdust lihtne hoida. Makedoonia kuningas Aleksander Suur (356-323 eKr) vallutas 334-325 eKr territooriume Aasias ja jõudis sõjakäiguga Indiasse. Pärast tema surma jagunes riik diadohhide omavaheliste võitluste käigus üheteistkümneks väiksemaks valduseks. "Aasia" valitseja, viimane Ahhemeniidide soost Pärsia kuningas Dareios III (336-330 eKr) kaotas aastaks 330 eKr Makedooniale oma suurriigi põhiosa ja mõrvati samal aastal.

Aleksander Suure 7 järeltulija omavaheliste võitluste käigus jagunes maa 11 kuningriigiks.

1550: armastust.

1550: kahe valitsemisviisi erinevuse.

S.t., Türgi sultani.

St., võtta Dareioselt võimalus astuda endale vastu lahinguväljal ja sundida teda otsima kaitset kindluse müüride vahelt [urtarlo tutto e la torli campagna].
1950. a. väljaande kommentaar: purustada lahingus ja sundida taganema kindlustesse;
1987. a. väljaande kommentaar: alul täiesti hajutada ja siis võita pealahingus - mõlemad kommentaarid ei kajasta adekvaatselt teksti ega ajalugu.

1950: puudub.

Arvatavasti peab Machiavelli silmas keltibeeride, lusitaanide ja avernide Rooma-vastaseid ülestõuse ning Ahhaia ja Aitoolia liidu alistamist roomlaste poolt hilise vabariigi ajajärgul.

St., valitsejate rohkuse ja sagedase vahetumise tõttu [per spessi principati che erano in quegli stati].

Epeirose kuninga Pyrrhose nimest tuleneb väljend "Pyrrhos'e võit" (kaotusterohkelt saavutatud võit Ausculumi lahingus 279 eKr).

St., valitsemiskorralduse erinevusest [disformitá della subietto].
1950. a. Milano väljaandes on siinkohal kommentaar: mittekõlbulike kohalike tingimuste ja asjaolude tõttu;
1987. a. väljaandes aga: riikide strukturaalsete erinevuste tõttu.
1950. aasta väljaandes on 8. lõik esitatud kahe eraldi lausega.

Originaalis: Quomodo administrandae sunt civitates vel principatus, qui, antequam occuparentur, suis legibus vivebant 'Mil viisil tuleks valitseda linnu või printsipaate, mis elasid enne okupeerimist oma seaduste järgi'. Linna all peab Machiavelli silmas linnvabariiki, s.t demokraatliku valitsuskorraldusega riiki.

St., panna ametisse oligarhiline valitsus [stato di pochi].

St., kõige lihtsam on vabana elama harjunud linna (pro riiki, linnvabariiki) oma võimu all hoida kollaboratsionalistide kaasabil.

Pärast võitu Peloponnesose sõjas (431-404 eKr) nõudis Sparta, et Ateenasse kutsutaks tagasi pagendatud oligarhid; selle tulemusel tuli võimule nn 30 türanni valitsus (404-403 eKr), mis kukutati Thrasybulose poolt. Teebas oli spartameelne oligarhiline valitsus võimul 382-376 eKr; kukutati Epameinondase ja Pelopidase poolt.

1550: puudub.

II Puunia sõjas lõi Capua Roomast lahku, kuid mõni aasta hiljem (211 eKr) alistus linn taas Roomale. Linna ei purustatud, vaid tema maavaldused arvati ager publicus'e hulka, linnaisad hukati. Kartaago vallutati ja purustati III Puunia sõja lõpul (149-146 eKr); Numantia purustati 133. eKr Scipio Noorema poolt.

146. a eKr purustasid roomlased Teeba ja Korintose ning rüüstasid teisi linnu.

St., ei aeta (poliitilistesse parteidesse koondunud) linnaelanikke omavahel tülli ega asustata neid ümber (deporteerita).

1550: hulga aastaid.

Firenze vabariik ostis Viscontidelt Pisa 1405. a; Charles VIII sõjakäigu ajal (1494) tõusis linn firenzelaste vastu üles, alistati taas 1509. a. Ettekanne Pisa sündmustest (1499) on üks esimesi teadaolevaid Machiavelli kirjutatud poliitilisi käsitlusi.