Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

Saatesõna

1469. aasta 3. mail sündis Machiavellide perre kolmas laps, kellele praktiseerivast juristist isa Bernardo ja ema donna Bartolommea panid nimeks Niccolò. Vaevalt veerand sajandit pärast Niccolò Machiavelli surma 21. (22.) juunil 1527 kanti tema teosed "rasvaste tähtedega" Index librorum prohibitorum'isse. XVII sajandil tuletati Inglismaal tema eesnimest Saatana sünonüüm Old Nick¹, mõnele XVIII sajandi mõtlejale (Diderot) oli ta amoraalse egoismi esindajaks. XIX sajandi Itaalias omistati talle rahvusriigi ettekuulutaja võimed. Niccolò Machiavellit on tunnustavalt ära märkinud nii Marx kui Mussolini, nii Engels kui Hitler. XX sajandi esimese poole pikimaks eestikeelseks kirjutiseks Machiavellist oli Friedrich Suure Antimachiavell'i sisukokkuvõte E. Assoni Üldises ajaloos².

Machiavelli, nagu teisedki tema kaasaegsed itaallased, oli esmajoones oma isamaa, patria, suveräänse Firenze linnvabariigi kodanik, - kõigepealt firenzelane Itaaliast ja alles seejärel itaallane Firenzest.³ Rahvusvahelise kaubanduse ning finantsoperatsioonide mahult ja ulatuselt ning varakapitalistliku tööstuse arengutasemelt oli Itaalia XV sajandil kindlalt Euroopa esirinnas. Kuigi Itaalia sõjad (1494-1559) ja teiste Euroopa riikide tugevnev konkurents põhjustasid Itaalias raskusi, ei vasta viimaste aastakümnete uurimuste valguses siiski tõele XVIII sajandi valgustushistoriograafiast pärinev arvamus, nagu oleks Itaalia XVI sajandil elanud läbi suurt langust. Kogu Cinquecento (it. k viiesajandad) vältel näitas sajandi teisel poolel uut tõusu läbi elanud Itaalia üles suurt kohanemisvõimet muutunud tingimustega ja säilitas suhtelised eelised võrreldes teiste riikidega, ehkki kaotas absoluutse ülekaalu.⁴

Ajavahemikku Lodi rahust (1454) Charles VIII sõjakäiguni (1494/95) iseloomustas suhteline poliitiline stabiilsus. "Enne Prantsuse kuninga Charles'i tungimist Itaaliasse oli provints paavsti, veneetslaste, Napoli kuninga, Milano hertsogi ja firenzelaste võimu all. Noil valitsustel ja valitsejail pidi olema kaks peamist hoolt: et Itaaliasse ei siseneks relva jõul mõni võõras valitseja ja et keegi neist endist ei haaraks suuremat võimu" (Il Principe, XI). Kuigi maa oli suuremal või vähemal määral killustatud, ei tähendanud see siiski tema eri osade isoleeritust; tihedad kultuuri- ja majandussidemed ühendasid nii üksikuid regioone kui ka kogu Itaaliat. 1434. a algas Firenzes Medicite kolm sajandit kestnud valitsemine (vaheajad 1494-1512 ja 1527-1530). Kuigi Medicid valitsesid 1494. (ja 1532.) aastani vabariikliku korra sildi all, mahtusid sel ajal ametnikukandidaatide nimesid sisaldavasse nahkkotti ära vaid Medicite poolehoidjate nimed. Tähtsamad ametikohad kuulusid sotsiaalse hierarhia tipus olevaile, omavahel äri- ja perekondlike sidemetega tihedalt seotud rahvusvahelise tegevusulatusega kaupmeestele ja pankureile, suurkaupmeestele ja suurmaavaldajaile⁵. Firenze poliitiline korraldus demokratiseerus märgatavalt pärast seda, kui kodanikud olid 1494. a Medicid linnast välja kihutanud. Sama aasta 22./23. detsembri seadusega reorganiseeriti Firenze valitsemissüsteem, likvideeriti Medicite ajal moodustatud Seitsmekümne ja Saja nõukogud ning moodustati endisaegseid Kommuuni ja Kodanike nõukogusid ühendav uus organ, mida hiljem hakati nimetama Suureks Nõukoguks. Sinna kuulusid kõik vähemalt 29-aastased meessoost linnakodanikud, kelle esivanemad olid olnud registreeritud vähemalt ühte kolmest tähtsamast valitavast riigiametist. Seega oli eespool nimetatud eliitgrupp pärast 1494. a sunnitud jagama valitsemist oma vähem jõukatest kaaskodanikest kaupmeeste ja pankurite, liiakasuvõtjate ja ettevõtjate, iseseisvate jõukate käsitööliste ja vabade elukutsete esindajatega⁶. Sotsiaalse struktuuri madalaimal astmel olid elanikkonna laiad õigusteta kihid ehk "pööbel" või "rahvarämps", nagu neid tolleaegses kirjanduses nimetati (plebe, infima plebe, vulgo).

Vabariigi ajal oli tähtsaimaks täidesaatva võimu organiks 9-liikmeline Sinjoriia, mille eesotsas oli Õigluse Gonfaloniere (Gonfaloniere di Giustizia) ehk Firenze vabariigi ametlik pea. Aegade jooksul oli sel ametikohal olnud 12 või 13 aristokraatlikku päritolu Machiavellit. Kaheksat ülejäänud liiget nimetati Priori di Libertá'deks (umbes: 'vabaduse kaitsjad') ja sel ametikohal oli olnud 54 Machiavellit. Firenze linnvabariigi kõrgemad ametnikud ei saanud oma töö eest palka; et ei tekiks türanne, oli nende ametisoleku aeg piiratud 2 kuuga. Vabariigi ajal valitsenud lepitamatu vaenulikkus Suurde Nõukokku kuuluvate erinevate sotsiaalsete gruppide vahel ning vaen kodanike ja mittekodanike vahel viis raugematu sisepoliitilise võitluse ja lakkamatute rahutuste, tülide ning lahkhelideni; ja nii õnnestuski Medicitel kaheksateist aastat hiljem prantslaste abil linn taas oma võimu alla võtta.

Vabariikliku korra üldise languse ajal Quattrocento (it. k neljasajandad) teisel poolel oli valitsevaks suundumuseks absolutistlike tendentside tugevnemine. Huvi tõusuga valitsejate vastu kaasnes suur hulk traktaate valitsejast (nn valitsejate peegel)⁷. Nagu keskaja kirjanikud, tahtsid ka humanistid avastada üldkehtivaid norme ja kirjeldada ideaalset valitsejat. Tähelepanu keskendus valitsemise eetilistele probleemidele ja valitseja isikuomadustele. See tendents kulmineerus Machiavelli teesiga, et poliitikas on eluliseks ja määravaks teguriks valitseja isik.

Andmeid Niccolò Machiavelli esimesest 29 eluaastast on meieni jõudnud kasinalt. Teada on, et 1476. a hakkas Machiavelli õppima ladina keele grammatikat; Michelangelo oli sel ajal aastane ja Tizian alles sündimata. Aasta hiljem panid vanemad Niccolò õppima linnakooli; Leonardo da Vinci oli sel ajal kahekümne viie ja Dürer kuueaastane. Veel kaks aastat hiljem, kui Thomas More oli aastane ja Kopernik kuuene, hakkas Machiavelli õppima arvutamist. Kaks aastat enne Martin Lutheri ja Raffaeli sündi hakkas Machiavelli õppima ladina stilistikat ning kirjutas oma esimesed ladinakeelsed kirjandid. Ladina keele oskus tegi talle kättesaadavaks eelkõige selliste autorite teosed nagu Titus Livius, Tacitus, Cicero, Caesar, Vergilius, Suetonius, Ovidius, Tibullus ja Catullus. Ladinakeelses tõlkes luges ta Herodotost, Plutarchost, Xenophoni, Aristotelest, Thukydidest ja teisi. Arvatavasti olid Niccolò praktiseerivast juristist isa kasinad majanduslikud võimalused põhjuseks, miks pojal jäi ülikoolitee jalge alla võtmata.

Mõni nädal pärast Savonarola poomist ja põletamist 1498. a mais määrati Machiavelli Sinjoriia dekreediga sisepoliitiliste küsimustega tegeleva II kantselei sekretäriks.⁸ Kuu aega hiljem järgnes määramine välispoliitiliste ja sõjaliste küsimustega tegeleva "Rahu ja vabaduse kümne" (Dieci di libertä e di pace) komisjoni sekretäriks. Neliteist aastat kestnud teenistuse jooksul võttis Machiavelli, peamiselt vaatlejana, osa kolmeteistkümnest diplomaatilisest missioonist, sh neli korda Prantsuse kuninga õukonnas. Ainuüksi tema enda käega kirjutatud teenistusalaseid kirju on Firenze linnaarhiivis tallel üle nelja tuhande. Kuigi seda ametikohta ei saa vabariikliku meelsuse poolest tuntud suguvõsa varasemat käekäiku arvestades pidada väljapaistvaks, pigem vastupidi, andis energiline tegevus Firenze vabariigi teenistuses, osalemine diplomaatilistel missioonidel ja lähedane kokkupuude kaasaegse poliitilise eluga Niccolòle rikkalikku ainet hilisemateks mõtisklusteks ja järeldusteks.

Machiavelli tegevus Firenze vabariigi ametnikuna katkes Medicite restauratsiooniga 1512. a. Järgmise aasta veebruaris süüdistati teda osavõtus Medicite-vastasest vandenõust ning tal tuli veeta mõned nädalad vanglas, kust ta vabanes amnestiaga pärast Giuliano Medici valimist paavstiks 1513. a märtsis (Leo X). Edasine elu möödus peamiselt perekonna valdustes Firenze lähistel. Esimesed sammud kirjanduspõllul astus postuumselt Saatanaks inkarneeritud Niccolò poeedina, võimalik, et juba Lorenzo Toreda eluajal. 1504. a-st on meieni jõudnud tema esimene Kümmeaastak (Decennale)⁹, riimjutustus Firenze ja Itaalia poliitilisest ajaloost aastail 1494-1504. Machiavelli aktiivsem ja viljakam loomeperiood langes ajavahemikku 1513-1520. 1513. a hakkas ta kirjutama "Arutlusi Titus Liviuse esimese dekaadi kohta"¹⁰ (allpool: Arutlusi). Peatükke teosest luges autor Rucellai aedade humanistlikus ringis ette 1516. a. Ajavahemikus 1513. a II poolest kuni 1516. a valmis Machiavelli kuulsaim teos, Il Principe. Pärast traktaadi Sõjakunstist¹¹ (1519-1520) valmimist hakkas ta Firenze ülikooli tellimusel kirjutama Firenze ajalugu¹² (ülikooli eesotsas oli sel ajal Giulio Medici, kes võttis 1523. a paavstiks valituna endale nimeks Clemens VII). Machiavelli oleks ühekülgselt valgustatud, kui jääksid märkimata tema arutlused itaalia keelest, ajastu vaimust kantud elurõõmsad komöödiad (Mandragola), luuletused jm.

1513. a 10. detsembril teatas Machiavelli kirjas sõbrale teose De Principatibus¹³ valmimisest. Arvatavasti pidas ta silmas Il Principe esimest ühteteistkümmend peatükki, mis valmisid oletatavasti pärast seda, kui ta oli kirjutanud valmis Arutluste esimesed XVIII peatükki. Teose struktuur ja leksika lubavad arvata, et Il Principe ei valminud korraga. Näiteks pühendus ei saa olla kirjutatud enne 1515. aastat. Esitanud esimeses üheteistkümnes peatükis oma originaalse nägemuse eri teid pidi ja erinevates tingimustes realiseeruva valitsejavõimu (pro printsipaadi) saavutamisest, jätkas Machiavelli järgnevates peatükkides teema arendamist. XV-XIX peatükki võib pidada loogiliseks ja mõneti satiiriliseks vastuseks esmalt humanistide kirjutistes ilmunud vaidlusele: kas valitseja voorused ja iseloomujooned peaksid erinema lihtkodaniku omadest või mitte.

Omaette seisab teose viimane peatükk, "Üleskutse vabastada Itaalia barbaritest". Peatüki ülesehitus ja sõnavara lubab allakirjutanu arvates kahelda selle terviklikus autentsuses. Hämmastavalt sageli püütakse sellele peatükile viidates väita, nagu oleks Machiavelli kutsunud üles Itaaliat ühendama (XX sajandi piiridesse!). Firenze sekretär ise suhtus seda laadi spekulatsioonidesse üsna realistlikult. Sõprade ringis esitatud küsimusele Itaalia valitsejate sõjalise alliansi võimalikkusest vastas ta lihtsalt: "Ärge ajage mind naerma!"¹⁴

Il Principe hakkas käsikirjalistes variantides levima juba Machiavelli eluajal. Kuigi Firenze sekretär olevat enne surma otsinud taga Il Principe eksemplare, eesmärgiga need hävitada, trükiti teos siiski juba viis aastat pärast autori surma ja ilmus järgneva 20 aasta jooksul vähemalt 25 korda. 1553. a tõlgiti Il Principe prantsuse keelde, 1560. a ladina keelde. XVI sajandist on teada ka kaks Il Principe tõlget inglise keelde. Ajad aga muutusid ja juba paar aastakümmet pärast Machiavelli surma väideti Trieri toomkiriku vaimulike seas levitatud memoriaalis, et Il Principe on kirjutatud Saatana enese käega, Machiavelli inkarneerus vanakurjaks. 1564. a Trento kirikukogu kinnitas inkvisitsiooni 1559. a edikti, millega tema tööd määrati hävitamisele; see aga ei takistanud nende edasist suhteliselt laia levikut väljaspool Itaaliat. Konkreetselt süüdistas inkvisitsioon Machiavellit kristluse ja paganluse solvavas võrdlemises (Arutlusi, II rmt., 2. ptk) ning Moosese käsitamises tühipalja ajaloost pärit riigimehena (Il Principe, 6. ptk). Tema teoste põlu alla sattumise tegelik põhjus näib aga peituvat selles, et neis on kõrgem poliitiline võim vabastatud jumalikust oreoolist ning selle kandjad Jumala väljavalitu seisusest. Sellise lähenemisega teenis Machiavelli ära nii Jumala (resp. kiriku) kui "väljavalitute" tänini kestva kustumatu vaenu. Lähtudes riigivõimu atribuutide, religiooni (resp. ideoloogia, demagoogia) ja moraali käsitlemisel utilitaristlikest põhimõtetest, tunnustas Machiavelli ühena esimestest avalikult jõu osa poliitikas.

Termin "makjavellism" on tänaseks omandanud tähenduse, mille kohaselt poliitikas on tähtis ainult tulemus ning indiviid ei pea oma poliitilises tegevuses tundma end moraalinormidest ahistatuna. Psühholoogid tähistavad terminiga "amoraalset, salakavalat suhtumist kaasinimestesse, millega kaasneb küüniline arvamus nende tegusid juhtivatest motiividest", või "usku, et inimesi saab juhtida meelituste, ähvarduste ja tüssamiste abil; püüdu sellist juhtimist ellu rakendada"¹⁵. Tuleb siiski tõdeda, et makjavellism kui nähtus eksisteeris ammu enne Machiavellit ja seda võib pidada niisama vanaks kui poliitikat. Juba Cicero ja Tacitus väitsid, et ühiskonna heaolu (utilitas rei publicae) nimel on moraaliseaduste rikkumine lubatav.

1580. a kasutati terminit "makjavellism" esmakordselt trükis. Sama sajandi katoliiklaste ja protestantide omavahelistes vaidlustes süüdistasid pooled teineteist Machiavelli õpetuse järgimises. Prantsusmaal ja Inglismaal nimetati makjavellistideks kõiki, kes tahtsid tugevdada riigivõimu. Machiavellit peeti ateistiks, kellele religioon oli vaid tööriistaks valitsejate käes. Seejuures ei teatud katoliiklikes maades XVI ja XVII sajandil Firenze sekretärist endast suurt midagi ja arvamus temast kujunes "antimakjavellistide" väljaastumiste najal. Teda peeti kurjuse õpetajaks, ja mitte ainult poliitikas, vaid kõigil elualadel. "Makjavellism" lahutati Machiavellist alles XVIII sajandil, mõnel maal on ta deinkarnatsioon alles käimas. Eestikeelses kirjanduses tõdevad Machiavellile makjavellismi kui "õpetuse" omistamise ekslikkust vaid eestiaegsed Richard Kleisi toimetatud entsüklopeediad.

Kiriku tekitatud saladuskate Machiavelli ümber osutas karuteene kujutlusele Machiavellist ja makjavellismist. Oli (ja on) lihtne omistada Firenze sekretärile ideid ja vaateid, mille seos tema loominguga on nõrk või puudub hoopis. XVII sajandil tekkis Firenze sekretärile ka kaitsjaid, peamiselt nende hulgast, kes olid tema töödega tutvunud. Arutluste laiema levikuga hakkas ta omandama kahenäolise Januse jooni, Inglismaal "avastati" Machiavelli kui vabariiklane. Laialt on tuntud Francis Baconi sõnad: "Me oleme palju tänu võlgu Machiavellile ja teistele temasarnastele kirjanikele, kes kuulutavad või kirjeldavad avameelselt ja siiralt seda, mida inimesed teevad, ja mitte seda, mida nad peaksid tegema." Hume'i silmis oli Machiavelli "suur geenius". Diderot iseloomustas makjavellismi kui vägivallakunsti (l'art de tyranniser) ja avaldas arvamust, et Il Principe eesmärgiks oli despotismi koleduste kujutamine. Nietzsche pidas Il Principe põhjal Cesare Borgiat kaasaja inimese prototüübiks. Hitler ja Mussolini armastasid Machiavellile viidata kui poliitika tõelist olemust mõistnud meistrile, pole aga teada, et fašistlikud diktaatorid oleksid olnud tegelikult tema loominguga tuttavad.

Machiavelli mälestusambale Firenzes on kirjutatud: Tanto nomini nullum par elogium¹⁶. Jäägu lugeja otsustada, kui palju tõtt on Bertrand Russelli sõnades: "Selline intellektuaalne ausus küsimustes, mis puutuvad poliitilisse autusse, oleks vaevalt võimalik olnud teisel ajal ja teisel maal."¹⁷

Allikatest
Itaalia keel on Il Principe kirjutamisest möödunud ligi poole aastatuhande jooksul pidevalt edasi arenenud. Muutumises on olnud ka Machiavelli poolt kirjutatud Il Principe. Algtekstile võimalikult lähedastele versioonidele on eri sajanditel lisandunud tekste, mida on vastava ajastu keelekasutusest lähtuvalt teataval määral kohandatud. Käesolev tõlge tugineb umbes kümnele erinevale Il Principe itaaliakeelsele versioonile, nii "originaali" nimetusele pretendeerivatele kui ka moderniseeritud tekstidele. Muuhulgas olgu nimetatud Internetis, Niccolò Machiavelli koduleheküljel asunud Il Principe tekst. Nimetatud tekst põhineb lord Arthur Burd'i toimetatud Il Principe kriitilisel väljaandel¹⁸, mis omakorda tugineb nn. Capo di Lago (1849. a.) tekstile, mis on peaaegu samane nn. "1813. a. Itaalia" tekstiga. A. Burd on samuti kasutanud 1532. a. Blado toimetamisel ilmunud, 1550. a.¹⁹ kiriku järelvalve all ilmunud ning 1848. a. Polidori toimetatud Il Principe tekste. Kõrvuti eelnimetatutega kasutasin Il Principe tõlkimisel veel 1905.²⁰, 1950.²¹ ja 1987. a.²² tekste ning mitmeid itaaliakeelseid Il Principe'id Internetist, sealhulgas Milano ülikooli ftp-serveris asuvat elektroonilist teksti. Tõlke ümbertöötatud ja täiendatud versioon (võrreldes 1993. a. "Akadeemias" ilmunud tekstiga) sisaldab viiteid Il Principe meie päevini säilunud versioonide (olulisematele) omavahelistele erinevustele, tekstitõlgenduslikke ja ajalooalaseid kommentaare ning on ühendatud paralleelselt itaaliakeelse tekstiga.²³